Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  August Jakobson: Joonatan Hingemaa eksirännakud Novellid. Noor-Eesti kirjastus   August Jakobson tegi endale andeka kirjaniku nime „Looduse” esimeselt romaanide võistluselt toodud esimese auhinnaga kroonitud romaaniga Vaeste patuste alev. Sellele romaanile võis heita ette igasuguseid stiili- ja kompositsiooni puudusi, ühte ei võidud aga mitte öelda, et noorel kirjanikul puuduks and! Vaeste patuste alev on senini […]

  Jaan Kärner: Tormilüüra Eesti Kirjanike Liidu kirjastus 1929   Jaan Kärneri luule ei ole stiililiste otsingute luule — see tahab nähtavasti olla ja sageli on meeleolude, mõtete, muljete valang võimalikult sulavasse vormi. Just nimelt sulavasse! Võiks tarvitada ka lihtsalt sõna „sorav”, kui arvestada Kärneri luule keskmist tasapinda, kuid sel on kahtlemata momente, mil sorav […]

  Kaheksakümne viie aastane Robert Bridges, praegune inglise kuningakoja poeet, Wordsworthi ja Tennysoni traditsioonide jätkaja poeetilise hiilge andjana õueelule, — omapärane kuju, kangekaelne valgepää, kelle keeldumine kirjutamast konventsionaalseid õnnesooviriime ja sõjaoode on ajand marru isegi inglise parlamendi —, oli seni tuntud peenima inglise meetrikuna ja õrna, lakoonilise väga hingestet ja vaimse lüürika tootjana. Boar’s Hilli […]

  Saksa pealekasvanud kirjanikest on arvustus silmapaistvamaiks märkind Josef Rothi, kelle romaanis Rechts und Links kujutatakse peamiselt kaht tänapäeva tüüpi, Paul Bernheimi paremast seltskonnast ja tõusikut Brandeiši, kelle vastusead teineteisele huvitavaid tulemusi annab, seda enam, et Rothi stiil on äärmiselt selge, läbipaistev ja asjalik, ta pilk ja närvid „kardetavalt valvel”, nagu ütleb St. Zweig; siis […]

   Meil Eestis ei või küllalt korrutada teatavaid mõtteid, tarbeks meele terutada mõningaid otse baanalseks kulunud mõisteid. Siin kõige endastmõistetavamad tõed nõuavad veel pikki a­rutlusi, põhjendusi, seletusi. Muude seas ka keele ja kirjanduse vahekord. Ma olen sest kirju­tanud, ma kirjutan sest veel. See on tarvilik. Sest ikkagi tekivad selle puhul kõiksugu vääritimõistmised, väärseisukohad ning ülekohtused […]

    Suur näljaaeg Eestis, milleks tavaliselt loetakse aastaid 1695—1697, ei ole huvitav uurimisainena üksi seetõttu, et näitab, milliste olusuhete pärast suri rahvast kümnete tuhandete viisi, läbi elades traagilisi meeleheite silmapilke, vaid ta aitab selgitada küsimust ka ses mõttes, millise kandevõimega läks Eesti ala ja selle rahvastik peale suhteliselt pikemat aega kestnud rahuaegset olundit meie ajaloos […]

   I Sotsiaalne ja riiklik-poliitiline tellimus on mitte üksi mujal, vaid ka meil andnud nii kirjandusele kui kunstidele uusi ja eriülesandeid. Kui see ühelt poolt tähendaks ülesannete mitmekesistamist, siis teiselt poolt andudes turunõuete vastutulelikule ja hoolsale täitmisele on unustatud kirjanduse ja kunstide ürgsed ja primaarsed ülesanded. Aga et meie sotsiaalne ja riiklik-poliitiline tellimus on saanud […]

    A. Uurimise raskusi. Vaadeldes esteetilist meeldimust ja otsustust — kunstiteose maitsemist, märkisime, et need küsimused tulevad esteetikas asetada etteotsa, sest iga kunstiline looming eeldab eeskätt maitsemist oma loojalt ja sihib selle poole, et publikus maitsemist äratada. Need küsimused olid meile pealegi ligidasemad, sest me kõik oleme enam-vähem kunstimaitsemisvõimelised ja võime seepärast, tugi­nedes enesevaatlusele, […]

    Me pole endile ülesandeks võtnud anda täielik pilt mõlemast kirjanduslikust voolust, mis on nii tüü­pilised 19. sajandile. Meil oli vaid tähtis näidata, et nad polnud mitte ainult kirjanduslikud suunad, kaks erivat, paljus isegi üksteist eitavat esteetilist doktriini. Kõigepealt nad olid euroopa mõtte kaks võimsat voolu, kaks maailmamõistmist, kaks vastandlikku programmi. Tuletagem ainult üldistes […]

   Riik on rahvas „vormis“. Siin on jutt riigist suures stiilis, nagu see tekib koos kultuuri, koos ürgseisustega. Mingisugust riiki lihtsaimas mõttes oma­vad juba üksikud loomaliigid. Riigi teguvõimsus ei baseeru mitte kirjutatud põhiseadusele, vaid hästi töötavale valitsusele. Kirjutatud põhiseadus omab ikka vähest tähendust tegeliku vormisolemise kõrval, mis kujuneb ajakogemustest ning natsiooni omadus­test. Mida tugevam on […]