Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Feb

Tänapäeva kunstivoolud ja rahvuslik omapära eesti kunstis

 

   

klo39.JPGunsti ja eriti maalikunsti arengut 19. sajandil on kõigepealt iseloomustatud kui vabanemist traditsioonilisest, juba barokist alanud vaatlusviisist ja kui üha selgejoonelisemaks muutuvat tõelisuse kujutust. Delacroix annab värvile ja vormile uue ja intensiivsema elu kui see oli olnud Rubensi ajast saadik. Tema „Vabadus barrikaadidel” ei ole ainult prantsuse revolutsiooni ülistus, vaid ühtlasi ka viide, et kunst, mille areng oli seotud l’ancien régime’iga, oli kaotanud oma olemasolu võimalused. Constable pani oma atmosfääri stuudiumiga, oma pastoosse, värske koloriidiga aluse moodsale maastikumaalile. Courbet püüdis saavutada looduse ja inimese realistlikku stuudiumi, teadlikus opositsioonis konventsionaalse käsitusega sellest, milline peaks motiiv olema, et seda võiks arvata kunstikõlvuliseks. Manet jätkab võitlust konventsiooni vastu, kuid artistiliselt teiste põhimõtete järgi. Courbet pruun galeriitoon kaob. Koos Monet ja teiste impressionistidega püüab Manet edasi anda päeva hetki ja elu, nagu see tõeliselt on, selle igapäevases liikuvas silmapilgus. Esimest korda pärast 15. sajandit, mil keskaegseid traditsioone hakati asendama uute printsiipide ja avastustega, läks kunst jälle täiesti naturalismi tähe alla. Vaimustatud uutest leiutistest, püüti maailma edasi anda nii nagu seda õpetas loodusteadus ja nagu see tõeliselt oli. Valguse koosseisu avastamine andis paletile vikerkaarevarjundid, kaamera võime tabada liigutusi, mis senini silmale olid võimatud näha, omasid kunstis põhilise tähtsuse. Kunstnike püüe saavutada suurt tõelisuse kujutust, viis sajandi lõpul maalikunsti kaugeimale minevate tehniliste tähisteni. Literaarsete ja mütoloogiliste sümbolite asemel püüti mingi õige ja silmanähtava poole; konventsionaalse ja vale teatrimaailma asemel sooviti pakkuda elu nagu see oli. Viimaseks resultaadiks oli pealiskaudne, välkkiirelt loodud visand, kus vorme ähvardas lagunemine. Püüus tõelisuse järele ähvardas kunst taanduda tõelisusest ja üle minna visionäärsele udule, mõnedele lainetavatele abstraktsetele joontele. Immateriaalsus tuletas end taas meelde. Kunstnikku sunniti just siis tagasi sümbolitele ja stiliseerimisele, kui ta arvas neile selja pööranud olevat.

Tekkis reaktsioon impressionismi visandlike vormide ja juhuslike motiivide vastu. Püstitati uuesti kunstiteose terviklikkuse nõue ja rõhutati selle iseseisvust looduse kujutamise kõrval. Kindel vorm, kompositsioon ja sellega ka stiliseering pääses uuesti valitsema ning sel moel avati uuesti väravad kunstile, mis vaid kaudselt oli seotud loodusega. Neoimpressionism rakendas küll impressionistide tehnika ja palju teisigi nende kogemusi, aga komponeeris oma pildid monumentaalsete ja dekoratiivsete põhimõtete järgi. Cézanne valis teise tee. Väljudes tõelisuse intensiivsest stuudiumist, komponeeris ta oma pilte nii, et need kujunesid lõplikeks tervikuiks. Loobuti pildi perspektiivsest sügavusest ja värvid valiti rafineeritud hoolega. Cézanne’i kunsti kannavad kunstlikud seadused, mis korrigeerisid looduse juhuslikkust, tehes intensiivsemaks selle olulisi omadusi. Cézanne’i kunst on kantud tahtest. Nii hakkab end kunstis avaldama uus klassitsism. Teissugustes eeldustes viidi see läbi Renoir’i, Lhote’i, Picasso ja Derain’i juures. Puhtamates vormides avaldub see skulptuuris, kus Rodin’i maalilike vormide lagunemisele järgnevad Maillon valjud blokid.

19. sajandi naturalistliku kunsti areng on ligidalt sugulane Itaalia 15. sajandi kunstiga. Ka seal algab areng kui otsustav vabastamine, kus saavutus järgneb saavutusele – mis enda taha jäetakse, on keskaja ja bütsantismi valjud traditsioonid. Kuid ka Itaalias läheb naturalism sajandi lõpul üle idealismile – vaim peegeldub taas vormides ja saavutab oma õiguse. Raffaeli kunstis valitseb harmoonia vaimu ja keha vahel – Michelangelo juures on juba vaim võitlemas mateeriaga. Ka moodne kunst sai sama saatuse osaliseks – 19. sajandi lõpul tuleb lõpp naturalistlikule maadevallutamisele ja vaim ning abstraktsus panevad endid maksma krampliku intensiivsusega.

Teatud määral leidub viiteid selleks 19. sajandil juba varemalt. Romantik Delacroix’le ei piisanud kunagi ainult kaine tõsielu kujutamisest, ilma kunstniku tunde ja mõtte avaldamiseta. See kehtib osaliselt ka prerafaeliitide ja Türner! kohta Inglismaal ja saksa maalijate koihta C. D. Friedrichist ja Ruugest kuni Hans von Marées’ini. Tähtis on ka, et 19. sajandi uute alade võitmised kunstile haarasid ka sotsiaalseid ja psühholoogilisi asju. Et neid tõlgitseda, tuli tarvitada teisi kui puht realistlikke vahendeid. Kirg ja inimlik kaastunne, mida tundis Daumier, avalduvad tema heledus-tumeduses, tema põlgus ja kibestus pulbitsevad kariikatuurilaadselt joonistatud kujudes – mõlemal juhul on meetod antinaturalistlik. Impressionistide seas võime midagi sellist tähele panna Toulouse-Lautrec’i juures. Kuid suurema jõuga kui ükski teine teeb end Van Gogh niisuguse kunsti eestkostjaks, mis täiesti on vaimsete faktorite kandjaks. Nagu Michelangelo järgneb Raffaelile, nii järgneb Van Gogh Cézanne’ile ja Renoir’ile. Nagu suure itaallase kunstis, peegeldub ka Van Gogh’i maalis kunstniku võitlus iseenda ja probleemidega; mõlemal juhul peegeldub kunstitöös kogu maailma vaimne rahutus. Moodsale kunstile ja noore kunsti probleemide mõistmisele on Van Gogh’i dünaamiline joontekone ja värvivisioonid olnud teedrajava tähtsusega.

Üheksakümnendate aastate ja uue sajandi alguse kunsti iseloomustab müstitsism, mis haaras nii oma lüürilise sisetundega kui ka ängistava ärritavusega. Kaugeltki enam ei kujutanud kunst füüsilist olemust, vaid unelmaid, mõtteid, tunnete maailmu. Kogu kunst, ka akadeemiline, nakatati sellest. Iseseisvamatest meistritest mainime Eduard Munch’i. Tema kunst on värvitud põhjamaa müstikast ja heledus-tumedusest. Tema kunstis esinevat elupssimismi kohtame ka teistel juhtudel. See sunnib Gauguin’i põgenema Euroopa tõsielust lõunameresaarte muinasjutumaale. Ta jõudis omapärase eksootilise kunstini, kus värvid ja jooned sümboolsel kujul annavad meile edasi nukra igatsuse parema maailma järele. Nende suurepäraste, peagu ornamentaalsete vormide juures meenub, et kunagi bütsantsi mosaiigid, keskaegsed klaasimaalid andsid samasuguste vahenditega sellise unelma mulje.

Eesti kunstis on eelkõige Kristjan Raud ja Konrad Mägi need, kes mõlemad omal viisil esindavad seda osa moodsa kunsti arenguloos. Mõlemad on romantikud ja mõlemate juures on natsionaalne saanud tugeva väljenduse. Raua tugevalt stiliseeritud kompositsioonid, muu hulgas tema illustratsioonid Kalevipojale, kuuluvad omataoliste seas tähelepanuväärsemate hulka. Ligemaid vasteid leidub põhjamaade kunstis, ja põhjamaine on ka tema piltide pateetiline toon. Kuid paljugi Raua kunstis pole kindlasti mitte ainult põhjamaine, vaid ka eestipärane – ma ei mõtle sellega ainult Kalevipoja motiividele, vaid ka tema vormikujundamisele ja kogumuljele. Võrdlus vastava kunstiga Soomes (Gallén-Kallela), Rootsis (Karl Nordstrom, Elgström), Norras (Werenskiold, Munthe), Taanis (Nielsen) näitab küll sarnasusi, aga ka eestipäraseid toone: kui see on meloodia mollis, siis ometi teises rütmis.

Mägi on õppinud prantsuse neoimpressionismilt, Cézanne’ilt ja Gauguin’ilt ja osaliselt ka šveitslaselt Hodlerilt. Tema maastikumaal on kujunenud nende mõjustustel ja koloriit on võtnud omaks palju Gauguin’i eksootilisi toone. Leidub pilte, mis omavad peagu tekstiilset struktuuri oma teadliku stiliseerimisega vormis ja värvis. Ent Mäe kunst nagu Raua omagi näitab kindlailmelisi põhjamaisi toone eeskätt eesti maastikuvaadetes. Värv omab erisuguse hõõguva paistvuse. Mäes on romantiline reaktsioon impressionismi vastu saanud kahtlemata omapärase, rahvuslikult värvitud esindaja. Ka teised eesti kunstnikud on oma kunsti kinnitanud samal viisil kui vastmainitu. Siia kuuluvad Triik, Nyman, Oskar, Süvalo, Ormisson, Murakin jt. Meie ei saa siin ligemalt vaadelda nende produktsiooni, kuid päris kindlasti on ka see eesti püüdluste kandjaks. Nende juures võib märkida, et see, mis teatud määral eraldab eesti kunsti põhja rahvaste omast, on siin-seal esinevad slaavi käsitluse mõjutused. Need avalduvad selgejoonelistes realistlikes tendentsides ja koloriidis, kus esile tungib violetne varjund.

Moodsa maali tähtsamaks vooluks on prantsuse fauvism, grupeeritud kunstnike ümber, nagu Matisse, Othon Friez, van Dongen, Dufy jt. Need esindavad vahelduva iseloomuga värvikunsti, mis on subtiilne, elegantne, dekoratiivne, närviline. Saksamaal võttis ekspressionism piitsutatult kirglikuma, aga ka enam taltsutamata iseloomu Brücke grupi kunstis – Kirchner, Pechstein, Schmidt-Rotluff jne. Rootsis on see suund arvukalt esindatud, Eestis võrdlemisi vähearvuliselt – nende hulka kuuluvad siiski mõned eesti kunsti noorte koloristide parematest annetest. Pärsimägi on järjekindlalt jälginud Matisse’i joont, kuna aga maalijad, nagu Laigo, Karin Luts, Sagrits, Adamson-Eric, Kõks ja Kits mõjuvad vahelduvamalt oma värviekspressionismiga.

Üks suund, mis on teatud määral äsjamainitule ligidane, on romantilisem, vähem dekoratiivse iseloomuga. Prantsusmaal omab see maal paar peaesindajat – Vlaminck ja Rouault. Ka Picasso’d võib teatud perioodidel, näiteks tema sinisel perioodil, nimetada selle voolu hulka kuuluvaks. Itaallane Modigliani, sakslane Noide ja tšehh Kokoschka kuuluvad samuti siia. Ka põhjas on just see maal leidnud elavat vastukaja. Eriti kehtib see Norra maalikunsti kohta, kus värviromantika traditsioonid ulatuvad 19. sajandi algusesse. Karsten ja SÖrensen on siin tähtsamateks nimedeks. Ka mõned Rootsi kunsti põhikujud kuuluvad siia. Kylberg, Vera Nilssen, Martin Åberg ja Amelin on mõned tuntumatest nimedest. Rohkem kui mõni teine on see suund domineerivaks Soome moodsas maalikunstis. Ka Eesti pärastsõjaaegne kunst oli sellest mõjustatud. Peet Aren, Vahtra, Vabbe, Viiralt, Greenberg, Ole, Haamer jt. esindavad igaüks omal viisil selle maali mitmeid vorme.

Selle kunsti kõrval tõid 1909 Picasso ja samal ajal Marinetti esile kunsti, mis teadlikult loobus kontaktist loodusealusega ja laskis kunstil sümboolsel kujul väljendada intellektuaalset programmi. Saksamaal ja Venemaal tõusid varsti samasugused liikumised. Need üldiselt intellektuaalselt meelestatud kunstnikud lõid täiesti abstraktse kunsti, koostatud vormidest, joontest ja värvidest, mis ei olnud seotud mingisuguse esemega. Meie ei saa siin peatuda nende mitmesuguste voolude programmi juures. Need sisaldavad kunstniku individalismi suveräänsust selle äärmisel kujul. Unistati kunsti registri laiendamisest, et haarata asju, nagu liikumine, muusika jne. Mõlemad, nii staatilisem kubism kui ka enam dünaamiliselt toonitatud futurism, omandasid väga suure tähtsuse ning leidsid kõigis maades vaimustatud pooldajaid, kes katsusid uuendada kunstilist väljendusviisi. Abstraktne kunst elab praegugi veel. See on viimasel ajal koondunud sürrealismi lipu alla. Ikka rohkem on see kunst hakanud töötama suure täpsusega maalitud, kuid eriliselt ümberkujundatud ja kokkuasetatud esemed. Sürrealism omab rahvusvahelise iseloomu. Sellel on arvukaid esindajaid Lääne-Euroopas, aga ka Ameerikas. Ta on ikka rohkem võtnud pildimõistatuse iseloomu ja on saanud psühhoanalüütilise, literaarse, sotsiaalse ja poliitilise sisu kandjaks. Need pildid on mingisugune unelmataoline segu tõelisusest ja ebatõelisusest ning see ei ole mitte juhus, et paljud selle maali esindajad näevad oma töid olevat dikteeritud alateadvuse poolt. Suure tähtsuse omab see kunst reklaami vallas, nagu ka moodsas teatris ja arhitektuuris.

Ka Eesti kunstis on olnud tugev huvi abstraktse maali vastu. Vabbe oli oma varasemas produktsioonis huvitatud dünaamilisest stiilist, mis näitab sugulust futurismi ja konstruktivismiga, Picasso, Franz Marel ja Ohagalliga. Laarmann, Vahtra, Akberg ja Rändel tegid samuti sellelaadseid huvitavaid katseid. Praegu ei näi ükski Eesti maalija töötavat nende printsiipide järgi. Et mitte täiesti ei puudu meel selle dekoratiivse maailma vastu, sellele viitab muuseas Adamson-Ericu rakenduskunst.

Nende ekspressionistlike või konstruktivistlike suundade kõrval on impressionistidelt üle võetud tõsielukujutus elanud edasi. Isegi maalijad mitmetest mainitud äärmuslikest rühmadest on ajutiselt seda omaks võtnud. See tõsielu-kujutus on võinud ära kasutada fauvismi ja kubismi kogemusi. Üks selle tõsielu kujutuse suundi on naivism. Selle tulemused liginevad mõnikord väga nn. uusasjalikkusele, millest 20. sajandil loodeti palju. Mitmed möödunud kümnendite maalikunsti suunad liituvad aeg-ajalt selle maalikunstiga, mis on saanud domineerivaks enamikus Euroopa mais ja Ameerikas. Selle register on väga suur, see ulatub sürrealismi üleminekuvormidest kunstini, mis on mõjustatud ekspressionismist. See näitab rahvuslikkegi püüdlusi. Selle viimaste kümnendite kunsti suundade sünteesi alla võib arvata ka suurt osa uueaegsest Eesti maalikunstist. Eestis on see moodne tõsielu kujutus esindatud rohkem realistliku suuna läbi, mis liitub vanemate vene ja saksa traditsioonidega, – siia kuuluvad muuseas Johani, Liimand ja Miikmaa koos rembrandtlikust hämarusest ja millet’likust poeesiast mõjustatud Kummitsaga, osalt ka maalilikum maastiku- ja portreekunst, mida erinevates vormides kohtame Nõmmiku, Kesneri, Adamson-Ericu, Bergmani, Tedre, Pütsepa, Lepiku, Võerahansu ja teiste juures.

Kui tuleb osutada mõningatele tendentsidele uuemas maalis, mis erinevad peatendentsist, siis on see peale juba mainitud sürrealismi eelkõige akadeemiline klassitsistlik maaling, mida kohtame kõigepealt uueaegsel Saksamaal. Iseloomulik seejuures on, et kunstnik ei oma seal mitte sellist positsiooni, mida ta omas 19. sajandi algusest peale Euroopa kunstis. Ta ei ole mitte kõigepealt vabalt loov kunstniku isiksus, vaid kunst on rakendatud riigihuvide teenistusse. Kunstniku suveräänsus vis à vis ümbrusega, mis on saanud moodsa kunsti arengu üheks tähtsamaks resultaadiks, on temalt võetud. Samasugust olukorda kohtame Venemaal. Resultaadiks on bütsantism moodsal kujul.

Neoromantiline tendents kujunes välja romantilisest ekspressionismist ja selle juuri tuleb otsida üheksakümnendate aastate romantikast. See on individualistlik. See on heledus-tumedusest täidetud värvikunst; see jälgib Rembrandti joont maali ajaloos. See on maal, mis täidetud müstika ja looduse poeesiaga, kuid ka äärmise tundlikkuse ja analüüsiva hingetõlgitsusega. See jutustab karges ja mehhaniseeritud maailmas vahenditult inimsüdamele kõrgematest väärtustest.

Oma iseloomult on see maal põhjamaine, kuid ta omab esindajaid ka ladina maades ja Ameerikas. Ka eesti kunstis on see esindatud – need on Raua ja Mäe traditsioonid. Grüünberg on see, kes moodsas eesti kunstis kõige selgejoonelisemalt ja reservatsioonivabalt töötab selles vaimus, kuid ka mitmetes teistes ülalmainitud maalijates võime leida tugevaid romantilisi kalduvusi. See kehtib maastikumaali osas Bergmani, Nõmmiku, Adamson-Ericu, Lepiku, Miikmaa ja teiste kohta, figuurikunstis ja inimestekujutuses Haameri ja Liimandi kohta. Ka suur osa eesti kõige noorema generatsiooni maalijaist näib leidvat oma tee selles suunas.

Lõpuks küsime: milline rahvuslik omapära leidub eesti moodsas kunstis? Küsimus juhib tsiteerima üht skandinaavia kunstnikku, kes sellisele küsimusele vastas: iga hea kunst on rahvuslik, iga „rahvuslik” kunst on halb. Tõepoolest on iga hää kunst rahvuslik: – nagu eestlane räägib oma emakeelt, nii väljendab ta kasvades Eesti pinnal ka oma kunstis midagi, mis on eestipärane, midagi, mis ta on sisse imenud emapiimaga. Maalida rahvuslikke motiive ei ole iseenesest mitte sama kui luua rahvuslikku kunsti. See võib loomulikult küll saada selleks, aga on sageli nii, et kui asutakse ülesande kallale teatud sihtidega, siis kannatab selle all kunstipärasus. Tänapäeva maalikunst on suurel määral rahvusvaheliselt häälestatud. Ei saa öelda, et üks maalimisviis oleks rahvuslikum kui teine. Siiski leidub suundi, kus selgemini saab peegelduda rahvuslikkus niihästi iseloomus kui ka inimeste, looduse kujutamises ja muus. Siia kuulub ekspressionism, uus tõsielukujutus ja neoromantika. Mõningaid tähtsamaid tunnusmärke oleme juba maininud: geograafilise asendi ja kultuuriajalooliste suhete tõttu saadakse mõjutusi, mis puuduvad mujal. Eriti osutasime sidemetele Venemaaga. Et saksa düsseldorfi kool nii kaua on osa mänginud siin maal, ei ilmne mitte ainult kunstipubliku maitsest, vaid ka maalikunstist. Sellest sõltub ka asjaolu, et eesti maalikunst omab põhiliselt realistlikku iseloomu. Harva avaldub monumentaalne ja artistlik improvisatsioon, seevastu mängib suurt osa tõsieluvaatlus ja manuaalne osavus. Eesti kunstnikul on märkimisväärne huvi plastiliselt edasiantud figuuristseenide vastu. Tema pildid on täidetud liikumisest ja elust; need on nagu laetud seesmisest pingest, mis asetab oma pitseri ka maastiku peagu alati dünaamilisele struktuurile. Atmosfääri kujundamises, terrääni formatsioonides, sageli esinevas looduse ja inimese koostöötamises võtab see iseloomuliku avalduse. Vormide taga pulbitseb kuulmatu vitaliteet ja avaldub äärmine tundlikkus, mis viib neid vibreerumisele.

Kõikjal saab mulje tugevast temperamendist, mis sageli on pidurdatud ja distsiplineeritud, kuid siiski käärib pinna all ja annab teosele selle liikuva, mõnikord rahutu elu. Pinge, mis valitseb eesti maalis tugeva afektielu ja raskepäraste seotud vormide vahel, avaldab end sageli laias pastoosses maalimisviisis ja koloriidis, mis harva laheneb heledateks päästvateks helideks. Midagi isiklikust veendumusest kätkeb eesti maalis, mis sunnib tema ees peatuma. See ongi, milles peitub tema omapära. Sellepärast on piltidel rohkem dramaatiline kui lüüriline toon; see ei ole mitte probleemitu idüll, mis seal avaldub, vaid olemus täis konflikte ja raskusi. Näib nagu oleks Eesti katsumusrikas ajalugu asetanud oma pitseri ka kunstile.

Kokkupuuted Lääne-Euroopa viimaste kunstivooludega ei ole röövinud eesti kunstilt selle rahvuslikku omapära, vastupidi – alles see on andnud kunstnikele võimalusi tundlikumate ja peenemate vahenditega välja tuua endi omapära, et armastusega tõlgitseda eesti maastikku ja anda tõendust soojast, kuid sentimentaalsuseta kokkukuuluvuse tundest kodumaa inimeste vastu. Nõnda on nad saavutanud selle, mis esimestel eesti maalijail, ka Köleril puudus, nimelt kunstilise vabaduse.

Sten Karling

Loomingust nr. 9/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share