Mere tuultes
August Mälk: Mere tuultes. Novellikogu. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1938. 216 lk. Hind 2 kr. 90 s.
Need novellid on taas kujutused Mälgu-Saaremaast ja Mälgu-randlasest, sellisena nagu nad mõne aasta jooksul on tuttavaks saanud laiale üldsusele. Raske elu, karm loodus ja vitaalne, visa ning — rangelt kõlbeline rahvas nii tänapäevas kui kauges minevikus. Napisõnalised ja aeglased kalurid, pisut perutavad noorukid ja neidised kogu oma etnograafilises eksootikas kujundavad taas traagilisi sündmusi Läänemere servavetel.
Arvustuse poolt kord nimetatud etnograafilise psühholoogia terminit võib tarvitada ka „Mere tuultes” puhul. Miljööline omapära laenab ka siin oma sära muidu kaunis tavalisele intriigiasetusele. Armastuslugu paneb küll igas novellis tegevuse liikuma, kuid on ise varjujääv, nõrk meloodia, mis peaaegu kaob mere tormisesse kõminasse. Nii „Tulepõletajais” ja „Vanakurja vokis” tõkestavad paariihkavaid noori küll teiste armukadedus ja kättemaks, kuid peakangelane on ikkagi meri ja torm, mis paisutab, teravdab ja lahendab traagilisi olukordi. Inimese alistumine ja kaasavõnkumine kareda loodusega on kõikide „Mere tuultes” novellide põhi.
Mälgu tüüpideloomise põhimõtteid valgustavad parimini ta enese sõnad: „Tervest karjast rannainimestest võtan ma oma keskmise tüübi. Tavaline inimene ei anna nagu täit mõõtu välja” (E. Saks: „A. Mälguga vestlemas”, Looming 1936, nr. 6). Mälk läheneb randlasele normiga, milleni tavaline inimene enamasti ei küüni. Tüüp, mis siis kihisevast põhjapärmist välja kurnatakse, on tublisti üle „keskmise”, on lihtsameelne — seega loomulik, terve, jõuline, aus, julge jne. Kahju aga hakkab sellest tooremast, ent ka lopsakamast ning kireküllasemast osast, mis liiga kange on Mälgu realismi jaoks. Rand pole ju ainult idülliline koht, kus samuti kopikas poleks päikeseks taevas, ja meri pole ainult dramaatiliste võitluste tanner, vaid ka randlase lahja põld ja päris igapäevase leiva küsimus. Traditsioonilise hell-ohverduv-sõnatu ematüübi kõrval on ometi veel teine, teokas ja kiledahäälne rannaeit, kelle sõna peale jääb nii kodus kui ka rannas kalavastaliste lõhverdustes. Vahest tahaks peale vääriskalurite näha ka neid, kes kaklevad rüsakohtade pärast ja varastavad võrkudest kalu ka ilma suuremate sisekonfliktideta. Või rannakuningaid, kellel on palju laevu, palju tööorje, külades loendamatu hulk naisi ja lapsi. Kui just täielikult ei jagata rousseau’likku usku, et inimene primitiivseis oludes on hea ning tubli, ja pisut kaheldakse mälgulikus usus, et Saare randlane veel tervenisti ripub loodusnisade küljes, siis tundub maailm ses kujutusviisis lahja, hõre ja stiliseeritud.
Oma elukäsituse väljendamiseks oskab aga Mälk tarvitada meisterlikke vahendeid. Raske on vastu seista ta loodusekirjelduste võlule. Neis on nii saarelikku kargust kui leebust, sitikate surinat soojal suveööl kui ka täiskuu külma helki jäätanud merel. Kõnelemata murdekeelest, mille laitmatu valdamine on juba ammugi Mälgu vaieldamatuid voorusi. See on aga virtuositeet, millega ta siiski veidi liialdama kipub, katkestades sündmustikku kõige tegusidnõudvamal kohal, et esineda lasta dialoogi kogu oma murdeeksootika hiilguses.
Valitud ja idealiseeritud tegelaskond, arhaiseeriv käsitlusviis ka miljöö puhul laiemas mõttes on vahendid, mis sanktsioneerivad staatilist ellusuhtumist ja näitavad, et Mälgu looming pole kaugeltki neutraalne ajasuundade suhtes, kuigi tendentslikkust, mis täiesti ühtib kehtivate konventsionaalsete normidega, kunagi tendentsiks ei peeta. Mälk tunneb hästi masslugeja psühholoogiat. Raskete aegade läbi arastatud meeleoluga on alati harmoneerunud pagu looduslähedasse ellu, anarhia tsivilisatsioonis on viinud tsivilisatsiooni põlgamiseni üldse. Ja hämmeldus inimhinge mitte liiga ammu avastatud komplitseerituse ees paneb igatsema mingi kaotatud paradiisi lihtsameelsuse järele. Siserahutum, skeptilisem ja pakitsevamate probleemidega lugeja aga sellega ei rahuldu.
O. Kangilaski illustratsioonid on novellid omaette. Neis on nii närvlikku elegantsi kui ka suurte nägemuste kangastusi, nende elutunne on palju erandlikum, rahutum ja sügavam, kui see esineb „Mere tuultes” novellides.
D. Hint
Eesti Kirjandusest nr. 3/1939