Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 
Küsimus maailma alguse ja tekkimise kohta on alati juurdlevat inimvaimu huvitanud. Seda huvi on püüdnud rahuldada nii reli­gioossed kui ka filosoofilised õpetused. Nii näiteks toob piibel kohe alguses maailmaloomise hüpoteesi: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa”. Samuti seletavad vanad kreeka müüdid maailma tekkimist jumalate tööna. Kuid sellega on rahuldatud inimese teadmisetung ainult nii­kaua, kui ei […]

    
Üldiselt pole eesti kirjandus 1924. aastal mitte halb. Siin leiduvad õige mitmed tööd, mille väärtus püsiv. Kuid eesti näitekirjandust mainitud aastal eraldi vaadel­des ei saa me enam seda rahuldavat tagajärge.
Võttes vaatluse alla üksnes tähtsamad ja suuremad tööd, saame neid arvu järele ainult neli: Jaan Kärneri „Kange­lane”, Mait Metsanurga „Vagade elu”, Egon Närepi „Luu­painajad” ja […]

     
Vahetumalt kui ükski muu kirjandusliik oleneb aja­järgu üldhingest teatavasti lüürika. Kas otsekohesemalt või kaudsemalt, kas positiivsemalt või negatiivsemalt, kas varemalt või hiljemalt, kuid tavalisesti ikka peegeldab ta juba oma olemusega seda „aja vaimu” siiski erksamalt kui eepika või draama, mis juba oma vormigi poolest sunnitud on olema enam püsivad ja objektiivsed.
Nii ei ole vist […]

    
Raamatukogu tegevus annab rikkalikku materjali lugejate tüü­pide tundmaõppimiseks, huvisuundade vaatluseks ja maitseküsimuse analüüsiks. Lugejate tundmaõppimiseks tuleb jälgida kõiki avalda­tud nõudmisi, nii rahuldatuid kui rahuldamatuid. Kui meie piirdume ainult selle materjali vaatlusega, mis annab statistika ja aruanded, siis ei võimalda see küllaldaselt selgitada tõelikke lugemishuvi põhi­lisi momente. Ülevaate saamiseks on sama oluline tunda ka neid […]

      
Ajakirjanduses on esinenud ettepanekuid, anda üliõpilasorgidele üldiseks ja ühiseks nimetuseks „KON­VENT”, kaotada senised „selts”, „korp” jne. Kuna see küsimus huvitab kõiki akadeemilisi ringkondi, siis pöör­dus toimetus eesti keele prof. A. Saareste poole, et sellise kavatsuse kohta pakkuda lugejatele tema autoriteetset arvamist.
Teie küsite mu arvamist üliõpilasseltside kavatsetava ristimise kohta „k o n v e n t […]

     
Et meil rahvushümnina lauldava „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” viis on laenatud Soome hümnilt, seda teab nüüd juba iga metsanurga mees: ta kuuleb ju raadios seda igal õhtul nii Eestist kui Soomest. Kuidas aga on lugu J. V. Jannseni sõnade algupäraga, see on jäänud võrdlemisi vähelahendatud küsimu­seks. Varemalt peeti neid ühes Jannseni paljude […]

     
Suurte ajalooliste sündmuste hindamisel on valit­senud kaks diametraalselt vastupidist vaadet: ühed väidavad, et suuri ajaloolisi sündmusi tekitavad üksikud isikud - ajaloo geeniused, kellel mass, rahvahulgad on ainult aineks, objektiks ja selleks materjaliks, mille kaudu geenius teostab omi kõrgeid sihte, pannes laine­tama inimhulgad.
Teised ajaloolased, selle vastu, tõendavad, et iga ajaloo tegelane on omaaja olude saavutus […]

    
Noorus on väärtus iseenese ette - see on saanud küll  üldtunnustatud tõsiasjaks, ent ta tegelik tarvitamine on olnud senini väga puudulik. Igasuguse   noorsoosse puutuva  küsimuse arutamist teebki raskeks ja keeruliseks see asjaolu, et tal peale hariliku teistest üksustest  eristava tunnuse on veel teine vaatekoht, ainult talle omane ja teistest olevikus rippumatu. Kui piltlikult ütelda tohib siis peab noorus tegelema niisuguste kiirtega, mis täiskasvanud ea saabudes etteseatavas prismas murduksid kindlate seaduste järele ja […]

       
Oleks loomulik arvata, et elutingimustelt meist nii kauge, maade ja merede tagune Lõuna-Ameerika loob vaimse kultuuri, mis meie mandri omast tunduvalt erineb. Ometi pole see nõnda: Ladina-Amee­rika kultuuriline sõltuvus Euroopast on veel praegugi suurem kui see vahest kasulik oleks ta vaimse omapära ilmutamisele. Buenos Aireses kuulatakse teraselt Pariisi viimast moekarjatust ning ajakirjad ja suurte ajalehtede […]

    
lame masside ajastul, kus hinnangunormideks on peagu kõigil aladel hulgad, mahud, suurused, summad. Need on saanud meile niivõrd omaseks, et kanname neid üle ka asjadele, millel on vähe ühist suurusemõõtudega. Kultuurinähete  hindamisel  arvestame  sageli  rohkem nende hetkelist käibeväärtust kui individuaalset kvaliteeti. See arves­tus, mis võiks õigustatud olla kirjastajal, on paljudel juhtudel kir­janike enda ja isegi […]

       
1.   SISSEJUHATUSEKS.
Ühiskond hindab oma edasiviivaid liikmeid. Mälestame tänavu Fr. R. Kreutzwaldi. Kas meil on selge pilt oma mälestatava meelsusest ühiskonna vastu? Mitmepalgelisi iseloomus­tusi on antud ta kohta, mitmeti on teda hinnatud. Võru tohter on jätnud halastava samariitlase mälestise. Eluõiguse on nõudnud endale „Võru erak”, vaimuaristokraat, kelles on leitud isegi inimespõlgust. Valgustusaja pärimusi näitab Kreutzwald, […]

     
Rootsi rahuaja lõpul olid maal juba kindlamalt välja kuju­nemas kiriku- ja kooliolud, samuti oli peale reduktsiooni läbivii­mist stabiliseerumas rahva tulunduslik järg, mis vaatamata oma viletsale tasemele näis siiski omavat teatavaid võimalusi edene­miseks jõukamale järjele; seda arenemist püüdsid soodustada ka need õiguslikud normid ja kaitseabinõud, mis loodi talurahva kasuks. Seda arenemise algust, mis oleks hiljemini […]

    
 
 HENRIK   IBSEN
 1828-1906
  
Tema sajanda sünnipäeva puhul, 20. III 1928.
Vaadeldes suuri mehi võib neisse mitmeti suhtuda. Võib jumaldades neid tunda enese väiksust, hakata end panema ei mikski, paralüseeruda nende võrratust üle­olekust ja tehes neist enesele ebajumalad kaotada viimnegi usunatuke enesesse. See on enese loomisvõime juurte läbilõikamine, eneseteostuse eitamine ja pime ebajumalateenistus.
Võib, teiseks, suurte üleolekut tunda, aga […]

    
1
Aastat 15 tagasi oli päevakorral ja moes keeleuuendus: peagu kõik noored kirjanikud, kes nüüd on nihkunud juba „keskurite” ridadesse, ja mõned tolleaegsed keskuridki tarvitasid siis uuenduslikke vorme - -nd pro -nud, -tet, i-superlatiivi, osalt isegi lle-lõpulist allatiivi. Nende tarvitamine kuulus nagu heasse tooni, ja kirjanike eeskuju püüdis jäljendada ka õppiv noorsugu, kelle ajakirjad ilmusid […]

  
I.
Esimesed teated Karellide perekonna kohta viivad meid ligi 300 aastat tagasi, ajasse, mil kodumaa seisis Rootsi valitsuse all. 1690. a. sünnib Hageri kihelkonna Ruila mõisa kuuendikumaa „Orava” talu peremehele Jaanile poeg Jaan. Jaan Jaani poeg saab pärast Ruila mõisa kupjaks ja härrased nimetavad tema Johanniks. Ruila mõisast asub Johann värssi Haiba mõisa „Kondi” kõrtsimeheks. Siin, […]

  
Ei saa öelda, et praegusel ajal intellekt oleks väga moes. Teda vajatakse alatasa, ilma tema abita on raske midagi tõhusamat ja ulatus­likumat ette võtta, kuid üldiselt suhtutakse temasse õige vaenlikult. Eks­taas, hämarad ebausud, uued müstitsismid võtavad ikka rohkem maad, olgu rahvusluse aate ebakriitilises ja ühekülgses kilbile tõstmises, olgu põgenemises alateadvuse ebamäärasesse maailma. Sellevastu kirgast, valgustavat, […]

     
Mingi nägematu pööre sünnib prantsuse romaani alal: armastus on seal kaotamas oma ainuõigust, mis tal oli keskajast saadik. Mon­therlant aina põlgab teda, Saint-Exupéry jätab ta tagaplaanile, Berna­nos ja Peisson ei tunne teda ning kolm viimast Goncourt’i laureaati - Malraux, Vercel ja Peyré - on mehed, kes oma peateostest naise on peagu hüljanud.
Naise ja armastuse asemele […]

    
Raamatuaasta esilepaistvamaks lipukirjaks kujuneb kahtlematult hüüdlause: „Raamat rahva sekka!” Kuid alates pealinnast ja lõpe­tades metsadetaguse elamuga, kõikjal seltsib selle üleva sooviga otse pealekaebavalt nõue: eesti raamat olgu ka hinnalt odav ja kättesaadav. Siin aga võib meid tabada esimesi pettumusi, kui meie järeldame va­lesti ega pea silmas kaugemaid väljavaateid, sest odava raamatu küsimus on raske […]

  
1.
Tänapäeval hoolitakse liiga vähe inimese isiksuse tuumast. Endi­ses kultuuris oli otsustandev, kas inimene oli usklik või mitte - see määras tema väärtust või ebaväärtust inimesena. Selline väärtustamis­viis jäi aga teadmatult kadunuks Maailmasõja keerises. Ja miski ei ole seda asendanud. Nüüd otsustatakse inimese üle kaudselt: koha, selle tulukuse ja kindluse, kinnistusjaoskonna sissekannete, […]

       
Õigus on see riikliku ja ühiskondliku elu alus ja paratamatu tingimus, mis loob võimaluse nii kultuuri kui ka üksiku isiku arenemiseks ja täiene­miseks. Ainult õiguskorraga garanteeritud sisemine ja väline julgeolek, isiku ja riigi õiguste määratlus ja normide täitmine loovad usu ja austuse õigusesse. Vaid sel viisil on võimalik ühiskondlik elu, elu millel on sisu […]

    
1.  Michal Choromański
Poola kirjanduse noorema põlve esindajaist on Michal Choromański oma arvult võrdlemisi väikese loominguga kolme viimase aasta kestes kerkinud küllalt silmapaistvaks kujuks, väärides tähelepanu ka väljaspool oma kodumaa piire.
Veel seitse-kaheksa aastat tagasi oli see noor kirjanik Poolas täitsa tundmata suurus, keda teati vaid kõige kitsamas venesõbralikes poola kirjanduslikes ringes ja kellele vaid mõningad […]

  
Möödund suvel Šotis maabudes nägin Edinburghi ajalehereklaa­midel esimese uudisena sõnumi, et Gilbert Keith Chesterton - kuulus G. K. C. oli surnud. Lehtedest selgus, et ta parajasti enne surma oli siiski jõudnud valmis kirjutada oma autobiograafia. Nüüd, mil see teos on ilmund, on võimalik selle najal uuesti värskendada oma mälestusi selle väsimatu, igavesti optimistliku sulemehe vaimsest […]

  
Katkeid 1905. a. ajaloost
     
1.
Riigivõim ja teadus on seisnud ajaloos väga palju kordi vastamisi. Riigivõimu teostajad sageli armastavad staatikat ja tahavad oma kitsas­tesse raamidesse suruda dünaamiliselt arenevat teadust, mis peab olema vaba soodsaks arenemiseks. Selliselt on tekkinud ajaloos vältimatult kokkupõrkeid. Enamikul juhtudel algul on võidutsenud riigivõim, kuid aastate jooksul on ta pidanud siiski järele andma […]

    
Inimkonna ees on alati seisnud üks probleem, suur ja tõsine: lahendada lahkhelisid vanade ja noorte, vanema ja tõusva põlve vahel.
Õnnetud on need perekonnad ja riigid, kus see probleem pole lahenda­tud; õigel teel aga perekonnad ja rah­vad, kes seda mõistnud lahendada.
Käesolevas asjas on meil kaks äär­mist näidet.
Lääne-Euroopas, nimelt Inglismaal, on noorsoo kasvatamine, ka kõrgema­tes õppeasutustes, […]

    
 
  
1.
Kui mingil rahval millegi eest on eriti põhjust olla tänulik kirjale ja raamatule, siis küll oma ajaloo ja oma ajaloolise tead­vuse eest.
Kultuuri levitada saab veel võrdlemisi suurel määral ka suusõnaliselt, kultuuri säilitada, ta ajalugu mäletada mitmete põl­vede jooksul jaksab täpsamalt aga ainult püsivam aine kui üha muutuv elav inimaju. Rahvail, kel (või kellest) pole kirjandust, […]