Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

      Mait Metsanurk: Haljal oksal Näidend 4 vaatuses. Tavet Mutsu Teaterkirjandus, Tallinn, 1932.   Paljastada ning arvustada nüüdisaega ja selle kõrval kergelt skitseerida võimalikku paremat homset päeva — teisiti pole saanud talitada Mait Metsanurk ka omas uues näidendid Haljal oksal, mis nüüd esialgsest kujust tublisti erinevana on jõudnud lugeja kätte ka raamatu näol. […]

    August Mälk: Avatud värav. Lugu minevikust. Noor-Eesti Kirjastus, 1937.        Möödunud aastal taas võrdlemisi kõrvalisele kohale nihkunud ajaloolise romaani ja jutustuse harrastajate hõrenenud ridades püsib endise visaduse ja ulja idealiseerimishooga ikka veel kõigepealt August Mälk. Tema uus jutustus Avatud värav ei küüni küll Surnud majade ja Läänemere isandate väliste mõõtmeteni ega kirjeldata selles […]

      eatava teadusharu üldine areng on tingitud üldse kahesugustest teguritest: a) temasse kuuluvate faktide ja teooriate eneste nii-ütelda sisemisest loogikast, b) kogu sellest kultuurilisest miljööst, milles ta asub teataval ajajärgul ja teataval rahval. Viimast liiki tegurite mõju on eriti tugev neis teadustes, mis ei evi puhtteoreetilist iseloomu (nagu näit. matemaatika või teoreetiline loodusteadus), vaid oma […]

    Inglise ja Prantsuse revolutsiooni kodusõjad lõp­pesid üksikisikute diktatuuridega (Cromwell, Napo­leon). Vene revolutsiooni kodusõda lõppes nn. „proletariaadi diktatuuriga”. See on seik, millest õhtumail pisut teisiti aru saa­dakse kui Venemaal. 1920. a. Nõukogude Venemaad külastades ütles Inglise mõttetark Bertrand Russell oma reisumuljeid kokku võttes: Kui Läänes kõneldakse proletariaadi diktatuurist, siis mõeldakse proletariaati päris täpselt, diktatuuri aga […]

  ilmatorkavast ja välisest, mida üks või teine turist N.-Venemaal näinud, kuu­leme mõndagi. Palju vähem aga sisemisest, sügavamast arengust, mida N.-Liidu ühiskond läbi teeb.   Ometi ulatab selle tähtsus kaugemale. Oleme kuulnud dekreedist, mis keelas ära abordi. Palju vähem oleme kuulnud nõukogude ühiskonna vaadete arengust sugupoolte vahekordadele, mille tulemusena esialgne äärmine liberalism sel alal, mis tihti […]

             a) Eellause. Shakespeare’i draamade üksikud kujud on tunginud igasse kul­tuurmaailma nurka. Neid tuntakse laiemalt kui Goethe või Homeros’e omi. Shakespeare’i tragöödiaid on tõlgitud kõigisse haritud rahva keeltesse ning nende sügav tuum ja põnevus tagavad neile ikka ja jälle loetavuse. Tema teosed on välja kannatanud igasuguse ajalooilmastu, veel enamgi, — […]

        1.  „Kiirte” ajastu. Aastasaja vahetusel õppis keskkoolides rohkesti eesti soost noor­mehi. Kõige rohkem leidus neid aga Tartus, Eesti vaimses tsentrumis. Tartu eesti soost keskkooliõpilaste arvu tõstis eriti Hugo Treffner oma gümnaasiumiga, kuhu oli maalt tulnud noormeestel hõlpsam sisse pääseda ja kus ka koolikuludega tuldi hõlpsamalt toime. Tolleaegse keskkoolinoorsoo seas harrastati innukalt […]

  Raske ja jõudepingutav „võitlus olemasolu eest” on see, mis isegi kõrgelearenenud ühiseluvormides harjutab inimest maast madalast hindama elunähteid kõigepealt selle järgi, kui palju nad annavad „k a s u”, s. t. on abiks elu kestmiseks ja ülalpidamiseks (toit, kate), selle kindlustamiseks (varandus, võim) või ürg­sundide täitmiseks (teine sugupool jne.). Kuid vaa­tamata eluvõitluse raskusele pole […]

        Lääne-Euroopa rahvaste iseseisev ajalugu algab kas Rooma vallutusega või ristiusu vastuvõtmisega. Rahvad, kes jäid kõrvale Rooma mõjust, jäid barbari­teks, kuni nendeni jõudis ristiusu kirik. Hoolimata oma aasialisest algupärast jäi see kirik siiski rooma kultuuri pärijaks. Ladina kultuuri piirkonnas arene­des muutus ta ka ise sisemiselt. Esialgseist orjade ja rõhutud klasside tumedaist kogudusist kasvas suur kirikuorganisatsioon […]

        Friedebergi seminari õpetaja Dr. W. Stuhlfath’i eriline kaastöö „Kasvatusele”.                        Koledad tormid on viimasel aasta­kümnel üle Saksamaa puhunud. Aas­tad täis ärevat poliitilist põnevust enne sõda, siis rahvast viimse võimaluseni väljakurnav heitlus, siis riigivormi ja kogu poliitilise elu rasked vapustused, mis revolutsioon endaga ühes tõi. . . Vana riik on varemeis. Ka Saksa kul­tuurelu näib […]

   Piiratuima kirjandusliigina on sonett saanud klassikalisuse mõiste kandjaks ja vormi sümboliks üldse. Temas peab sisu kõige tihedamini vormi valatama, temas on kõige tugevamini rakendatud kujundusmotiiv. Korduvalt on lääne-euroopa kirjanduses epideemilised sonetiharrastused ummikusse ja unustusse jooksnud, aga ikkagi on uued sugupõlved haaranud tema järele. Tung täiusliku, klassikalise poole ei ole lähema mineviku ega tänapäeva vormilõtvuses […]

Kirjaniku-kunstniku inimliku olemuse vastu on üldsusel huvi ja teadasaamise himu. Seda huvi ning „himu” rahuldatakse biograafiate, intervjuude, reportaaži, memuaaride jss. kaudu. Sel alusel kirjutan tagajärgneva sulekriipsutuse Tuglase inimlikust palgest kui tema kaasaegne. * Kes Tuglast üksnes ta teostest tunneb, see tunneb teda poolikult ja viibib sellega kaotuses. Sest Tuglas on rohkemal määral kirjanik, kui ta […]

   Abbtsholmi ja Lietz’i koolidele, mida eesti haridustegelased juba vare­m tundsid, on nüüd lisaks tulnud Faria kool Bierge’is. Mõnede põhi­mõtteliste ja korralduslike lahku­minekute peale vaatamata on neil asutustel ometi niipalju ühist, et võimalik on neid üldisema liigi—„uue kooli” mõiste alla koondada A. Ferrier esitabki ees­kõnes Faria raamatule „Uus Kool Bel­gias” (tõlge M Michelsoni poolt ilmund […]

       Inimese loomus on ta saatus. (Herodotos.)       Inimesetundmise põhialused on sellised, et nad ei luba liiga palju suurustamist ega uhkust. Vastuoksa, tõeline inimesetundmine peaks tekitama tagasihoid­likkust, sest ta esineb tohutusuure ülesandena, mille kallal inimsugu töötab kultuuri algusest saadik. Seda tööd pole aga alustatud sihiteadlikult ja süstemaatili­selt, nii et alati on vaid üksikuid suuri inimesi, […]

          Richard Koht: Talulapsed. Romaan. I. Noor-Eesti kirjastus, Tartu.     Teoses käsitletakse ühe talu ja talulaste elu ja olu, nende tõusu- ja mõõnaaegu. Algul pakutakse paarikümnel leheküljel pilt sellest, milline on tegelaskonna suhtumine tollesse kõiki ühendavasse lülisse — Nõmmesoo tallu, millest antakse päris asjalik ja detailne ülevaade. Kõigepealt kuuleme siin praeguste talulaste isast Aado […]

  Plutarchos ütleb kusagil, et ta ei leia looma ja looma vahel sugugi nii suurt vahet kui ini­mese ja inimese vahel. Ta kõneleb hinge väärtu­sest ja sisemistest omadustest. Tõesti, ma leian nii pika vahemaa olevat Epameinondasest, nagu teda kujutlen, kuni mõne teiseni, keda tunnen ja keda pean terve inimaru võimeliseks, et pakuksin meeleldi üle Plutarchosest; […]

    Meie teadus on Eesti senise kaheteistkümne rahuliku iseseisvusaasta jooksul teinud suuri edusamme, mitmelgi alal suuremaid, kui nii ruttu olek­sime julgenud loota. Kui võtaksime kokku meie ülikoolis eesti ajal mitmesugustes teadusharudes tehtud töö, võiksime kergesti konstateerida, et selle tulemused omalt hulgalt enamikul tööpõldudest mitte ainult kaugelt ületavad kõike seda, mis neil aladel meil oli korda […]

  Ühelt tuntud Eesti seltskonna tegelaselt kuulsin kord tema veendunud arvamust, et Eestis rahvusvahelise tähtsusega teadus kunagi ei võivat tekkida, ja seda nimelt Eesti vaesuse ja väiksuse tõttu. Eesti vastastelt kuuled tihti seda vana arvamust, et eestlane oma tõu alaväärtuslikkuse tõttu midagi ei suuda luua, millel laiemat, püsivamat väärtust oleks. Nende poolt toodi Eesti iseseisvuse […]

    1797. aasta algul ilmus „Kirjanduslehes” kaasa­tundev kirjutis Südamepihtimuste üle. Peagi ilmus samas lehes kahe Tiecki teose — Saabastega kassi ja Sinihabeme — analüüs. Neis kirjutistes kuulutati Tieck tõeliseks luuletajaks, märgiti õieti ära ta ande omadused, kriipsutati alla tema muinasjuttude, nende „õhuliste fantaasiatoodete” kütkestavat võlu. Kõik need aryustised tulid August Wilhelm Schlegel’i sulest. Nende ilmumine […]

Iga inimene elab läbi muud ja muu maailma saa­tust enese kaudu ja enda seisukohalt. Põllule laskuvat tuviparve vaatleb maaomanik teise pilguga kui loodusvaatleja. Talupoeg näeb oma pojas enda järglast, oma talu pärijat, ohvitser aga sõdurit. Napoleon nägi keisrina asju teisiti kui leitnandina. Kui asetada ini­mene teise olukorda, kui teha revolutsionäär minist­riks, sõdur kindraliks, siis muutub […]