Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Et meil rahvushümnina lauldava „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” viis on laenatud Soome hümnilt, seda teab nüüd juba iga metsanurga mees: ta kuuleb ju raadios seda igal õhtul nii Eestist kui Soomest. Kuidas aga on lugu J. V. Jannseni sõnade algupäraga, see on jäänud võrdlemisi vähelahendatud küsimu­seks. Varemalt peeti neid ühes Jannseni paljude teiste tõlkeks osutunud lauludega „muidugi algupäraseks” (nii näit. K. A. Hermann oma „Eesti kirjanduse ajaloos” 1898, lk. 413). Uuemal ajal on ometi esitatud ka nende suhtes mõningaid kahtlusi või otseselt nimetatud mõnd teist laulu nende eeskujuks, eriti seda­sama Soome hümni: J. L. Runebergi „Vart land’i”.

M. Kivialune (pseud.?), kes on avaldanud meie hümni aja­loost pika ning moraliseeriva brošüüri („Meie hümnuse käekäik”, Tallinn, 1919), seob seal (lk. 29) hümni sünni Jannseni esimese Soomes käiguga a. 1866: „Nähtavasti on „Maamme” sõnad keegi teine Jannsenile ette lugenud, sest eesti keeles olevast kolmest salmist on ainus esimene sõnasõnaline ja enam ehk vähem kohta käidav tõlge, teine tuletab seda vaevalt sisu poolest meele, kuna kolmas täitsa uus, Jannseni oma sünnitus on.” Sama arvamist vist ka ainult „teise käest” kuulnud, väidab M. Morrison päris umbropsu: „Kui J. V. Jannsen Soomes matkamas käis, tõlkis ta soome keelest endise Vart-Landi kümnest salmist kolm eesti keelde…”

V. Ridala oma „Eesti kirjanduse ajaloos koolidele” (1924, lk. 229) seevastu väidab: „ … siia kuulub üleüldiselt tuttav laul Eesti laul: Eesti vennad, laulgem rõõmsast ja Isamaa laul (vt. Gildemanni Lillekesed II), mille varal Jannseni kõige populaarsem luuletus – Mu isamaa mu õnn ja rõõm on luuletatud. Osalt näikse Jannsen nimetatud luuletuse aineid Koidula luule­tustest saanud.”

Teiselt poolt on dir. V. Neggo, toetudes endise Reigi õpe­taja ja praosti G. F. Rinne poja viiteile, lühidalt väitnud, et „meie riigihümni teerajajaks” on olnud eelmainitud, arvatavasti Soomest põlvneva pastori laul „Hioma- ehk issamaa-laul”, kus F. Paciuse viis esimest korda esineb koos eesti sõnadega, ja nimelt raamatus „32 Laulo nelja heälega laulda, mis „maarahva lauljattele römuks ja kassuks on soovinud ja kirja pannud G. F. Rinne” (Tartu, 1868, lk. 71). Võrdluseks esitab V. Neggo Rinne laulu I ja VI ning hümni I ja III salmi, siiski ilma neid ligemalt ana­lüüsimata.

Kuidas mõista neid üksteisega vastuolulisi arvamisi? Hümni asendis oleva laulu puhul on arvatavasti õigustatud, et tema algu­pära siin püütakse vaadelda veel kord, kõiki seniesitatud arva­misi kõrvutades ja ligemalt kontrollides. Seejuures olgu tänuga mainitud õpetaja A. Vaigla abi mõningate bibliograafiliste and­mete saamisel.

*                    *

*

Jannseni laulust „Eesti vennad, laulgem rõõmsast” võrd­leb V. Ridala hümniga järgmisi, siin kurssiiviga märgitud värsse, millele lisaks toome siin aga ka konteksti:

„Eesti vennad”, I salm:                                      „Mo issama”, III salm:

    Eestimaad ja Eesti rahvast

    Meie süda armastab;

    Aitko Jummal kõrgest taevast,                             Ta olgo sinno kaitsia,

    Meie kallist isamaad!                                           ja vötko rohkest õnnista!

II salm:                                                            II salm:

    Eesti poisid meestest kuulgo

    Õppigo jo norusses,

    Eesti issamale laulma,

    Kes meid keiki sünnitatid,

    Sedda maad ja paika kiitma,                                 Sa olled mind jo sünnitand

    Mis meid ülleskasvatand.                                      ja ülleskasvatand;

III salm:                                                              II salm:

    Terre, issamaa ja laulud,                                    Sind tännan minna allati

    Eestivennad hulgani!                                           Ja jään suil’ truiks surmani,

    Hoidke kohhe ommad sammud                             mul kõige armsam oled sa,

    Jäge truiks surmani!                                           mo kallis issama!

Esimese võrdluse puhul peab Ridala laenu ainult võimali­kuks, kahel viimasel juhul aga „ilmseks”. Kui aga arvestada, et enamasti on ühised ainult paar sõna kaunis erinevas kontekstis, mis pealegi on üsna erineva rütmiga, siis on siin siiski raske kõnelda mingist laenust, vaid ainult pooljuhuslikust väikesest ühtelangusest, kusjuures vahest ainult keskmise näite puhul võis varem tarvitatud mõiste- ja riimipaar autoril ka teadlikumalt kõrvus kõlada.

Palju rohkem ei paku ka võrdlus Jannseni varasema, Gildemanni „Lillekestes” (II, 1866, lk. 5-6) ilmunud lauluga (arva­tavasti ka tõlkega) „I s s a m a”. Suurem sarnasus on ainult selle esimese ja tulevase hümni viimase salmi vahel:

    Sa kallis issama,                                                  So ülle Jummal valvago

    Sind vötko Jummal õnnista!                                  mo armas issama,

    Suil’ ikka rahho kinkida,                                        ta olgo sinno kaitsia,

    Ja sinno ülle vaivada.                                            ja vötko rohkest õnnista,

                                                                                 mis ial ettevöttad sa,

                                                                                 mo kallis issama!

Ka „Issama” eelviimases salmis palutakse „sind önnistago, issama, / Suur Jummal isse taevast”, kuid see on nii klišeelik ja tavaline paljudes tolleaegseis saksapäraseis isamaalauludes, et siingi on tegu peamiselt sama autori ühise klišeetagavara tarvi­tamisega.

Tulemusrikkam on hümni võrdlus Rinne lauluga, eriti mõle­mate esimeses salmis:

Rinne:                                                              Jannsen:

    Oh Hiomaa, sa merre saar,                                   Mo issama, mo ön ja rööm

    Kui armas õlled sa!                                               kui kaunis olled sa!

    Et mingo südda otsima                                          Ei leia minna ial teal

    Kas põhja pole, ehk lõuna ka,                               se sure laia ilma peal,

    Se keige armsam oled sa!                                     mis mul ni armas õlleks ka,

    mo kallis issamaa!                                                kui sa, mo issama!

Et mõlemad laulud on määratud Paciuse viisi jaoks, on loo­mulik, et nende värsiehitus on täiesti seesama ja ühtlasi kattub Runebergi „Värt land’i” omaga. Kuid millest see nii suur mõtte­line ja sõnaline sarnasus mõlema eesti laulu vahel? Kas sellest, et mõlemad iseseisvalt on tarvitanud Runebergi eeskuju? Vaa­tame seda koos sõna-sõnalise tõlkega (millele enam-vähem vasta­vad ka mitmed soome tõlked).

    Vart land, vart land, värt                                        Me maa, me maa, me isamaa,

    fosterland,                                                             kõla kõrgelt, o kallis sõna!

    ljud hög, o dyra ord!                                               Ei tõuse mägi vastu taeva randa,

    Ej lyfts en höjd mot himlens                                   ei lasku org, ei lõputu rand,

    rand,                                                                     mis oleks enam armastatud kui
    ej sänks en dal, ej sköljs en                                  meie eluase põhjas,

    strand,                                                                  kui meie isade maa.
    mer älskad än vär bygd i nord,
    än vara fäders jord.

Kumbki eesti laul on siis tõepoolest ilmselt mõjustatud rootsi laulust; rääkimata ühisest salmiehitusest, kõik kolm alga­vad hüüatusega isamaa armsusest, väidavad siis, et kogu maa­ilmas ei leidu maad, mis oleks rohkem armas, ja lõpetavadki värsi sama isamaa-sõnaga. Runebergil ainult on kõik väljenda­tud värske pildirikkusega ja heade riimidega, eesti autoreil palju kahvatum-abstraktsemalt, puudulikkude klišeeriimidega ja esi­mese värsi lõppu üldse riimimata jättes. Mõlemate puhul on va­risenud rootsi eeskuju kunstilise luulevormi kuld, on jäänud pea­miselt ainult hall „sisu”.

Kuid kumbki neist ei ole ega tahagi olla rootsi teksti sõna-sõnaline tõlge. Kuidas on siis ometi võimalik, et nad mitmes vär­sis otse sõna-sõnalt ühte langevad? Hädakorral võib ju siin ole­tada ühisest, tolleaegsest nõrgast värsikultuurist ja klišeelikust keelest tingitud juhuslikku ühtesattumist. Kuid tõenäolisem on, et üks tõlkija siiski on teist tundnud ja natuke siis ka jäljenda­nud. Ning sel korral peab see jäljendaja küll olema Jannsen, sest tema laulukogu ilmus a. 1869 (tsenseeritud 29. aprillil 1869), Rinne laulik aga kannab kaanel küll ka aastaarvu 1869, tiitellehel aga 1868, on tsenseeritud (ja järelikult pidi valmis olema) juba 1867 ja ta eessõna on dateeritud isegi a. 1865. Et Rinne kindlasti e i ole jäljendanud ainult Jannsenit, nähtub ka sellest, et tema laulu järgnevais värssides esineb Runebergi mõju, mida ta Jann­seni laulu kaudu ei ole võinud saada. Juba teine salm kõlab: „Sul’ pole rikkust, varrandust, / Mis võõras ihhaldaks, / Vaid sinno varra sallaja, / Mis omma lastel jaggad sa, / Ja oskad römusta ; / Et so’st voi lahkuda !” See on ilmselt vaba tõlge Rune­bergi laulu teisest salmist, kus toonitatakse Soome maa vaesust.

Kolmandas salmis tahab Rinne tuua natuke lokaalkoloriiti: vastandina Runebergi poolt mainitud Soome koskede, metsade jne. kiitusele ta peab ka siin piirduma ainult eitusega: „Ei poile mägged, kaljud ka / Sul ehteks nimmeta, / Et illusamad kohhad kiil / Ei poile siiski Maa peal mul’ / Üks koht, mis armsam, kal­lim ka / Kui sa, mo Hiomaa!” Võime siis siingi konstateerida viimase värsi sarnasust Jannseni laulu esimese salmi lõpuga.

Neljandas ja viiendas salmis laulab Rinne iseseisvamalt ja võrdlemisi Õnnestunult Muhumaa loodusest: „Ja siiski on sind ehhitand / So Loja kauniste; / So ümber laened laulavad, / So peale tähhed paistavad, / So linnud rõõmsast’ öiskavad, / Ja lil­led õitsevad.”

„Otsekui laened, linnud ka / Sul rõõmsast laulan ma ! / Jah, künni merri tühjaks jääb / Ja päike taevas mustaks lääb, / So metsad, jõed ja lagge ma,  / Ma tahan armasta!”

Neis lõppvärssides kõlab küll jälle runeberglikku tooni, aga varasem apokalüptiline pilt põlvneb küll sootu mujalt. Autori enda vaimulikust kutsest on tingitud ka iseseisev lõppsalm, mil­lele ei leidu Runebergi laulus ühtki vastet: „Sul’ andko Issand õnnistust, / Mo armas issamaa! / Ta armo silm so peale vatago, / Kui pääv ta palle sul’ paistago, / Ta Waim sind hoidko, täitko ka, / Mo armas Hiomaa!”

Puutub siingi jälle silma sarnasus selle ja Jannseni laulu lõppsalmi alguse vahel: „So ülle Jummal valvago, / mo armas issamaa, / ta olgo…” jne. Et Rinne värsiehitus siin ühe värsi­jala võrra segamini on läinud, on Jannsenil veel enam põhjust olnud väljendust muuta siledamaks. Kuid pastori mõte pole köstrigi sõnastuses palju muutunud. Tõsi, ka see salm on küllalt klišeelik ja üksikuna esinedes võiks olla Jannseni laulu lõpu sarnane ka juhuslikult, kuid laule kui tervikuid ja neis esinevaid mitmeid lähisarnasusi arvestades on siiski tõenäolisem, et Jannsen on tundnud Rinne laulu ja seda meie hümni esimeses ja kolmandas salmis ka paiguti vabalt jäljendanud, kuigi seejuures selle vormi parandades.

Kas Jannsen üldse tookord juba tundis ja siin oma eesku­juks tarvitas Runebergi laulu tema algkeeles, saksa või soome tõlkes? See on väga võimalik ja isegi tõenäoline, sest samas kogus esineb samuti soomest võetud „K. Kollan’i” viis laulule „Mu meeles seisab allati” ja hümni komponeerija nimi on kirju­tatud õieti, mitte „Paatsius” nagu Rinnel. Aga sisuliselt pole Runebergi teksti tundmine mitte tingimata tarvilik. „Mo issama’s” ei ole midagi ühist „Värt land’iga”, mis mitte poleks või­nud tulla ka Rinne „Hioma” kaudu.

Kokku võttes näib siis meie hümni algupära olevat järg­mine. Tema kui niisuguse esialgseks „inspireerijaks” on tõesti olnud Runebergi laul koos Paciuse viisiga, kuid nähtavasti ei saa seejuures salata ka Rinne „Hioma” vahetalitust. Runebergi mõju sisuliselt piirdub ainult esimese salmi nelja viimase värsi umbkaudse mõttega ja sama refrääni kordumisega ka teise salmi lõpus. Muidu on teine salm Jannsenil enam-vähem iseseisev, sest „Värt land’is” ei toonitata kuskil vähegi selgemalt isamaa sünnitamis- ja üleskasvatamisosa ega selle eest nõutavat tänu ja truu­dust: see motiiv tundubki Runebergi jaoks liiga „alasti” mora­listlik; tema isamaa ilu ja selle saatusega kaasa elajale oli see pigem endastmõistetav. See sõnastus põlvneb rohkem saksalis-moralistlikust „truuduse” kultusest ja võib olla tõepoolest pool­teadlikult siia üle kantud eelmainitud A. H. Weismanni järgi ümber ristitud „Eesti vendadest” (kui ka muist saksa lauludest). Kolmas salmgi on täitsa võõras Runebergi laulule ja oma laadilt baltipärasem. See on koostatud paljude tolle aja saksapäraste kiriklik-isamaalikkude laulude klišeerepertuaarist. Lähemaks mõttealgatajaks võib olla olnud Hiiumaa pastori laulu viimane salm, aga enam või vähem võivad olla kaasa mõjunud ka „Eesti vennad” ja „Issama” ja kes teab veel mis teiste laulude tegemi­sel ja lugemisel alateadvusse jäänud väljendid.

Kunas just siis sündis meie hümn? Kui eespool esitatud ole­tused Rinne laulu suhtes on õiged, see võis olla ainult 1869. a. esimesel veerandil. Sest Rinne raamat, kandes daatumina nii­hästi arvu 1868 kui ka 1869, ilmus arvatavasti aasta vahetusel või uue aasta algul. Jannseni oma aga lauldi juba 1-l üldisel laulupidul, s. o. 18.-20. juunil, ja pidulaulud saadeti lauljaile kätte umb. märtsi lõpul või aprilli algul. See vahepealse aja lühidus paneb mõtlema. Aga see ei tarvitse veel teha Rinne raa­matu kasustamist võimatuks, sest sellise kolmesalmilise laulukese kokkulöömine vaevalt nõudis Jannsenilt paari tundigi aega – ja just sel ajal oli tal uusi laule hädasti vaja.

Kui mõni hiljem ilmsiks tulev dokument siiski tõestaks, et tal „Mo issama” sõnad – juurde arvatud ka kõige kahtlasem vii­mane salm – olid valmis juba enne Rinne raamatu nägemist ja et siis suured ühisjooned kummagi laulu vahel on siiski ainult imelik ühtesattumus ühise Runebergi eeskuju tarvitamise ja ühise „aja maitse” tõttu, siis ei muuda ka see sisuliselt asja kuigi palju, vaid toonitab veel enam tolle „aja maitse” ja värsiharjumuste šabloonilisust.

*                    *

*

Ühenduses Jannseni laulu algupära vaatlusega oleks ehk huvitav siingi mainida, et ka Runebergi „Värt land” ise on pai­guti ilmselt mõjustatud mujalt, nimelt Vörösmarty loodud ungari rahvuslaulust „Üleskutse”. Selle salm on küll ainult neljavär­siline, muidu aga üsna sarnane „Värt land’i” omaga, samuti on paar motiivi väljendatud umbes sarnaste lausetega („Vart land’i” 4., 7. ja 9. salmis). Kuid Eestini pole neist küll jõudnud vähe­matki ja nii võib „ungari mõjust eesti hümni” kõnelda siiski ainult õige kaudses mõttes. Aga vähemalt ühine inspiratsiooniahelik seob küll kõigi kolme hõimurahva rahvuslaulu – ja lisaks ka veel liivlaste hiljuti loodud hümni.

Ka sakslase Fr. Paciuse loodud viis pole teatavasti päris algupärane. Nagu tuntud soome muusikamees H. Klemetti on näidanud, see on tõenäoliselt vaba ümbertöötus vanast saksa rahvalaulust „Der Papst lebt herrlich in der Welt, es fehlt ihm nie an Ablassgeld” jne. Kuigi viimase rütm on osalt teine, usub Klemetti ometi, et siin juhuslik sarnasus Paciuse lauluga oleks juba liiga imelik.

Nii et siis aina laenud ja mõjustused, nii siin- kui sealpool lahte? Jah, ei puudu Soomeski tõsirahvuslasi, kes soovitavad mitte-soomlaste loodud ja veel kaugemalt mõjustatud „Maamme”-laulu hümni aukohalt ära heita – nii sõnade kui ka viisiga. Mis peaksime tegema siis veel meie, kelle hümni sõnu kunstilise väärtuse poolest raske on võrrelda Runebergi omadega? Ja eriti soomlaste juures olles või nendega ühes võõraste seltsis viibides pole meile just mugav ka see, kui oodatud Eesti hümni asemel orkestrilt kõlab uuesti sama „Maamme”. Sest kuigi ka Lääne-Euroopa rahvail on ühise meloodiaga hümne, ei saa seda ometi pidada kuigi loomulikuks, sest niisamuti nagu rahvuslipp peab ka hümn juba väliseltki näitama teatud rahva iseolemist, kõigist teistest erinemist.

Kuid mis teha? Traditsioonide tundetooni on raske ja kardetavgi hüljata ning juba on meil Jannseni lauluga seotud palju suuri mälestusi. Tõsi küll, ta on vormilt kehv ja sisuliseltki liiga vähe rahvuslik, liiga alandlik ja vähenõudlik nagu hallikuueline talupoeg esimesel laulupidul, isamaad ainult oma olemasolu eest tänav jne. Kuid tal ei puudu ometi teatud hümniline harras meeleolu ja oma maale (kahjuks mitte rahvusele) kõige paremat sooviv tahteergutus – ja nii on ta oma olulisi hümni ülesandeid täitnud võrdlemisi korralikult. Teda ei saa asendada ometi mõne natuke parema uustulnukaga!

Just uute hümniks kõlbavate laulude loomise võistlus üle-mullu näitas, kui raske on meie ajal veel luua head „isamaaluulet”. Oleme kõigest sellest sisemiselt ja maitselt nii kaugele läi­nud, et sünnivad enamasti ainult klišeelikud fraasid või originaalsed olla tahtvad sisulised viltuminekud. Ja ka kahest varase­mast pretendendist on Visnapuu „Kodumaa laul” natuke ebamää­rane ja G. Suitsu „Tõsta lipp!” seni ikka veel ilma viisita …

Kus oleks „sotsiaalne tellimus” suurem kui siin? Kuid väljakuulutatud raskerahaline auhind näikse ootavat vist veel kaua uut, tõesti eestilist ja kunstiväärtuslikku rahvuslaulu.

A. Annist.

Eesti Kirjandusest nr. 10/1937