Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  
„Teaduse kriitika” prantsuse filosoofias
E.Meyerson
1
E. Meyerson (sündinud 1859, surnud läinud aasta detsembris) on kahtlematult „teaduse kriitika” silmapaistvamaid esindajaid kaasaeg­ses prantsuse filosoofias. On tähelepanuväärt, et ta polegi päritolult prantslane. Ta on rahvuselt juut, sündinud Vene-Poolas, Lublinis, ja saanud keskhariduse Saksamaal. Samuti omandas ta kõrgema hari­duse Heidelbergi ja Göttingeni ülikoolides. Alles 1882 siirdub ta Prantsusmaale, kus töötab esialgu […]

  
Ühe rahva hing ei ilmu mitte ainult tema kirjanduse sisus, s. o. selles kujutatud aadetes, elus ja meeleoludes, vaid ka vormis, keelelises ja tehnilises väljendamiseviisis, stiilis.
Ja siin on prantslased midagi loonud, mis ainult neile omane olles neid teistest rahvastest eraldab. Prantslastel, kui kellelgi, on oma isiklikult rahvuslik, omapärane stiil. Nagu loomulik, pee­geldab see stiil Gallia […]

Üsna järsku ja ootamatult puhkes õitsele möödunud sa­jandi 80-ndate aastate lõpul ajalooliste jutustiste kirjutamise komme ja sama äkki, kui oli tekkinud, andis see taas aset uutele suundadele kirjanduses. Umbes viie aastaga oli õit­seng läbi. Otsekui üksteist taga kihutades ilmusid tihedasti 1889. ja 1893. a. vahel Eduard Bornhöhe’ „Villu võitlused”, „Vürst Gabriel”, Jaak Järv’e „Ristitütar”, „Karolus”; […]

  
Kirjanduslikust kultuurist võib kõnelda kitsamas ja laiemas mõttes. Kui seda teha laiemas mõttes, siis peab kirjaniku ja ta teose ning arvustaja kõrval arvestama ka harilikku lugejat. See peaks olema selge. Kuid lugeja tähtsus saab veel selgemaks, kui vaadelda kogu kirjanduselu tulunduslikust vaatenurgast: kirjanik on valmistaja, teos - saadus ja lugeja - tarvitaja. Kuidas saaks näiteks […]

  
On, nagu oleks Soome ja Eesti vaheline kultuurkontakt alles meie päevil elustunud. Kaasaegsetena oleme kalduvad seda illusiooni meeleldi hellitama.   Unustame eelkäijad.
Aga lugedes iseäranis Elias Lönnroti kirju tema Eesti ret­kelt (aastalt 1844), lugedes Faehlmanni kirju riiginõunik Rein’ile Soome, lugedes Kreutzwaldi ja Faehlmanni kirjava­hetust, lugedes Õpetatud Eesti Seltsi protokolle võib kerkida küsimus vastupidises suunas. Kas ei ole […]

  
1.
On huvitav jälgida kirjandusloo lehekülil loova vaimu lakkamatut kõikumist kahe äärmuse - romantismi ja rea­lismi vahel. Ikka on tõukejõuks üks ja sama tung: lähemale tõsielule, lähemale tõsitundele! Vahe on vaid selles, mida peetakse iga kord tõsieluks ja tõsitundeks, samuti kui on vahe eesmärgi saavutamise abinõudes.
Ei tarvitse hakata enam tõendama, et eesti kirjandus areneb viimaseil aastail […]

 
Loodusluuletusi
 
Sügis
 
Oktoobrikuu ju käes; ju raagund metsasalgus
tuul lehti lehitseb ja keerleb vingel hool;
teed kõvaks kahutand on sügiskülma kalgus,
kuid veski taga käib veel vulisedes vool,
ent juba tardus tiik; nüüd jahirõõmul algus,
ning naabermõisnikku näen kauge salu pool -
käib üle rukki sööst ja siia-sinna sähvib,
ja tammed ärkavad ja koertekari klähvib.
 
See on mu […]

 
On talv
 
On talv.  Mis teha maal?   Veel laisalt voodis püsin.
Kui tuuakse tass teed, ma toojalt kohe küsin:
noh, kas on väljas soe? kas lõppend tuisumäng?
kas värsket lund on maas? kumb parem on, kas säng
või sadul?   Või mis siis, kui enne lõunaoodet
jään sirgu sirvima mõnd vana trükitoodet?
On siiski tulnud lund.   Me tõusemegi maast,
me varsti ratsudel, kes kerged […]

  
1
Tähendusrikas sekulaarne mälestus mineviku ja oleviku kohtumi­sega.
Sada aastat on tänavu veebruarikuu 10. päeval (29. jaanuaril v. k. j.) möödunud Aleksander Puškini õnnetust surmast. Sada aastat on ühtlasi täis saanud ta loojumatu posthuumse päikese kiirtemurdmisest. Noist kiirtest pole osatuks jäänud endise Vene impeeriumi piirimaadki.
Puškini pärandusega on ju kokku puutunud ka eestlaste hilise­mad sugupõlved. Need kokkupuuted algasid […]

  
Ikka enam hakkab Aldous Huxley muutuma üheks inglise kir­janduse keskseks kujuks. Olgugi alles neljakümnekahe aastane, näib ta juba kehastavat tervet kirjanduslikku ajastut. Kuski väljaspool meie aega ning kõiki aegu maadleb James Joyce keele geeniusega, püüdes luua mingit uut, kogu alateadvust, kõiki tunde ülatoone, kõiki intellekti tujusid mitmepinnaliselt peegeldavat väljendusvahendit, tundudes osalt maa-aluse puurijana ja eksperimenteerijana, […]

  
„Viktorianism” on Inglismaal teatava õigusega saand noorema pärastsõjaaegse sugupõlve terava pilke aluseks. Lytton Strachey, Aldous Huxley, Sitwellid on küllaldaselt piitsutand selle usku kitsas­tesse dogmadesse, selle eneseiroonia puudust, selle veendumust, et 19. sajandi Inglismaa oli parim kõigist võimalikest maailmadest. Isegi kõigi kriitilisemais kuninganna Viktoria ajajärgu vaimudes, näiteks Matthew Arnoldis, laidetakse võimetust ennast julgelt näha nii, nagu […]

  
Käesoleva artikli kirjutaja ülesandeks on jälgida Jakob Hurda elukorterite asukohti Tartus, eriti ajajärgul 1868- 72, millal ta siin poeglaste kroonugümnaasiumi õpetajaks oli. Nende elamute kõrval väärivad tema arvurikkad üliõpilaskorterid vähem tähelepanu ja ei tule siis ka enam-vähem üksikasjalisele jälgimisele.
Erilist tähelepanu väärt on asjaolu, et mainitud ajajärgul Tartus ellu tõusid eesti ärkamisaja tähtsamad organisatsioo­nid: 1870. a. […]

 
Eerik XIV ja Juhan III valitsemisajaga algab Rootsi rii­gile välispolitiliselt suur tõusuaeg. Need auahned ja valitsemishimulised kuningad kasustasid esmakordselt Gustav Vasa valitsemisel sisemiselt konsolideerunud riigi jõude selleks, et kindlustada oma võimu teispool Läänemerd. Osalt agressiiv­setel, osalt enesekaitsemotiividel sattus Rootsi 17. sajandi alul pool sajandit kestvasse, ainult lühemate vaheaegadega katkestatud võitluskeerisesse. Suure jõupingutuse tagajärjed selgusid 17. […]

 
Eesti ilukirjanduses käib võidujooks minevikku.  Üks ajalooline romaan ilmub teise järel.   Otsitakse esivanemaid.
Millega seda seletada? Moega? Rahvusliku romantikaga? Suurustamistarbega, et vaat kui kanged olid meie esiisad? Või - vaat mis viletsusest nad läbi tulid?
Näib, et siin on tegemist sügavama tungiga. Sama „esivanemate otsimine” on käimas ka nii ebaromantilistel, minevikuga katkestanud inimestel, nagu seda on Vene […]

 
Viimasel ajal on meil rida autoreid käsitlenud rahvusliku oma­kultuuri küsimusi. On mõtiskletud kirjanduse, kujutava kunsti, teatri ja poliitika rahvuslikkuse üle, on selgitatud ka üldiselt rah­vusliku kultuuri mõistet. Kõigi nende arutluste kesksemaks küsi­museks on aga tavatsenud kujuneda rahvusliku omapära probleem.
Mis teeb loomingu rahvuslikult omapäraseks, milles peitub too rahvuslik omapära, - need ei ole mitte ainult kõige […]

 
Aastaid on nõudnud avalik hääl: kirjandus lähemale elule ja rahvale. Kuivõrt see nõue oli tõeliselt põhjendatud oma tungivuses, kas ta ette ei rutanud, läbemata oodata kirjan­duse loomulikku, klaarumises aega nõudvat arenemisprot­sessi, ja lõpuks, millise protsendi moodsa märklausena sisal­das ta asja sisusse ja kirjanduse olemusse tungimatust, see küsimus on veel lahtine ja peab praeguselgi juhul jääma […]

 
Meie teater oma võrdlemisi lühiajalises arengus on jõudnud sel­lele kultuuriastmele, et oleme õigustatud nõudma täit teadvust ta töös ja sihtides.
Kui meie räägime vene, saksa või prantsuse teatrist, siis on meil kujutelm nende teatrite eriilmingust. Isegi soomlased ja lätlased julgevad öelda „rahvuslik teater”, meie aga mitte. Ometi omame meiegi rea andekaid ja isegi suureandelisi näitlejaid ja […]

 
Qustave Flaubert: Salambo.
Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna ning- seletustega varustanud Albert Saareste. Eesti Kirjan­duse Seltsi kirjastus Tartus 1928. 344 lk. Hind brošeeritult 4 kr., köites 5 kr. 50 s.
Nii võime siis nüüd eesti keeles lugeda ka selle võimsa stiilimeistri, selle ülima ning viimse vormitäiuslikkuse taotleja tippsaavutist - Gustave Flaubert’i „Salambo’t”, kõigi kirjandusliku vormikauniduse imestlejate […]

Stanislavski süsteem
Kirjutistes teatri üle kohtame sageli Konstantin Stanislavski nime. Kui temal on suured teened Moskva Kunstiteatri loomisel ja arendamisel, siis see, mis temast jääb püsima, on tema süsteem, mis üldsusele on kättesaadav ainult tema Õpilaste kirjutiste ja õpetuste kaudu. Sellest leidub aga ka märkmeid tema enda memuaares: Minu elu kunstis. Süsteemi parimaiks õpetajaiks (muidugi peale […]

 
Siurust Tarapitani
1
Nagu see teisiti ei või ollagi, kirjandusliku mõtte liikumine on tihedalt seotud rahva majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise seisu­korra muutumisega. Ühiskondlike jõudude tõus ja langus, ajalooliste sündmuste laineline, dialektiline areng kajastub ilmsesti kirjandus­like tõekspidamiste ja voolude vaheldumises. Noor-Eesti, mis 1905. a. revolutsioonis katkestas meie kirjanduse talupoeglikud traditsioonid, muutus poliitilise reaktsiooni süvenedes mingiks resigneeruvate maa-pagulaste kirjanduseks, kaotas […]