Kuldsed päevad
Richard Roht: Kuldsed päevad.
Romaan. Kirjastus-Osaühing „Kultuurkoondis”. Tallinn, 1939.
Käesolevas romaanis kujutatakse ühe meie tuntud kirjaniku suviseid matkaelamusi maal. Teose romantilises käsitluslaadis peitub nii voorusi kui ka nõrkusi. See võimaldab hõlpsasti liita kompositsiooniliseks tervikuks üksikseigad, mis esinevad matkadel juhuslikus järjekorras, kusjuures kooshoidvaks raamistikuks on matkaja, kes näeb asju ja sündmusi läbi oma meeleoluprillide, kuna juhuslikult esinevad üksikseigad kititakse kokku loodusekirjelduse liimiga. Kuid hõlbustades autoril läbi saada ilma pidevama dramaatilise kompositsioonita teose sündmustikus ning tõstes selle asemel esikohale vaatleva peategelase, avab romantiline käsitlusviis hädaohu näha tollel ainuvaatlejal, peategelasel, esemeid ja sündmusi mitte läbi tavaliste prillide, vaid vahel ka paisutatult või isegi virildatult.
Romaanis „minana” nimetatud peategelane, kirjanik, lahkub linnast, siirdudes maale veetma suve. Linna vastu on tal mingi vaistlik vimm, kuna maa suhtes ta hõõgab ääretut sümpaatiat.
Vastavalt peategelase antipaatiale või sümpaatiale jaguneb käesoleva teose kõrvaltegelaskonda kaunis drastiliselt kahte leeri: „pahelisteks” ja „vooruslikeks”. Ma ei taha sellega väita, et antud tegelasi, kes, vaatamata teose romantilisele raamistikule ning ülesehitusele, on siiski tänapäeva reaalelule vastavad, oleks nähtud ühekülgselt. Asjalugu on tingitud vaid sellest, et peategelane oma hingelise dispositsiooni tõttu on võimeline nägema päämiselt äärmusi, eredaid toone, kuna vahepäälsed „tavalised” inimesed talle sellises olukorras ei puutu palju silma.
Peategelane armastab rahulikku suve veetmist maal vabas looduses ning loomulike maainimeste keskel. Ent linn on tunginud maale: alevitest on saanud linnad, mida nüüd leidub igas maanurgas matkajale paraja jalutuskäigu kaugusel, ja külad on sageli muutunud millekski agulitetaoliseks neile uutele linnadele. Alevikodanikest on saanud linnasaksad ja töölistega varustavad neid uusi linnu nüüd külad-agulid. Terved külakonnad jätavad põllud sööti ja käivad uutes linnades „tööl”, kas või tänavapühkijatena ning mustusekoristajatena. Tüüpiline selline agul-küla on väikemaapidajaist koosnev Roosiküla, kus hooned püsivad veel püsti vaid tugede najal. Autod on vallutanud kõik suuremad maanteed, kus nüüd jalakäijail ja hobusemeestel tuleb sumada põrgulikes tolmupilvedes.
Kõik on muutunud linlikult daamideks või härradeks. Teenijatüdrukul talus on oma aidanurgas „tualettlaual” lõhnaõlipudelid, mingi- ja puudritopsid, huulepulgad ja kulmupintsetid. Talusulane rõivastub vabal ajal nagu mõni kinonäitleja. Töörõivanagi suvisel ajal tuntakse ainult supeltrikood või spordipükse. Muidugi on ka spordirekordid külapoistel kõigil peas paremini kui ükskordüks. Raadio möirgab isegi popsihurtsikuid Aga sellest pole lugugi, et maja ähvardab kaela kukkuda.
Millest on see kõik siis õieti tingitud? Sellele küsimusele autor ei katsugi vastata; ta vaid konstateerib seda kui aja pahet, millele ei suuda vastu seista keegi, kes selle eluga kokku puutub. Küll aga näitab autor veenvalt, et sellele linliku moe laviinile vastu seista ei aita isegi haridus. Käsitööline Sohvi Kesaallik on koolitanud oma tütart, et teha sellest „preili”. Ent sellal, kui Lilli Kesaallik käis pikki aastaid gümnaasiumis, et saada „preiliks”, on teised neiud elu „õnnelikul” õpetusel lahendanud selle probleemi palju lihtsamalt — huulepulga ja kulmupintseti abil — ja lõpptulemus on võrdne, sest „peenemat” tööd pole ka Lilli-preilil saada, vaatamata oma gümnaasiumiharidusele.
Rohul pole kombeks juurelda probleemide kallal, ta vaid konstateerib tõsielus esinevaid fakte, avaldades nende kohta oma antipaatiat või sümpaatiat, kusjuures tal elu tähelepanijana on üsnagi teravat pilku.
Heitkem lõppeks pilku ka neile meie tänapäeva maainimestele, kes pälvivad romaani peategelase sümpaatiat. Huvitaval kombel osutuvad nad kõik kuidagi erakuiks, üldisest eluvoolust taandunud tüüpideks. Seal on ehitustööline Jüri, kes elab üksiklasena kuskil jõe ääres oma pooleliolevas majakeses, mida ta ei suuda kunagi päris valmis ehitada, kuigi töörohkuse üle ei näi tal põhjust olevat hädaldada. Sinna kurru põgenebki romaani peategelane Kesaallikute juurest, kuhu linn tungib peale. Sealsamas lähikonnas leiame ka salapärase üksiku metsamaja. Olgu muuseas mainitud, et seda laadi metsamajade vastu näikse autoril olevat eriline kiindumus, — selliseid leiame korduvalt juba tema varemais romantilistes teostes. Tolles metsamajas elavad juba päris veidrikud, keda nende isoleerumise pärast muust maailmast rahvas kutsub „hulludeks”. Tollegi maja erakud köidavad romaani peategelase huvi ning sümpaatiat seevõrra, et ta kõigi tõkete ning tõrjumiste kiuste tungib sinna sisse, saavutades koguni teretulnud külalise au.
Romaani järgi saame mulje, et, kes tänapäev maal soovib veel rahulikult elada oma elu, see peab põgenema metsa. Seda hüpoteesi püüab veenda eriti sümpaatse metsavahi kuju, kellega romaani peategelasel sigineb koguni teatav sõprus. Too metsavaht on ka ainuke normaalne inimene kõigi „vooruslike” tegelaste hulgas käesolevas romaanis. Ent üldisest eluvoolust eraldunu on temagi, kuigi tema eraldumine on tingitud ametialast, mispärast ta pole sattunud ka rahva kõõrdivaatamise aluseks, nagu teised erakud.
Sellise pildi saame meie tänapäeva maaelust ringi matkava romantiliselt hingestatud kirjaniku prillide läbi. Nende drastiliste tüüpide kõrval leidub romaanis ka mõningaid erapooletumalt visandatud kujusid, nagu uusmõisnik endine rahvasaadik, Pariisis käinud pealinnapreili, joodik pastor ja teisi, kuid need neutraalsed siluetid on vaid dekoratiivseks taustaks sellele üldpildile.
Lubatagu mul lõpuks teha paar isiklikku märkust R. Rohu poolt sageli kujutatud maaelu pahede kohta. Autor näikse nimelt olevat veendunud, et talu peab laostuma, kui seal koolitatakse mitut last. Isiklikult aga tean väiketalusid, kus on koolitatud neli või viis last, neist mõned kuni välismaade ülikoolideni, ja talu on praegugi kõige eeskujulikumas korras. Samas aga naabertalu, terve täiskasvanud lasteperega kodus, on laokil. Miks ei nähta vahel sekka ka selliseid talusid?
A. Suik.
Loomingust nr. 10/1939