Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

     (Tagasivaade 70. a. käänakult) Karl Eduard Sööt võib tagasi vaadata pikale töö- ja sisurikkale elule. See on otsekui kolmekordne lõng, mida Sööt on korrutanud kokku oma silmapaistvaiks elupäevadeks: ta on elanud oma isikliku elu ärimehena ning majaomanikuna, ta on oma lisatunnid annud selts­kondlikuks teenistuseks ja selle kõige juures tal on jätkunud aega sõbrustamaks […]

Sorrento. Maanina tipus, otse merekohal, valge villa, piiratud apelsiini-, sidruni- ja palmipuudest, klassiline itaalia villa. Tõukad lahti suure klaasukse, läbid eeskoja. Endisaegsed konsoolid, tuhmund peeglid. Lähed üles laiast valgest trepist, lükkad lahti teise ukse, leiad eest samovari. Uks viib – Venesse. Toolidel Pravda ja Izvestijate värskeid numbreid. Kirju postmarkidega, millel leidub karvaste talupoegade, rätikus naistööliste, […]

Friedebert Tuglas:   Eesti Kirjameeste Selts. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartus, 1932. Kui Eesti Kirjameeste Seltsi lõpuajajärgu tähtsam tegelane J. Jõgever omal ajal seltsi tegevusest kokkuvõtet tehes märkis, et „õiget, väärt tööd, millega Eesti Kirjameeste Selts uhkustada võiks, ei ole ta ülepea teinud”, siis tabas ta tõtt nähtavasti paremini kui ükski teine enne või pärast teda. […]

     Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, […]

Its Place in an Age of Science.   By Max Eastman.   New York & London 1931. See sõjakas, kuid ühtlasi tuumakas esseedekogu on suunat peaaegu kõigi kaasaegsete kirjandusteoreetikute ja arvustajate vastu. Eriti tugevasti kan­natavad Max Eastmani terava sule all Ameerika neohumanistid ja inglise neoklassitsistid. Kuid poleemiline külg on ainult osa sellest raamatust. Oma pääosas see püüab […]

     August Mälk – kaheksateistkümne raamatu autor – on saarlane. Tumedajuukselisus võiks vihjata ta slaavilikule päritolule, kuid tõmmunäolisena meenutab ta randlast, kes nagu veel hiljuti olnud mere­tuulte ja soolase vee parkida. August Mälk on aga lühem kui läbilõike saarlane, temperamendikam. Välimusele mittevastavalt temas üks pool on rahvavalgustaja ja teine pool kunstnik, kes palaval suvepäevalgi […]

Stroofe   Kui lamp langedes kildund, on tolm tema kiirguse säng; kui tuul pilved pildund, kaob valguse vikerdav mäng; kui on kannel sumbund, kaob kajana kangastuv lumm; kui kord süda umbund, on varsti ka mälestus tumm.   Hajub heli ja valgus, jääb süngeks ja kõledaks maa:          hinge kustunu kalgus ei lauludeks läituda saa; ei saa […]

      (Buddenbrookide, Forsyte’ide saaga, Kristiina Lauritsatütre eestindamise puhul) Väidetakse, et inimene üksikolendina on abstraktsioon, kujutelm. On olemas ainult inimtõug ja inimühistu. Kuid omaenese psüühist lugupidajad võivad sama õigusega öelda, et ainsaks realiteediks inim­konnas jääb ikkagi üksikisik ja et ühiskond – samuti rahvus – on vaid idee, mis võib teatava piirini mõjustada indiviide. Kahtlemata olid […]