Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

        Viimase paari aastakümne jooksul toimunud murranguist meie kirjanduses on kahtlemata täie õigusega saanud eriliseks huviobjektiks laiemale üldsusele ajaloolise romaani esiletung viis-kuus aastat tagasi. Seda huvi õigustab mitte üksnes see nähtus, et pärast ajaloolise jutustuse viljelemist kaheksakümnendail ning üheksakümnendad aastail ja pärast Eduard Vilde ajaloolist triloogiat käesoleva sajandi esimesel aastakümnel kadus ajalooline žanr […]

     Ei ole olemas ainsatki inglast, kes ei tunneks „Alice’i imedemaal” või „Läbi peegli”. Veelgi rohkem kui meil „Tuhat üks ööd” või Anderseni muinasjutud või Lutsu Tootsi-raamatud on kõigil inglise keele kõnelejail meelde sööbund need kummalised lood, kus Alice järsku kukub kodujäneseauku ja satub maale, milles ei näi enam maksvat ükski loogika ja kus kõik […]

         Mitte ainult algupärase kirjanduse viljelemisega ei piirdu E. Bornhöhe teened meie kirjanduselu edendamisel. Tal on samuti teeneid tõlkekirjanduse eest hoolitsemises, maailmakirjanduse tutvustajana ja kättesaadavaks tegijana. Muidugi sai see toimuda ainult neis raamides ja piirides, mida tingisid temaaegsed olud. Kuid tähtis ei ole mitte niivõrd see, kuipalju ta sai sel alal teha ja kuipalju […]

       Ilma et astroloogiasse usuksid, väidavad mõned kirjandusloolased ja teised aja jaotajad, et siis, kui maakera end kolmkümmend korda päikese ümber on kerinud, aeg on saabunud uute geeniuste sündimiseks. Nii on 1830, 1860, 1890 – kolm sõlmpunkti Saksa kirjandustalentide sünnipäevades. Ja kui nüüd, tänapäev, teine teise järele 60 aastaseid juubeleid peetakse, tuleb arvata, et aastasaja […]

     Kurtmine haritlaskonna rahvavõõrsuse üle ei ole meil Eestis vist kunagi täiesti vaibunud. Oli aeg, kus iga kõrgema hariduse lätteile pääsenud eesti noor oma rahvale otseselt kaduma läks ja kus harit­laskonda eraldasid rahvast mitte ainult seisuslikud ja klassilised, vaid ka rahvuslikud vaheseinad. Viimasel ajal on hakatud idealisee­rivalt kõnelema haritlaskonna, vähemalt üliõpilaskonna ja rahva vahekorrast […]

  Maailmasõjas ei olnud võitjaid ja võidetuid, vaid ainult võidetud. Terve inimkond, kuivõrd see on milgi viisil puudutet sõjast, on olnud siin mingist objektiivsest vaimust aetud asjalise loogika esemeks. Mitte meie ei valitsenud olukordi ja tõsiasju, vaid need meid. Juba kaua enne Sarajevot andsime oma võimu materiaalsete tõsiasjade maailmale ja sõjaväljad vaikisid ainult ühe vastaspoole […]

      Käesoleva artikli ülesandeks on vaadelda üht lõppetappi sel pikaaja­lisel arengteel, mis a. 1914 viis laastavama senituntud sõjani. Inglis- ja Saksamaa vaheline pinevus on Maailmasõja suhtes muidugi ainult üheks osaliseks põhjuseks ja selle valgustamisest loomulikult ei piisa 1914. aasta katastroofi igakülgseks selgitamiseks. Ent mõlemale asjaosalisele riigile käsiteldava aja areng oli olulise tähtsusega. Sel ajastul […]

        uškin ei käinud kunagi Tartus, kuid tema Mihhailovskoje eluperioodi kohta on olnud sel linnal eriline tähendus. Pagendet ametivõimude poolt kinni peetud erakirja paari usuvastase rea pärast oma Pihkva kubermangu üksikmõisa – Mihhailovskojesse, unistas poeet maist, kus inimene võiks end tunda maailmakodanikuna. Kahesaja verstase vahemaaga Mihhailovskojest eraldet akadeemilisest linnast jõudis poeedini vabamaid mõttepuhanguid. 19. […]

        Noorsoo kasvatus peab kandma rahvuslikku ilmet ja seisma rahvuse teenistuses – see hüüdsõna kõlab nüüd igal pool maailmas riigimeeste ja haridusjuhtide suust. Milline kasvatus on rahvuslik, kuidas anda kasvatusele rahvuslikku laadi? Vastus sellele küsimusele on paljudel selguseta ja udune. Hästi väljendas jaanuaris peetud kongressil rahvusliku kasvatuse sihte keegi sõnavõtja järg­miselt: „Olgu eesti keel […]

        Me esimeseks aineks on siis kunstitegevuse ehk kunsti­loomingu probleemide vaatlemine, kusjuures tuleb mõtelda igasuguse produktiivse kunstitegevuse peale. Kõigepealt peame käsitlema küsimust, kas tegevus, mis nõnda komplitseeritud ja mil nii isiklik ja individuaalne laad, üleüldse on kättesaadav teaduslikule uurimisele sõna tõsises mõttes. Selle vastu on sagedasti vaieldud, ja selle­pärast peame kõigepealt korraks silmitsema meetodeid, mille […]

   Kunsti tooted ja kunsti maitsmine sünnib silmapilkudel, mil kõige vähem on tegemist prak­tilise eluga. See on tõus üle argipäeva talituste õhku, vabamasse, ilusamasse ja ülevasse, iseene­sest kasutumasse, vahel kahjulikkugi. Sel on oma maastikud ja veestikud ning horisondid, vahel nii sarnased nendega, milles me igapäev liigume, vahel uimastavad oma ootamata ja enne­nägemata väljavaadetega, joovastavad värvide […]

         Iga rahva vaimne pale kajastub kõige selgemini tema kunstide alal. Siin ajab kultuur õisi ja õitseb sel määral iluliselt, kui tugevasti ta juured ulatuvad rahvuslike ürgläteteni. Eesti kujutava kunsti arenguteed ei saa võrrelda paralleelselt are­neva kirjanduse omaga, kuigi varakult tõuseb esile andelisi kunstnikke-eestlasi. Võime isegi lausuda, et eesti esteetilise kultuuri algusel me […]

    unsti ja eriti maalikunsti arengut 19. sajandil on kõigepealt iseloomustatud kui vabanemist traditsioonilisest, juba barokist alanud vaatlusviisist ja kui üha selgejoonelisemaks muutuvat tõelisuse kujutust. Delacroix annab värvile ja vormile uue ja intensiivsema elu kui see oli olnud Rubensi ajast saadik. Tema „Vabadus barrikaadidel” ei ole ainult prantsuse revolutsiooni ülistus, vaid ühtlasi ka viide, et […]

   Iga ajajärgu majanduslikud, poliitilised, moraalsed ja puht­vaimsed tendentsid loovad erilise atmosfääri, mis oma pitseri vajutab enam-vähem kõigile eluavaldusile. Oma aja ühiskonnas domineerivaist üldtendentsidest on sõltuvad eeskätt ka vaimse kultuuri alad, mille saavutused endast õieti kujutavadki ühis­konna isikulises loominguprotsessis kristalliseerunud elu­mahla. Kui tuksub ühiskonna elupulss jõuliselt ja vabalt, siis arenevad ka teadused ja kunstid jõudsas […]

      Juhan Luiga ütleb oma „Päevamuredes”: „See on meie maa, mis lõi Juhan Liivi ja Anna Haava, lõi nad oma näo järele, ristis nad oma nimega: liiv ja kivi, Alatskivi ja Haava­kivi – need on ühe nurga lapsed, ühe maa luuled!” „Nad põlvnevad meie maainimese tõust, keda armastus maa vastu, põlvest põlve, liitnud üheks […]

   pilane Α on väga intelligentne, õpilane Β on ka, aga märksa vähem; õpilane C aga kõigest püüdlikkusest hoolimata ei jõua põrmugi edasi, järelikult tema intelligentsustase peab olema üsna madal, õpilane F üllatab oma edukusega matemaatikas, kuid ta on otse võimatu joonistamises, järelikult omab ta annet matemaatikas, joonistamises aga mitte. Kas pole need päris tüüpilised […]

      On juhtunud suursündmus. Kaks sõpra oma kirjavahetuses pühendavad sellele sündmusele paar rida, avaldades teineteisele oma arvamusi, et siis sünd­mus rahulikult unustada. Samal ajal ilmub ajalehes mainitud sündmuse pu­hul suur artikkel tuntud publitsisti poolt, mille sisu äratab üldist tähelepanu mõ­tete värskuse ja rohkusega. Tühine juhtumine politseikroonikast või rahukohtuniku saalist. Meie silmad libisevad ükskõikselt temast üle […]

     Algajaile, noorusele on lubatud kõnelda ka veel üldiseist asjust ja vaateist – enne spetsiaalsusse süübimist. Kui see ei sünni nüüd, siis küll vaevalt kunagi. Üldisena ei saa mingi käsitlus olla muud kui enamvähem pealiskaudne, definitsioonides ebatäpne ja ebaõigegi. Kuid ka sarnasena oleks see siiski teatavaks terviklikuks üldeelduseks, üldkavaks, kust edasi võiks areneda üksikasjalisem. […]