Saksa nooremaid romaanikirjanikke
Saksa pealekasvanud kirjanikest on arvustus silmapaistvamaiks märkind Josef Rothi, kelle romaanis Rechts und Links kujutatakse peamiselt kaht tänapäeva tüüpi, Paul Bernheimi paremast seltskonnast ja tõusikut Brandeiši, kelle vastusead teineteisele huvitavaid tulemusi annab, seda enam, et Rothi stiil on äärmiselt selge, läbipaistev ja asjalik, ta pilk ja närvid „kardetavalt valvel”, nagu ütleb St. Zweig; siis Hermann Kestenit kahe romaaniga (Josef sucht die Freiheit ja Ein ausschweifender Mensch), milledes esineb noor moodne don Quijote — Josef Bar, ühe sotsiaaldemokraadist rahvasaadiku poeg, ja kus „uue asjalikkuse” kõrval stiilis (täpsus, jõhkrus, sentimentaalsusetus) näeme idealismi ilma illusioonideta ja „viha, mis kannab iroonia maski”, nagu ütleb Heinrich Mann; siis Martin Lampelit, kelle nimi meilgi ajalehtedes on vilksatanud, olgugi ühenduses kriminaalsekeldustega. Viimase elulugu ise on väga võnkeline: sõjaväljalt tulles ta võtab saksa revolutsioonist osa kommunistina, 1919. a. siirdub äärmiste parempoolsete laagrisse, avaldab seal väga aktiivset tegevust, organiseerib võitlussalku, teotseb Ruhris, Saksenis, Tüüringis, võtab osa Hitleri mässust Münchenis, kuid kogedes kaotusi pettub viimaks „natsionaalsotsialistides” ja läheb tagasi kommunistide hulka, kellega aga varsti tülli läheb. Enesesse tõmbununa kirjutab siis oma elamustest romaani Verratene Jungen. See on üks elavamaid, aktuaalsemaid raamatuid, mis meid tutvustab tänapäeva saksa noorema põlve vaimu- ja hingeeluga.
Loomingust nr. 2/1930
