Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

         1 Inimese õilsamaid väljendeid tähistame peagu endastmõistetavalt „vaimseks” kultuuriks või lihtsalt „vaimsuseks”. Me kõneleme lapse „vaimsest” arengust ja inimkonna või inimesrühmade „vaimuajaloolistest” arengjärkudest. Me tarvitame sõna „vaim”, ilma et suudak­sime sellega ühendada kindlapiirdelist mõistet. Tõepoolest näib selle sõna tarvitamine põhinevat isepärasel käsitusel inimesest kui „vaimsest” olendist. Inimene pole mitte ainult „hingestatud”, vaid ka […]

    Kirjandusajaloolises perspektiivis peame arvestama teose kõiki voorusi, tiihikohti ja puudusi, tema võite ja kõrvalejäämist elus, kuid kätte võttes vastilmunud romaani või mõne teise uudise, otsime talt vastust eeskätt küsimusele: mida ta annab meile? Puudujäägid ja ka tulevikuvõimalused pole nüüd olulised. Eriti on seda teed õigustatud astuma kokkuvõtlik ülevaade, kuna see­vastu arvustus peaks käsitlema küll […]

    1. Juba kolme aasta eest, andes siinsamas aru meie novellikirjanduse tolleaegsest seisukorrast, juhtisin tähelepanu ka kirjan­duslikkude vormide vaheldumisele. Aeg-ajalt pöördub nimelt nii kirjanikkude kui lugejaskonna huvi eriliselt mõne kirjandusliigi poole, kuna muu jääb varju. See muu ei kao küll täitsa, kuid on tagaplaanil, avaldamata elavust ja köitmata tähelepanu. Sellised vormivaheldumised korduvad vahel otse perioodiliselt, […]

        Kriis luule ümber vältab. Sellest on juba tüütav kõnelda. Kuid see on olemas ja seepärast ei saa sellest mööda minna. Luulega on nii kui majandusliku surutisega: konstateeritakse ta olemasolu, süvenemist ja avaldatakse lootust, et madalseisu põhipunktist saadakse peatselt üle. Siiski, luulega ei ole ometi nii kui majandusliku surutisega; üldsuse suhtumine läheb järsult lahku: […]

    Raamatuaasta on tõstnud päevakorrale laiemas ulatuses ka laste- ja noorsookirjanduse probleemi, ja seda täie õigusega, sest on ju kirjandusel meie kasvava noorsoo isiksuse arendamisel ja kõlbla meelsuse kujundamisel tähtis ülesanne täita. Ei ole kau­geltki ükskõik, mida lapsed ja noorsugu loevad, ei ole ka õige, et hea üldiselt on ka hea noortele. Küll võib vastupidi […]

    Aastal 1919, „Kriitika I” esimese trüki eessõnas, vaatleb Friedebert Tuglas üsna pessimistlikult tolleaegset eesti arvustuslik-esseelist kirjandust. „Arvustuslikke teoseid, mis oleta­vad nende kirjutajais isiklikku vahekorda oma ainega, võime leida meil õieti vähe.” Kuid just ses ajajärgus, mil tõeline eesti kirjandus alles algabki, olevat tõusnud vältimatu tarve võtta süvendunud seisukohti kirjanduslikkude nähtuste vastu. Nende punktidega on […]

      1. Sihid. Uusim aeg seab kasvatussihiks isiksusearendamise. Kujuneva isiku mõis­tuse- tunde- ja tahtealu määrab eestkätt intuitiivne tuntus, mis on reaalsuse va­henditu kogemine. „Intuitsioon on in­tellektuaalne sissetundmine ehk süm­paatia, millega meie tungime asja sise­musse, et sulada ühte sellega, mis seal on aimelist ja avaldamatut.” (Bergson). Ükski idee ei saa aktiivseks, juhtivaks teguriks isiku karaktris, […]

         Kõne, peetud eesti raamatu 400 aasta juubeli aktusel.     1. Nagu teame, ulatub neljasaja aasta jooksul ilmunud eestikeel­sete raamatute arv üle kolmekümne tuhande. Nii moodustab see juba küllaltki auväärse vaimuväärtuste voolu. Kuid seda ei saa võrrelda sirgesuunalise, algusest peale sama sügavuse ja laiusega kanaliga, vaid pigemini loodusliku jõega. Ta puhkes vaevalt mär­gatava ja […]

       1. Paralleelitades ja kontrastitades ajaloolisi jt. nähtusi ning mitte arvestades iga üksiku nähtuse arengut ja selle ajaloolist seost ning tausta, võime teha üsna usutavaid ja vägagi efektseid järeldusi. Nii on trükikunsti leiutamine toimunud uusaja  lävel ja meie võime jälgida XV sajandi keskelt suuri muutusi rahvaste tõekspidamistes, teaduses, edasi tehnikas, ühiskonnas jne. Sõ­naga, näeme […]

         Aja suunade ja maitsete ristluses on silmapaistval kohal jälle n. n. klassiline kirjanik. Kes ütleb klassiline kirjanik, see mõtleb enne kõike mõnda möödunud ajajärgu eeskujulikku väljendajat, ammuimetletud sõnakunstnikku. Mineviku pühitsus peab harilikult olema kooliski õpetataval ja seletataval kirjanduslikul eeskujul, ja rahvaste nooruse luulevarasid on alati hinnatud noorsoo kasvatuses. Uut, heitlevat, pealetungivat kirjandust piirab […]

       Tänavu möödub kümme aastat ühest palju tähelepanu äratanud kirjanduslikust sündmusest, mille järellained pole praegugi rauge­nud. 24. oktoobril 1925. a. esines Prantsuse Akadeemia avalikul istun­gil üks selle akadeemia vaiksemaid liikmeid, abt Henri Brémond, väi­kese kõnega luulekunsti kohta, mis äratas ootamatult nii suurt vastu­kaja mitte ainult Prantsumaa, vaid kogu Lääne-Euroopa kirjandus­ilmas, et sealt peale võiks […]

       Romantism on sõna, millel praegu Inglismaal ei ole vähemalt nooremate ja radikaalsemate kirjandustegelaste ringkondades kuigi palju poolehoidu. Kogu see liikumine, mida sääl sageli nimetatakse ka mõttekujutuse uuestisünniks, „The Revival of Imagination”, ja mida juhtisid Wordsworth, Coleridge, Byron, Shelley ja Keats, on pärast sõda kaotand palju sellest populaarsusest, mis sel oli läbi kogu üheksateistkümnenda […]

       1 Seoses viimasel ajal toimuva poliitilise ümberorienteerumisega on teravalt üles kerkinud kirjanduse meelsuse ning maailmavaate küsimused. Lahkpüüdeliste poliitiliste jõudude väljasulgemine rahva ja riigi saatuse määramisest ja nende asendamine ühe tugeva kes­kendatud võimu ja ühise sihipüüdlusega seab ka kirjanduse ette hoo­pis uued ülesanded, nõuab sellelt uut, senisest erinevat vaimsust. Kirjandust tahetakse enne kõike näha […]

         Kõne RA peaaktusel „Estonias” 8. IX 1935 Oleme oma rahva ja riigi elus pühitsenud nii mõnegi suure ja pöördelise sündmuse tähtpäeva, aga veel mitte sellises ulatuses, nagu see toimub praegu, esimese eestikeelse trükise ilmumise puhul. Eesti Vabariigi terve eluaasta on pühendatud raamatule. Sellega ühenduses on püstitatud rida ülesandeid ja algatatud suuri ning ulatuslikke […]

         1 Meie kirjandusliku mõtte liikumises kerkib aegajalt üles üksi­kuid lööksõnu, millega teoreetiliselt taotletakse mõjutada kirjanduse arengu suunda, kuid mille reaalne sisu enamasti jääb niivõrd tume­daks, et nende tegelik käibeväärtuski osutub tühiseks. Tänapäev sel­liseiks lööksõnadeks on saanud: rahvuslik omapära, positiivsus ja süntetism. Kui me eriti viimase puhul endilt küsime, mis see on, siis me […]

          1 Kui meie ärkamisaeg tähistab vana kultuurrahva uuestisündi, siis nooreestluse ajajärk kujutaks selle rahva vastset noorpõlve, millele loomuliku arengu teel järgnevat aega võiksime iseloomustada tööeestluse ajastuna. See oleks täisealise rahva küpse ja sihikindla töö saavutisterikas aeg. Kuna viibime praegu selle ajastu alul, siis on põhjust lähemalt vaadelda kahe viimase ajajärgu loomuliku arengu käiku […]

        1 Oleme juba küllastuseni kuulnud halvutatavat Noor-Eesti oma­aegset euroopastumistungi. Alles äsja lugesime siitsamast, et see olevat meile istutanud kultuuriväärtusi, mis ei sobivat meie töökale rahvale ja võõrutavat teda ära tööst ning tegelikust elust. Kuid pa­raku ei ole laiemas seoses veel kordagi kõneldud teisest euroopastumistungist, sellest, mis on omane Noor-Eesti ründajaile, elulähedase „uue vaimsuse” […]

     Nagu mäestikus viibides raske on üksikute tippude re­latiivset kõrgust määrata, nii on ajajärgule lähedal olles või teda ise kaasa elades raske tema nähtusi tähtsuse järele liigi­tada ja arengu suuna tähiseid märkida. Kui ma siin siiski viimaste aastate kirjandust katsun mõne üldjoonega karakte­riseerida, siis olen teadlik oma ülesande raskusest ja eksi­miste võimalustest. Aga hoolimata sellest […]

         Rahvuslik kirjandus on praegu päevaküsimus. Kuid hoolimata, et sellest palju kõneldakse, pole mõiste veel küllalt selge. Ühed saa­vad sellest nii aru, teised teisiti. Igatahes peaks eeskätt mõiste olema selge, siis alles võiks hakata võtma seisukohti poolt ja vastu. Endisel tsaariaegsel Venemaal peeti rahvuslikkudeks kirjandus­teks neid kirjandusi, mis kuulusid vähemus- või muulasrahvustele, nagu eestlasile, […]

     (Äärjooni kirjandusehindamise ja kirjandusepropaganda alustest)    1. Tarve. On kardetav mõnes seltskonnas rääkida kirjanduse ideoloogilisest arengust, või üldse ta ideelisest-sisulisest küljest. Sest juba meilgi on kirjanduspublikus mõnevõrra inimesi, kes arvavad, et see tähendab üldse mitteesteetilist ja siis nagu endastmõistetavalt ka diletantlikku suhtumist kirjandusele, tarbetut või kitsast moralismi, mingiks esteetiliseks surmapatuks peetavat väikekodanlust jne. Nii […]

     (IX filosoofia kongressi puhul Pariisis 31. juulist – 6. augustini 1937) VIII filosoofia-kongress peeti 1934. a. Prahas. Tavalisesti pee­takse neid kongresse nelja-aastase ajavahemiku järel. Seekord aga oli möödunud viimasest kongressist ainult kolm aastat. Ajavahemiku lühendamine oli tingitud asjaolust, et 1937. aastal oli möödumas 300 aastat Descartes’i kuulsa Discours de la méthode (Uurimus meetodist) […]

    1. Raske on algaja sulega kirjutada midagi meie vanemast kirjandusest, sest et olemasolevad andmed on korduvalt läbi sõelutud, ja uusi pole kerge avastada kodustes oludes. Kirju­tada aga midagi vanemast vennastekoguduse kirjan­dusest, see on julge katse luua mitte millestki: puuduvad vajalised selgitavad allikad ja on üsna jäljetult kadunud uuritavad teosed ise, mis kunagi kodu- või […]

        1 Ma ei kavatse puudutada üksikuid teoseid ega nende teoste ideelist külge, seda on tehtud põhjalikult paljudes arvustusis. Tahaksin ainult konstateerida, et läinud aasta toodang on olnud arvuldasa küllaline ning selles toodangus leidub paar romaani, paar novellikogu ning paar luuletus­kogu, mida loeme oma kirjanduse raudvara hulka. Minu kavatsus käes­olevas kirjutises oleks jälgida kirjandusliku […]

    Eesti kirjandus pole teoste arvult üldse kuigi suur. Loomulik, et siis ka eesti näitekirjanduse rohkusest ei saa rääkida. Meil on alati konstateeritud kirjandusliku kriisi olemasolu ja rõhutatud ta teravust eriti näitekirjanduse suhtes, tuues tihtigi põhjenduseks dramaatilise kunsti eba­sobivust eestlase iseloomu rassiliste omadustega. Ma ei eita kriisi olemasolu kui fakti, kuid tahan tähistada mõned ta […]

     Ilmavaateliselt ja meeleoluliselt. Pärast suurt politilist ja ühiskondlikku revolutsiooni-aja-järku on alanud mõõn, on alanud kainenemine, on alanud – et laia ulatusega tuttavat sõna tarvitada – reaktsioon. Seda ei konstateeri mitte ainult äärmine pahempoolne, vaid ka mõõdukas demokraatlik ajakirjandus, kõnelemata meie kirjanikkonnast, kes, olles ilmavaateliselt oma enamikus radikaalne, seda peaaegu ühel häälel igal puhul kinnitab. […]

         1. Juhan Luiga tuli Tartu ligidalt põlisest talupoegade perest, kus sündis 19. III. 1873 (v. k. j.) lasterikkas Sultsi talu pidaja kodus, kõndis hariduseteed Tartu gümnaasiumi kaudu ülikoolini, kus viibis 1893-1899 ning siis edasi töötas vaimuhaiguste kliiniku assistendi vähe silmapaistval kohal 8 aastat, omandades 1904. a. arstiteaduse doktori kraadi; töötas siis 1908. a. […]

         Lugeja, kes ei ole süvenenud Läti Hendriku kroonika sündimis- ja saamisloosse, arvab vahest: Läti Hendriku ladina­keelne kroonika on sel kujul, nagu see tal ees, sisulise kindla kuju saanud tema kirjutajalt. See on ekslik arva­mine. Meil on olemas Läti Hendriku kroonikast mitu koopiat-teisendit, mõneski lahkuminevat üksteisest. Need katkendid – kokku umbes 6 – on virgad […]

         Neile, kes kuni 1914. aastani uskusid inimestevahelisse õiguslikku läbikäimisse, tõi sõda ja sellele järgnend rahu pettumuse. Jälgides ainult humaansuse püüdeid, ja suuremalt jaolt lähemalt tundmata reaalset võitlust olemise eest, olid nad haaratud nagu une pealt. Teistele inimestele ei tähendand see aga erilist üllatust – et üks inimene teise hävitas, see oli osa igapäevasest […]

      TEMA KUUEKÜMNEAASTASE SÜNNIPÄEVA PUHUL.            Galsworthy nimi on kahtlemata tuttav igale kirjanduseharrastajale Eestis, kuigi selle nime hääldamine võib olla mõistatuseks neile, kes ei ole lähemalt tuttavad inglise häälikutega. Oleme näinud „Vanemuises” ta Inimessõpra, tallinlased vististi tunnevad ka ta mõjurikast draamat Justiits, mõned ehk mäletavad veel hinguseleläinud „Ao” viimases aastakäigus ilmunud lühikest novelli Salta Pro […]

         Kirjanduse praegust olukorda suurriikides osatakse meil Eestis vaevalt väga täpselt kujutella. Meie riigi ja rahva väiksus teevad pea­aegu võimatuks sellaste kirjastuslikkude suurtööstuste ilmumise nagu need, mida Ameerika, Inglismaa ja Saksamaa on täis – olgugi et meil mõned eeskätt äriliselt orienteerit, ettevõtlikud kirjastajad hakkavad rahvast üle uputama sellega, mis maailmakirjanduses leidub kolmanda- ja neljandajärgulist. […]

       Meie kaasaegses elus ja teaduses valitseb alles suurel määral arhailine, primitivistlik, maagiline mõtlemisviis. Paigalpüsivate, alati enestele võrdsete väärtustega opereerivad meeleldi n. n. vaimu­teadused – mõnikord ka pseudoteadused – ja filosoofia, kus armas­tatakse püstitada staatilisi ehitisi. Kui selline mõtlemisviis valitseb tundmuslikes või ühiskondlikes süsteemides, kus see täidab inimhinge igatsust dogmaatika või kadumaläind religiooni järele, kui […]

          1 Viimased aastad on käsitlend meie kirjanduse omapära ja väärtusküsimusi jõudsamalt kui kunagi varem. See on sündind niihästi avalikus sõnasõjas kui kabinetirahus. Süstemaatsed eriuurimused ligindavad päevpäevalt meie rahvusliku romantika suurkujude oma­pära nullile. Mida aastakümneid imetleti, koolis õpiti ja meeleolukas rahvustundes pahaaimamatult tsiteeriti – osutub täna saksa ajaviiteliteratuuri tõlkeks või paremal juhul vabavoliliseks ümberkohendiseks. […]

            Psühhoanalüüs on kahtlemata populaarseim kõigist uuema hinge­teaduse erivooludest; nii populaarne näit. anglosaksi mail, et seal on hakatud tarvitama lööksõna „uudne psühholoogia” (the New Psychology) lihtsalt psühhoanalüüsi tähenduses, andes seega mõista, nagu oleks psühhoanalüüs kogu hingeteaduse viimaseks saavutuseks. Paraku ei ole see nii ei kronoloogiliselt, sest pärast psühhoana­lüüsi on kerkinud esile väga mitmeid ulatuslikke […]

       Käesolevad read on mälestuste iseloomuga. Nad puudutavad Eesti Aleksandrikooli elu Põltsamaal ajavahemikus 1905. a. sügisest sama aasta lõpuni, jälgivad seega revolutsioonilist liiku­mist selles koolis. Kevadsemester teatavasti ei tähista seal midagi erilist seoses revolutsiooniga. 1905. a. sügissemester oli Eesti Aleksandrikooli elus põne­vamaid, ärevamaid ja saatusrikkamaid aegu. Suuremaid muuda­tusi tõi kaasa juba poolaasta algul õpetajaskonna ja […]

               Tema 50. sünnipäeva puhul. Kaua kirjanduslikkude voolude võitlusrindes püsinud, on Friedebert Tuglase looming leidnud üldist valgustust kõige erinevamailt seisukohtadelt ja näib ootavat ainult veel objektiivsemaid ja üksikasjalisemaid käsitlusi. Tuglase ilukirjandusliku loomingu puhul on eri küsimusist eristunud aina uuesti ta stiili probleem, mille esirinda tõstmisega Tuglas teatavasti aitas teostada olulist pööret meie kirjandusloos. […]

   Läti kunsti kuuekümneaastane arenemislugu võimaldab juba mõnin­gaid kokkuvõtteid. Kolme kunstnikupõlve jätkuvat tööd võib jagada üldistes joontes kolme ajajärku: 1) pseudoklassiline kunst, 2) akadeemilis-naturalistlik kunst, mida mõjutanud ühtlasi impressionism, ja 3) ole­viku kunst. Peab ometi tähendama, et neid perioode ei või ajaliselt täiesti eraldada, kuna sündmused pole alati arenenud järjekindlalt ja eriti teine ning kolmas […]

        Kunst on meid päästnud ja meid meile enestele alal hoidnud. Mis oleks meist saanud, mis oleksime meie, kui meie esivanemad mitte ei oleks loonud, ehk kui see loomistöö kaduma oleks läinud? Lihtsates rahvajuttudes, rahvaviisides ja -kirjades on kannatuse tarkus kuni meie päivini ulatanud. Selles kannatuses karastame meie enestele mehisust ja terasust tulevaseks loomistööks. […]

      Meie ilukirjandusline loometegevus tunneb oma aja­loolises arenemises õieti kaht suurt ning põhjapanevat murdejärku, nii-öelda – kaht ärkamist. Esimene murdejärk, mis on seotud, Kreutzwaldi, Jannseni, Koidula, Jakobsoni kui tähtsamate esindajate nimedega, kasvas üles rahvuskultuurilisest liikumisest, mis läinud aastasaja kolmanda veerandi algul hoogu hakkas võtma ning seitsmekümnendate aastate algul oma tõusutipuni jõudis. See oli meie rahvusetunde […]

     1. K. E. Sööti tuntakse laiemates ringides peamiselt luule­tajana. Tema muu tegevus eesti avaliku elu ja kultuurialade viljelemises on vähem tuttav. See johtub suurelt osalt asja­olust, et Sööt ei ole kunagi tahtnud oma tegevusega hiilata ega välja paista. Ta on eelistanud jääda tagaplaanile. Kuid see ei vähenda põrmugi tema tähtsust meie avalikus elus, kus […]

                             TEMA 75. SÜNNIPÄEVA PUHUL. Nüüd juba kõrgeis vanadusaastais oleva luuletaja Karl Eduard Söödi kirjanduslike huvide ja katsetuste algus on lähtunud teatavasti ärkamisaja järelaastate luulepärimustest, mis oma valdavas osas kordasid oma suurte eeskujude Kreutzwaldi ja Koidula lemmikteemasid ja -motiive, andmata tähelepanda­vamalt juurde uusi sisuväärtusi. Sajandi 80-ndaist aastaist peale, millal meie romantismiajastu järelpõlv pääses […]

         1 Kaasaegsete briti filosoofide hulgas kõige silmapaistvama koha omab kindlasti Alfred North Whitehead. On õigusega öeldud, et briti filosoofia pärast George Berkeley’d pole kunagi tõusnud sellistesse spekulatiivsetesse kõrgustesse nagu Whiteheadi meta­füüsika; ning esikohta võiks ta sääl jagada vahest ainult Samuel Alexanderiga. Ent praegu on veel raske öelda, kas jääb paika pidama väide, et […]

      Novelle ning lühemaid jutustisi sisaldavaid raamatuid ilmus möödunud aastal kokku kaheksa: K. Ehrmanni „Õngelatiga mööda Võrumaad”, J. Vahtra „Laane kurus”, E. Laidsaare „Noorsõdur Pension”, R. Sirge „Väikesed soovid”, M. Kuus-Kütti „Tüdruk agulist ja armastus”, A. Jakobsoni „Üksiklased”, A. Jakobsoni „Reamees Mattias” ja P. Vallaku „Teod pahurpidi”, tõsisemat tähelepanu aga väärivad neist ainult kolm viimast. […]

     Raamatutoodang näitab Eestis paisumist ja sellel arvatavasti on väga mitmed põhjused, kusjuures mõned neist on kergesti tabatavad. Nii on ilmne, et kirjanikkude pere kasvab jõudsasti ja et kirjastustel on puhtmajanduslikel kaalutlustel tendents laienemise poole. Raamatuaasta on mõjunud seejuures igati er­gutavalt kaasa. Nii siis tulebki, et mulluste jutustuste ja romaa­nide arv ulatub 19-ni ja raske […]

       Vene keisrinna Katariina II ajal tehti esimesi katseid Balti­maade ühtlustamiseks Sise-Venemaaga. Need ühtlustamis-, õige­mini lahendamiskatsed olid kahesugused: administratiivsed ja halduskultuurilised. Esimesed olid seoses üleriiklikkude asehaldurkondade loomisega, teised – esimeste venekeelsete koolide asuta­misega Baltimaade tähtsamates linnades, Riias ja Tallinnas. Asehaldurkondade loomisega tekkisid meie linnadesse veneilmelised ja venenimelised ametkonnad ja ametikandjad, kes ei meeldinud kohalikele […]

     Meie proosakirjanduse, eriti romaanide kõrval on üldsuse silmis ikka enam tagapõhja vajumas luule. Praegu on aeg, mil kogukus, volüüm, on leidmas rohkem hindamist, kui see tõe­liselt väärib. Romaanide paksus ei tähenda veel, et neile oleks kulutatud rohkem vaimset energiat kui mõnele väikesele luule­tuskogule. Kuid tavaline paremgi eesti romaan on kindlasti tavalisele lugejale kergemini taibatav […]

          Kõne, peetud Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolekul 29. IV ja Tallinna Töölisteatris 4. V 1934.       1. Me tarvitame igapäev sõnu, mille tähenduses nagu umbkaudu kokku lepitud ja mille abil ka umbkaudu üksteist mõistame. Tõeliselt, nagu ütles juba vana sõnakeerutaja Rabelais, ei tähenda sõnad iseenesest midagi, vaid saavad oma tähenduse seda mööda, kuidas meile […]

        1. Käesoleva aastaga võime märkida eesti keeleuuendusliikumise veerandsaja-aastast kestust. Ajakirjas ,,Eesti Kirjandus” 1912 ilmunud Joh. Aaviku kirjutis „Keele kaunima kõlavuse poole” tähistab niihästi meie keeleuuendusliikumise algust üldse kui ka sellesse kuuluva olulisema osa – Joh. Aaviku uuendustöö algust. Joh. Aaviku keeleuuendustöö on lähtunud esteetilistest kaalutlustest; ja et seda tänini on edasi arendatud samul […]

     Kibedamini kui juba ammust ajast käib Euroopas ja Ameerikas võitlus „klassitsismi” ja „romantismi” vahel.   Ilma et need sõnad oleksid kunagi leidnud lõplikku definitsiooni, on siiski ilmsed mõ­ningad jooned, mis nendega alati assotsieeruvad. Romantism on individualistlik, ta ei tunnusta püsivat autoriteeti, kindlaid, ennakult määrat piire, ta on subjektiivne, tema hüüdsõnadeks on mõttekujutus ja intuitsioon, ta […]

      LISANDUSI KLASSIKA JA ROMANTIKA PROBLEEMILE.     I.   „PUHTA VORMI” JA „PUHTA SISU” ERITLUSKATSEIST MODERNIS KIRJANDUSTEADUSES. „Ei pea midagi üldistama”, ütlevad inglased. Ja inglased on vägagi üldiselt kuulsad kui elutargad. Tõepoolest, kui vastandina kardetakse „sissekukkumist”, s. o. eksi­mist, siis on kõige elutargem mitte midagi riskida: jääda pisiasjade juure, lükata suuremate sünteeside eest vastutus autoriteetidele, […]

      On teatav häbematus nõuda poeedilt, et tema värss peaks kõlama ja otsima endale ainet veidi teisiti, kui näeb tema toodangust. Tunnustet luuletaja üldiselt ei kaldu vastu tulema „tarvitajate” nõudeile, niikaua kui nn. kirjanduslik avalik arvamine teda vähegi kärsib; isegi täiesti üksi jäänd, ta võib end kujutella märtriks ja luuletada kindlalt kogu maailma kiuste. Küll […]

    Kirjanduslik tõlge on juba kauges minevikus olnud üksikute harrastusesemeks. Testamendi mõnede seadusraamatute murdetekstid arvatakse küündivat kuni 11. sajandisse e. Kr. Codex Babylonicus Petropolitanus ula­tuvat aastasse 916 e. Kr., kuid mainimisväärseni on siiski 72 õpetlase val­mistet Septuaginta, Testamendi kreekakeelne tõlge Aleksandria juutidele Ptolemeuse ajal (280-240 e. Kr.). Umbes samult ajult (240 e. Kr.), s. o. […]

      Taani lüürika võrsub käesoleval silmapilgul uuestisünni märgi all. Noored lüürikud kirjutavad meelsalt kevadvärsse, milles meie silmi võlub kogu kevade ime, meloodilisi stroofe, nii häälivaid kui iialgi on kirjutatud Taanimaal. Ühes oma ettekandes lausus hiljuti Georg Brandes, et Taani luulekunst – ka kõige nimekam – kunagi enne ei ole omandanud nii kõlavat ja loomulikku väljendust […]

      1 Loov kunst ja ta kriitiline selgitamine pole seni rahuldavalt kokkusündinud. Sest see, mis mitmesugused esteetika seisukohad kunsti ilust, selle ilu piirest, kunsti sisust, hingeolust ja ideaalest on suutnud formu­leerida, pole kaugeltki baasiks, kus kunstid oma mitmesuguseis avaldusis aset mahuks võtma. Kunst on olnud alati kaugelt keerulisem oma põhiolus, kui et ta saavutused oleks […]

       i või salata: modern kunst peab oma võidukäiku läbi haritud maailma. Ka Venemaal murrab ta omale energi­liselt teed. Pea on ka siin tahes või taht­mata vanade poolt allaheitmine oodata. Noorus on igalpool ja kõigepealt kunstides eelväe osa mänginud. Ta saab seda küll ka tulevikus ikka tegema värskejõuliste, loomulike ja instinktiivselt õigete kalduvuste ja idealsete […]

   1. Eesti rahvusliku ärkamisloo uurimise üheks ülesandeks on läbi töötada selle aja tähtsamate haridus- ja poliitikategelaste elulood. Et vastava aja üldkäsitlused ei läbe nende juures kül­laldase üksikasjalisusega peatuda, siis jääb see eriuurimuste ja monograafiate ülesandeks. Ja biograafilised süvenemised meie rahvusliku ärkamisloo suhtes eriti rikastavad sünteetilist käsit­lust. Nõnda ongi eesti rahvusliku ärkamisloo uurimine käinud käsikäes […]

    „Muusikalehe” toimetus omab suure teene sellega, et oma ajakirja veer­gudel (nr. 5/6 – 1929) avaldas suure kogu huvitavaid teateid eesti laulupidude alg­aegade kohta, millest mitmedki olid osalt seni lugejaskonnale tundmatud, ning oleks sattunud unustushõlma, kui neid poleks tuletatud meele. Nendel on aga eesti kultuurloo tundmaõppimiseks suur väärtus, sellepärast tuleks niisuguste teadete kogumist jätkata, milleks […]

           Viimasel ajal ligemalt kokku puutumisele sattudes Saksamaa kultuuri eluga, tahaksin allpool väikese ülevaate teha selle maa praegustest võimalustest, mis esile kerkivad seda kultuuri vaadeldes. Pigemini oleks see küll läbilõige kui ülevaade, sest vaimuelu on võetud sellisena,  millena ta tänapäev esineb. Muidugi on siin palju liigsubjektiivselt nähtut, mõni ala on puudutamata jäänud, mõni vaevalt […]

      Ta 100. sünnipäeva puhul. Ei ole juhuline Leo Tolstoi ilukirjanduslikule loomin­gule, et see algab autobiograafilise teosega „Lapsepõlv”. Kogu tema ilukirjandusliku proosa kandvamaks jooneks on psühholoogiline eneseanalüüs, mis on laialisem, kui näeme seda ühegi teise rahva kirjaniku juures. Õieti ongi need arvurikkad tüübid ja iseloomud-näiteks romaanis „Sõda ja rahu” üksi 1000 erikuju -, mida […]

       Muusikakunstis on kolm põhielementi – viis, harmoonia ja rütm. Nad kujutavad endast tihedat ja lahutamatut kolmikut ja on üksteisega seotud nii­võrd lähedalt, et ühe olemasolu juba eeldab mõlema teisegi eksistentsi. Ühtki neist ei või sel määral eraldada ja üksikult vaadelda, et küsimus, mis üksnes puudutab üht, ühtlasi ei riivaks mõlemat teistki. Nende kolme elemendi […]

     From: The Oxford Book of English Mystical Verse.                 SAROJINI NAYADU.     In Salutation to the Etemal Peace.     Men say the world is full of fear and hate,     And all life’s ripening harvest-fields await     The restless sickle of relentless fate.          But I, sweet Soul, rejoice that I was […]

       1 Nietzschet võiks pidada tüüpiliseks puberteediaja filosoofiks. Võiks arvata, et ta hästi sobib selle ea mentaliteedile ja et ta ka ise oma filosoofias pole jõudnud meheikka. Puberteediaeg on ju murrangu aeg, kus küpsev noorsugu hakkab teadlikult seisukohta võtma ühis­kondliku ja kultuurilise ümbruse suhtes. Kuid oma elukogemuste puu­dumise tõttu kujuneb sagedasti noorsoo seisukoht väga […]

     I On möödas ajad, kus, nagu meil veel õndsa Hermanni päevil, kirjandus­looks jätkus mõnest eluloodaatumist ja teoste loetelust ühes paari hindava numbripanekuga. Ikka enam ja enam on modernne teadlev kirjandusvaatlus püüdnud kujuneda teaduslikuks distsipliiniks selle sõna võrdlust kannatavaski mõttes, on seejuures jagunend setmeiks erialadeks, paisund isegi eriteadlasele peaaegu ülevaatamatuks oma literatuuri paljusega ning otse […]

     1. 1932. a näitekirjandusele võib esimese hooga läheneda suurte ootuste ja lootustega. Rida rohkem või vähem nimekaid kir­janikke on asunud silmapaistva energiaga näidendite tootmisele, teatrite hooajad  mööduvad algupärandite tähe all ja draamale heatahtlik, seejuures kahjuks tihti küll ka pinnaline arvustus näeb ja õhutab kirjandusliikide võistluses seniste jõuvahekordade põhjalikku ümberkorraldumist draama kasuks. Tegelikult ei anna […]

         unst on üks vaimse loomisejõu ke­hastustest. Ka tema, nagu teadu­segi ülesanne, on kogemus. Kuid teaduse ja kunsti teed lähevad üksteisest selles lahku, et esimese juures nähtuste klassifitseerimine ja nende vahekordade süstematiseeri­mine, teise juures aga nähtuste mitmelisuse juurde pööramine, otse­kohe idee väljalugemine päätundemärgiks on. Kunst on idee väljendamine ku­jude abil. Kui sisemine idee väli­mise […]

       Möödunud sajandi 70ndate aastate lõpp ja 80ndate algus tähistavad eesti rahvuslikus liikumises rohkesti eripalgelist ja kõrgepingelist ajajärku. Soodus tulunduslik konjunktuur kõrgete lina- ja viljahindadega ning hoog­salt areneva taludeostuga loob järk-järgult kindlama aluspinna iseseisvamale, seniste võimude mõju alt emantsipeeruvale rahvuslikule liikumisele. 60ndate aastate reformid – uued talurahvaseadused, talurahva liikumisõiguse avardamine, talupoja vabastamine mõisniku kodukari […]

      Novellid, mis avaldatud vastseimais kogudes, ei ole mitte ühe aasta vili: oleme lugenud neid juba varemini, peamiselt „Loomingus”. Muidugi võtab see uudisemaigu juurest ära ja töödel ei ole enam novellikoguna ilmumisel nende võimalikku maksi­maalset tähendust, kuid jätame selle iseküsimuseks. Arvuliselt on mulluseid novellikogusid 5: K. A. Hindrey „Välkvalgus”, Aug. Jakobsoni „Kotkapoeg”, M. Jürna „Ärigeenius”, […]

         Äärjooni „Ega ma ka enne järele ei anna, kuni kaks kätt rinna peale olen pannud” – nii kirjutas C. R. Jakobson 1869. a kevadtalvel oma sõbrale Jaan Adamsonile, kui tema esimene katse soetada ametivõimudelt luba oma ajalehe väljaandmiseks ähvardas nur­juda. Selles lauses, mis küll kirjutatud teataval konkreetsel juhul, on Jakobson ise andnud tabava iseloomustuse […]

       1932. aasta on andnud viis kogu tuntud nimega luuletajailt: Vilmar Adamsilt „Maise matka poolel teel”, Johannes Bar­baruselt ,,E. V.-r.”, Jaan Kärnerilt „Inimene ristteel”, Johannes Schützilt „Maha rahu!” ja H. Visnapuult „Päike ja jõgi”. Värsipõiming – nagu see on viimaseil aastail kujunenud standardarvuliseks kogude suhtes, ainult autorite vaheldudes. Ka sisuliselt kannab see toodang teatud stabiilsuse […]

       1 Kuna Itaalia üks hilisemaist suurriikidest on (alles poolesaja aasta eest oma rahvusliku ühinemise teostand) ja kuna ta hariduselt kaua on olnud üks mahajäänumaist, on ta vaimlinegi bilanss olnud passiivne. Eksportsuurusi pole palju: d’Annunzio, Croce, Ferrero, mõned teised. Selle vastu sisemine toodang on kaua seisnud välismaade, eriti Prantsusmaa mõju all. Viimasel ajal on […]

                Käesoleva aasta kolmas silmapaistev kirjanikujuubel võimal­dab kaugemat pilku meie kirjanduse minevikku kui eelmised. Kuigi Suits on noorem nii Raudsepast kui Underist, on minuealiste mälestused temast seotud juba esimeste vähegi lugemisvõimeliste aastatega. Suitsuga on lähimas seoses mitte ainult meie luule, vaid kogu meie uuema kultuuri areng. Tema täit tähtsust hinnata siin pakutav ülevaade […]

      Noore, algava kultuuriga rahva juures tekib paratamatult keele aren­damise ja rikastamise liikumine: vaja vähe arenend, vaene ja korraldamatu lihtrahvakeel kiires korras tõsta võimalikult sama tasapinnani, kuhu on sajandeid kestnud arenemise teel jõudnud suurte kultuurrahvaste keeled. See normaalsest kiirem arenemistempo, kus paarikümne aasta jooksul tuleb luua ja omandada sadu, koguni tuhandeid uusi sõnu, tundub pala­vikuna, […]

      Katsume allpool loodusteadlase seisukohalt riivata tegureid, mis soodustavad või halvavad teaduslikku uurimistööd. Mis on aga uurimine või, kitsamas mõttes, uuring? Loodusteaduste puhul võiks üldjoontes öelda, et teaduslik uuri­mine on nähtuste süstemaatiline selgitamine katsete abil, uute fak­tide leiutamine ja nende koordineerimine, nähtuste sidumine loodus­seaduseks. Paljud tööd, mida küll tavaliselt nimetatakse uurimis­tööks, ei osutu selle definitsiooni […]

           Tänapäeval on nihkunud uuesti tulipunkti rahvuslikkuse küsimus kujutavkunstis ja eriti teravalt just väikerahvaste kunstis. Suur­rahvad võivad ju arendada oma rahvuslikku ekspansiivsust poliiti­listel ja majanduslikkudel aladel, väikerahvastele jäävad aga ainult vaimualad, milledel rahvuslikkuse suuna nõudjaks on tavaliselt ühis­konna politiseeriv osa, kes asetab rahvuslikkuse nõude just eeskätt kunstidele ja kirjandusele. Olles ise täiesti impotentsed loovaks tööks […]

       Kui on jutt ilmavaatest, siis mõeldakse meil selle all harilikult suh­tumist ühiskonnaga. Poliitilise pinevuse ajajärgul on suurema jao inimeste ilmavaade väljendust leidnud selles või teises erakonnaprogrammis. Üks on pahempoolse, radikaalse ehk käremeelse, teine konservatiivse, tagurlise ehk parempoolse, kolmas mõõduka, parajusmeelse ehk vabameelse ilmavaatega. Ei saa etteheidet teha rahvahulkadele, et nende ilmavaade piirdub ainult kõhuküsimusega, […]

                        Inglise elu kohta otse tüüpilised on isikud, kes endale on teind nime väljaspool oma ametlikku pärisala. Juba inglise kasvatuse ideaa­liks on inimene, kes suudab menukalt rakenduda kõigesse, mis ta võtab kätte. Võrratult vähem kui Euroopa mandril soodustetakse spetsiali­seerumist, kuid esmajärgulisi spetsialiste tekib alatasa sääl, kus seda ei teaks oodata. Diplomeile omistetakse vähem […]

        Nagu igalpool mujal, nii on ka eesti ilukirjanduses armastusel alati silmapaistev koht olnud ja on praegugi. Ei puudu armastuse­motiivid Mats Mõtslase puhtpraktilisi õpetusi andvais tendentsteoseis, ei puudu ka meie hiljuti ilmunud suuris ajaloolisis romaanes. Kuidas just igakord armastust käsitellakse, kui suurt või väi­kest küsimust selles nähakse, kui sügavale armastust käsitelles tungida tahetakse, tihatakse või […]

     „Ärge koguge enestele varandust maa pääl, kus koi ja rooste seda ära rikub ja kus vargad läbi kaevavad ja varastavad.” Nii kuulutas proh­vet kusagil kaugel Rooma provintsis ligi kakstuhat aastat tagasi. Kuidas viia sellega kokkukõlla praeguse kõige „kristlikuma” maa, Ameerika Ühisriikide ideoloogia, kus ometi näikse ainuvalitsejana istuvat troonil kuningas Mammon? Ei tee mingeid […]

      Hulk aastaid iseseisvuse päevil kirjutasime romaane, novelle, näidendeid ja luuletusi, ilma et oleksime õieti küsinud, on nad po­sitiivsed või negatiivsed – jaatavad või eitavad. Ennem rääki­sime teoste kunsti- ja elupärasusest. Aga tänapäev hakkame juba neid liigitama jaatavuse ja eitavuse mõttes. Raamatuaasta auhin­dadega alustingimusis vihjatakse positiivsusele. Muidugi, imestada pole selles nähtuses midagi. Vaevalt on […]

      Iseseisvus tähendab rahvale kõige suuremat võimalust saada iseeneseks, s. t. teostada neid riiklikke ja kultuurilisi paleusi, mis juhivad tema edasitungi ole­vikust tulevikule. Iseseisvus avab teed ülematele väärtusharipunktidele religioonis, teaduses, kunstis, majanduslik-tehnilises elus ja õiguslikus korras. Kuid iseseisvus seab ka ku­ristikkude äärde, languse võimaluste ette, millest sü­gavamaid enam ei või mõtelda. Sest nii kaua […]

               Kui me eestlaste kõige vanema ajalooga tegemist teeme, on uurimisele suuremaks raskenduseks asjalugu, et meil pole eestlaste eneste poolt mingisuguseid kirjalikke teateid olemas. Kõik teated on pärit võõrastelt, enamasti vastas­telt. Nende viimastegi teadetest on palju kaduma läinud; sellest, mis säilinud, esineb praegu mõni osa jällegi ümbertöötatud redaktsioonis. Vastased ja võõrad rääkisid eestlastest […]

    (Eksistentsifilosoofia Saksas) II. HEIDEGGER Eksistentsifilosoofia mõistmine Jaspersi käsituses, ka tema eelmises Loomingu nris mainitud süstemaatilises teoses, ei eelda niipalju filosoofiliste üksikprobleemide tundmist kui Heideggeri põhjapanev teos Olu ja aeg. Just selle tõttu, et Heidegger „uue alguse” teadvuses energiliselt asub igivanade tunnetusteoreetiliste, loogiliste ja ontoloogiliste küsimuste lahendamisele, kindlustab ta teosele kestvama ja sügavama mõju. Ta […]

      Kas oli möödunud aasta meie kirjanduslikus elus oma intensiivsuse ja elevusega erakorraline või tähistab ta meie vaimlise kultuuri uue päeva algust? Selle peale on praegu raske vastata. Võib mõlemaid õigeks pidada. Üks on aga kindel ja vaidlematu: kirjanduslikud küsimused olid muude eluküsimuste kõrval möödunud aastal sageli päeva­korral, neist kirjutas meie ajakirjanduski rohkem kui tava­likult […]

      1. Missuguse kultuurimaa mõjupiirkonda Teie eelistate meie kultuur­poliitilises välisorientatsioonis? Mis suhtes ning kust poolt Teie loodate edaspidiseid viljastavaid välisergutusi meie vaimuelule, eriti meie kirjandusele? 2. Milliste võõrkeelte tundmist Teie soovitaksite Eestis tõsta ja mis keelt tahaksite näha esimese võõrkeelena meie koolides? 3. Kuivõrra soovitavaks või ebasoovitavaks peate seniste sunniviisiliste kultuurimõjude (vene, saksa) jätkumist […]

  1 Meie kirjanduse- ja teatriarvustuses on viimasel ajal jälle elavalt kõnelema hakatud – inimesest. Mitte inimesest kui sotsiaalsest tegu­rist, vaid inimesest kui puhtbioloogilisest olendist „kõiges ta mitme­külgsuses ja lihtsuses”. Tahetakse kirjanduses ja näitelaval näha ini­mest, kes elab oma eraelu ja toimib oma pisitoiminguid, ilma et teda huvitaks mõni päevaprobleem või vaevaks mõni põhimõte. Selliseks […]

            See on haruldane elulugu, millega selle sünnipäeva­lapse puhul tegemist on. Lihtsast talutarest kuni iseseisva vabariigi esimese kodaniku aukohale on viinud teda ta keeruline ja töörikas 60-aastane elutee. Kui Jaan Tõnisson noore kohtu-uurijana Orelli ringkonnakohtu esimehele Krašeninnikov’ile aastal 1896 teatas, et ta oma koha seal juriidilisel alal maha jätab ja Eestisse läheb […]

      Üle vaadates meie ajalookirjandust (s. o. Eestis ilmunud eestikeelseid teoseid) tuleb silmas pidada asjaolu, et me ei saa suhtuda sellesse mitte ainult kui hinnatavasse väljavalivasse bibliografeerimisse, vaid selleski – kunstlikult pii­ratud üheaastases raamistikus – esineb ta meie kultuuriloos üldse kindlajoonelise nähtena, millest tingitud mõnedki eri­omased jooned, mis kaasa aitavad meie tänapäeva vaimu­elu eritlevaks siluettimiseks. […]

       Üks me kirjandusliku stiili huvitavaimaid probleeme on Gustav Suitsu luule (ja ka proosa) areng selgete mõtete, piltide ja rütmide taotlusest erakordselt keerukaks ja mitmetahuliseks, lugeja vastuvõttevõimet peagu ignoreerivaks nähteks. Kui polekski tegemist muuga kui ekstsentrikaga, vääriks see küsimus siiski tähelepanu, aga kuna Suits just oma hilisemate värsside stiiliga on annud palju äratusi, mille tagajärjed […]

        Noore Kreutzwaldi toimetulek Tallinnas oli kehv, ta teenistustunnid alamaastmelise pedagoogi ametis halvasti tasutud. Seegi koht ja krediit, mis direktor Stackelberg talle oli nõutanud teises poiste-algkoolis, näis olevat ajutise kestvusega. Ta iseõplik püüd – kesk­kooli küpsustunnistust saavutada oleks aga eratundide võtmiseks tun­givalt vajanud suurendatud tulusid. Koolmeistri ameti kõrval edasi õppides lootis Kreutzwald eks­ternina eksamit õiendada. […]

      1 Kas olla või mitte olla? – küsin endalt tihti neil vihmatumedail sügisepäevil. Muidugi ma ei mõtle selle juures enesetapmisest. Sest ma loen ajalehtedest lohutavat uudist, et elu aina paranevat. Ma mõtlen, et kui raamatute levik ulatub sajast kuni kolmesaja eksemp­larini, kas maksab siis üldse enam kirjutada. Mis ühiskondlik täht­sus on romaanil, jutustisel, värsil, […]

       Olen teadlik selles, kui hõlpsasti võib rahva omapära iseloo­mustades sattuda libedale teele. Juhuslikest, ajutistest nähteist võidakse paisutada üldistusi, mis hiljem osutuvad sootu vildakaks. B. Goltzi teosest mitmesuguste rahvaste iseloomust (Der Mensoh und die Leute, 1858) võime näit. lugeda, kuidas prantslased on barbarid, kes on toime tulnud verise revolutsiooniga, kelle keel on frivoolne, küüniline […]

     1 Seoses viimase aja ühiskondlik-poliitiliste mõtteliikumistega on päälkirjas mainitud küsimus saanud väga aktuaalseks. Kuid nagu ikka, seda käsitellakse võhikliku pääliskaudsusega. Veeretatakse mõnd üldist, ebamäärast lööklauset nagu käibivat peenraha, ilma et kellelgi mõttessegi tuleks selle ehtsust järele proovida. Kirjanduse-vaatlusse kantakse üle pisikesed päevapoliitilised harjumused. Meie nüüdiskirjandus on läbi ja läbi internatsionalistlik, maailmavaateliselt – idapoolne, talle […]

     Üliõpilaskonna noorenemisega tuleb leida ka uusi kasvatusteid.    Oleme jõudnud ajajärku, kus enam üldiselt vaikides ei saa mööda minna üliõpilase kas­vatusest. Seni on see küsimus olnud ainult organisatsioonide sisemine asi ning korraldus. Ei taha kasvatusküsimustega seo­tud küsimusi ega kasvatust ennast organisatsioonidelt ära võtta sellega, vaid vastupidi­selt – õhutada selle küsimuse alal süvenemist. Vist keegi […]

     Mul on heameel tervitada Eesti Üliõpilaskonda vabariigi 10. aastapäeva puhul. Möödunud on ajad, mil eestlasist üliõpilaskond tundis end võõrast vaimust ning kultuurist valitsetavana, samuti ka võimust. Ajaloo-osad on ümber pöördud. Valitsetav on valitseja.  Valitseja pühitseb oma võimu saamise sündmustiku 10-dat aastapäeva. Akadeemiline noorus elab peamiselt meeleoludest, aadetest ning püüetest, mitte ainuüksi või peaasjalikult materiaalsest […]

          See kongress, mida peeti Berliinis oktoobri keskel ja kuhu kokku olid kogunud üle Saksamaa peaaegu kõik paremad töötajad esteetika ja kunstiteaduse alal, andis osavõtjale täielise pildi praegu valitsevaist vaateist ja püüdesuunadest selles valdkonnas. Juba esimene kongress 1913. aastal tõi neisse võrdlemisi noortesse teadusaladesse kindluse ja sihi, mis vahepääl näib olevat tugevamaks läinud. Kõigepäält […]

     Johannes Semper: Tuuleratas. Luuletused. Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus, Tartu, 1936.   80 lk. Hind 2 kr. 50 s.    Üle mitme aasta – neid on vist juba möödunud tervelt viis – avaldab Johannes Semper jälle luuletuskogu. Ning ta ilme on muutu­nud, kuigi mitte täiesti ootamatus suunas. Juba „Päike rentslis” osu­tas n. ö. kuuenda meele juurdetekkimist […]

  arl Groos ütleb, et esteetika probleemid lõpulikult kaheks pääprobleemiks koonduvad: esteetiline mait­semine ja kunstiproduktsioon. Esimese probleemi analüs on kaugelt tähtsam, sest et meil siin sarnaste avaldustega tegemist on, mis ennast kõigi kunsti maitse­jate juures ilmutavad. Kuna aga kunstiloomise probleem üksi kunst­niku hingelisi avaldusi loomise silmapilgul vaatleb ja seega ainult neile huvitust pakub, kes sügavamalt […]

      AUTORI SAJANDA SÜNNIPÄEVA PUHUL.   EELMÄRKUS. Imre Madäch sündis 31. jaanuaril 1823 Alsosztregovas, Põhja-Ungaris. Ta oli pärit traditsioonirikkast perekonnast. Ta sai hää hariduse, esiti vanemate kodus, pärast Pesti ülikoolis, kus kuulas õigusteadust ja filosoofiat. Pärast ülikooli lõpetamist astus ta riigi­teenistusse. Ta oli vaevalt 23 aastat vana, kui tutvus Elisabeth Frateriga, kellega hiljem astus abiellu. […]

       Viimaste aastate jooksul on vaevalt ilmunud teist raamatut, mis oleks äratanud nii palju tähelepanu ja kutsunud esile nii palju vastakaid mõtte­avaldusi, kui Oswald Spengleri Der Untergang des Abendlandes (Õhtu­maa langus). Selle leheküljed, mis on pühendatud kunsti eritlusele, on kahtlemata kõige ilmekamad ja paremad, mis üldse kunsti kohta käiv kirjandus on annud. Käesoleva artikli […]

      Setu rahvalaulu leelotajate suures peres said kuulsaks juba dr. J. Hurda päevil kolm esimese järgu rahvalaulikut tõesti imestamapaneva improvisatsioonivõime ja ainete rohkusega: M i k o Ode, Martina Irò ja Hilana T a a r k a. Nende keskmine lauluoskus ulatus 10 000 kuni 25 000 regivärsi reani. 19. augus­til 1924. a. suri […]

        Palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. Eessõnaks. Senine traditsiooniline käsitus eesti ärkamisajast, kaldudes meie rahvusliku uuestisünni ajaloos ülehindama esimese üldlaulupeo (1869. a.) osa, ei suutnud selle tagant näha õiges perspektiivis ja küllaldase selgusega mitmeid eelnenud nähtusi ja üritusi. Vahest enam kui miski muu said selle saatuse osalisteks Lõuna-Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 60-ndail aastail. Üldjoontes tuttavad, tundusid nad oma […]

        1 S. Alexander on sündinud aastal 1859. Samal aastal on sündinud ka H. Bergson ja E. Husserl. See aastakäigu ühtesattumine oleks as­jaolu, millest võiks vaikides mööda minna. Tõepoolest aga küündib S. Alexander oma loominguga nii kaugele üle oma kaasaegsete briti filosoofias, et ei saa salata ka ta sisulist kuuluvust maailma kuulsa­mate filosoofide esiritta. Alexanderi […]

        KAUDZITES MATISS. Mineva kuu algul pühitses läti seltskond Riias haruldast mälestuspidu – rahvusliku ärkamisaja silmapaistva tegelase ja vanema põlve kir­janiku Matias Kaudzite 75-aastast sünnipäeva, mis muutus suurepäraseks rahvuslikuks piduks ja omandas laialise kultuurilise tähtsuse. Läti noorem haritlaspõlv näitas jälle uuesti, et ta oskab lugu pidada oma tegelastest, kes enesesalgava tööga loonud rahva kultuuri ja […]

  Rääkida ilukirjanduse tähtsusest, tähendab rääkida ilukirjan­duse mõjust lugejaskonnasse. Aga selle mõju kindlaksmäära­mine ja hindamine on üpris ebamäärane asi. Siin liigume palju enam igasuguste eelduste ja oletuste kui sündmuste ja tõsiasjade vallas. Isegi kui asuda laiemale alusele ja küsida, kuidas mõjub luge­mine üldse lugejaskonnasse – arvestades mitte ainult ilukirjan­dust, – on väga raske anda kindlat […]

       Viimaseil aastail on eesti kirjanduses pääsenud valitsema romaan, näidates liiga suurt kasvu. 1925. a. näit. ilmus ar­vestatavast proosast 3 romaani ja 3 pikemat jutustist, kogu­summas 995 lk.; 1926. a. 8 romaani ühes pikemate jutustis-tega, kokku 1716 lk.; 1927. a. 14, kokku 3502 lk.; 1928. a. 13, kokku 5032 lk.; 1929. a. 16, kokku […]

    „Mõtteid valmivast intelligentsist” – selle päälkirja all on E. Ü. S. „Veljesto” välja annud „Odamehe” kirjastusel koguteose kirjutustega mitmelt autorilt rahvuskultuuriliste, eriti aga üliõpilasorganisatsioonide korraldusse puutuvate küsimuste üle, mille lisana esitatud vastused ringküsimusele vilistlaskonnas: mis arvatakse meie üliõpilaselust ja selle üles­andeist? See koguteos ühelt nooremalt Eesti üliõpilasorganisatsioonilt, algajailt elus ja vaimus, „keda ei rahulda […]

              Suvel ajalehed tõid petit’ga telegrammi Londonist ühe kaasaja huvitavama mõtleja, individuaalpsühholoogia isa dr. Alfred Adleri surmast Siin ei ole koht Adleri vaimse päranduse ammutavaks hindamiseks, mis päälegi suurelt osalt kuulub arstiteadlaste, eriti neu­roloogide, siis karakteroloogide, psühholoogide, sotsioloogide ja peda­googide pädevusse, kuid et Adleri ideed on juba praegu otseselt või kaudselt ulatunud ka vaimuteadustesse, […]

               Rootsi kirjanduse tugevamaks küljeks on alati olnud ta luule­kunst. Ilukirjanikud on siin enamasti ikka olnud eeskätt lüürilised anded, ja kuna kirjandushuviliste jaoks on möödunud sajandite väär­tuslik lüürika veel tänapäevgi elav, tuntakse sama aja romaanide ja draamade vastu huvi ainult filoloogide poolt. Ei saa salata, Strindbergist alates on Rootsil olemas ka tõesti nauditav romaani- ja […]

     Balto-Skandia nimetus on muutumas üha populaarsemaks niihästi Läänemere ida- kui ka läänerannikuil asuvais riiges. Ta on geograafilise terminina veel vähe tarvitusel ja isegi ühe osa geograafide poolt tunnustamata, koguni vastuseisu leidev; kuid tegelikus elus, nii kultuurilisis kui majanduslikes suhtlemisis, on Balto-Skandia ühisidee juba teostumas. On tihenemas isiklik kontakt ühe osa teadlaste, päämiselt ajaloolaste, […]

         1. Läinud aasta ei ole olnud pöördepunktiks meie luulekirjanduses ega ole selle toodang olnud eriliselt suur. Kvantumi suhteline väiksus oleneb suuresti kirjastustingimusist. Eesti Kirjanikkude Liit on ainuke kirjastus, kes võtab vae­vaks panna oma kapitale värssidega kaalule. Tõsi küll, ka Tallinna Eesti Kirjastusühisus on avaldanud ühe kogu värsse, kuid see on erandlik nähtus. Ja […]

     Tavalises, ammukulund roopais liikuvas argielus ei tunta suuremat tarvidust ega seepärast ka huvitust nende küsimuste vastu, mida nimetame ilmavaatelisteks, s. o. küsimusi elu mõttest ja tähendusest, asjade üldseotusest ja meie põhisuhtumisest nendega, ehk, laiemas mõttes: erilisemaist põhiseisukohist ilmaseletuses. Ollakse kalduvad nende üle kõnelemist nimetama koguni „tühjaks sõnategemiseks” ja „eluvõõraks targutuseks”, mida vaja pole meie […]

   Elame üsna rahutuil, ent väga huvitavail aegadel. Stabiliseeru­mata olukorras sünnivad mõistete ja ideede ümberhinnangud ja rahvusvaheliste liitude ümberrühmitused. Isegi kaugete maade elani­kud leiavad vahel oma ajalehis sääraseid uusi, peagu senikuulmata mõisteid, nagu Baltimaad, Fennoskandia, Fennobaltia, Baltoskandia. Vaatamata kasvavale rahvuslikule ja ideokraatlikule šovinismile, ma­janduslikule autarkiale ja üha tugevnevale militarismile, ei ole inim­kond siiski loobunud veel […]

      Oma rahvuslikest teadusist kõnelema hakates võime kõigepäält põhjustetult komistuda küsimusele, mida tuleb mõista nn. rahvuslike teaduste nime all. Eesti rahvusriigis on igal teadusharul, mida siin harrastetakse Tartu Ülikoolis või viimasest väljaspoolgi, täita suured rahvuslikud ülesanded. Nii on näit. meie põllumajanduslikul maal suure rahvamajandusliku, ühtlasi aga ka rahvusliku tähtsusega iga põlluteaduse harund, kas see uurib […]

   Võõrsõnade (Fremdwörter, inostrannya slova) mõiste ja prob­leem on teravamalt omane Euroopa keeltest mitte-romaani keeltele, s. o. germaani (saksa, taani, norra, rootsi), slaavi (vene, poola jne.) ja soome-ugri keeltele, järelikult ka eesti keelele. See johtub sellest, et romaani keeltes ja samuti inglise keeles on nii rohkesti rahvusvahe­lise keele – ladina keele – sõnu, et need […]

     Meie kirjanduslikku elu saadab rohke rida aktuaalseid üksikprobleeme, mis juba pikemat aega on olnud korduvate poleemiliste sõnavõttude aineks.                                                                                                              Seal paistab teiste seast silma positiivsuse-negatiivsuse küsimus, millele alles hiljuti Looming pühendas mitmest numbrist läbi käiva ja elavalt vastatud ankeedi. Siis võiks välja tõsta meie kirjandusarvustuse õigluse küsimuse; korduvalt on puudutatud ka kultuurkapitali ja raamatufondi […]

      (Tema 10-nda surmapäeva puhul, 19. 10. 37). Kas dr. Juhan Luigal tema impressionistliku, intuitiivse vaimu­laadi ja aforistliku eneseavaldusviisi juures üldse oli seotud, süstema­tiseeritud maailmavaadet? Esimese pilguga näib küsimus õigustatud olevat. Vastuoluline oli juba tema väline esineminegi. Tüse ja tugev, uhke kuju, peagu atleet; ikka vaimustatud spordist ja loodusest. Ja sealjuures äärmiselt hell tundeinimene, kunstihing, […]

              Juba mõnda aega on meil ja mujalgi elavamalt harutatud „positiivse” ja: „negatiivse” kirjanduse küsimust, on esile tõstetud, aga teiselt poolt ka arvus­tatud niihästi eeskujulikkude tegude ja tegelaste kujutamise kasvatuslikku, tähtsust kui negatiivsete elunähtuste kujutamise ja kriitilise suhtumise vaja­dust, on hinnatud kirjanduse väärtust „sotsiaalse tellimuse” ja ajasobivuse seisukohalt jm. Soovides teada saada üldiselt valitsevaid […]

       Niisama vana kui eesti iseseisvusaegne romaan ise, on arvustajate ning lugejaskonna nõudmine „positiivse” romaani järele. Ligi kaks­kümmend aastat on romaani positiivsuse probleem peaaegu lakkama­tult nii või teisiti päevakorral olnud, viimasel ajal uues valgustuses uut tähtsust omandades, – miks siis mitte katsuda selle, ajajooksul väga mitmeharuliseks kasvanud probleemi arengut kord jälgida lihtsa­koelisest algastmest kuni […]

     Kirjandusõpetus pole mitte eeskätt ülikooli ülesanne, vaid see algab süstemaatilisemalt juba keskkoolis ja sellega astub kokku­puutesse ajakirjandus peaaegu alaliselt. Eesti kirjandusõpetus pole saanud veel kuigivõrd välja areneda. Seepärast pole liigne pilku heita, kuidas on seisund teistes maades. Allakirjutanul on olnud võimalus lähemalt tutvuda prantsuse kirjandusõpetusega, millest on põhjustatud järgnevad kokkuvõtlikud read sealse kir­jandusõpetuse […]

   Marie Under: Kivi südamelt. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1935 85 lk.   Hind 2 kr. 40 s.   M. Underi elutunne ja maailmavaade on sügavalt panteistlik. Tema loomingu kahepalgelisus, nii selle öö- kui ka päevapool, võrsuvad ühisest juurest: vääramatust ühtekuuluvustundest kõige olevaga. Emaliku hellu­sega osaneb ta inimeste, loomade kui ka taimede rõõmudele-muredele ning tema käte all […]

  Kolmkümmend aastat on möödunud ajast, mida meie ajaloos tuntakse punaste aastate nime all. 1905. a. revolutsioon ja sel­lele järgnev verine reaktsioon on ajalooliselt küllalt tähtsad ja aeg selleks küllalt kauge, et oleks võinud ilmuda sellest pikemaid üle­vaateid ja põhjalikumaid uurimusi, kuid seni on ilmunud vaid ük­sikute isikute mälestusi või mälestuste kogusid, milledes võib leida […]

   „Teaduse kriitika” prantsuse filosoofias E.Meyerson 1 E. Meyerson (sündinud 1859, surnud läinud aasta detsembris) on kahtlematult „teaduse kriitika” silmapaistvamaid esindajaid kaasaeg­ses prantsuse filosoofias. On tähelepanuväärt, et ta polegi päritolult prantslane. Ta on rahvuselt juut, sündinud Vene-Poolas, Lublinis, ja saanud keskhariduse Saksamaal. Samuti omandas ta kõrgema hari­duse Heidelbergi ja Göttingeni ülikoolides. Alles 1882 siirdub ta […]

   Ühe rahva hing ei ilmu mitte ainult tema kirjanduse sisus, s. o. selles kujutatud aadetes, elus ja meeleoludes, vaid ka vormis, keelelises ja tehnilises väljendamiseviisis, stiilis. Ja siin on prantslased midagi loonud, mis ainult neile omane olles neid teistest rahvastest eraldab. Prantslastel, kui kellelgi, on oma isiklikult rahvuslik, omapärane stiil. Nagu loomulik, pee­geldab see […]

      Üsna järsku ja ootamatult puhkes õitsele möödunud sa­jandi 80-ndate aastate lõpul ajalooliste jutustiste kirjutamise komme ja sama äkki, kui oli tekkinud, andis see taas aset uutele suundadele kirjanduses. Umbes viie aastaga oli õit­seng läbi. Otsekui üksteist taga kihutades ilmusid tihedasti 1889. ja 1893. a. vahel Eduard Bornhöhe’ „Villu võitlused”, „Vürst Gabriel”, Jaak […]

   Kirjanduslikust kultuurist võib kõnelda kitsamas ja laiemas mõttes. Kui seda teha laiemas mõttes, siis peab kirjaniku ja ta teose ning arvustaja kõrval arvestama ka harilikku lugejat. See peaks olema selge. Kuid lugeja tähtsus saab veel selgemaks, kui vaadelda kogu kirjanduselu tulunduslikust vaatenurgast: kirjanik on valmistaja, teos – saadus ja lugeja – tarvitaja. Kuidas saaks […]

   On, nagu oleks Soome ja Eesti vaheline kultuurkontakt alles meie päevil elustunud. Kaasaegsetena oleme kalduvad seda illusiooni meeleldi hellitama.   Unustame eelkäijad. Aga lugedes iseäranis Elias Lönnroti kirju tema Eesti ret­kelt (aastalt 1844), lugedes Faehlmanni kirju riiginõunik Rein’ile Soome, lugedes Kreutzwaldi ja Faehlmanni kirjava­hetust, lugedes Õpetatud Eesti Seltsi protokolle võib kerkida küsimus vastupidises suunas. Kas […]

   1. On huvitav jälgida kirjandusloo lehekülil loova vaimu lakkamatut kõikumist kahe äärmuse – romantismi ja rea­lismi vahel. Ikka on tõukejõuks üks ja sama tung: lähemale tõsielule, lähemale tõsitundele! Vahe on vaid selles, mida peetakse iga kord tõsieluks ja tõsitundeks, samuti kui on vahe eesmärgi saavutamise abinõudes. Ei tarvitse hakata enam tõendama, et eesti kirjandus […]

  Loodusluuletusi   Sügis   Oktoobrikuu ju käes; ju raagund metsasalgus tuul lehti lehitseb ja keerleb vingel hool; teed kõvaks kahutand on sügiskülma kalgus, kuid veski taga käib veel vulisedes vool, ent juba tardus tiik; nüüd jahirõõmul algus, ning naabermõisnikku näen kauge salu pool – käib üle rukki sööst ja siia-sinna sähvib, ja tammed ärkavad […]

  On talv   On talv.  Mis teha maal?   Veel laisalt voodis püsin. Kui tuuakse tass teed, ma toojalt kohe küsin: noh, kas on väljas soe? kas lõppend tuisumäng? kas värsket lund on maas? kumb parem on, kas säng või sadul?   Või mis siis, kui enne lõunaoodet jään sirgu sirvima mõnd vana trükitoodet? On siiski […]

   1 Tähendusrikas sekulaarne mälestus mineviku ja oleviku kohtumi­sega. Sada aastat on tänavu veebruarikuu 10. päeval (29. jaanuaril v. k. j.) möödunud Aleksander Puškini õnnetust surmast. Sada aastat on ühtlasi täis saanud ta loojumatu posthuumse päikese kiirtemurdmisest. Noist kiirtest pole osatuks jäänud endise Vene impeeriumi piirimaadki. Puškini pärandusega on ju kokku puutunud ka eestlaste hilise­mad […]

   Ikka enam hakkab Aldous Huxley muutuma üheks inglise kir­janduse keskseks kujuks. Olgugi alles neljakümnekahe aastane, näib ta juba kehastavat tervet kirjanduslikku ajastut. Kuski väljaspool meie aega ning kõiki aegu maadleb James Joyce keele geeniusega, püüdes luua mingit uut, kogu alateadvust, kõiki tunde ülatoone, kõiki intellekti tujusid mitmepinnaliselt peegeldavat väljendusvahendit, tundudes osalt maa-aluse puurijana ja […]

   „Viktorianism” on Inglismaal teatava õigusega saand noorema pärastsõjaaegse sugupõlve terava pilke aluseks. Lytton Strachey, Aldous Huxley, Sitwellid on küllaldaselt piitsutand selle usku kitsas­tesse dogmadesse, selle eneseiroonia puudust, selle veendumust, et 19. sajandi Inglismaa oli parim kõigist võimalikest maailmadest. Isegi kõigi kriitilisemais kuninganna Viktoria ajajärgu vaimudes, näiteks Matthew Arnoldis, laidetakse võimetust ennast julgelt näha nii, […]

   Käesoleva artikli kirjutaja ülesandeks on jälgida Jakob Hurda elukorterite asukohti Tartus, eriti ajajärgul 1868- 72, millal ta siin poeglaste kroonugümnaasiumi õpetajaks oli. Nende elamute kõrval väärivad tema arvurikkad üliõpilaskorterid vähem tähelepanu ja ei tule siis ka enam-vähem üksikasjalisele jälgimisele. Erilist tähelepanu väärt on asjaolu, et mainitud ajajärgul Tartus ellu tõusid eesti ärkamisaja tähtsamad organisatsioo­nid: […]

  Eerik XIV ja Juhan III valitsemisajaga algab Rootsi rii­gile välispolitiliselt suur tõusuaeg. Need auahned ja valitsemishimulised kuningad kasustasid esmakordselt Gustav Vasa valitsemisel sisemiselt konsolideerunud riigi jõude selleks, et kindlustada oma võimu teispool Läänemerd. Osalt agressiiv­setel, osalt enesekaitsemotiividel sattus Rootsi 17. sajandi alul pool sajandit kestvasse, ainult lühemate vaheaegadega katkestatud võitluskeerisesse. Suure jõupingutuse tagajärjed selgusid […]

  Eesti ilukirjanduses käib võidujooks minevikku.  Üks ajalooline romaan ilmub teise järel.   Otsitakse esivanemaid. Millega seda seletada? Moega? Rahvusliku romantikaga? Suurustamistarbega, et vaat kui kanged olid meie esiisad? Või – vaat mis viletsusest nad läbi tulid? Näib, et siin on tegemist sügavama tungiga. Sama „esivanemate otsimine” on käimas ka nii ebaromantilistel, minevikuga katkestanud inimestel, nagu […]

  Viimasel ajal on meil rida autoreid käsitlenud rahvusliku oma­kultuuri küsimusi. On mõtiskletud kirjanduse, kujutava kunsti, teatri ja poliitika rahvuslikkuse üle, on selgitatud ka üldiselt rah­vusliku kultuuri mõistet. Kõigi nende arutluste kesksemaks küsi­museks on aga tavatsenud kujuneda rahvusliku omapära probleem. Mis teeb loomingu rahvuslikult omapäraseks, milles peitub too rahvuslik omapära, – need ei ole mitte […]

  Aastaid on nõudnud avalik hääl: kirjandus lähemale elule ja rahvale. Kuivõrt see nõue oli tõeliselt põhjendatud oma tungivuses, kas ta ette ei rutanud, läbemata oodata kirjan­duse loomulikku, klaarumises aega nõudvat arenemisprot­sessi, ja lõpuks, millise protsendi moodsa märklausena sisal­das ta asja sisusse ja kirjanduse olemusse tungimatust, see küsimus on veel lahtine ja peab praeguselgi juhul […]

  Meie teater oma võrdlemisi lühiajalises arengus on jõudnud sel­lele kultuuriastmele, et oleme õigustatud nõudma täit teadvust ta töös ja sihtides. Kui meie räägime vene, saksa või prantsuse teatrist, siis on meil kujutelm nende teatrite eriilmingust. Isegi soomlased ja lätlased julgevad öelda „rahvuslik teater”, meie aga mitte. Ometi omame meiegi rea andekaid ja isegi suureandelisi […]

  Qustave Flaubert: Salambo. Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna ning- seletustega varustanud Albert Saareste. Eesti Kirjan­duse Seltsi kirjastus Tartus 1928. 344 lk. Hind brošeeritult 4 kr., köites 5 kr. 50 s. Nii võime siis nüüd eesti keeles lugeda ka selle võimsa stiilimeistri, selle ülima ning viimse vormitäiuslikkuse taotleja tippsaavutist – Gustave Flaubert’i „Salambo’t”, kõigi kirjandusliku […]

Stanislavski süsteem Kirjutistes teatri üle kohtame sageli Konstantin Stanislavski nime. Kui temal on suured teened Moskva Kunstiteatri loomisel ja arendamisel, siis see, mis temast jääb püsima, on tema süsteem, mis üldsusele on kättesaadav ainult tema Õpilaste kirjutiste ja õpetuste kaudu. Sellest leidub aga ka märkmeid tema enda memuaares: Minu elu kunstis. Süsteemi parimaiks õpetajaiks (muidugi […]

  Siurust Tarapitani 1 Nagu see teisiti ei või ollagi, kirjandusliku mõtte liikumine on tihedalt seotud rahva majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise seisu­korra muutumisega. Ühiskondlike jõudude tõus ja langus, ajalooliste sündmuste laineline, dialektiline areng kajastub ilmsesti kirjandus­like tõekspidamiste ja voolude vaheldumises. Noor-Eesti, mis 1905. a. revolutsioonis katkestas meie kirjanduse talupoeglikud traditsioonid, muutus poliitilise reaktsiooni süvenedes mingiks resigneeruvate […]

  (Eksistentsifilosoofia Saksas) I.   K. JASPERS 1 1927. a. ilmus trükist Martin Heideggeri teose Olu ja aeg (Sein und Zeit) esimene pool. Raamatut oodati kaua, sest ta Marburgi üli­kooliloengute kaudu levis filosoofilistes ringkondades uudiseid, mis põhjustasid ärevust. Raamatu ilmumine veel suurendas ärevust ja tekitas liikumise, mis kujunemas vooluseks. Autori suurt endausaldust, mis ei pretendeeri vähemale […]

  Gustav Suitsu 50-nenda sünnipäeva puhul 1 Ei olnud rikas see kirjavara, mille leidis eest eesti koolinoor, keda 1900. aasta paigu huvitas võõrkeelsete õpikute ja võõra klassika kõr­val ka omakeelne raamat. Ja sellelegi vähesele, mis leidus, polnud kerge läheneda. Kool omapoolt ainult takistas, võõrutas ja keelas sellist huvi. Omapead orienteerumine oli aga vaevarikas ja kandis […]

  1. Jõudnud 70. eluaasta künnisele, paneb Kampmaa enesest kõnelema oma töö ja tegevusega ning selle osaga, mis ta on eten­danud aastakümneid pioneerina mitmete eesti vaimse omakul­tuuri alade viljelemises. Tervenisti 49 aastat on ta vahetpida­mata rühmanud mitmekesises tegevuses. Andudes mingile ülesandele, ta on süvenenud sesse põhjalikult ja innuga.   Nii on ta teotsenud õpetajana, kirjandusloolasena, ajakirjanikuna, […]

  Kes M. Kampmaad tunneks ainult näo järgi, ei saaks ta pal­gest, rühist, nõrkumatust sammust kuidagi välja lugeda kõrgesse ikka sammuvat kirjameest. Ka see, kes vanaduspiiri põlgava Kampmaa kuju taga midagi teab ta elutööst, küsib tahtmatult: kas tõepoolest juba 70-aastane? Nagu ta tarmukas kehalik kogu pole vajunud vanaduse vimma, nii pole ka ta viljakas vaimuvirkus […]

  Meie lüürika on Noor-Eesti aegadest peale olnud üks meie kultuuri suurimaid varasid. Vaevalt saab seda seletada muuga kui meie rahva erilise andekusega sellel alal – seda oletama paneb juba meie rahvaluule suur rikkus. Ka muudel aladel tüürime kord vähema, kord suurema hooga edasi, ega või öelda, et meie teadus, meie romaan, meie novell ei […]

  1. Kõrvuti Masingu, Faehlmanni ja Manteuffeliga võime lugeda Kreutzwaldi meie proosastiili esimeste teadlikkude aren­dajate hulka, kelle juurest viib pidev areng tänapäevani. Oma mitmekesise ning laia proosaloominguga avaldas neist Kreutz­wald kahtlemata kõige suuremat mõju.   Kreutzwaldi stiililaadi lähem iseloomustus pakub seepärast huvi juba meie uuema proosastiili esimese arenguetapi määratlusena. Kreutzwaldi mitmepalgelisest loomingust, kus õpetlikud raamatud vahelduvad […]

  Kui Noor-Eesti järel hakkasime omandama „enam euroopalist kultuuri”, sattusime ikka enam ka selle võitluse keerisesse, mis Eu­roopas praegu kultuuri ümber käimas. „Diferentseerumise” hüüdsõ­naga hiivas Noor-Eesti ise võitluslipu üles ja lahing ei jäänud vastu võtmata. See võitlus pole sest saadik kunagi lakanud, vaid on ainult kujusid vahetanud. „Esteedid” ja „lohe”, „eliit” ja „mass”, vaimulähedus” ja […]

  1 Järjekordse tõena tuleb mulle taas meele Goethe vana öeldis: „Alles Gescheite ist schon gedacht worden, man muss nur versuchen, es noch einmal zu denken”, kui ma jälgin orbiitlaste-põhjakaarlaste pingutusi teha vahet vee ja vee vahele, s. o. põhjakaarlaste ja teiste kirjanikkude vahele. Veel kord mõelda, see on kirjanduslik aus tahe, kirjan­dust edasiviiv vajadus, […]

  Reportaaž C R. Jakobsoni kirjavastuseist “Sakalas” 1878-1882. Meie vanemas ajakirjanduses, harilikult lehe viimasel tekstiküljel, leidub peenekirjaline eriosakond pealkirjaga „Kirja­vastused”. Siin peab toimetus sidet oma kaastöölistega. Need vastused on enamasti lühikesed teated kaastöö kättesaamise, avaldamise või mitteavaldamise kohta, aga üks ja teine nende kõrval on ka originaalsem ja sisukam. Esmakordne lugeja jääb arvatavasti üllatatult peatuma […]

  William  Shakespeare:   Macbeth. Tõlkinud Ants Oras, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929. 111 lk., hind 1 kr 75 s Kaas Kivit’ilt. Üllatavalt rohkearvuliste tõlketeostega inglise keelest on rikastunud meie raamatuturg viimaseil päevil. Uusimast kirjandusest on ainult EKS’i kirjastusel äsja ilmunud tõlkeid O. Walde’ist, H. G. Wells’ist ja J. Galsworthy’st. Kõigi nende väärtuslikkude teoste kõrval […]

  1 Ajavahemik sajandite pöördepunktist kuni tänapäevani, mille kes­tes on teotsenud nüüd juba üle 50. eluaasta künnise astuv Gustav Suits, on harukordne oma sisu ja sündmuste poolest. Tule ja verega on kõndinud saatus selle kolme aastakümne kestes üle meie ajaloo jalgu heidetud Maarjamaa. Pidevate sõdade, revolutsioonide ja ras­kete siseheitluste keerisest lahti koorunud tõelikkus: see on […]

      Aastakümnete kestel detailidesse süvenedes olime jõudnud nii kaugele, et meile oluliste probleemidena on võidud esitada kas või seda, kus peavad esinema riimis lahkukõlavad häälikud, kas sõna alul, keskel või koguni lõpus. Mõne tähtsusetu kirjaniku veel tähtsuse­tuma teose algallika selgitamine polnud enam mõne jõude asjaarmas­taja mõistlik ajaviide, vaid seegi oli meile üldise tähendusega pro­bleem. […]

Iga ühiskondlik suursündmus on toonud laia ampli­tuudiga võnkeid rahvaste vaimuellu, eriti nende tunnetesse ning kunstiloomingusse, sest on ju viimased teineteisega nii lähedalt seotud. Uute kunstivoolude sünni ja vanade surma algidud peituvad sageli märkamatult just sotsiaalseis liikumisis. Isikliku elu alalhoidmine kui ka riiklik iseole­mine põrkavad aja ja ruumi rööbastel veeredes paratama­tult kokku uute ettenägemata raskustega vähemal või suu­remal määral. Nende raskuste kaasas käijad, olemisvõimalusi riisuvad kriisid põhjustavad seniste tõekspidamiste ümber­hinnangut. Otsitakse ja leitakse uusi elulisi ning kunstilisi tõdesid ja avaldusvorme.

     Möödunud aasta rohkes kirjanduslikus toodangus moo­dustab jutustav proosa ülekaaluka osa. Kui aasta oli ülla­tavalt rikas, siis on ta seda eeskätt proosa tõttu. Muidugi pole see kõik 1926. a. tulemus, sest kalendri poolt pandud piirid pole siin määravad. Elevust ja küllust oli aga läinud aastal küll märksa rohkem, kui oleme seda näinud muidu, ja […]

     (SKITS).   1 Kes on meile, pärastsõja ja pärastrevolutsiooni inimestele, suur Leo Tolstoi? On ta kunstnik, on ta mõttetark, või on ta lihtsalt inimene, kes ikka nii ägedalt nõuab meie sugupõlve huve? Kui möödund aasta sügisel, septembris, pühitseti tema sünni saja-aastast mälestuspäeva, kihas ühemeelselt tema mälestuskuju ümber kogu maailm, ja maakera kõigis mais […]

     1. Eriti meie uuemad kirjanikud on vähe populaarsed. Rahvas tunneb neid vähe. Kes tunneb külas August Allet, Arthur Adson’it või Aleksander Tassa’t? Meil on demokraatne rahvas (nii kõneldakse), kuid aristokraatsed kirja­nikud. Ja pole nuriseda, kui sild nende kahe vahel on nõrk. Prosaiste siiski tuntakse. Paljusid vanuse tõttu, noo­remaid huvitavuse tõttu. Üks populaarsemaid eesti […]

     Jooni Juhan Liivi poliitilise ilmavaate kujunemisest.   1. Kui lugeda Juhan Liivist ainult ta luuletusi ja võr­relda ajajärku enne aastat 1893 hilisemaga, siis üllatavad ses võrdlusvahekorras sisu poolest kõigepealt isamaa­laulud. Kuna isamaalised motiivid Liivi varasemas luules on kaunis juhusliku ilmega ja esinevad üldse väga harva, siis on hilisemais lauludes sellevastu just need valdavamaist […]

     Praeguse Londoni liikuvas vaimlises ilmas liigub, aga püsib kindlalt koos kolmikrühm, mida ühendavad lähimalt veresidemed, kultuurilised traditsioonid, praegused huvid ja vaated muule maailmale. Edith, Osbert ja Sacheverell Sitwell on juba aastate kaupa omandand üsna kindla koha ka suure publiku teadvuses, kuigi harrastavad kõige esoteersemat kunsti. Sest kuigi nad on kirjanduslikult silmapaistvad, ei puudu […]

EELAJALUGU.   Läti Hindrek oma kroonikas pajatab: „Selsamal talvel (s. o. a. 1205) sai kena prohvetimäng, mis ladinlased kometiks nimetavad, kesket Riia linna peetud, et paganad (s. o. liivlased) kristliku usu algõpetusi nähtava usu läbi tundma õpiksid. Selle mängu tähendus sai niihästi ümberpöördutele kui paganatele, kes sääl olid, tõlgu läbi selgesti ära seletatud (mängiti ju […]

AUGUST MÄLK: SURNUD ELU. JUTUSTUS.  NOOR-EESTI KIRJASTUS, TARTUS. Hoogsalt püüdes tõsta oma too­dangu kvantiteeti, on Mälk unus­tanud oma teoste viimistluse. Ta on aina produtseerinud viimase kolme, nelja aasta kestel ning puis­tanud välja määratu hulga tuhka, vähe tuld. Kirjutamise rõõmu on ta küll selle aja sees rohkesti tunnud, kuid vähe on ta kritiseerinud neid rõõme, veel […]

     (Tagasivaade 70. a. käänakult) Karl Eduard Sööt võib tagasi vaadata pikale töö- ja sisurikkale elule. See on otsekui kolmekordne lõng, mida Sööt on korrutanud kokku oma silmapaistvaiks elupäevadeks: ta on elanud oma isikliku elu ärimehena ning majaomanikuna, ta on oma lisatunnid annud selts­kondlikuks teenistuseks ja selle kõige juures tal on jätkunud aega sõbrustamaks […]

Sorrento. Maanina tipus, otse merekohal, valge villa, piiratud apelsiini-, sidruni- ja palmipuudest, klassiline itaalia villa. Tõukad lahti suure klaasukse, läbid eeskoja. Endisaegsed konsoolid, tuhmund peeglid. Lähed üles laiast valgest trepist, lükkad lahti teise ukse, leiad eest samovari. Uks viib – Venesse. Toolidel Pravda ja Izvestijate värskeid numbreid. Kirju postmarkidega, millel leidub karvaste talupoegade, rätikus naistööliste, […]

Friedebert Tuglas:   Eesti Kirjameeste Selts. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartus, 1932. Kui Eesti Kirjameeste Seltsi lõpuajajärgu tähtsam tegelane J. Jõgever omal ajal seltsi tegevusest kokkuvõtet tehes märkis, et „õiget, väärt tööd, millega Eesti Kirjameeste Selts uhkustada võiks, ei ole ta ülepea teinud”, siis tabas ta tõtt nähtavasti paremini kui ükski teine enne või pärast teda. […]

     Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, […]

Its Place in an Age of Science.   By Max Eastman.   New York & London 1931. See sõjakas, kuid ühtlasi tuumakas esseedekogu on suunat peaaegu kõigi kaasaegsete kirjandusteoreetikute ja arvustajate vastu. Eriti tugevasti kan­natavad Max Eastmani terava sule all Ameerika neohumanistid ja inglise neoklassitsistid. Kuid poleemiline külg on ainult osa sellest raamatust. Oma pääosas see püüab […]

     August Mälk – kaheksateistkümne raamatu autor – on saarlane. Tumedajuukselisus võiks vihjata ta slaavilikule päritolule, kuid tõmmunäolisena meenutab ta randlast, kes nagu veel hiljuti olnud mere­tuulte ja soolase vee parkida. August Mälk on aga lühem kui läbilõike saarlane, temperamendikam. Välimusele mittevastavalt temas üks pool on rahvavalgustaja ja teine pool kunstnik, kes palaval suvepäevalgi […]

Stroofe   Kui lamp langedes kildund, on tolm tema kiirguse säng; kui tuul pilved pildund, kaob valguse vikerdav mäng; kui on kannel sumbund, kaob kajana kangastuv lumm; kui kord süda umbund, on varsti ka mälestus tumm.   Hajub heli ja valgus, jääb süngeks ja kõledaks maa:          hinge kustunu kalgus ei lauludeks läituda saa; ei saa […]

      (Buddenbrookide, Forsyte’ide saaga, Kristiina Lauritsatütre eestindamise puhul) Väidetakse, et inimene üksikolendina on abstraktsioon, kujutelm. On olemas ainult inimtõug ja inimühistu. Kuid omaenese psüühist lugupidajad võivad sama õigusega öelda, et ainsaks realiteediks inim­konnas jääb ikkagi üksikisik ja et ühiskond – samuti rahvus – on vaid idee, mis võib teatava piirini mõjustada indiviide. Kahtlemata olid […]

     On mälestusi ja meeldimusi, mis aktuaalsest ajalähedusest ki­suvad tagasi. Peaks olema halb mälu, kui seda ei tunneks eilse kaaslase aastate ümmardumise puhul. See on elukäik, mida 1905 saadik on saatnud luuleläik: Mööda lõpmata teed       lähevad reed             kuu kahvatul kumal,                    eha punal                         kaugele. On veel kord tõsi kirjanduslikkude saavutuste vahekorrast: […]

     Kui hinnatakse mõjuvõimsate isikute teeneid oma rahva või ka kogu inimkonna arenemisloos, siis jälitakse tava­lisesti seda kontrasti, mis avaldub mainitud, isikute töö alguse ja lõpu vahel: niisugune oli olukord enne, kui teatavad suurmõjurid veel teotsema polnud hakanud, ja niisugune oli see siis, kui olid nad töötanud nii- ja nii­kaua aega. Hoopis erinev sellest […]

     Minu esimese käiguga Eestisse suvel 1883 on lahutamata seotud tänutunne mu esimese eesti sõbra, selleaegse üliõpilase M. J. Eiseni vastu.   Kohe mu Tartusse jõudmisel nägi ta vaeva mulle hea pansioni muretsemisega ja hoolitses ka hiljemini ikka kogu aja mu heaolu eest. Ja ometi – need nädalad, mis veetsin siis Eestis, olid üheks raskeimaks […]

     Y. Virula (= J. Tilk) avaldab Eesti Kirjanduses nr. 10 s. a. õienduse R. Hanssoni kirjutuse puhul M. J. Eiseni karskustegevuse kohta E. K. nr. 9 s. a., seletades, et karskustööd tehtud Eestis juba varemalt kui 40 aasta eest, selle väite tõendamiseks muu seas „Meelejahutajat” ja „0levikku” tsiteerides. Y. Virula väidete kontrollimiseks on […]

      1. Nagu on rõõmustav heita pilk kuhilaterohkele viljaväljale, nii on rõõmustav teha ülevaadet ka rikkast vaimsest lõikusväljast. Möödunud aasta eesti jutustava proosa lõikus on aga rikas. Sest sel aastal on ilmunud ligi veerandsada algupärast romaani, pike­mat jutustust või ilukirjandusliku ilmega memuaarilist teost. Kuid küsimus pole muidugi ainult arvulisest paljusest. Ka mõnikord varem on […]

See on omapärane maailm, kuhu Vallak meid seekord oma neljas ju­tustuses viib. See on küll meie tänapäeva küla, meie pärast-sõjaaegne talu, aga mitte tüüpiline, mitte see, mis elab kaasa kultuurilistele ja sotsiaalseile üritusile. Vallaku taludes ei kõnelda seltsielust, rahvamajadest, polii­tikast, ajakirjandusest, raadiost jne. jne. – kõigest sellest, mis ühendab üksikut inimest ja leibkonda riigi ja rahva tervikuga või selle osagagi. Vallaku inimesed elavad enamasti kõik asotsiaalset elu. või on muu maa­ilmaga koguni vaenujalal. Meie talupoja individualistlikud kalduvused tu­levad siin negatiivsel kujul nähtavale. Seal on näit. pankrottimineva Ta­gametsa Tõnis („Neli tuult jalge all”) – külas hõõrutakse heameele pärast käsi ja parastatakse, et ta endale „risti kaela” saanud. Tõnis ise on küla vastu uhke ja upsakas olnud; on surnuks tahtnud puretada naabrite sead ja kanad; on igale talvisele teele, mis õgu üle nurmeotsa aeti, kohe löönud laua ette ähvardavate keelumärkustega.

     Kuigi teoreetiliselt filosofeeritakse, et kirjanduslikus teoses on vorm ja sisu üks ning et ainult kokkukõlalises ühistoimes nad an­navad meile edasi selle, mis tarvis on anda, ometi tegelikult võime märgata suuri kõrvalekaldumisi. Muu seas just luules on vormil kalduvust asuda juhtivale kohale. Enamikul juhtudel on vist nii, et luuletajat haarab mingi kujutlus, mingi meeleolu, […]