Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Siurust Tarapitani

1

Nagu see teisiti ei või ollagi, kirjandusliku mõtte liikumine on tihedalt seotud rahva majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise seisu­korra muutumisega. Ühiskondlike jõudude tõus ja langus, ajalooliste sündmuste laineline, dialektiline areng kajastub ilmsesti kirjandus­like tõekspidamiste ja voolude vaheldumises. Noor-Eesti, mis 1905. a. revolutsioonis katkestas meie kirjanduse talupoeglikud traditsioonid, muutus poliitilise reaktsiooni süvenedes mingiks resigneeruvate maa-pagulaste kirjanduseks, kaotas varsti sidemed ka linnakodanluse ja -haritlaskonnaga. Need oma tungis majandusliku jõukuse ja võimu järele ei hoolinud palju kirjandusest, mis tegeles ülemaiste asjadega. Nende puhtmaterialistlikule rõõmule elust ja olemisest vastas realist­lik kirjandus, samuti senisest optimistlikum luule, mille tõusu võime jälgida juba enne maailmasõda. Tuletatagu meelde Ed. Vilde jutus­tusi ja näidendeid, M. Underi luuletusi (näiteks albumis Voog I, 1913), Joh. Barbaruse teoreetilist sõpruse otsimist meheliku akmeismiga (Vaba Sõna nr. 4, 1914), Joh. Semperi sümpaatiat E. Verhaereni luulele (Vaba Sõna nr. 2, 1914).

Sõda katkestas järsku kirjanduse loomuliku arengu, sulgedes pakitseva loomisenergia paisu taha, mille alles Siuru 1917. a. revolut­siooni ajal purustas.

Teatavasti Siuru oli alul, revolutsiooni vaimustuses, kavatsetud kogu eesiti kirjanikkonna ühisettevõttena. Minu ees on Fr. Tuglase kiri 19. juunist 1917, milles see vaevalt kuu aja eest tagasi saabunud maapagulane teatab, et „sügisel ilmub Tallinnas üksikute „Voo”, „Noor-Eesti” ja „Momendi” rühma liikmete osavõttel ühine album „Siuru”.” Toimetajana mainib Tuglas ennast, loendab siis kindlad kaastöölised (J. Aavik, A. Alle, A. Gailit, A. Kallas, M. Metsanurk, J. Oks, R. Reimann, V. Ridala, K. Rumor, J. Semper, A. Tammsaare, A. Tassa, M. Under, Ed. Vilde, H. Visnapuu j. t.) ning palub ka mi­nult kaastööd. Olin sellal Viljandis Sakalat toimetamas, miitinguid pidamas ja muidu kõrget poliitikat tegemas.  Ilukirjanduslikuks teot­semiseks polnud mul mahti ega huvi, sellepärast jäi Tuglase kiri vas­tamata. Mu tolleaegne kaastoimetaja ning partei seltsimees H. Raud­sepp aga on küll lubanud ettevõtet toetada, vähemalt aineliselt. (Hugo Raudsepp: Mait Metsanurk ja tema aeg, 1929. Lk. 229). Ja Fr. Tug­lase hilisemail andmeil on Siurule kaastööd lubanud isegi Fr. Kuhlbars ja Sophia Vardi (Friedebert Tuglas: „Eesti Kirjanikkude Liit”. Looming nr. 4, 1933).

See kirjanikkonna laialt kavatsetud ühisaktsioon moondus aga hiljem, olude sunnil, kitsama, antud hetkel aktiivsemate ja mõnel mää­ral vast ka samade kunstiliste tõekspidamistega kirjanike koondiseks: mingiks kuueliikmeliseks „vandeseltskonnaks”. Sellesse kuulusid: A. Adson, A. Gailit, J. Semper, Fr. Tuglas, M. Under ja H. Visnapuu, lähemate kaastöölistena aga seltsisid neile A. Alle, J. Barbarus, R. Roht ja mõni teine. Et rühma teoreetiliseks juhiks sai Fr. Tuglas, see on väga iseloomulik ja omast kohast ka saatuslik. Maailmasõja esimesil aastail küll kahklema löönud oma seniseis kunstilisis veendumusis, oli ta hiljem neist kahklusist jälle vabanenud. Juba a. 1916 ta kordas uuesti paljutoonitatud väidet, et „oleme igatahes kõigepäält esteetikud”, et teda „jälle saab paelu armastus ilusate sõnade ning lüü­riliste võrdluste vastu” (v. artikkel „Aja vaim” kogus Aja kaja, 1920). Ja nüüd, keset revolutsioonimöllu, ta taotleb uuesti elustada nii minevikulõhnalist puhta kunsti põhimõtet.

10. novembril 1917, Siuru kirjandusõhtul Viljandis, kõneleb Fr. Tuglas võimalikest kirjanduslikest väljavaadetest. Ta puudutab sei­sukorda möödunud sõja-aastail ja leiab, et kui nii edasi kestab, ei ilmu meil varsti enam ühtegi raamatut.

„On tarvis murda end läbi selle nõiaringi! On tarvis avada sulud paka­tavale energiale! On tarvis jätkata teed, mille ajalooline õnnetus kord nii julmalt katkestas… Mitte alatiseks ei või jääda valitsema see sissisõja õhk­kond, mis praegu. Mitte alatiseks ei või jääda suletuks meie vaimlised vaatevõimalused, nagu on maetud kinni pääletungi kartel aknad meie kodumaa lin­nades. Mitte igavesti ei või kesta kõike tarretav hirm sõja ning nälja häda­ohu ees.”

See ühtepidi optimistlik kõne ei ava aga omalt poolt mingit välja­vaadet „vaimlisteks vaatevõimalusteks”. Kõneleja näeb küll „sõja ning nälja hirmu” tundvat kodumaad, aga ta ei näe mitte, et samal maal juba uljaid katseid tehakse jäädavaks vabastamiseks võõraste võimude käsklusist. Ta tunneb ja teatab enne kõike oma esteetilist nälga, oma mina kitsendusi.

„Kuis oli nende kolme sõja-aasta jooksul loov energia vangistet, kuis on meie esteetiline meel nälgind! Kui palju on pidand maha matma ilusaid plaane, kui tihti keelduma kõigest, mida hing janunes! Nüüd on küllalt! Mõõt on täis!   Me tahame jälle vaimliselt elada, luua ja maitseda.”

Ei mingit küsimustki sellest, et rahva saatus ja õigus elada hetkel tuleb asetada üle isikliku elu- ja ilunälja. Hääs usus, et nii see peabki olema, igatsetakse vaid laulda – olgu sentimentaalse ööbikuna või romantilise sinilinnu siuruna.

„Meil on tähtis oma loova vaimu avaldamise võimalus, ja kõik muu on kõrvalise tähtsusega… Meie ei nõua publikult tähelepanu nagu miski tänu, sest meie oleme loonud kõige päält iseenese jaoks, ilma kellegi muu pääle mõtlemata: Loomise rõõm, – see olgu meie ainus tõukejõud!” (V. kirjan­duslikud väljavaated” kogus Aja kaja).

Mis Tuglas proosas, sama väljendab algaja luuletaja Arthur Adson võrumurdelises luulekeeles. Siuru õhtul „Estonias” 25. novemb­ril 1917 (tuletatagu võrdluseks meelde Maapäeva ajaloolist otsust!) ta esineb sissejuhatava proloogiga, milles tervitab Tuglast kui koju tulnud „taiva ratsanikku” ja seletab omalt pooltki Siuru olemust ning sihti. Ta pihib avameelselt, et kui keegi küsib, „mis tä om nink mida tahap”, siis

    Me esiki ei tiia vastust anda.

    Ei tahaki.   Mis jaoss küsümise’?

    Niiviisi tsirgol paremb munne kanda,

    Kui temast kaugel sääntse mõtlemise’!

    Ta enge lennaku, ta enge loogu,

    Täi olgu siivo, siivo, olgu hoogu!

Ka Adsoni nagu Tuglase jaoks ei ole olemas ajalugu ega sotsiaalpoliitilisi küsimusi („ei ole me jaoss ajamärke, mässo, sõta”), sest

    Me jutulanga säalt maalt üles võta,

    Kon tema sõa aigo satsina jäi –

    Om himo laulda tuust, mis siia lõi.

Niisiis: loomisrõõm ja südame tung. Kui aru ja tahe kuski kaasa kõneleb, siis on see: „olla kirjoten ning elon iks artisti”. Tahta olla artistid ajal, mil ühiskond enne kõike vajab ideelist juhti ja võitlejat ning sõdurit, näib tänapäevsest perspektiivist vähemalt sõgedusena. Kuid tolle, oma olemuselt siiski optimistliku ajajärgu olusuhetes (enamuse revolutsiooni ja sõja verine pale oli kodumaal otseselt alles tundmatu) on arusaadav ka Siuru artistlik optimism. Kuigi mitte tee­näitajana, ometi „aja vaimu”, olgugi ühepoolse, kajastajana ta elumeelne luule jääb hinnatavaks.

Järjest kaugemale aga paisusid omal ajal üksikute rühma liikmete ja nende mõtteosaliste teoreetilised nõudlused. 1917. a. lõpul need Siuru aktivistid vallutasid Tartus Postimehe ja hakkasid sääl uljalt oma kunstilist usutunnistust jutlustama. Sellest „ülevõtmisest” on hiljem avameelselt, aga mitte just väga täpselt pihtinud üks asjaosa­lisi; Rasmus Kangro-Pool. On päris huvitav kuulda, kuidas tolleaeg­sed noored vanale poliitikamehele Jaan Tõnissonile niivõrt osanud mõjuda,, et see lõpuks nõustunud Postimehe „üleandmisega” ning jul­gustuseks koguni lausunud: „kui enamlus läheb liialt palavaks, siis ärge andke alla, vaid õpetage või anarhismi, aga Postimees peab jääma.” Uus toimetus asunud tööle 1. detsembril 1917 ja sellesse kuu­lunud pääle Bachrnanni, Hindrey, Jürgensteini, Paulmeisteri ja Re­base A. Gailit, R. Kangro-Pool ja Fr. Tunglas, kuna alatisteks kaas­töölisteks olnud viimaste kirjanduslik sõpruskond: Adson, Alle, Roht, Under, Visnapuu j. t. See toimetamise ajajärk, mis nüüd alanud ja 1919. a. suve paigu lõppenud, saanud Postimehe „Siuru ajajärgu” nime. Edasi Kangro-Pool jutustab Postimehe jõulunumbrist 1917, mis olevat kõigi traditsioonide vastaselt täidetud erootilise sisuga. Gailit kirjutanud sellest, kuidas ilane purjus köster paksu naist ar­mastab. Visnapuu ja Under laulnud iharusest. Kangro-Poolilt endalt olnud artikkel Siuru erootilise usutunnistuse kaitseks, millises artik­lis toonitatud Marie Antoinette’i ilusate rindade modelleerimise ning jäädvustamise vajadust. (R. K.-P.: „Postimehe” jõulunumber 1917. Päevaleht nr. 350, 1929.)

On muidugi asjaosaliste endi teada, kas oli see „jõulunumber” ainult noorusvallatu näkkulöök senisele kõlblusele, või oli selles ka silmapilgul valitseva enamluse usuvastase meeleolu tarka arvestamist. Kuid vähemalt ühele Siuru ajakirjanikule Postimehe talust näib enam­une võim pidet pakkuvat oma isikliku „fantastika” põhjendamisel ning õigustamisel. See on Henrik Visnapuu, kes teeb Postimehes üle­vaate Eesti proosast 1917. Selles see „kunstiiseseisvuslane”, nagu ta ennast nimetab, väidab, et Noor-Eesti poolt alatud võitlus „kunsti enesemääramise õiguse” eest ei ole veel lõppenud, et

„see kestab veel suurema ägedusega meie päevil. Moraaliköstrid, arguse-apostlid, tõutervendajad-piimajoojad, kodumaiste kaskede maalijad, elu kolmanda-klassi reisijad, rehkenduse õpetajad, malemängijad, kaheteistkümne-aastased ühiskonna komissarid ja ebasotsialistid – nemad kõik on kunstikir­janduse enesemääramise vastu.

Nagu korrates ning teisendades Tuglase hiljutist programmkõnet see uljas elu teiseklassi-reisija ning (tõsioludega) mitte rehken­daja kinnitab, et

„meie kunst-kirjandus ei ole lasknud segada ennast üleilmlisest sõjast ega revolutsioonist, mis kõik ühiskondlikud alused ümber tõukab… Kunsti ideo­loogias ei ole olnud revolutsiooni, on olnud oleva ideoloogia laiendamine, rikastamine, süvendamine ja teravjoonelisemaks tegemine, on olnud kuuluta­tud teooriate teostamine.”

Aga korraga tal tuleb meelde, et see ennerevolutsiooniaegne ideo­loogia vahest siiski võib vastuollu sattuda valitseva revolutsioonilise ideoloogiaga, ja ta üritab katset seda vastuolu lepitada puhtformalist­liku loogikaga:

„Kas ei tunnista meie kunst-kirjandus seega ajaga kaasa pidamist, kui kirjanduses jälle uued ühingud kunsti enesemääramise aate teostamiseks teki­vad, kui kirjanduses nagu seltskonnaski maksimumi taotamised esinevad, kui kirjanduses juba aastate eest põlev otsimine, fantastika lõkkele lõi nagu seltskonnagi sotsiaalunistusis. Ühel pool kirjanduslik enamlus, teisel pool ühis­kondlik enamlus. Kas see ei ole ühisest aja allikast.” (V. „Eesti proosa 1917″ koguteoses Sõna, 1918).

Jaa muidugi, ühisest aja allikast nad on, kuid nende olemus ja sihiseade on hoopis erinevad, hoopis erisugune nende ühiskondlik väärtus. Kuna sotsiaalpoliitiline enamlus on kapitalismivaenuline, kõlbab visnapuulik kirjanduse-enamlus siiski ainult elu esimese- ja teiseklassi reisijaile ja sedagi rahulikel mõnulemishetkil. Võitluse päevil see osutub neilegi liigseks ning pidurdavaks pagasiks. Kuid neid küsimusi Visnapuul sellal veel ei tohi tekkida. Algaja luuleta­jana, kes saanud ootamatu menu osaliseks ja korraga tõusnud „kunsti-iseseisvuslasena” – Tuglase kõrvale, arvab ta enese olevat küpse kül­lalt õpetusi jagama: loetagu ainult ta eeltsiteeritud epistlit moraali-köstritele, arguseapostlitele ja teistele. Kuid Tuglasele komplimenti öeldes ta satub samasugusesse naiivsusse: „Tuglase vastu on jumalad armulikud olnud. Nad on temale annud igavesti noore ja otsiva hinge.”

Ja pisut edasi Tuglase tolleaegses loomingus avastatakse „futurismi ideoloogia sissemurdu sümbolistlikku ideede ringi”. 32-aastane iga­vesti noore ja otsiva hingega futuristlik Tuglas – kes oleks seda või­nud mõtelda enne Visnapuu määritlust!

Tuglas omalt poolt oskab siiski sügavamale vaadata kirjandusli­kesse nähtusisse ja tuleb ligemale nende tõelisile allikaile. Kirjuta­des Postimehes ülevaadet Eesti luulest 1917 ta lausub:

„Läbi sõja ja anarkia paine on murdnud enesele teed nende laulikute hääl. Kui pimepilvine taevas lasus kõige madalamal, nad esinesid… Kaugel sõja ja revolutsiooni ainetest, peegeldavad nad seda olemasolu kirge, mis oma kõr­gema hoo on saavutanud kesk oleviku surmatantse. Selle õudse näidendi kes­tes on isiku värvi- ja viisijanu kasvanud mitmekordselt. Tema rind on pakit­senud helluseihast, tema huuled hõõgunud suudluste janust, – kui tulioja voo­lab ta tundmus paberile, kõige joobumuse õnne ja pettumuse mürgiga” (Fr. Tuglas: Eesti lüürika 1917, Sõna, lk. 114).

Kui läbi koorida Tuglase ilukõne, jõuame välja Siuru luule sot­siaalpsühholoogilise juureni. See on Vene veebruari-revolutsiooni sõja ja tsaari survest vabastunud eesti kodanliku ühiskonna puhtmaterialistlik olemiskirg ja võidu- ning võimurõõm (mis, muide, oli üürike nagu Siuru elumeelne luulegi). Ent Siuru kohal see olemiskirg ehk, Tuglase sõnadega, helluseiha ja suudlustejanu võtab teinekord niivõrt pääletikkuva kuju (kuni Postimehe erootiliste numbriteni), et taht­matult ning põhjendatult esile kutsub protesti (v. näit. Peeter Põld: „Mõned „Siuru” kultuurilised konsekventsid”, Sõna).

Igatahes vähemalt paar Siuru rühma liiget ühes mõne teekaasla­sega asetub teravasse opositsiooni kogu ühiskonnaga, kuigi sellelt nõudleb tunnustust. Nende iseteadvus ja „iseseisvusetung” kasvab ühes välise menuga, mis neile osaks saab. Mõni neist ei tea varsti nähtavasti enam isegi, mida tahta ja mida mitte. Kui näiteks A. Kitzberg hakkab propageerima kirjanikkude kodu mõtet (Uus Postimees nr. 15, 1918), naeruvääristab A. Gailit selle mõtte ühes följetonis nii, et kavatsetav kodu moondub hullumajaks, kuhu kirjanikke kavalu­sega sisse meelitatakse. Gailit muu seas pilkab E. Kirjanduse Seltsi 50-rublaseid auhindu, mida tema arvates jätkuvat ainult üheks õhtu­söögiks, ja hüüab siis pateetiliselt: „Kirjanikud aitavad ise ennast”, (Aug. G.: Kirjanikkude loss. Võitlus nr. 8, 1918). Ja Siuru aktivis­tid aitasidki endid ise, vähemalt üksteise välise menu eest hoolitse­misega. Tüübilisem näide nende kuulsaks saanud vastastikusest ülis­tusest on küll H. Visnapuu arvustus A. Gailiti Muinasmaa kohta Pos­timehe joone all, kus seda romaani võrreldakse ei millegi muu kui Julius Caesari De bello gallico’ga.

Ei tol õndsal ajal meie kirjanduslikele tseesaritele tulnud veel meelde sõna enesekriitika. Ei neile tulnud meelde, et kirjanikul on ka kohustusi ühiskonna vastu, kellelt ta nõudleb tunnustust ja tuge. Vabamat poliitilist ja kirjanduslikku mõtet tõkestaval okupatsiooni ajal muidugi nende „kunstiiseseisvus” oli arusaadav ning sallitavgi. Kuid poliitilise olukorra muutudes see ei saanud enam edasi kesta.

Kuigi Siuru rühm väliselt osutus ühtehoidu, ei olnud sel sisemi­selt kuigivõrt ühist. Neid kirjanikke sidus eeskätt ikkagi ainult ühine tarve avaldumisvõimaluse järele.   Viimase loomisega nad kahtlemata täitsid suure ülesande, ja sellepärast võib Fr. Tuglas õigusega kinni­tada :

Öeldagu Siurust mis tahes, kuid see on igatahes selge, et just tema see oli, kes 1917. aastal meie kirjastuse jälle ellu äratas, pärast seda kui see paar aastat surmaunes oli viibind. («Päevaküsimused” kogus Kirjanduslik päevaraamat, 1921, lk. 142).

Kui aga kaob tarve aktiivsema ühistöö järele (Odamehe ja Var­raku kirjastuse asutamisega), hakkavad katkema ka rühma omavahe­lised sidemed.

Adson aimab päris «prohvetlikult” ette Siuru saatust, kui ta 1917. a. novembris algava trubaduurina laulab: „silmäpilk kokett… niisama õlilaternast rakett.” Ei ole ometi võimalik kauemaks ühendada nii erinevate isiksuste, temperamentide ja aja survel lahkuarenevate tõekspidamistega kirjanikke nagu need, kes olid koondunud Siuru nime ümber. Tõeliselt kandis tollal ainult A. Gailitit ja H. Visna­puud see mitterehkendajate elu teise-klassi reisijate tuhinatemperament, mis hiljem on ristitud siurutsevaks. Kainemaid ning tasakaalukamaid rühmakaaslasi, J. Semper, teotses kogu Siuru ajajärgu, välja arvatud okupatsiooniaeg, päämiselt sotsialistliku poliitiku ja ajakir­janikuna Tallinnas. Ta kirjanduslik maitse 1918. a. kaldus jälle eelistama Emile Verhaereni naturalistlikku loomingut lillelisest infernost (v. sellekohane artikkel Siuru II, 1918) ja 1919. a. ta oli välja jõudnud puhtakujuliste ajalauludeni (v. Jäljed liival, 1919, tsükkel „Aja lingu­des”). Nagu teda, nii pidid lõppude-lõpuks aga ka teisi rühmakaas­lasi aja lingud hakkama kimbutama.

Igatahes iseseisvuse-sõja kohal Siuru kui rühm seisis dilemma ees: kas laskuda seljataguse tõusikkodanluse lõbustajaks, milleks mõ­nel ta liikmel oli kalduvus muuta eriti nõndanimetatud ,”mürgli-õhtuid” juba aastast 1917, või siis – laguneda. Sünnib viimane, ja see protsess tõenäoliselt saab alguse just ühel sarnasel õhtul – Tallinna Draamateatris 31. mail 1919. Õhtult puudub siurulasist A. Gailit (ole­vat Valgas „eksikombel” teisele rongile istunud ja Pihkva poole sõit­nud), kuid tema asemel esineb temperamentne A. Alle. Ja Alle see siis ongi, kellele saatusest on määratud paisutada Siuru äärmine kal­duvus naeruväärsuseni ning lõhkemiseni.

Milli Mallika teatel Alle ilmub näitelavale, „Gailiti tagant näpa­tud „Lilla elevant” ohelikuga järel”. Mis edasi sünnib, sellest pajatab sama Milli Mallikas:

„Et Alle päris sihilikult „Siuru” iseseisvuse akti püüab rebida ja „burgfriedeni” rikkumisele läheb, see sai iseäranis selgeks nende „Tarkade neitside” läbi, mis Alle kokku fantaseerinud ja mis estoonlased ette kandsid. Siin sai küll ka vana ideoloogia tubli pirni, aga „uus aeg” näis ka balaganina kül­lalt Eesti targad ja karsked neitsid valvavad, hoiavad lampides õli ja oota­vad peigmeest, Eesti Messiat. Seal tulebki viimaks õlekubu sisse – mingi mütoloogiline olevus, midagi Kalevipoja tagasituleku taolist. Kuid korraga, keset seda muuseumi vaikust ja vöökirju – hirmsad mürtsud, pimedus katab maad ja kui – jälle seletab, on valgetest neitsidest saanud meie aja „pakkjalg­sed hapunahksed neitsid”, kelle ees – Henrik Visnapuu, Johannes Semper (Pierrot) ja August Gailit tutvunevad. Õlekoost saab väikse kaliibriga Gai­liti saatan, kelle ümber „Siuru” karuselli teeb ning Richard Roht kui see «ääretu, nimetu, tundmatu ja olematu” ümber vantsib, sest et ta sisse ei pääse” (Milli Mallikas: „Siurutsemas”, Võitlus nr. 9(23), 1919).

2

Eelkirjeldatud ,,mürgliõhtu” kujuneb Siuru ühisaktsioonide reas viimaseks. Siit pääle hakkab juba rühma teadlik likvideerimine, eriti A. Gailiti poolt, kes avaldab ajalehtedes rea kirjanduslikke följetone, millest kuulsamaks saab Marie Underi ja Arthur Adsoni pihta sihitud «Sinises tualetis daam;”. Aasta (1919) lõpul kogub ta oma senise följetonitoodangu ja annab välja ilustatuna päälkirjaga Klounid ja fau­nid. See on esimene hauasammas Siurule, püstitatud ühe asjaosalise enda poolt.

„Ah sa taevane jumal!” – loeme sääl, „täna õitseb jasmiin, homme õit­seb jasmiin, nii kakskümmend kaheksa aastat päevast päeva… Meie väsinud ning vaimuvaene aeg nõudis lillekesi ja pitsikesi, erootilisi ilutsemisi ja ilu­said sõnu. Meie olime liiga väsinud, liiga nõrgad, et suudaksime joobuda täna­päeva elu julmusest ja karmusest. Elu oli ümberringi nii inetu ning meie närvid nii mineeritud, et andusime hää meelega pitsikestekultusele. See oli tagasilangus, jõuetuse tundeamärk, see oli ajahaigus ja kirjanduslik reaktsioon. Meie pidime seda läbi põdema, et ärgates selgemini kuulda mere kohinat ja tunda tuule värsket puhangut.”

See väsinud, vaimuvaese ja haige aja mainimine kõrvuti julma ja karmi eluga on muidugi följetonistlik ebaloogilisus ning liialdus. Tõepoolest pole meil aeg kunagi olnud jõulisem ega aatelisem kui aastail 1917-1919. Isegi okupatsiooni ajal elas riikliku iseseisvuse aade, samuti töörahva enesevabastuse aade, mitmesuguseis format­sioones põranda all võimsalt edasi. Väsimusest ja mineeritud närvi­dest võis kõnelda siiski ainult väikese osa ühiskonna puhul, nende kihtide puhul, kes pidust katku ajal läbi põlenud või aja suurist sünd­musist hirmutatud. Kuid Gailitil on õigus, kui ta kirjanduslikku ilut­semist nimetab reaktsiooniliseks nähtuseks, milliseks see osutubki (sotsiaal-eetilisest seisukohast) eriti võitluse päevil. „Aja hinge” tabab siiski täpsemini Fr. Tuglas, kui ta iseseisvusesõja päevil kir­jutab:

„See on jõutundmus, mis pakatab rahvuse lihastes! See on valitsemishumal, mis ta pääs ärkab! On muutund orjarahvas üleöö kuningasrahvaks! Tunnustagem seda, nii vähe kui muidu vast tunnemegi vaimustust, kõige kohta, mis meie ümber sünnib.” («Päevaküsimused”, Kirjanduslik päevaraamat, lk. 96) .

Esimese näiliselt loogilise järelduse teeb sellest Henrik Visna­puu, kui ta küünlakuus 1919 («Soome õhtu” proloogis) pateetiliselt hüüab: „Kas nüüd või iialgi!… Ei ilusamat aega elulistele veel iial pole ant.” (Talihari, lk. 69-70). Kuid ligemal vaatlusel osutub ka Visnapuu juures selline seisukohavõtt silmapilkse «selgeltnägemise”, aga mitte tõelise veendumuse tulemuseks-. Samas ta õhutab sõdureid võitlusele, samas aga juba manitseb neid: «Tean ühte ma, ärge tapke inimest!” (Talihari, lk. 46), sest: „On ikka, ikka inimene veel meil velleks .. . kas on ta hiinlane, Või on ta venelane” (säälsamas, lk. 43-44).

Seda ideelist kõikumist ei aita palju selgitada ka Looming I, mille H. Visnapuu J. Barbaruse ja R. Rohu kaastegevusel 1920. a. aluks välja annab. Selles Visnapuu püüab algatada ja teoreetiliselt põhjen­dada mingit uut, ajakohasemat kirjanduslikku voolu, kuid see ei õn­nestu tal kuigivõrt.   Gailiti eeskujul ta hülgab Siurus kestnud „noor­eestlaste magusa neitsiliku estetismi sentimentaalromantiliste lõime­dega, «lust ära pöördud müüdi jahi, elu- ja inimvõõra fantastika, vormi mängitamise (Under, Tuglas, Semper ja suur rida kaastöölisi)”. Käsib «ajada lahti Marie Underi parfümeerit buduaari aknad, et värske tallisõnniku hais võiks kosutavalt sisse voolata.” Tõotab lõ­puks uhkesti «jälle tuuraga ja sõjakirvega raiuda.” Aga et sõda vahe-pääl juba on lõppenud, siis ta märkab isegi kohe sõjakirve rakenda­mise võimatust ja asendab selle teisal kohtumõistja mõõgaga.

,Meie hing on revolutsioneerit”, kirjutab ta (artiklis „Vastne moment”). „Meie ei vaatle olemist enam esteedi külma ja ükskõikse südamega. Meie elame sooja südamega. Meie oleme ilu ristloodile, mis mõõdab laiuti, juure leidnud kõlbluse püstloodi, mis olemise sügavusi mõõdab. Meile ei ole enam ükskõik, kas ilus inimene on hää või halb meie parema arusaamise järele. Meie hoiame eneste käes kohtumõistja teravat mõõka.”

Asetades siin kirjandusele enesemääramisest joobunud ühiskon­nas kõlblise mõõdupuu nõude, Visnapuu ei arenda seda ometi kauge­male. Ta kohtumõistja mõõk jääb meile samasuguseks kõnefiguuriks kui tuur ja sõjakirves. Kõneldes oma soojast südamest ta unustab hoopis vaimu, mõistuse, aru kui eluorganiseeriva teguri. Ta näeb küll „esteetilis-individualistliku ilmavaate kriisi” kaasajas, kuid ta ei näita mingit väljavaadet ühiskondliku orientatsiooni suunas. Selle asemel ta kirjutab ritta hulga saksa ekspressionistidelt tuttavaid, aga umbmääraseid loosungeid:

„Maha elupelg, eluvõõrastus! Maha pehme, loid estetism, suur hinge­line ükskõiksus! Maha tühi fantastika! Maha aidroosid, sirelid, tümian! Elagu värske sõnnik!   Tagasi ellu!   Elagu omapäivne ja see, mis tuleb!”

Mis aga tuli? Ühelt poolt Alle, Barbaruse, Semperi, Underi j. t. ajalaulud, aga teisalt Visnapuu Hõbedased kuljused (1920), mis on „inspireerit kõige kaugemalle minevalt muusikaalsest ja arhitektoo­nilisest printsiibist”, s, o. täpsemalt ego- ning kubofuturismist, ja Käoorvik (1920) – „pehme, loid estetism” «Vastse momendi” seisukohalt. J. Barbarus ja R. Roht jätavad Visnapuu maha, ja Roht ilmu­tab hiljem Tallinna Teatajas koguni avaliku kirja, milles pääle muu teatab, et ta oma endiste kirjanduslike sõprade pärast häbeneb.

Visnapuu käristatud hingega intelligendi ellu tagasituleku teoo­riat aga jätkab noor tarmukas eluterve talupoja-poeg Albert Kivikas. Ta avaldab pärast realistlikku kiila juttudekogu Sookaelad (1919) ter­veni kolm uut, värsket elutunnet tunnistavat futuristlike miniatüü­ride brošüiiri: Ohverdet konn (koos Erni Hiirega) Lendavad sead ja Mina. Neist leiab vähemalt keskimine tunnustuse selliselt autoritee­dilt nagu Fr. Tuglas. Tuglas soovitab seda lugeda kui «huvitavat, lopsakasõnalist ning fantaasiarikast fraaside kogu” ja lausub Kivika arvustajaile: «Ettevaatust: ta võib teid veel mitmel viisil sisse ve­dada”. (Kirjanduslik päevaraamat, lk. 111 jj.). Kivikas omakord vas­tab arvustusele teoreetilise brošüüriga Maha lüüriline šokolaad. Nagu ta Lendavad sead ja Mina sihiseadelt olid jõuliseks ning jõhkraks protestiks eesti kirjanduse seniste pehmepesaliste traditsioonide vastu, nii ta selleski raamatukeses tuulutab ägedasti Noor-Eesti ja Siuru luulepärimusi. Visnapuu värske sõnniku nõude asendab siin loomulikult praktilisem toitva karbonaadi nõue.

Siuru rühma lagunemisega alanud kodusõda kirjanike keskel muu­tub 1920. aasta kuludes üha intensiivsemaks. Fr. Tuglas püüab küll veel lepitavat joont leida ajakirjades Odamees ja Ilo (1919-21), kuid sinnagi murravad teed ühelt poolt ajalaulud ja teisalt A. Alle rünnuhimulised kirjanduslikud följetonid. Veel ägedamini aga lüüakse la­hinguid, seletades kõiki kirjandusteoreetilisi ja -poliitilisi päeva-probleeme, 1920. a. sügisel uuesti «okupeeritud” Postimehes, aga ka Tallinna Teatajas ja Päevalehes.

Kirjanik, kes kahtlevalt suhtub kõigisse voolusünnitamis- ja maailmaparandamistaotlusisse manifestidega ja programmikirjandusega, on August Alle. Oma följetonis „Koketeriist Issandaga” (Ho nr. 7, 1920) ta paljastab põhjalikult moodiläinud ajalaulude ekspressionistlikke allikaid (eriti Underi ja Adsoni puhul), aga ka Visnapuu
„Vastse momendi” „kõlblise püstloodimise” küsitavat tarbeväärtust. Kivikat omakord ta kujutab kurnipoisina, kes kirjandusse mängima tulnud.

„Vaadake seda väledat kurnipoissi Kivikat, imetlege tema spontaanset loomingut, õppigem tema „raamatutegemise kuntsi”: ta potsib neid kokku kui kurnipoiss puulabidaga porikupitsaid maantee ääres. Ikka manifest ja raa­mat, lehm-naisele härg makku ja juba kaks!”

Päälegi olevat nende manifestide mõtted juba seitsme aasta eest ilmunud Momendist „üle võetud”. (V. «Kurnipoiss” Lilla elevant, 1923, lk. 24).

Allele ei võinud muidugi meelde tulla otsida Visnapuu ja Kivika manifesti-vaimustuse futuristlikke ja ekspressionistlikke ühisallikaid, ammugi mitte nende sotsiaalsest päritolust ja aastatest tingitud eri-vusi elutundes ja sõnastusstiilis. Tuglas oli Lendavad sead omamoodi kilbile tõstnud, sellele tuli kuidagi reageerida. Poliitilise võitluse võt­ted kandusid ühes «erakondlikkusega” ka kirjandusevaatlusse. Võit­luses „võimu” (s. o. tunnustuse) pärast ainelisi varasid ahnitsevas ühiskonnas osutus vastastikune tõuklemine, aadete ja vaadete kokku­põrkamine iseseisvusega kutseliseks muutunud ja arvult kasvava kir­janikkonna keskel paratamatuks. Elust eraldumine kohviku boheemi laudkonda, millest sageli enam ei nähtudki pääsu, omakord lisas sappi ja – vaimurikkust. Sellest on suuresti tingitud kõik see uute voo­lude, manifestide, loosungite tulv, vastastikuste naeruvääristavate följetonide ja sõnasõdade rohkus, tahtlik seltskonnatrots (näiteks Gripenbergi õhtul), mis iseloomustab kirjandusliku mõtte liikumist iseseisvuse alul.

Boheemi kirjanik ei leidnud oma osa ühiskonnas, kellelt ta samal ajal ometi nõudles lugupidamist ja riiklikke abirahasid. Sellest tekkis ta traagika, sellest rahutu visklemine, vastastikune hõõrumine. Selle kurblooluse olemasolu tunnetatakse ise küll teinekord koguni tera­vasti, kuid selle põhjusi ei küünita veel nägema. Nii ühes järjekord­ses ajalehe-följetonis («Soolaputka melankoolia”) Alle tunnustab siirameelselt:

„Olime meritõbeni tüdinend üksteise seljan välja ratsutamisest ja turni­misest, mahategemisest ja rüselemisest, Siuru koolnu puusärgi kinni naelutamisest, Eleusise ja Nukra Peni rühmade ja ühingute rajamisest.” (V. Lilla elevant, lk. 17).

Kuid juba järgmisel hetkel lüüakse jälle «omavahelisi sõnade tur­niire”, kasvatatakse «paradokside tiritamme”, pillutakse erida arvates «sätendavaid vaimurikkuse tulivärke” – kellegi kulul.

Külmis see kirjanike suur sõda teatavasti kokkupõrkes ühelt poolt nõndanimetatud „kõrtsi”- ja teisalt „kafee-esteetide” vahel Postimehe veergudel aasta vahetusel 1920-21. Selles tulevad lõpli­kult ilmsiks kummagi poole följetonistliku ja poleemilise loomingu sisulised väärtused, loogilised ja stilistilised voorused ja pahed. Fr. Tuglas, keda ammugi on tüüdanud kirjanike omavaheline heitlemine, kirjutab ühel puhul: „Kui endine kirjandus tihti vennaste koguduse palvemaja meele tuletas, siis tuletab ta nüüd seda tihemini kõrtsi meele.” („Sisu ja vorm”, Tallinna Teataja nr. 287, 1920). Need sõnad aga, paraku, annavad inspiratsiooni Gailiti följetonile «Kirjanikkude kõrtsis”, milles Tuglast kujutatakse kõrtsi- ja kabareeperemehena, osa kirjanikke tema maksuliste külalistena, osa aga tema kaitsealuste lavategelastena. Eriline kirg üteldakse tal olevat noori jõude õpe­tada ja dresseerida, hoolimata sellest, et need kuulsaks saades talle hambaid hakkavad näitama. Viimasel ajal olevat ses kõrtsi tähele­panu äratanud „keegi Albert Kivikas, mitte küll oma andega” – tema andesse ei uskuvat keegi, – vaid „oma kohmaka, labase ning toore esinemisega”. Ta katsuvat kopeerida küll Allet, küll Gailitit ja Vis­napuud, aga ikka õnnetult ning vaimuvaeselt. (Postimees nr. 323,, 1920).

Tuglase tõelise esteetiku seisukohalt õigustatud pahameel puh­keb artiklis «Kõrtsi esteetika vastu”, mille toon aga on autori kohta harukordselt äge ja lausegi teinekord ebaloogiline. Ta teatab kõigepäält, et tema märkus kõrtsist olnud kirjutatud kümme aastat tagasi, kuid jätkab ometi säälsamas: „On midagi meie praeguses kirjandus­likus elus, mis läkastama paneb. See on kõrtsi vaim, õllepoe maitse, voorimeeste söögimaja stiil. See on maitse toorus, esteetiline harimattus, kirjanduslik barbaarsus. Valitseb inimsööjate kultuur, bumerangipildujate esteetika, suurerusikameeste arvustus. Ütlesin seda juba aasta tagasi (Ilo nr. 2) . Veel rohkem on mul põhjust seda nüüd korrata.”

Ning Tuglas teisendab kogu Postimehe joonealuse läbi «vulgäarist, läägest ja toorest toonist”, „ülekohtust, hoolimattusest ja vägi­vallast”, «toorest terrorist, teibatõendusist, rusikaargumentatsioonest”, veel kord «vägivallast, hoolimattusest, barbaarsusest”, protes­teerib esimest, teist ja kolmandat korda. Hüüab siis, et «olgem avali­kud, et juba mõni aeg on tegutsemas blokk, kes enese ülimaks üles­andeks on seadnud M. Underit, A. Adsoni ja A. Kivikast ära süüa.” (Postimees nr. 326, 1920).

Kuivõrt see „ärasöömise blokk” tõeliselt olemas oli, selle kohta puuduvad vähemalt käesoleva ülevaate autoril andmed. Kuid praegu, kaugemast perspektiivist vaadates, paistab küll, et, see oli samapalju liialdus kui oli liialt hell kirjanike Siuru kohal ülistusega harjunud enesetunne. Tegelikult vaheldusid «koalitsioonid”, niivõrt kui neid sääl tekkis, boheemi laudkonnas sama kiiresti kui koalitsioonid Toompääl. Kuid nagu sääl, nii siingi lepiti kiiresti ega peetud pikka viha, kui selgus, et tüli oli tekkinud tühja asja pärast.

Mis aga kirjanikkonda sügavamalt lahutas, need olid siiski põhi­mõttelised küsimused, suhtumine ellu ja kirjandusse. Nagu ühis­kond ümber oli rahutu ja kääriv – ühel pool järjest iseteadlikumaks muutuva tõusikluse laiutamine, teisalt pahempoolse töölisliikumise tõus, erakondliku võitluse pinevus, – nii ilmnes kirjanduslikes ideoloogiaiski väga palju kärsikut, kõikuvat, otsisklevat. Kuid mis siiski järjest eiam kasvu näitas, see oli realistlikuma elutunnetamise ja naturalistlikuma lause sissetung kirjandusse ja kirjandusevaatlusse. Ning selles mõttes kirjeldatud sõnasõda „kõrtsi-” ja „kafee-esteetikute” vahel on väga iseloomulik. Sellelt seisukohalt tundis Allegi enda õigustatud olevat vastama följetoniga „Prohvet Ahjast ehk jutt ühest variseerist ja kahest töllnerist”, milles tol Ahja prohvetil las­takse lavastada pidusöök kõigi oma loomingus esinevate ajalooliste, muinasjutuliste ja muude tegelaste osavõttel ja kõigi võimalike ning võimatute kala-, liha- ja lilltoitudega. Ent lõpuks tuleb veel erinumber: „Üks portsjon Adsoni ihu hapukapsastega, extra, herra kirja­nikule.” (Postimees nr. 330, 1920.  V. ka Lilla elevant).

Gailit omakord vastas Tuglasele artikliga „Esteet kafeest” (Post. nr. 4, 1921), mis aga ei paku huvi, nagu ka mitte kogu järgnev vaid­lus, mis muutub lõplikult isiklike asjade õiendamiseks. (Post. nr. 8, 1921). Kuid sel puhul on märkimisväärt, kuidas kord avaldatud mõt­ted ja väited, kord kasutatud võtted ja viisid teisal edasiarendamist leiavad, kuni lõpuks muutuvad koguni tooniandvaks, harilikuks. Kõnesolev juhtum ei ole küll esmakordne meie kirjanduslikus elus, kuid kahtlemata ta on iseloomulikemaid.

Tuglase äge sõnavõtt andis ilmsesti hoogu endisele Siuru kaas­töölisele R. Rohule, kes nüüd vaidlusse sattus pea erandita kõigi arvustajatega (A. Gailit, A. Kalamees, J. Semper, H. Visnapuu), kes tema järjekordset väikekodanlist maitsemagusust esindavat teost (Minevik, 1920) ei saanud kiita. Neis arvustusis ühest küljest pais­tab silma püüd toetuda tugevama (Tuglase) autoriteedile, jäljenda­takse koguni täpselt tema terminoloogiat «kirjandusliku barbaarsuse” ja «parteilise räuskamiseni” (v. «Kirjanduslik barbaarsus”, Tallinna Teataja nr. 4, 1921). Teisest küljest aga tarvitatakse alati tuttavat võtet: arvustuse väärtust publiku silmis halvutada arvustaja isiku ja toodangu mahategemisega (v. Postimees nr. 11, Päevaleht nr. 21 ja 36, 1921). Seekord aga minnakse veelgi kaugemale ja hakatakse omalt poolt üha sagedamini ajalehtedes avaldama arvustusi, ülevaateid ja teoreetilisi targutusi, mille aluseks ja lähtekohaks üsna läbipaistvalt on isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad.

Seda igatahes Fr. Tuglas ei arvestanud, kui ta kirjutas oma kõlblisest meelepahast inspireeritud „Kõrtsi esteetika vastu”.

I osa Loomingust nr. 6/1934

3

„On üldine kaebus viimasel ajal,” toonitas Tuglas: „meie arvustus on kängund, juhuslik, mitteasjalik. Kuid kuis võikski ta teistsugune olla, kui mingi deliiriumi räuskamine on arvustuse aset täitmas. Gailiti ja Alle mõned hilisemad kirjanduslikud vested kubisevad sõnust „terviseks!” või ,,vala talle»” Siin on arvustus sõna otsekoheses mõttes joomapidu kirjeldusega segi läind… Praegu „arvustatakse” juhuslikkude sümpaatiate ja antipaatiate nimel autori isiku vastu. Need sümpaatiad ja antipaatiad muutuvad üle öö, muutes ka arvus­tuse sihi. Sest arvustajal pole mingit püsivamat esteetilist kriteeriumi, süs­teemi arvamisis, iseseisvust maitses.” (Postimees nr. 326, 1920).

Et meie arvustuses midagi korrast ära on, seda leidis umbes samal ajal ka Hugo Raudsepp.

„Meil maksavad kord juba niisugused kombed,” kirjutas ta veebruari alul 1921, „et kunsti hindamine ripub ära inimlistest vahekordadest. Meeldib nägu, siis on ka produktsioon hea. Läheb see nägu igavaks ei siis toodangki enam kõlba” (H. R.: „Eesti lüürika 1920. aastal.” Vaba Maa nr. 31, 1921).

Samuti kurdab B. Linde, et

„algades „Siuru” aja sõbramehe kiituse „arvustusest” on ta jõudnud täna­päeval selleni, et loeb üles, palju Gailitil karvu peas, kas A. Kivikas veel neis aastais on, kus kurni lüüakse ja mehemoodi veel napsu ei mõisteta juua ega suitsu näkku panna, ehk jälle vaieldakse selle üle, et Tuglas ühe arvustuse avaldas Werneri kohviku latter nr. 7, kohvitass nr. 3 teisel kujul kui see arvustus ilmus hiljem „Ilo” nr. 9, kuna keegi luuletaja liig härdalt laulab, aga ise ei olegi nii härdameelne ..”

Selliste pikkade tiraadide järele B. Linde tuleb siiski tõele üsna lähedale: ta märgib esiteks seda, et meil arvustuse asemel kirjuta­takse följetone, võib-olla häidki följetone, ja teiseks, et „sellest ei jätku”.   („Eesti arvustuse käekäik.”   Vaba Maa nr. 29, 1921).

Kuid kirjnduslikud följetonid ja mõned isiklikud arveõiendused arvustuse nime all ei moodusta siiski kogu kirjandusliku mõtte liiku­mist Noor-Eesti ja Siuru kalmistul. Ühiskondlikkude ainete sisse-murdu kirjandusse (ajalaulud) saadab ka vastava kirjandusekäsituse sissetung. Üha avardudes kriitiline mõte hakkab analüüsima loomingu ja aja, kirjanduse ja ühiskonna seoseid ja suhteid, püüdes määrata kirjanduse elulist ja edulist osa kaasajas ja ühiskonnas.

Eriti teravat sissetundmis- ja läbinägemisvõimet osutab sellal Hugo Raudsepp oma rohkearvulisis arvustusis, kirjanduslikes aasta-ülevaateis ja teoreetilisis kokkuvõtteis. Meie muule arvustusele üsna vastuvõetamatus ajaluules ta suudab paikapidava tabavusega avaldada selle tõelist sotsiaalset alust moevoolude jäljendamisest üksikute luu­letajate juures, hinnata selles väljenduvate elamuste temperatuuri- ja väärtusteastet. Ning meie romaani arenemistingimusi vaadeldes ta rõhutab õigusega, et üleelatav rahutu aeg, kirjandusliku mõtte liiku­mine otsimise, kärsituse tähe all ei soodusta hää romaani tekkimist. See nõuab teatud „stabiilsust” ja „soliidsust” nii ühiskonnas kui kir­janiku siseilmas.   Selleks on tarvis,

„et kirjanikul oleks midagi suuremat, tähtsamat, sügavamat jutustada: see on eluküpsuse ja hariduse küsimus, see nõuab, et kirjanik elaks inimsoo suurte probleemide keskel, et ta tunneks neid probleeme ja suudaks neid la­hendada: kunstnikuna, filosoofina, ühiseluteadlasena.” (H. R.: „Mõtted meie romaani arenemistingimustest.”   Vaba Maa nr. 55, 1921).

Ning lõppude lõpuks – kuipalju tollal ka kurjustatigi arvustuse madala taseme üle üksikute kirjanike poolt, see „madal” arvustus siiski aitas neid (muidugi kui neil enesekriitika täiesti ei olnud nüri­nenud) teadvusele jõuda oma pahede ja puuduste kohta. Kui mõnigi arvustav sõna võis tunduda ülekohtusena, mõnegi aktsiooni taga vii­rastuda «ärasöömise blokk”, selgus vast juba pea, et see siiski oli paratamatu ning tarvilik.

Ülevaates „Eesti proosa 1920″ A. Gailit kirjutab õigusega: .,Meile on tüütavaks saanud lillelised interjöörid ja stiili kultus, magus romantika ja ekspressionismi järelaimamine. Seepärast pole ka imestatav, et just läinud aastal kirjanikkude keskel äärmine mõtete lahkuminek valitses. See oli suuremalt osalt följetonide ja vaimukate paradokside aasta, võitluste ning käärimiste aasta, kus sõpradest said vaenlased ja nii mõnestki vaenlasest sõber … Kahtlemata käärimine, mis läinud aastal algas, pole kaugeltki lõpule jõudnud. Veel pole kõigi juures selgund maitse ja printsiibi küsimus. Kuid kindel on, et praegune vankuv seisukord enam kaua kesta ei saa.” (Postimees nr. 20, 1921).

Viimased Gailiti sõnad osutusid õige varsti tõtt-tabavaks. Tema enda juures kestis küll „vankuv seisukord” edasi. Ühes ajalehes alles „kõrtsi esteedina” vaidluses Tuglasega, avaldas ta teises melankoolse kirjutuse, kahetsedes, et „meie kunst – Esmeralda – on viidud täna­vaile”. (Aug. G.: „Aasta vahetusel.” Tallinna Teataja nr. 5, 1921). Siin kirjandust teoreetiliselt lillelisest romantikast röökimas, õpetas ta sääl kolleegidele kui ülimat tarkust vilistamist: kas on linnukesel muret! (Aug. G.: „Õppigem vilistama.” Tall. Teataja nr. 22, 1921). Kuid samal ajal jätkus kirjanikkonnas ometi ideoloogiline selgumine, omavahe­liste arusaamatuste likvideerimine ja uus jõudude koondumine.

„Suur kriis on ümber pöörnud paljugi endisi väärtusi,” kirjutas Naata Nael (J. Semper) 1921. a. alul. „Anakronism oleks … veel ilut­seda oma hinge müstiliste tundmuste kallal.” („Richard Roht. Mine­vik”. Postimees nr. 7, 1921). Kirjanike ette kerkis järjest teravamini ühiskondlik-poliitiline tänapäev oma vastuoludega. Nõndanimetatud „kafee-esteetikute” ja „kõrtsi-esteetikute” vahelises sõnasõjas ilmnes ikka enam seniste kirjanduslike traditsioonide jätkamise võimatus. Alle tuttav kriitiline grotesk „Koketteriist Issandaga” (ilmunud esmakordselt Ilo nr. 7., hiljem kogus Lilla elevant) omakord osutas neile ekspressionistliku ülepingutuse, võltsi ning poosi ohtudele, mis ähvardasid meie ajalaulude loomingut.   Milles siis seisis pääs?

Hugo Raudsepp, andes ülevaadet lüürikast 1920, leiab, et selles on märgata liikumist ja käärimist. Mis puutub sotsiaalseisse tunnetesse, siis ei saa mitmed lüürikud neid kergesti tabada, sest nad on küllaltki elust eraldunud, deklasseerunud, mingiteks kohviku boheemkonna korporantideks muutunud.   Sellisele

„boheemkondlise hingelaadiga kirjanikule ei tee vaeva eitada väikekodan­lust ja tema traagikoomilist moraali, ja need on meie uuema kirjanduse kaht­lemata vaimu- ja jõurikkamad leheküljed, kus see pakkjalgne ja punnmaoline hüdra on saanud oma ammu oodatud noosi. Kuid raskused tekivad, kui boheemlise hingelaadiga kirjanikud hakkavad kontakti otsima ühiskondliste jõudu­dega, mis positiivseid väärtusi kannavad. Praegune ühiskondline liikumine on teravalt klassiline, kirjanik on aga deklasseerunud inimene. Oma aine ja aate ala sotsiaalsetele elamustele nihutades, ei suuda ta astuda aktiivse tegu­rina sesse ellu, vaid jääb paremal juhtumisel sotsiaalselt tundvaks kõrvalt­vaatajaks ..(H. R.: „Eesti lüürika 1920. aastal.” Vaba Maa nr. 31 ja 32, 1921).

Et eesti moodne kirjanik kipub arenema deklasseerunud intelli­gendiks, seda oli tunnetatud ja märgitud juba ammu enne Raudseppa. Kuid käesoleval juhtumil, kirjanike omavahelisel sihtide ja vaadete selgitamisel, sellised avaldused tulid õigel ajal ja aitasid vist küll omalt pooltki kaasa küsimuse lahendamisel ühiskondliku orientat­siooni suunas. On ju selge, et deklasseerunud intelligentidena pal­jud meie kirjanikud ei leidnud oma kohta ega õiget ülesannet kiiresti liikuvate ajalooliste sündmuste keskel. Iseseisvusesõja ajalt nad idea­listlike humanistidena ei suutnud vastu võtta selle ajaloolist parata­matust, sest „tapsid punased ja tapsid valged”. Sellest kõigest järg­nes alatine kõikumine, rabelemine, otsing, sellest sündisid kaebused julma aja üle, hädatlused ja Issanda poole õhkamised (niivõrt kui siin ei olnud mängus ekspressionistlikud välismõjud). Eriti tugevasti avaldus see kõikumine, elumõistmatus ja abitus võitluse teravamail momendel (enamlus, sõjakohtud) ja üksikute tundlikumate kirjanike juures (Visnapuu). Missuguseks seisukord siin lõpuks kujunes, seda nägime eespool.

Teatavasti aga pahe äratundmine tähendab juba selle parandamise algust. Kirjanike omavaheline aate- ja vaatevõitlus, sageli liialt terav ja isiklik küll, osutus lõppude lõpuks ikkagi kasulikuks. Üsna õieti märgib Raudsepp, et ühes sotsiaalsete aadete ja ainete käsitlemisega kirjanikud hakkavad kontakti otsima ühiskondlike jõududega, mis positiivseid väärtusi kannavad. Pärast omavahelisi heitlusi, hõõru­misi ja ümberpaigutusi seisukohtadel hakkab rahuaja teisel aastal kir­janduslik rinne juba «stabiliseeruma”. Kirjanike ette on kerkinud uus ühisvaenlane laiutava kultuurivaenulise tõusikluse näol. Kui 1921. a. märtsis Varraku kirjastusel pääseb ilmuma ajakiri Murrang, lubab ta kirjanduslik-kunstilises osas ilmutada kõike uuenduslikku ja väärtuslikku, poliitilisel ja ühiskondlikul platvormil aga tõotab taotella mingit „pahempoolset koalitsiooni”: ideelisest kommunismist kuni tööerakonna pahema tiivani. Üle kõige aga seatakse kohus ja tahe, võitlusse astuda „toore kaukavõimu, tagurluse ja närususe vastu”.

See on julge sõjahüüd, mis ärritab ühelt poolt «erakondlikku” avalikku arvamist, teisalt aga ka mõningaid kirjanikke.   Arvustades Murrangu esimest numbrit K. A. Hindrey leiab muuseas, et Gustav Suitsu kolm luuletust on «moodiläinud ajalaulud”, mille „mõttest sagedasti sugugi aru ei saada ja grammatilised küsimused suurt ajupingutust lugeja poolt nõuavad, ilma et neid võimalik oleks lahen­dada”. Ka arvustaja ei tahtvat sellepärast nägu teha, nagu saaks ta sellest aru ja sümpatiseeriks «snobi kombel iga uuega, kui ta ainult uus ja moodis on”. Alle lauludes näeb Hindrey rohkesti «isiklikku päevakajalist, aga ta naelutab siiski kedagi Jõksi ja Sihlet igaviku häbiposti külge. Need herrad on vist Gripenbergi õhtul, kus mune pilluti ja pärast pekseti, tema (s. o. Alle) vastu iseäranis vaenulikud olnud.” Ka J. Semper saab Hindreylt pääpesu ja nimelt selle eest, et ta küllalt patrioot ei olnud ega sõdimisest „suurt ei hoolinud” (v. K. A. H.: «Murrang nr. 1.”  Päevaleht nr. 93, 1921).

Hindrey sõnaline patriotism ja snobismivastasus meeldib niivõrt Richard Rohule, et ta jälle paraja aja arvab olevat sekka lüüa. Unus­tanud oma loogilise uperpallitamise, et meie kirjanduses valitsevat sentimentalism, mis aga õieti ei olevatki sentimentalism, vaid fata­lism, mida kirjanikud pidavat eksikombel sentimentalismiks (Richard Roht: «Meie sentimentalism.” Tall. Teataja nr. 28, 1921), – ta avaldab nüüd uue teooria päälkirjaga «Snobism meie kirjanduses” (Päevaleht nr. 122 ja 124, 1921). Selles ta kinnitab täie õigusega, et «eesti moodne kirjandus on käinud hüüdsõnade ja propaganda lipu all, kuid kandvaid teoseid on ta vähe annud, väga vähe. Kuid kui palju on löödud lahinguid, peetud võitlusi, murtud piike, keerutatud tolmu!” Aga Roht ei näe, et seda võitlust on pee­tud ikkagi põhimõtete, tõekspidamiste pärast, kirjanduse eluõiguse ja arenemisvõimaluste eest. Talle on see «suuremalt jaolt” kõik – «farss, operett, kino, snobism. Palju kära, vähe villu.” Ja et neid villu oleks vähem, Roht kuulutab pääle muu Visnapuu raketina läbipõlenuks ja lausub (Hindrey mõjul!) koguni Suitsu kohta, et «Suits kui poliitilis-ühiskondlikkude ajalaulude kirjutaja ei ole midagi”. Lõpuks ta leiab, et snobid on välja töötanud koguni «mingisuguse kir­janikkude elumoraali ja ülevalpidamise õpetuse”: maailmavaateliselt seistagu «mitte paremal pool parempoolseid sotsiaaldemokraate ja mitte pahemal pool ideelisi kommuniste” ning ülalpidamises ärgu kaldutagu «äraiganenud kodanlise viisakuse poole” (istutagu kohvi­kus, käidagu kõrtsis, ärgu abiellutagu jne.). (V. Päevaleht nr. 124, 1921).

R. Rohu kirjutuse puhul oli Aug. Gailitil täielik õigus märkida, et see esinemine on tüüpiline näide tõusikluse tuuritavast poliitilisest ja vaimlisest reaktsioonist.

„Ei ole mitte tähtis,” toonitas Gailit sedapuhku, „et riik meie kunsti ja kirjandust edendaks, ärgu jumala pärast tehku seda, sest ka mina usun väga, et riigil puudub selleks raha. Kuid tähtis on see, et kunsti ja kirjanduse eitamine on muutunud süsteemiks, et see on saanud harilikuks ning iga­päevaseks nähtuseks.”

Meie tolleaegse kirjanduse hüljatav tendents aga Gailiti arvates ei seisnud mitte snobismis, vaid «kalduvuses reaktsiooni poole ning vaimlises väsimuses”, näiteks just Rohu juures. (Aug. G.: «Vaimline reaktsioon.” Päevaleht nr. 131, 1921). Roht kasutab muidugi viimast sõna, milles loendab oma teosed ja rõhutab oma osavõttu sõjast, mil­lest teistel olnud „osavust ja võimalust kõrvale põigata”. („Omis asjus”, Päeval nr. 140, 1921).

Nii oli ametlikult vähemalt üks kirjanik „tagasi ellu” jõudnud. Kuid olid teisedki juba küllastunud elust eraldumisest ja omavaheli­sest sõnasõjast – olude survel. Teravamini kui keegi muu tunnetas selle eraldumise pahesid jälle vahest Alle, kui ta oma „Koketeriis Issandaga” kirjutas:

„Olime olude tõttu sulet kodumaa väikelinna boheemi laudkonda, ilma mingisuguse väljapääsu lootuseta sellest võlut kohviku ringist.. . Eladen sellen mikrokosmilisen laudkonna ideede ja huvide ilman, muutusime ise väiklasiks, jäime kärnatõppe, geniaalse enesearmastuse kärnatõppe! Arvata­vasti olid mõned meist juba enne seda väiklast taudi põdend ja nii kärnastus kogu laudkond ühest või paarist paisen lambast” (v. Lilla elevant, lk. 64).

Igatahes algas selle laudkonna ideeline tuulutamine, nagu nägime, laudkonna enda algatusel ja sündis õige põhjalikult. 1921. a. suvel toimus kirjanike koondumine esmakordselt teatud ühiskondlik-polii-tilisel platvormil. Siin sirutasid üksteisele käe mitmed senised vaen­lased” („kõrtsi-” ja „kohvikuesteetikud”), kuna aga eemale jäi teisi, kes seni olid kuulunud „laudkonda”. Sest küsimusse tulid nüüd ikkagi juba sügavamad veendumused ning tõekspidamised, mitte enam silmapilkseist meeleoludest tingitud manifestid ja loosungid. Küsi­musse tuli seisukohavõtt kogu ühiskondliku seisukorra, riikliku kultuuriideaali ja kultuurpoliitika kohta. Aeg ise nõudis teravalt seda seisukohavõttu.

4

Kujunes Tarapita rühm, kuhu kuulusid: Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tassa, Tuglas, Under. Septembris 1921 hakkas ilmuma rühma häälekandja Tarapita. Esimeses numbris avaldatud „manifest”, millele kõik rühma liikmed alla kirjutanud, osutus avalikuks sõjakuulutuseks ühiskonna laostavaile arenguten­dentsidele.   Neid viimaseid iseloomustatakse järgmiselt:

„Millal oleme sisse hingand nii lämmastavat õhku kui nüüd – tõusikluse joovastuspäevil? Ummiku on lükat meie vaimline kultuur. Lämbuman edasi­viivad jõud. Halvat tõölisteliikumine. Haritlasest saand ärimees, võimu­mees, ametnik. Noorsoo käärivad mahlad juhitakse vaimu aladelt sporti, sõjatsevva skoutismi.   Tugevast sääremarjast on küllalt kultuuriks.

Samal ajal aga – milline pöörane kapitaali elu- ja surmatants. Millal on nii päisepäeva marutsend sarnane spekuleerimiste, sahkerdamiste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusel vaba ja iseseisva tõusik­luse mesinädalail?”

Tuntakse olevat aeg sekka lüüa ja võitlusse astuda selle aatetuse ja korruptsiooni vastu. Ei taheta ühiselt kuulutada uusi esteetilisi veendumusi, küll aga uusi eetilisi põhimõtteid ühiskondlikus arengus. Üteldakse paratamata kaasas kantavat homse päeva ideid, sotsiaalse õigluse ideid. „Meid on ühte viind opositsioon raba vastu, kuhu oleme määrat kõngema”, rõhutatakse.

See ei olnud muidugi mingi väljakujunenud erakondlik pro­gramm, mida kuulutas Tarapita. Kuid selles kajastus ilmsesti aja­järgu kasvav opositsioon tõusikkodanluse edu- ja kultuurivastase eneselaiutamise vastu.   Ei ole siis ime, et see kõigepäält äritseva kapi­tali juhitavas ajakirjanduses leidis teravat ning ägedat arvustust ja hukkamõistu. Oleks omaette huvitav päätükk jälgida Tarapita ja päevaajakirjanduse vahelist võitlust. Siin peame ruumipuudusel lep­pima ainult mõnede üldjoonte tõmbamisega võitluse üksikmomendest, niipalju kui need puudutavad tähtsamaid põhimõttelisi punkte.

Kohe Tarapita esimese numbri puhul kostis etteheiteid, et sel ei ole mingit programmi. E. L(aaman) nimetas seda suurimaks nõrku­seks, märkamata, et ta ise varsti sattus sellele programmile sõnadega: „„Tarapita” sarjab õigusega meie spekulatsiooni ja marodöörimisvaimu.” Sest ajal, mil majandust ja poliitikat ei juhi enam mingi kaugem aade, vaid aina saamahimu, mil „aatelisemadki” erakonnad on unustanud omad põhimõtted, on eeskava juba seegi, kui võideldakse selle aatetuse ja põhimõttetuse vastu, nõutakse riikliku ideaali selgi­tamist ja sellele omalt poolt kaasa aidatakse. Kui Fr. Tuglas Tara­pita (nr. 1) juhtkirjas kõneleb kirjanike senisest üldisest ideeliste sidemete katkemisest, enese ette elamisest, sektantlikust endassetõmbumisest, sapisest saamatusest (seda on varemalt teisedki tunnetanud, nii näiteks R. Roht eelmainitud kirjutuses „Meie sentimentalism”), siis on see kahtlemata suurelt osalt õige. Kuid väljatung ühiskonda Tarapita kohal ei ole siiski ainult lihtne „luuletajate mäss”, nagu arvab näiteks E. Laaman, vaid siin on tegemist siiski põhimõtteliste küsimustega.

Põhimõttelise vaidlusse sattudes aga kohe väidetakse: Tarapita ideed on idapoolsed, ta taotleb arendada vene kultuuritraditsioone. Põhjendus: J. Semper olevat vaimustatud „Clarte haritlaste-rühmast, kes Vene inspiratsioonidest sündinud”. Et H. Barbusse, G. Brandes, A. France, E. Key, Selma Lagerlöf, B. Shaw, U. Sinclair, H. Wells ja teised, kes koondunud Clarte-rühma, oleksid sündinud vene inspi­ratsioonidest, see on muidugi 90-protsendiline liialdus. Võiks kõnelda vastuoksa sellest, kui tugevasti üksikud neist, näiteks G. Brandes, vene mõtteilma on mõjustanud. Kuid – vaieldakse edasi – nende sentimentaalne patsifism ja idealistlik humanism on oma aja ära ela­nud. „Nad võitlevad sõja vastu, kui rahu juba tehtud, ja kuulutavad sõda kodanlusele, kui „proletariaadi-diktatuur”, müts kaenlas, kodan­lust tagasi palub.” (E. L.: „Luuletajate mäss,” Vaba Maa nr. 267, 1921).

Tõepoolest ei olnud Tarapitas avaldatud mõtted kuigivõrt kom­munistlikud. Need ei jutlustanud mitte mingit klassivõitlust ega maailmarevolutsiooni, nad ei kuulutanud mitte sõda kodanlusele kui niisugusele, vaid ainult hangeldavale ja marodeerivale tõusiklusele. Kõlbliselt põhimõttelagedal ajal Tarapita nõudis eetilist talutajat (J. Semper), piiramata äritsemisvabaduse asemel õigluse põhimõtte tunnustamist. Jõukultuse ja kehakultuuri koival ärgu unustatagu inimest, inimvaimu ja vaimukultuuri.

Kahtlemata, Tarapita kajastas teatud määral tollal kasvava ühis­kondliku opositsiooni meeleolu (tuletatagu meelde näiteks parlament­likke katseid pahempoolse koalitsiooni loomiseks kevadel 1922). Ja selle tõttu ta pidi ka vastu võtma kõik poliitilise võitluse löögid ja süüdistused „isamaalsusepuuduses” ning „kommunismis”. Eriti tera­vaks muutusid need süüdistused sügisel 1921, mil koolinoorsoo neljandal üleriiklikul kongressil Viljandis vastu võeti skoutinguvastane resolutsioon ja sääl ette tuli mõningaid taunitavaid vahejuhtumeid. Kõike seda nimetati otseselt Tarapita mõjuks, kogu ajakirjandus asus ründama uuemat kirjandust, sundides kirjanikke vastuatakile. Kõige iseloomulikumana kajastus see võitlus Fr. Tuglase ja K. A. Hindrey vahelises vaidluses, mispärast sellel pisut peatume.

Ühe Tuglase põhimõttelise kirjutuse puhul („Keha ja vaim,” Tall. Teataja nr. 288, 1921) Hindrey ruttas seletama skoutingu ja spordi positiivseid väärtusi (mida muide keegi ei eitanudki) ja hakkas seo­ses sellega meie kirjanikke süüdistama isamaalsusepuuduses (K. A. H.: „Uus vaenuväli.” Päevaleht nr. 14, 1922). Tuglas oma vastuses nõudis kõigepäält seda, et usutaks, et „vastane ka midagi mõtleb, küsimuse isiklikult läbi on tunnud ja mitte ainult hoopsõnu ei tar­vita”.   Edasi jätkab ta:

„Peale üksikute kõrvalpõigete on meie kirjandus ikka ühiselulise võitluse eesrinnas olnud. Ta on kaitsend edu, vabadust ja haridust oma parema tund­mise järele”

Järgneb väike kirjanduslooline tagasivaade, vihje suure patrioodi Jüri Vilmsi riigi-ideaalile (föderatsioon Venemaaga) 1917. a. suvel, kui kirjanikele juba olevat selge olnud iseseisvuse vajadus, ja siis:

„Sõda ei tahtnud mitte keegi meist, kõik olid sellest küllastet ilmasõja järele, isegi kõige tagurlisemad kihid, kes harilikult on sõdade pooldajad.”

See olnud halastamatu elu raudne sund, mille paratamatust või­vat ainult kahetseda. Kirjanikele heidetakse ette, et nad sõja ajal vaimustavaid töid ei avaldanud, kuid vaimustavaid kõnesid ei pidanud ka poliitikamehed, vaimustust leidus tegelikult vaid frondil. Ise­seisvuse kohta öeldakse, et

„me oleme lootnud, et meie iseseisvus kaotab need pahed, mille all endi­ses orjapõlves ohkasime. Kuid… pahed on uutesse vormidesse kaasa tulnud, neid püütakse ainult mitte näha ja paljaste vormidega leppida… Meie prae­gune iseseisvus pole sotsiaalset vastolu mitte vähendanud.”

Lõpuks Tuglas juhib tähelepanu militaristliku kasvatuse ja jõukultuuri, skoutingu ja spordi väärkäsitusele ja -nähetele, ilma et ta „vaidleks kehalise kasvatuse vastu”. (Friedebert Tuglas: „Veel uuest vaenuväljast.”  Päevaleht nr. 29, 30, 1922).

Oma lõppsõnas Hindrey viib vaidluse sellele pinnale, mida Tug­las ja teised kirjanikud sõja ajal kirjutanud ja veel enam – mida nad kirjutamata jätnud, põigates sellega mööda tulipunktist: küsimu­sest iseseisvuse reaalsest sisust ja selle arengutendentsist. (K. A. H.: „ Vastus Friedebert Tuglasele.”  Päevaleht nr. 41, 1922).

Sääljuures on tal muidugi põhjust ja õigustki seletada, et

„rahvas on organism, kelle elutung suurem või väiksem võib olla. Selle tungi intensiteet oleneb sellest, kuidas temas jaatavate ja eitavate jõudude vahekord on kujunenud. Jaatavad jõud on need, kes organismi olemasolu eest võitlema valmis on, eitavad need, kes seda olemasolu hävitada tahavad. Mõlema äärmuse vahel on hulk lülisid, kusjuures passiviteet juba eitavate jõu­dude liiki võib kuuluda.”

Kuid Hindrey muidugi ei marka, et samad jõud, keda ta ühtedes olusuhetes (sõja ajal) kaldub pidama eitavateks, muutunud oludes võivad osutuda jaatavateks sellega, et nad arengut taotlevad juhtida teise suunda sellelt teelt, kus ta endise inertsi tõttu jookseks sohu (militarism, majanduslik „varanduste õhkulaskmine”, võitudele puhkamajäämine, tõsiolusid mitte arvestav optimism jne.). Tarapitlased kippusid oma rahulolematust organiseeritult ja laiemas ulatuses avaldama kui see kirjanikel harilikult viisiks (Tuglase sõnad eel­mainitud vastuses), ja sellepärast neid ei peetudki patriootideks.

Neile oli seda aastate jooksul küllalt juba üteldud, nad olid isegi vastastikku rohkeni ja teravamalt kui vaja oma pahesid paljastanud, puudute vaid nende loomingu „kahjulike tendentside” teaduslik ana­lüüs, nende põhivigade „süstemaatiline” kokkuvõte. Selle ülesande võttis endale endine nooreestlane ja Ruthi autor Joh. Aavik, kes hak­kas Eesti Kirjanduses 1921. a. kesksuvel avaldama oma uurimust „Puudused uuemas eesiti luules”, mis jätkus kuni järgmise aasta sügi­seni (v. Eesti Kirjandus nr. 7-12, 1921, nr. 1-3, 5, 7-9, 1922) ja ilmus siis ka eriraamatuna. Analüüsinud pikalt ja laialt ning sageli ilmse pedantsusega uuema luule keelt, värsitehnikat ja stiili, jõuab ta 1922. a. veebruarikuus, nii siis Tarapita kibedamail sõnasõjapäevil, sisu juurde. Ta leiab luule päämise sisulise pahe olevat liigse kuni rõvetsemiseni küündiva erootika, mis on taunitav ühiskondlikult ja rahvuslikult seisukohalt. Seda enam, et meil erootika esilepuhkemine sündis just sõja ajal (täpsemini küll pärast veebruarirevolutsiooni ja okupatsiooni ajal. J. K.), kesk sõja pingutusi, viletsusi ja hädi, kus rahvaste ja ka meie rahva saatust otsustati. „Ei ole ükskõikne, mis ainet kunstteoses käsitletakse.” (E. K. nr. 2, 1922, lk. 54-55). Sest „ometi üks asi on tähtsam kui kunst: elu ise. (E. K. nr. 3, 1922, lk. 87). Ajaluules omakord ta näeb jätkumas erootika fraseoloogiat ja terminoloogiat. See luule ei olevat tõsine ega siiras, pigem küll silmakirjaline, selles puuduvat realistlik elukujutus. Ilmne olevat kõigi luuletajate juures rahvustunde nõrkus, millest isamaalise luule puudus, valitsevat vene majanduslik-sotsiaalne või sotsialistlik ideaal. (E. K. nr. 3, 1922). Visnapuugi isamaaline luule olevat tühi hoople­mine, päälegi kahepaikne, sest ta tahtvat meeldida ka punastele. (E. K. nr. 5, 1922). Tuletatakse veel meelde koketeriid Issandaga, jälgitakse ekspressionistlikke mõjusid, esitatakse nõudeid raama­tute välimuse kohta (valge, trükkimata paberi rohkus), vaadeldakse luule parema edu eeltingimusi. Lõpuks aga, üsna ootamatult, Aavik tunnustab isegi oma kirjutuse liiga teravaks ja niitab, et vahepääl on seisukord muutunud ja kirjanikud ise oma puudusist aru saanud. (Olgu vahele tähendatud, et 1922. a. suvel ilmus Päevalehe kirjandus­likus lisas nende ridade autori ülevaade eesti moodsast lüürikast, milles vastuoksa Aavikule käsiteldi just luuletajate loomingu sisu­list arengut seoses ajajärgu sotsiaalpsühholoogilise ilme muutumi­sega. See ülevaade ilmus 1925 pisut täiendatult päälkirjaga Eesti uuemad luuletajad.

Aavik oma essees rõhutas eriti rahvuslikku momenti käremeelsuse vastu, väljendades sellega kogu parempoolse kodanluse soov-unistusi kirjanduse suhtes. Seda rahvuslikku joont hakkavad siis seletama ja selgitama ka üksikud kirjanikud, kes avaliku arvamuse survel, kes isiklikest veendumusist, kes muil põhjusil. Teises seo­ses nägime juba, kuidas R. Roht aja jooksul oma kirjandusliku käre meelsuse ära vahetas väikekodanlise maitse teenimise vastu. (Tema kirjanduslikku saatust jälgib A. Alle Päevalehes suvel 1922 kriitilises groteskis „Kolme kortsuga fatalist”, mis hiljem ilmub ka kogus Lilla elevant). Roht jäigi Tarapitast eemale, nagu aktiivseist kirja­nikest jäid eemale ka Mait Metsanurk ja Milli Mallikas ühelt, Gailit ja Visnapuu teiselt poolt. Kuna Mait Metsanurk ja tema aeg (opositsioonitegemiseks kogu senisele kirjandusele) veel ei olnud tulnud, sattusid Gailit ja Visnapuu Tarapitaga kohe sõjajalale.

A. Gailit, kes alles maikuul 1921 oli kirjutanud vaimlisest reakt­sioonist ja R. Rohtu sellepärast hurjutanud, avaldas juba oktoobris oma „Optimistlikud paradoksid” (Päevaleht nr. 279, 1921), milles soo­vitas elustada siurutsevat santlaagerdamist.

„Ka teie tahate teha poliitikat, armsad sõbrad, – pöördub ta Tarapita poole – kuid see on kafee-poliitika, ning nagu igal poliitikal väga palju isik­ust maiku man. Traagiliste shestidega vehklete publikumi ees ning piitsutate valitsust, seltskonda, kirjanduslikke variseere. Olete kirjanikud apostli kuu­bedes, nuttes kultuuri puudusest.”

Kuid kultuur Gailiti arvates olevat ainult maniküür, ja sellepä­rast ta hüüab:   „Vähem kultuuri ning rohkem inimest!”

Ent millist inimest? Elurõõmsat boheemlast, vastab Gailit. „Saagem jälle päävarjuta mustlasteks väljaspool seadust ning täna­päeva praktilikkust,” hüüab ta pateetiliselt.

Kulub veel mõni kuu, ja juba kirjutab Gailit, et on olemas

„mitte sedavõrd publikumi vaimline kriis, kuivõrd loovate ning andekate kirjanikkude produktsiooni kriis. Lubage mul uskuda, et meie oleme omad endised jumalad aupaklikult, kui vananenud ning tarbetud, puruks peksnud, aga uusi pole saand mahti veel voolida. Eilane looming ei rahulda meid enam, eilased loosungid on ainsama öö jooksul vananend, seepärast ka meie vaikimine ning produktsiooniline ahtrus. Oleme kaotand sideme rahva ning tänapäevaga, võõrdund elust ning jäänd võõraks iseenesele. Aga kõik need artiklid ja teised kirjutused „Tarapitas” on ju kõigest läbipaistvad kaltsud, millega katame oma enese kriisi.” (Aug. G.: „Tänapäev.” Päevaleht nr. 61, 1922).

Kuna Gailit sama artikli jätkus (Päeval. nr. 62) arvustades siiski üsna lähedale tuleb Tarapitale ja tervitab A. Kivika artik­lit, milles püütakse noorusele anda ideaale, on H. Visnapuu, kes varsti oma Moskvareisilt tagasi jõuab, palju kategoorilisem. Tal­linnas Gailitiga kõnelnud, kinnitab ta: „Ühisele otsusele jõudmine meie kirjanduslikust tänast hoidis meid Gailitiga ühinemast ,,Tara-pitaga”. Edasi asub Visnapuu otsima kirjandusliku kriisi põhjusi ja leiab nad olevat järgmised. Eesti kirjanduse ajaloos on jõudnud lõpule üks ajajärk, euroopaseerumise ajajärk (mõte, mida juba aas­tate eest küllalt avaldatud). Nüüd pidavat astuma rahvusliku kirjan­duse teele, kui tahetavat olla täisealised. „Meie kirjanduslik üle­homme peab meile andma omapärase Eesti kirjanduse, mille oma­pärasus on üldinimliku suhtumisega.” Lühidalt: „Ibseni ja Dostojevski kangelased” ((miks just need, seda Visnapuu ei põhjenda) „eestlastena tugevasti seismas oma maastiku keskel.” Kirjandusliku kriisi teise põhjusena nimetab Visnapuu ülemaailmalisi sõdu ja revolutsioone, mis estetismi ja individualismi pooldavaid kirjanikke on välja kiskunud eraldusest ja asetanud teistesse oludesse, milles neil raske on kohaneda ning ümber sündida.   Aga võimaldatagu kir­janikel ette võtta välismaareise, siis nad õpivad võrdlema võõrast ja oma ja hindama viimast. (Henrik Visnapuu: „Meie kirjanduslik homme ja ülehomme.”   Päeval. nr. 89, 90, 1922).

Millisena seda rahvuslikku kirjandust kujuteldi, seda sõnastas pisut varemini A. Gailit, kui, ta lausus:

,,Meie esimeseks ülesandeks olgu, nagu Euroopa, nii ka Vene kunsti ning kirjanduse mõjude alt vabanemine ning omapärasuse otsimine. Väga võimalik, et uut teed rajades, peame uuesti sealt peale hakkama, kust alusta­sid Wilded, Saalid, Bornhöhed, kus lõi Kreutzwald omad teosed.” („Tänapäev.” Päeval. nr. 61, 1922).

Gailiti poolt soovitatud vene mõjudest vabanemine oli vähemalt tema rühmakaaslase Visnapuu suhtes nende mõjude kättenäitamisega kergendatud. Juba eelmisel aastal olid Albert Kivikas ja August Alle selle allikate ülesotsimise töö sooritanud. Esimese asjalik, roh­kel faktilisel materjalil tuginev uurimus „Vene mõju Henrik Visna­puu loomingus” (Päevalehe lisa nr. 6 ja 7, 1921) kutsus esile vaid­luse Visnapuuga, kus viimane end sellest mõjust katsus sõltumatuks seletada (stud. phil. Henrik Visnapuu: „Henrik Visnapuu, vaidluskiri.” Päevaleht nr. 131, 1921), tegelikult aga sellele uusi tõendeid juurde tooma provotseeris (Alb. Kivikas: „Mõned read.” Päeval. nr. 161, 162, 1921). Alle kriitiline grotesk „Poeeside kuningas” (ära trükitud kogus Lilla elevant) võttis omakord veel põhjalikumale lahkamisele kogu Visnapuu loomingu, püüdes eraldada ehtsat eba­ehtsast, omapärast jäljenduslikust, tõelist elamust poosist ja bra­vuurist. Ei jäetud sääl märkimata ka Visnapuu rahutut kalduvust alati uusi voolusid sünnitada, manifeste ja loosungeid sepitseda.

Kuidas oli siis nüüd selle uue rahvusliku kirjanduse üritamisega? Alle oma järjekordses, Tarapitas ilmunud följetonis „August Gai­lit enne ja pärast surma” (v. ka Lilla elevant) püüdis katet kergitada selle ürituse inimlikelt, vast liig inimlikeltki põhjusilt. Alle följe­tonistina loomulikult liialdab, aga teisal olid ilmsesti liialdatud ka Gailiti ja Visnapuu kaebused kirjanduslikust kriisist. Kuidas oli siis lugu tegelikult selle kriisiga?

Kõige lähemale tõele jõuab küll Hugo Raudsepp, kui ta ühes kirjanduslikus aasta-ülevaates kirjutab: Aastatoodang ei paku üle­vaadet mitte kirjanike loomevõime ja püüete silmapilgu-karakterist ja temperamendist, vaid kirjastamisoludest. Lugeja ei jõua nii­palju raamatuid osta kui neid trükitakse. Kirjastuste arv on meil suurem kui kunagi, raamatutoodang otse uputuslik. Raamatunälja päevil (1917-19) läks kõik, mis turule tuli – see kasvatas kirjasta­jate isu ja kirjanike temperamenti. Kellel uue loomine kuivama kippus või tarvilises tempos ei edenenud, see korraldas vanu asju trükiks. Kirjanikul tekkis illusioon, et meil on võimalik kutsekirjanikuna ära elada, kui aga aastas tarvilik arv käsikirju anda. Kuid mõne aasta pärast oli turg «küllastatud, osalt ka selle tõttu, et trükid paisusid ennekuulmata suureks (4000-6000 eks.). Meie kir­jastajad tegid „suurel hooajal” ja ka veel vähe hiljem lepinguid, omandasid käsikirju mitmeks ajaks ette. Tehti lepinguid uudiste kohta, aga ka teiste, kolmandate ja neljandate trükkide kohta. Kui ilmusid turuküllastuse tunnused, olid kirjastajad koormatud endiste kohustustega, uusi käsikirju võeti vaevu vastu. Veel 1920. a. leidub rohkel arvul värskema loomistöö saavutusi. 1921. a. on seda äärmi­selt vähe. See on vanade lepingute täitmise, teiste ja kolmandate trükkide aasta. Teises ja kolmandas trükis ei ilmu mitte üksi Kuhlbarsi ja Söödi, vaid ka Adsoni, Alle, Barbaruse, Suitsu luuletus­kogusid, mitte üksi Bornhöhe, Mändmetsa, Petersoni, Saali, Wilde, vaid ka Lattiku, Metsanurga, Mõtslase, Tammsaare, Tuglase jutte ja romaane. Pääle selle avaldavad raamatuina vanemaid ajakirjandu­ses ilmunud asju Kitzberg, Milli Mallikas, Rumior, Sillaots. (Hugo Raudsepp: „Meie algupärane ilukirjandus 1921. a.” Eesti Kirjandus nr. 3, 1922).

Kirjandus muutus äriesemeks, ja kirjastajad kui äriettevõtted loomulikult läksid vähema vastupanu teed. Nad saatsid eeskätt turule seda, mis ühest küljest oli odavamini kättesaadav (vanemate kirjanike uustrükid) ja teisalt tõotasid rohkem tulu (kooli program­mes nõutavad raamatud, turukirjandus). Lugeva publiku üldiselt madal maitse kui ka „aja vaim” lõi eriti soodsa pinna viimast liiki kirjandusele. Nii ei ole meil ka kunagi varemini turukirjandus lokanud nii umbrohurohkelt kui noil aastail. Seda andsid välja ning levitasid raamatukogudesse isegi niisugused kirjastused nagu „Kool”, kus olid osanikeks meie haridustegelased kuni haridusministrini ja mis õieti oleks pidanud hoolitsema rahva kultuurilise taseme tõst­mise eest. (V. näit. H. Visnapuu: „Eesti kirjanduse tuleviku ideaal?” Päevaleht nr. 114, 1922).

Kõik see loob pildi, mis mõnedele võib paista meie kirjanduse erilise kriisina. Kuid tõeliselt see kõneleb ainult aja ärilistest ten­dentsidest, mis püüdsid endid ka kirjanduse kohta maksma panna, tõusikliku kodanluse maitsemadalusest ja riikliku kultuurpoliitika puudusest. Sellepärast on loomulik ning arusaadav Tarapita võitlus üldise kultuurivaenulikkuse ja äritseva tõusikluse vastu. Mui­dugi on õigus Gailitil, kui ta väidab, et „kirjanduslik töö pole ometi võitlusartiklid”, kuid ta eksib, kui ta seda võitlust peab mõttetuks sülitamiseks vastu taevast (v. tsiteeritud „Tänapäev”). Seda võitlust tuli pidada, sest seda ei pidanud keegi muu, see oli tarvilik:, et võiks alata senisest produktiivsem ja väärtuslikum looming.

Kui Tarapita 1922. a. lõpul oma tegevuse lõpetas, siis mitte selle­pärast, et tal enam midagi ei olnud ütelda, vaid sellepärast, et ta osa oma nõudmisist arvas saavutanud olevat. Kirjandust ja kirjanikke oli siiski hakatud arvestama, aga ühtlasi oli toime tulnud ka kogu kirjanikkonna koondumine Kirjanike Liiduks, milleks juba 1919. a. saadik oli eeltöid tehtud. Samuti seisis teostumisele lähedal Liidu oma häälekandja riiklikul toetusel, mille eest ka mitte vähe ei oldud piike murtud. Kõik see seadis kirjanike ette uued, ühised ülesan­ded, mille täitmisele arvati tarvilikuks asuda ühiselt.

Jaan Kärner

II osa Loomingust nr. 7/1934