Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Küsimusele, millised on kriitikukutse tähtsaimad omadused ja pearaskused, vastavad mõned prantsuse nimekamad arvustajad Marianne’is järgmiselt:

Fortunat Strowski, kuulus kirjandusteadlane ja arvustaja, teeb kõigepealt vahet teatri- ja kirjandusekriitiika vahel. Näidend mõjub publi­kule kollektiivselt ja nõnda saadud mulje on ühteaegu otsekohene ja peagu lõplik. Raamat aga pöördub üksikolendi poole, kellel on täielik vabadus an­duda mõtiskelule, moodustada otsus ja vahest seda revideeridagi. Teatrikrii­tik on seega sootuks vähem vaba, sest arvamustele, mis ta avaldab tüki kohta, võib alati vastu kõnelda selle tüki menu publiku ees; kirjandusekriitik aga võib alati õiguse omada üksiku lugeja silmis, sest kes teab raamatu triiki ja läbimüügi suurust? Viimasele on lubatud näidata märksa rohkem isikupära­sust ja julgust oma arvamustes. Teatrikriitik peab põimima oma muljetesse ka seda, mis kuulub teosest väljaspoolseile elementidele, nagu dekoratsioonid, kostüümid, interpretatsioon, publik ise, tema reaktsioonid, atmosfäär. On olemas teatud ühiselt vajalikud omadused nii teatri- kui kirjandusekriitikule, nagu: erapooletus, suuremeelsus ja vaimustus, mille kaudu kirjanik saab jul­gustust kõige hea ja elulise eest tema teoses. Kuigi teatrikriitikud ei vaja niipalju teaduslikku haridust kui kirjandusekriitikud, peavad nad kindlasti omama erilist meelt, mis võib kirjandusekriitikul puududa. Kuulsad kirjan­dusearvustajad, nagu Lanson või Souday pole teatri alal kunagi avaldanud suu­remat mõju publikule. Head teatrikriitikud aga peavad olema võimelised teatrisaali täis meelitama nii mõningategi õhtute kestel. Teatrikriitiku vas­tutus on eriti raske; ta peab olema sellest teadlik ja hoiduma liiga absoluutsetest otsustest, eriti kui need on ebasoodsad.

Pierre Brisson näeb kirjanike juures, keda ta imetleb, kõigepealt sügavat, kirjanduslikku maitset, millele seltsib loomulikult intelligents ja anne väljenduda. Kriitik peab omama ka kogemusi, asjade väärtuse ja relatiivsuse mõistet: mõni üsna noor inimene võib hiilgavalt debüteerida luule alal, kuid mitte kriitika alal. Sainte-Beuve’ist saadik, kes harrastas peagu eranditult kriitikat — mis on kaunis haruldane juhus — kuni Thibaudet’ni, kes oli tõe­liseks kirjanduse benediktiinlaseks, on suured kriitikud, nagu Brunetière, Faguet, Lemaître, Sarcey, kõik olnud ülikoolimehed. Ja France, vastuvaidle­matult väärtuslik kriitik, omas samuti väga suurt eruditsiooni. Kui kriitik ütleb ainult seda,, mis talle meeldib, on siiras iseendaga ega arvesta midagi muud, siis on tema teel ainult üks võimalik, kuid vähe tõenäoline kari — tüdimus. Käsitus teatrist kui maailmanabast on kadunud ja see pole paha.

Tähtsate elusündmuste keerus unustatakse liiga kergesti kirjanduse eesõigus. Kuid kas prantsuse ajaloos Madame Bovary või Kurja lillede ilmumine või La Parisienne’i esietendus pole saanud ajakauguses sama reljeefseks kui mõni Guizot või Floquet ministeeriumi langus? Kriitikul, kes on kaasa tõmmatud tänapäeva rahvuslikku ja rahvusvahelisse elukeerisesse, on peagu võimatu täielikult uppuda kirjandusse, nagu võisid seda teha tema eelkäijad ja hiljuti alles näiteks Thibaudet.

André Thérive, ajalehe Le Temps kriitik, rõhutab kaht omadust: esiteks intellektualismi, kuna arvustaja peab olema südi kaitsma mõistuse õigusi, selgust; teiseks entusiasmi, jumalikku entusiasmi. Kuidas võidaks harrastada arvustaja kutset, mis kohustab iga aasta lugema raamatuvirnu, kui ei olda selleks lakkamatult ergutatud soovist avastada uusi talente. Üks äär­miselt soovitav omadus kriitikule on täielik erapooletus, mis ulatub kõigile aladele, vaimulikule, sotsiaalsele, poliitilisele. Kirjanikud, kes sageli soosi­vad raamatuid artiklite, eessõnade või autorile saadetud kirjade kaudu, aita­vad rajada nende reputatsiooni. Ent on üsna tuntud, et enamik kirjanikke, ja seda enam, mida kuulsamad nad on, ei loe peagu üldse enam, olgu huvipuuduse tõttu või et kaitsta oma isiksust iga mõjutuse vastu. Need kutsu­mata kriitikud lasevad elukutselisi arvustajaid mõnikord paista endi kõrval ebaõiglaste tsensoritena.

André Rousseaux samuti nagu André Thérive’gi hindab entusiasmivõimet kriitiku üheks peamiseks vooruseks. Armastuse puudus, ütleb ta, on meie juures eriti kahetsetav. Üks tähtsamaid kriitiku teeneid on võime avastada teoses tõde. Teose tõde peitub temas eneses; see tuleb temast välja tuua, seda rõhutada, seda lasta puudutada sõrmega meie lugejail. Ent me kõhkleme sageli paljastada intiimseid sidemeid, mida avastame teose ja tema autori vahel. Võib öelda, et enamik inimesi peidab hoolega oma olu­lisi tõdesid; kirjanikud vabastuvad neist oma raamatuis, kuid esitades neid looride all, mis neid enam või vähem varjab. Kriitik peab pingutama, et kergitada neid loore, kuid ta peab seda tegema vaid äärmise ettevaatusega. Kriitik on nõnda pisut arsti hingeseisundis ning üsna sageli ta peab oma avastuse endale pidama. Seegi on väga kütkestav. Pahim kammits kriitikule on omada liiga palju sõpru kirjanduslikus maailmas…

Akadeemik André Bellessort ütleb, et kriitik on inimene, kes loeb, loeb palju ja kes oskab lugeda, kes paneb lugema ja keda usaldatakse. Kriitiku ülesanne on anda oma mulje teose kohta, esitades põhjused, miks see meeldib või ei meeldi. See mulje on väärt kriitiku kirjanduslike teadmiste ja kogemuste tõttu: ta ei tarvitse aga sellepärast sugugi kindlam olla… Tuleb arvestada sellega, et hinnanguis raamatu kohta on palju pro­visoorset. Kirjanduslikud väärtused alluvad evolutsioonile, muutuvad. Võiks öelda veel, et kriitiku ülesanne muutub üha vähem tähtsaks, sest reklaam räägib üha valjemini kui tema…

Jean Paulhan oma vaimukas vastuses-kahekõnes märgib, et kirjandusekriitikuist üks koostab esseesid (nagu Gourmont), teine joonistab port­reesid (nagu Sainte-Beuve), kolmas jutustab oma teekondi raamatute keskel (nagu Thibaudet). Viimane otsib ettekäändeid raamatuist, et skitseerida oma maailmavaadet, mil ei puudu võimsus. Ent kriitika sõna tõelises mõttes, — kes ütleb, kuhu see on. siirdunud?

A. S.

Loomingust nr. 4/1939