Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

05 Dec

Inimesetundmine

 

      

Inimese loomus on ta saatus.

(Herodotos.)

     

Inimesetundmise põhialused on sellised, et nad ei luba liiga palju suurustamist ega uhkust. Vastuoksa, tõeline inimesetundmine peaks tekitama tagasihoid­likkust, sest ta esineb tohutusuure ülesandena, mille kallal inimsugu töötab kultuuri algusest saadik. Seda tööd pole aga alustatud sihiteadlikult ja süstemaatili­selt, nii et alati on vaid üksikuid suuri inimesi, kes omavad rohkemat inimesetundmist kui läbilõikemass. Siin puudutame üht haiget kohta. Kui nimelt inimesi nende inimesetundmises eelarvamusetult proo­vida, selgub, et see enamasti pole piisav. Me keegi ei oma palju inimesetundmist. See tuleb meie iso­leeritud elust. Vist kunagi pole inimesed elanud nii isoleerituina kui tänapäev. Perekond isoleerib meid. Ka ei võimalda kogu meie eluviis nii intiimset kon­takti kaasinimestega kui on vajalik inimesetundmise kunsti arendamiseks. Need kaks momenti on teine­teisest sõltuvad. Sest meil omakorda on võimatu leida kontakti kaasinimestega, kui nad parema mõist­mise puudusel tunduvad liiga kaua võõraina.

Inimesetundmise puuduse raskeimaks tulemuseks on meie küündimatus kaasinimestega suhtlemises ja kooselus. On tuntud ja tihti rõhutatud tõsiasi, et inimesed käivad ja kõnelevad üksteisest mööda, ei leia kontakti, sest nad seisavad võõraina vastamisi mitte üksi laiemas seltskonnas, vaid ka perekonnas. Midagi ei kuule sagedamini kui kaebeid vanemailt, kes ei mõista oma lapsi, ja kaebeid lastelt, kes mõistmist ei leia. Ja ometi nõuavad inimliku kooselu põhitingi­mused nii väga üksteise mõistmist — oleneb sellest ju kogu meie käitumisviis kaasinimeste suhtes. Suu­rem inimesetundmine võimaldaks palju paremat koos­elu, sest siis kaoksid teatud häirivad kooseluvormid, mis tänapäev on võimalikud vaid seetõttu, et me ei tunne üksteist ja võime nii langeda formaalsuse ja silmakirjalikkuse ohvriks.

Nüüd selgitame, kuidas just arstiteaduse poolt tehakse katseid soetada teaduslikku distsipliini sellel määratul alal, mis nimetab end inimesetundmiseks. Ühtlasi näitame, millised on viimase kui teaduse eel­dused, ta ülesanded ja milliseid tulemusi võime talt oodata.

Kõigepealt juba närviarstiteadus ise on distsipliin, mis tungivaimalt nõuab inimesetundmist. Närviarst on sunnitud nii kiiresti kui võimalik orien­teeruma närvihaige inimese hingeelus. Sellel arstiteaduse alal võib ainult siis moodustada tarvituskõlvulist diagnoosi, ainult siis ette võtta või mää­rata arstimisviise, kui on selge, mis toimub patsiendi hinges. Siin pole paika pealiskaudsusel, siin järgneb eksimusele kohe karistus ja õigele käsitusele enamasti edu. Nii toimub siin võrdlemisi järsk ja karm katse. Enne võib inimese, hindamisel eksida ühis­kondlikus elus. Ka siin järgneb igakord karistus, ometi võib tagajärg selguda nii hilja, et pole enam võimalik taibata seost, ja imestades näeme, kuidas valeotsus on aastakümneid hiljem toonud raskeid saatuselööke ja ebaõnnestumisi. Need asjaolud näitavad ikka jälle ühiskonna kohust ja tarvet inimesetundmist omandada ja süvendada.

Oma uurimustes märkasime varsti, et haigusjuhtu­del sagedased hingelised anomaalsused, vääraren­gud ja vead ei sisalda oma koosseisus õigupoolest mi­dagi võõrast nn. normaalse inimese hingeelule. Neis on samad elemendid ja eeldused, ainult astub kõik esile selgemini ning järsemini ja on kergemini läbinähtav. Nii võimaldub meil siin õppida ja haiget hingeelu nor­maalsega võrreldes koguda kogemusi, mis lõpuks lase­vad teritunud pilgul vaadelda ka normaalseid vahe­kordi. Selleks pole vaja muud kui harjumust koos andumuse ja kannatlikkusega, mida nõuab iga elu­kutse.

Meile esimesena avanev tunnetus näitas, et tugevaimad ajed hingeelu ülesehituseks põlvnevad varaseimast lapsepõlvest. See polnud mingi liigjulge avastus, sest sääraseid vaa­teid leidub kõikide aegade uurijate juures. Uus oli aga, et meie lapsepõlve elamusi, muljeid ja suhtumisi, niipalju kui need olid veel ülesleitavad, katsusime viia ühendusse hingeelu hilisemate nähtustega. Püüd­sime tõmmata paralleele varase lapsepõlve elamuste ja hilisemate situatsioonide ning indiviidi hilisema käitumise vahel. Sealjuures osutus eriti tähtsaks, et hingeelu üksiknähtusi ei vaadel­daks kunagi eraldi kui omaette su­letud tervikuid. Neid saab mõista alles siis, kui kõiki hingeelu nähtusi vaadeldakse lahutamatu terviku osadena ja katsutakse avastada inimese elušablooni, liikumisjoont ja elustiili, kui katsutakse selgeks teha, et lapse käitumise sala­jane eesmärk on identne eesmärgiga ta hilisemais aas­tais. Lühidalt, üllatava selgusega ilmnes, et hinge­lise liikumise seisukohalt polnud toimunud ühtegi muutust elustiilis, olgugi et väline vorm, konk­retiseerimine, hingeliste nähtuste sõnastamine võis imesteldavalt muutuda. Põhialused, eesmärk, rütm ja dünaamika, kõik, mis suunab hingeelu eesmärgile, jää­vad muutmatuks. Kui näiteks patsient oli argliku ise­loomuga, umbusklik ja püüdis teistest eralduda, siis oli kerge näidata, et samad jooned olid temas tekkinud juba kolmandal või neljandal eluaastal, lapselikus liht­suses ainult hõlpsamini läbinähtavad. Seetõttu sai meile reegliks asetada tähelepanu raskuspunkt alati kõigepealt patsiendi lapsepõlvele. Jõudsime niikau­gele, et võisime ainuüksi lapsepõlve põhjal inimese kohta eeldada mõndagi. Vaatlesime tema juures ilmnevaid nähtusi kui esimeste lapsepõlve elamuste jäl­jendeid, mis püsivad kõrge vanaduseni. — Ja tei­selt poolt seejärgi, milliseid sündmusi keegi oma lap­sepõlvest mäletas, saime õigesti tõlgitsedes pildi, mis­suguse inimesega on tegu. Siinjuures kasutame ka tunnetust, et inimesed väga raskesti vabanevad esi­mesil eluaastail tekkinud šabloonist. Seda kõrvale heita suudavad vaid vähesed, kuigi täiskasvanu hingeelu teiste olukordade tõttu teisiti esineb ja see­pärast ka teistsuguse mulje jätab. See erinevus pole aga samatähenduslik elušablooni muutusega; hinge­elu asub endisel vundamendil, inimene näitab sama liikumisjoont ja laseb mõlemas järgus — lapseeas ja vanaduses — ära tunda sama eesmärki. Ka seepärast pidi meie tähelepanu raskuspunkt langema lapsepõlvele, kuna tundsime, et muudatust taotledes meil ei õnnestuks otsekui ülevalt alustades ära koristada ini­mese loendamatuid elamusi ja mõjutusi, vaid kõige­pealt peame avastama šablooni, millest lähtudes tekib arusaamine inimese iseärasustest ja ühtlasi ta silmatorkavaist haigusnähtustest.

Nii sai lapse hingeelu vaatlus meie teaduse lähte­punktiks, ja see oli küllaldaselt ergutav ning õpet­lik. Hulk töid pühendati esimeste eluaastate tundma­õppimiseks. Siia on kuhjunud määratu suur, veel läbi­töötamatu materjal, mida jätkub kauaks, ja igaühel on võimalus leida uut ning tähtsat.

Inimesetundmine on samaaegselt vahend vigade vältimiseks, sest see pole teadus iseenese pärast. Oma tunnetuste tõttu sattusime päris iseenesest kasvatus­tööle, mida teenime juba aastaid. Kasvatustöö on aga varaait igaühele, kes peab inimesetundmist tähtsaks teaduseks, kes tahab seda töötades saavutada ja kätte õppida. Inimesetundmine pole raamatutarkus, vaid nõuab praktilist õppimist. Iga hingeelu nähtust peab nii-öelda kaasa elama ja endasse vastu võtma, inimest tuleb saata läbi ta murede ja rõõmude, nagu kunst­nik võib maalitava inimese joontesse panna ainult seda, mis ta temas tunneb. Nii tuleks mõelda inimese­tundmisele kui kunstile, mille jaoks on küllaldaselt töövahendeid, aga ka kui kunstile, mis on samal tase­mel kõikide teiste kunstidega ja mida teatud inimeste grupp — luuletajad — on väga väärtuslikult kasuta­nud. Inimesetundmine olgu meile kõigepealt meie teadmiste rohkendamine, mis omakorda on suunatud sellele, et luua meile kõigile võimalust paremaks ja küpsemaks hingeliseks arenguks.

Sagedaseks raskuseks selle töö juures on asjaolu, et meie — inimesed — oleme selles suhtes erakordselt tundlikud. On vähe inimesi, kes ei peaks end heaks inimesetundjaks, kuigi pole sooritanud mingeid uuri­musi. Veel vähem on neid, kes kohe ei tunneks end sol­vatuna, kui neid tahetakse edendada inimesetund­mises. Tõeliselt edasipüüdlikud on ainult need, kes on tunnetanud inimese väärtust, ise läbi ela­des hingelist häda või kaasa tundes võõra omale. Sellest olukorrast järgneb vajadus teatud takti­kaks meie tegevuses. Miski ei tekita vihasemat ja arvustavamat suhtumist kui inimesele ta hingeelu vaatlusest saadud tunnetuste järsk silmade ette aseta­mine.   Kes ei taha end heameelega teha vihatavaks, sellele soovitame siin ettevaatust. Halba kuulsusse sattumiseks on parim vahend ettevaatamatus selle teadusega, ta kuritarvitamine, näiteks, kui lauaseltskonnas tahetakse näidata, kui palju teatakse või ole­tatakse oma naabri hingeelust. Niisama ohtlik on võõrale selle teaduse põhivaateid esitada kui valmis­produkte. Isegi need, kes sellest juba midagi teavad, tunnevad end õigustatult solvunuina. Kordame juba varemtoonitatut, et see teadus sunnib tagasihoidlik­kusele. See ei luba tunnetusi esitada enneaegselt või ülearuselt. Pealegi vastaks see ainult endisele lapse­ea uhkusele, praalida ja näidata, mida kõike juba või­dakse. Kujunevale teadusele ja ta eesmärgile teki­taksime nii vaid uusi raskusi, sest ettemõtlematute, kuigi vaimustatud jüngrite vead langeksid teaduse kanda. Parem on jääda ettevaatlikuks ja mitte unus­tada, et enne otsuse langetamist meil peab olema vähe­malt ümardatud tervik, ja et ainult siis võime lange­tada otsuse, kui suudame sellega tuua kellelegi kasu. Sest ka õige, kuid halvasti ja ebaõigel kohal väljen­datud otsus võib sünnitada palju kahju.

Enne vaatluste jätkamist tuleb meil tagasi tõrjuda üks vastuväide, mis kindlasti on tõusnud juba mõ­nelgi. Ülalmainitud väide, nagu jääks inimese elusuund muutmatuks, näib mõnele arusaamatu. Saab ju inimene elus nii palju kogemusi, mis põhjustavad ta hoiaku muutuse. Aga arvestatagu, et kogemus on paljutähenduslik. Leidub vaevalt kahte inimest, kes sama kogemust rakendaksid ühesuguselt. Kogemustest ei saada alati targaks. Õpitakse küll vältima mõnin­gaid raskusi, omandatakse nende suhtes teatud esinemisviis. Aga liikumissuund ei muutu. Arutluste jooksul näeme, et inimene võtab oma kogemuste roh­kusest ainult sellist õpetust, mis kuidagi sobib ta elujoonega, tugevdab teda ta elušabloonis. Keel talle omase tundlikkusega näitab, et kogemusi tehakse (Erfahrungen machen), vihjates, et igaühe enda teha on, kuidas ta kasutab oma kogemusi. Tegelikult võib iga päev näha, kuidas inimesed oma kogemustest teevad kõige mitmekesisemaid järeldusi. Võtame näiteks ini­mese, kes harjumuslikult teeb mingit viga. Kui meil ka õnnestuks teda veenda ta eksimuses, ometi saavu­taksime mitmesuguseid tulemusi. Nii võib ta järel­dada, et tõepoolest on aeg vabaneda veast. Selline järeldus on haruldane. Teine vastab, ta olevat seda teinud juba nii kaua ja ei suutvat nüüd enam seda ära harjutada. Kolmas süüdistab oma veas vanemaid või üldse kasvatust, keegi polevat hoolitsenud ta eest, või teda olevat kasvatatud liias valjuses, või jälle helli­tatud — ja jääb oma vea juurde. Sellega aga näita­vad viimased ainult, et nad õigupoolest tahavad var­jatult püsida endistena. Nii saavad nad ettevaatli­kult ja näiliku õigusega loobuda enesekriitikast. Ise ei ole nad kunagi süüdi, ikka langeb süü selle eest, mida nad pole suutnud saavutada, teistele. Nad ei märkagi, et teevad ise õige vähe pingutusi vigadest vabanemiseks, palju enam, isegi kiinduvad neisse tea­tava kirega, sest halb kasvatus on süüd­lane ainult niikaua, kui nad ise seda tahavad. Inimestel näib olevat raskeim tunda ja muuta iseennast.

Tahaks aga keegi siin vahele segada ja katsetada paremate inimeste kasvatamist, siis oleks tal suuri ras­kusi, poleks tal kasutada inimesetundmise kogemusi ja vaatlusandmeid. Ta opereeriks võib-olla nagu seni vaid pealispinnal, ja kui asi omandaks uue väljanä­gemise, uue nüansi, arvaks ta, et ta on juba midagi muutnud. Praktilistest juhtudest võime aga veenduda, kui vähe sellised vahelesegamised inimest muudavad, kuidas kõik on vaid kaduv paiste, seni kui ini­mese liikumisjoon ise ei suundu teisiti. Inimese muutmise protsess pole seega sugugi kerge, selleks on vaja ettevaatust ja kannatust, eelkõige aga iga isikliku edevuse kõrvaldamist, sest teine pole kohus­tatud olema meie edevuse objektiks. Peale selle tuleb protsessi juhtida nii, et see oleks suupärane. On arusaadav, et mõni lükkab tagasi toidu, mis alati mait­seks, kui seda pakutaks õigesti.

Inimesetundmisel on aga ka teine niisama tähtis külg, nii-öelda ta sotsiaalne pale. Kahtlemata sobik­sid inimesed palju paremini ja läheneksid üksteisele palju enam, kui nad üksteist paremini mõistaksid. Petmine oleks siis võimatu. Ja selles petmisvõimalu­ses on ühiskonnale määratu hädaoht. Oma kaastöö­listele, keda juhime ellu, peame näitama seda häda­ohtu. Nad peavad avastama elus kõike teadmatust, kõiki salatsemisi, silmakirjatsemisi, näokatteid, kava­lusi ja kelmusi, et saaksid teha teadlikuks ja aidata neid, keda tahavad mõjutada. Selles aitab meid ainult sihiteadlikult harrastatud inimesetundmine.

Meid tohiks huvitada ka küsimus, kes just on koha­seim inimesetundmise omandamiseks ja harrastami­seks. Nagu mainitud, pole võimalik selle teadusega tegelda ainult teoreetiliselt. Reeglite omamisest üksi ei piisa, on vajalik viia õpinguid ka praktikasse ja mõistmise ning sünteesi kõrgemasse stuudiumi, et silm õpiks nägema teravamini ning sügavamini, kui seda võimaldasid ta enese senised kogemused. See on põhjus, miks me tegeleme teoreetilise inimesetund­misega. Elavaks aga saame seda teadust teha nii, et astume ellu ja proovime ning tarvitame siin teoreeti­liselt omandatud põhimõtteid. Ülestõstetud küsi­mus on tähtis eriti seetõttu, et me meile osaks saanud kasvatusest omandame liiga vähese, tihti ka ebaõige inimesetundmise. On jäetud iga lapse enese hooleks, kui palju ta ennast arendab, kuipalju hangib kasu oma lektüürist ja elamusist. Ka pole inimesetund­mise viljeluses veel mingit traditsiooni. Selle kohta pole mingit õpetust, see on alles sellises seisukorras nagu oli keemia, kui ta oli veel alkeemia.

Meie kasvatuse virr-varris on soodsaim võimalus inimesetundmise omandamiseks neil, kes pole veel välja rebitud ühtekuuluvusest, vaid on säilitanud kon­takti kaasinimeste ja eluga, tähendab, kes on opti­mistid või vähemalt võitlevad pessimistid — keda pes­simism pole veel ajanud resignatsioonini. Peale kon­takti peab aga olema ka elamus. Nii jõuame otsu­sele: meie puuduliku kasvatuse juures omab tõelist inimesetundmist ainult üks inimtüüp — „kahetsev patune”, kes kas ise on läbi elanud kõik inimliku hin­geelu eksimused ja end neist päästnud, või vähemalt kõigele sellele lähedal olnud. Endast mõista võib hea inimesetundja olla ka inimene, kellele saab seda kõike demonstreerida, või kellel on juba eriline and sisse­elamiseks. Parim inimesetundja on aga siiski see, kes ise on läbi teinud kõik need kired. Kahetsev patune, mitte üksi tänapäev, vaid ka kõikide religi­oonide arenemise ajal on see tüüp, kellele omista­takse suurim väärtus, kes seisab palju kõrgemal kui tuhat õiget. Peame nõustuma, et inimene, kes on end välja tõstnud eluraskustest, kes on end üles töötanud soost, kellel on jätkunud jõudu tõrjuda kõiki halbuse meelitusi ja tõsta end üle nende, see inimene peab paremini tundma kõiki elu häid ja halbu külgi. Temaga ei saa selles võistelda mitte keegi, ammugi mitte õige.

Inimese hinge tundmisest tuletub kui iseenesest meie kohustus, ülesanne, mis lühidalt öeldult seisab inimese senise elušablooni hävitamises, niivõrra kui see osutub elukõlbmatuks, temalt vale perspektiivi võtmises, millega ta elus ringi eksleb. Vaja on sel­lele inimesele avada kooseluks ja õnneks kohasemaid perspektiive, õpetada mõtteökonoomiat või uut elu­šablooni, milles silmapaistvat osa mängib just ühiskonnatunne. Meil pole hoopiski kavatsust jõuda hin­gelise arengu ideaalse kujundamiseni. Tihti on aga juba üksi õigest seisukohaleidmisest eksijale abi, kuna ta siis teab, millises suunas ta on läinud valesti. On selge, et inimese elu pole valjult determineeritud (ette määratud), vaid et kausaliteet muutub, et muutuvad elamuse mõjud, kui inimeses elustub veel uks motiiv — enesetundmine, suurenenud arusaamine sellest, mis toimub temas, ja neist allikaist, mis on selle põhjus­tajaiks. Ta on muutunud ega saa sellest enam kunagi vabaneda.

Alfred Adler

Teosest „Inimesetundmine“, 1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share