Reheahi
Bernard Kangro: Reheahi. Luuletusi. Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus, Tartus, 1939.
Kangro esineb siin kaunis eripärase tundelüürikuna. Ta ei käsitle probleeme, ei kirjelda olustikke ega kujuta hingeseisundeid või meeleolusid tavalisel viisil. Emotsionaalse mõju esilekutsumiseks on tal isesugused, õige diskreetset laadi vahendid. See laad pole küll mingi tuliuus avastus, kuna selletaolisi pooleepilise käsitlusviisi sugemeid leidub küllaldaselt meie rahvaluules, aga autor oskab sellele anda siiski üsna tugeva isikupärase nüansi ning omapärase värskuse.
Väga harva räägib autor siin enesest ning oma tunnetest otseselt. Ja kui ta seda teebki, siis üsna tagasihoidlikult, kuna esikohale kerkivad muud tegurid. „Astun su varjava katuse alla, / mets, sinu riiki. / Ja oma kõheda, argliku talla / kastan su sammalde tiiki. / Põõsastelt tuge mul otsivad peod. / Uppumisohus / kõik minu mullused mõtted ja teod / sootuks hälbivad rohus. Selliseid värsse loeme selle kogu esimeses luuletuses „Metsas”. Kuigi selles räägitakse võrdsest sõprussuhtest loodusega, kajastub siin üldmuljena siiski pigem alistumist looduse mahedalt vallutavale, kõike endasse mässivale mõjule. See impersonaalseks taandumine ning ühtaegu muude elementide personifitseerimine on üks käesoleva kogu iseloomustavamaid jooni.
Autorit inspireerivad siin kujutelmadele tihtipeale omapärased pisinähtused või detailsündmused looduses. Mõnikord annab talle selleks tõuke paljas rahvasuus säilinud sõna või mõiste. Nõnda luuletuses „Käärdlepäev” ta manab sugestiivse pildi karu unenägudest. Olgu mainitud, et unenäolised, viirastuslikku laadi teemad on autorile eriliselt lemmiklikud. Seda laadi sugemeid leidub peagu igas käesoleva kogu luuletuses. Käsitleb ta neid vahelduva osavuse ning õnnestumisega. Juhtub vahel, et üleminekud ühelt kujutelmalt teisele on liiga järsud — sama motiveerimatud nagu tõelistes unenägudes. Siis nad irriteerivad lugejat, kuna lubavad oletada autori suurt pretensioonikust tantsitada lugejat oma tujude ning meelevalla järele.
Koos kalduvusega kujutleda ebamaisi nähtusi on autori erilisteks lemmikuteks muinasjuttude tegelased. See ilmneb juba terves seerias pealkirjadeski: „Kevadhaldjas I ja II”, „Lepatriinu”, „Metsavana”, „Haldjapoisu”, „Seenevana”. Ühtlasi pangem tähele, et kõik need muinasjutulised persoonid on Iiliputlaste tõugu. Kogu selle lemmik-pere askeldusi ning päevamuresid, õigemini küll öömuresid kujutatakse erilise osavõtlikkuse, südamesoojuse ning heldimusega „Seenevanas”. — Seejuures on need read ühtaegu ideeküllased täiskasvanuile kui ka arusaadavad lastele.
Seda laadi idülliliste pildikeste maalimine on autori tugevaim külg, tema silmapaistvaim võime käesolevas kogus. Need on nagu mosaiiktööd või elevandiluust hiina nikerdused, kus iga detail on andumusega viimistletud. Ka oma volüümilt on need napisõnalised luuletused kuidagi nukulised, ning värsiread torkavad silma oma lühidusega.
Mehisemate teemade käsitlemisel andub muusa autorile juba tujukamalt. Luuletuses „Pimedusele” õnnestub tal sobitada pimedusvaimuga küll kaunis lojaalne, siiras sõprus, jäädes mehise teesklematu enesetunde juurde. Ent luuletuses „Dantele” siiras lähenemiskatse äpardub, ja ta tõmbub tagasi teeseldud tagasihoidlikkusega, mis pole kaugel suurustlemisest: „ . . . igatsen su taevast, ise teades, et korra põlen sinu suures põrgus.”
„Juudas Iskaariot”, kus taas käsitletakse ainet negatiivselt, on oma mõtteehtsuselt jällegi sama laitmatu kui „Pimedusele’gi”. Samalaadiline „Metsad” on juba päris hea — plastiline nii vormiliselt kui ka mõtteliselt. Looduse eeskujul oma hingesisimuse paljastamiseks valmisolek on siin sugestiivne: „sa varsti, unustades õpit üllust, / tood valge ette oma varjat patud.”
Autori eriliseks lemmikuks ta kujutatud pisiolevuste peres näikse olevat tigu. Ent see ei viita tal igatahes roomamise kompleksile, vaid pigem filosoofilisele kaalutlusele ning tarkusele — mõistlikkusele jõudu mööda.
Paaris (hästiõnnestunud luuletuses („Alemaal”, „Konhad”) domineerib pisielu motiivi kõrval ühtaegu ka eripärane situatsioon, mis oma harva esinemise või kõrvalisuse tõttu jääb tavalisele inimsilmale tähele panemata või millest ta peatamata üle libiseb. Vaevalt meist kellegi tähelepanu köidaks pidevamaks mõttemõlgutuseks või kujutelmade võrsumiseks nälginud konnad mõnes sügavas külmas augus või vanas kaevus.
Pisielu miniatüüride nikerdamise kõrval ilmneb autoril veel eriti tugev kalduvus ka müstiliste teemade käsitlemiseks, kus tegeldakse unenaoliste või mütoloogiliste olustikkudega. Sellel alal saavutab ta parimat neil puhkudel, mil on tegemist dünaamiliste, liikumisega seotud nähtuste kujutamisega. Sellised on „Sõit”, „Ühe lambavarga eksirännakud hingedepäeval”, „Paharetid” ja „Kutsed”. Neis on ta väga ergas pakkuma uudset ning võimeline sugereerima elamusi. Selle vastu aga sisendavad staatilisemat, kirjeldavat laadi luuletused sellel ainealal vähem emotsioone. Siin näikse ka autori enese hoiak ning suhtumine olevat kuidagi passiivsem, loium („Hallid härjad”, „Nõmm”, „Maja”, „Nõid”).
Kriipsutagem aga alla viimast, üht parimaid luuletusi selles kogus „Ajatu mälestus”, mis on õigupoolest selle kogu nimiluuletuseks, kuna siin autor võrdleb ennast reheahjuga.
Värsitehniliselt ning stiililt on käesolev kogu kõigiti laitmatu. Ka Ott Kangilaski kaas on üks tema õnnestunumaid töid.
A. Suik
Loomingust nr. 2/1940