Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Teel balti vaimse entente’i poole

 

                              Balti nädala puhul

 

1

Ajalooline balti ruum on saatuse poolt määratud kolme väikerahva — eesti, läti ja leedu rahva — eluruumiks. Selles ajaloolises ruumis tähendab ükskõik millise rahva tasakaalu häiring kogu ruumi tasakaalu kallutamist kas siia- või sinnapoole. Suured geopoliitilised jõud on üha tihendamas balti eluruumis asetsevate rahvaste saatuseühisust. Ka majanduslikud tegurid töötavad üha selle ruumi liitmise kallal. Siit ei ole raske järeldada ka vaimse pealeehituse üha suurenevat sarnasust ja ühtlust, pealegi kui ka sotsiaalne kihistus ja sotsiaalsed mõjurid on kõige kolme rahva juures peagu samad.

Ühtlustavate tegurite olemasolu juures leidub siiski ka lahutavaid tegureid. Nendest olgu mainitud kõigepealt eesti, läti ja leedu keele täielikku erinevust üksteisest. Nendest seisab küll läti keel leedu keelega sugulusastmes, eesti keel aga kuulub täiesti eri rühma. Balti ajaloolise saatusruumi liitumist ühtlaselt seotud kultuurruumiks on takistanud just keelte erinevus. Ei ole põhjust ka pidupäevadel unustada seda tõsiasja, nagu ei ole põhjust unustada ka balti rahvaste ürgset rassilist erinevust. Kaine analüüs ja reaalne suhtumine ühendavaisse ja lahutavaisse teguritesse tagavad meile ja meie tööle balti rahvaste lähendamises palju suuremaid tagajärgi kui lausa piduvaimustusest kantud üritused, mis sagedasti jäävad nende kokkutulemiste kaunissõnadeks.

Rassiline erinevus, rahvusliku omapära algallikad ja keelte eri rühma kuulumine ei lase meil unistada sellisest tihedast kultuurregioonist balti ruumis, nagu seda on skandinaavia kultuurregioon, mis on tõusnud ühtlaselt ühisgermaani saagadest alates. Olgem sellest teadlikud, nagu sellestki, et eesti, läti ja leedu kultuuriühtlus on peamiselt ajaloolise ja eriti uuema aja resultaat; siia juure kuuluvad muidugi ka ühised välismõjutused nii ajalooliselt kui ka eelajalooliselt ajalt.

Võtnud kainesse kalkulatsiooni balti rahvaste tõulised ja keelelised erinevused kui lahutavad tegurid, teame aga, et üha kasvava üldeuroopaliku arengu taustal ürgomapära kahanevalt taganeb üldinimliku ühendava ja nivelleeriva kultuuri ees. See vältimatu areng, niipalju kui meie ka kõneleksime rahvuslikust omapärast ja eraldumisest, lähendab kõike kolme balti rahvast ühiseks moodsa kultuuri pereks. Ja moodsa kultuuri saavutuste osandamine balti ajaloolises ruumis kuulubki minu arvates nii kirjanduses kui ka kunstides meie tänapäeva ja tuleviku püüdluste kavasse, pealegi kui nii geopoliitilised, sotsiaalsed kui ka majanduslikud jõud töösklevad balti ajaloolise ruumi tihedama liitumise suunas.

Nagu meie kõik teame, ei hõlju kirjandus ja kunstid eraldatuna elust ja tööst kuskil maa- ja taevavahelises tühjuses. Kirjandus ja kunstid ei juhi küll inimese elu ega oma mingisugust primaati inimese kogu vaimses tegevuses. Kuna aga kirjandus ja kunstid loovalt vormivad elujõulise inimese aistingute, tundmuste ja tahte funktsioone, siis tahes või tahtmata kujundavad nad koos sellega elu ennast, nagu elu oma poolt mõjutab kirjaniku ja kunstniku loomingut.
Sellest järeldub, et reaalne ja tihedam lähenemine rahvaste vahel, ükstaspuha millisel alal see ka toimuks, ei ole lõplikult mõteldav ilma kirjanduse ja kunstide vahetalituseta. Juba üksi see asjaolu loeb palju, et kirjanduse ja kunstide kaudu mõistetakse ja aimatakse teise rahva iseloomu, selle rahva tundmuste ja tahte funktsioone, selle rahva alateadvuslikke tunge ja kultuuripüüdluste dünaamilisi jooni, — kõnelemata kultuurivarade vahetamise rikastavast mõjust vahetust sooritavate rahvaste juures.

Seda kõike on balti rahvad (eriti Eesti ja Läti, kuna Leedu on seisnud veidi kõrval) juba ammugi enne nende rahvaste iseseisvumist vaistlikult taibanud. Eesti ja läti kirjanduse väärtteoste vastastikku tõlkimise ajalugu ulatub sügavalt läinud sajandisse, võttes nüüd üha suurema ja kavakindlama ulatuse. Võiks ju ütelda: maailmakirjanduse suurteoste varamud on seisnud mõlemaile lahti. Aga ei. Rahvad on alateadvuslikult taibanud, mida nende vaimsele tervisele on tarvis. Seda rahvaste eneste poolt vaistlikult rajatud kultuurirada tuleb meil laiendada ja sillutada — suureks kultuurimaanteeks.

 

2

Mida võiksid eesti kirjanduse ja kunstide saavutused ning vaimse elu kogemused kõnelda teistele rahvastele? Kahtlematult osutavad eesti kultuuripürgimused paralleeljooni teiste balti rahvaste samade pürgimustega võrreldes. Eesti kirjandus- ja kultuurilugu võiks jutustada teisendatud kujul samast visast võitlusest vaimse eneseteostuse poole ja sarnastest saavutustest kirjanduse ja kunstide alal, nagu seda märgivad ka läti ja leedu kirjandus- ja kultuurilood. Isegi see tee, mida mööda on käinud ja praegugi käib eesti vaimne eneseteostus, osutub sarnaseks läti ja leedu kultuuritaotluste teele.
Kõigest sellest huvitavast alast kõnelda viiks meid kirjutuse raamist välja. Suureväärtuslikku ja huvitavat materjali võiks pakkuda uurimuslik balti võrdlev kultuurilugu, kui keegi balti kultuurloolane ja filoloog võtaks vaevaks sellise teose kirjutada. Piirdugem siin vaid üksikmärkustega.

Kõigepealt tõendab eesti trükiste arv enne ja pärast Eesti iseseisvumist seda tohutu suurt väärtust, mida üks rahvas võib omada riikliku iseseisvuse näol. Eesti trükiste arv enne ja pärast Eesti iseseisvumist kõneleb vääramatut keelt. Käepärast olevail andmeil ilmus 1535.—1917. a. 14.503 trükist, 1918.—1934. a. — 16.495 trükist. Seega ilmus iseseisvuse 16 a. jooksul enam trükiseid kui ligikaudu 400 a. jooksul enne iseseisvust. Kas need arvud ei kõnele võitmatut keelt ühe balti rahva iseseisvuse väärtusest!

Aga kasutame muudki statistikat, mis on seoses vaimse eneseteostamisega riikliku iseseisvuse raamides. Peale tavaliste eelarvekulutuste haridus- ja teiste ministeeriumide kaudu toimib Eestis Kultuurkapital, mille ülesandeks on kirjanduse, kunstide, teaduste ja rahvahariduslike ürituste toetamine. Käesoleva aasta Kultuurkapitali eelarve tulud ja kulud on tasakaalus Kr. 465.000. Sellest summast langeb peale pensionikassa kaudu antud toetuste loovale kirjandusele ja kirjanikele toetuseks Kr. 44.280.—.

Peale Kultuurkapitali tegutseb kirjanduse edendamisega veel Eesti Raamatufond, mis koos Riigipresidendi toetustega annab aastas auhindadena välja umbes 14.000 krooni.
Kuigi need summad kasvavat kirjanike pere ulatust ja kirjanduse enese tõusu silmas pidades väheseks kipuvad jääma, siiski ei ole iseseisvusaegsed kirjandusliku loomingu tingimused kuidagi võrreldavad enneiseseisvusaegsete oludega, mil 1000-rublaline annetus “Kalevipoja” illustreerimiseks lausa sensatsiooni äratas. Praegused Raamatufondi auhinnad on ka seltskonna poolt annetatud, aga mis on enneiseseisvusaegsed mõned üksikud 150- ja 25-rublased auhinnad nendega võrrelduna?

Eesti kogemus vaimse loomingu alal on õpetanud ja tõestanud, et väikerahvas ei või oma vaimset loomingut jätta majanduslikult sõltuvaks turu nõuetest ja pakkumistest. Väikerahvas peab, kui ta tahab edasi jõuda, riiklikult ja seltskonna kaasabil majanduslikult soodustama vaimset loomingut, kandes puudujäägid, mida põhjustab väikse rahva piiratud kirjandusturu ostujõud. Üha tungivamaks osutub vaimse loomingu soodustamise nõue meie päevi üldinimlikult varjutatud vaateveeru all. Sest kes end on teinud vaimselt tugevaks, see püsib aja mühisevais tõmbtuultes.

Aga siirdugem arvude alalt kirjanduse eluliste ideede valda. Ka siin avastub rööpmeline suhe balti ruumis elavate rahvaste kirjanduse vahel.

Kirjanduslike voolude vaheldus vanaromantikast uusromantikasse ning sümbolismi, vanarealismist uusrealismi — see on tee, mida on käinud nii Eesti, Läti kui ka Leedu ajaliste kõikumistega ja rahvuskarakterist olenevate erivarjunditega.

Eesti kirjanduslike meistriteoste kestev mõju sunnib meid tunnetama, et kirjandus pole mitte ainult loomisjõudude mäng esteetiliste kategooriatega, vaid et kirjandusel peale selle, et olla dokument ühe rahva maksimaalsest loomisjõu avaldusest, on kogu rahva elus täita veel suur funktsionaalne ülesanne, omades seega vaidlematult elulist väärtust.

Nõnda veenab meid eesti kirjanduslugu oma viimase 80 aasta kestusel, et eesti luule oma parimate esindajate kaudu on paralleelselt ühiskondliku arenguga võrsutanud ja formuleerinud Eesti riikliku iseseisvuse unistuse ja mõtte, ning on arendanud rahvusliku eneseteostuse ideaali sisulist külge. Ajal, mil poliitilised olud olid väga kitsad, juhtis luule oma julgete unistuste kaudu koguni rahvuspoliitiliselt kogu rahva meeli. Sellelt kultuuri- ja rahvuspoliitiliselt eneseteostuse joonelt tõusevad esile sellised nimed nagu Koidula, Friedrich Kuhlbars, Ado Reinvald, Juhan Liiv, Karl Eduard Sööt, Gustav Suits.

Enne iseseisvumisaega formuleerib Juhan Liiv rahvuspoliitilise usutunnistuse järgnevalt:

„Kui Tiituse tööd ei tehta       Ja nõnda on lugu ka Eestis
just iga rahvaga,                    ja nõnda on elu käik:
saab aeg tulema, näete,        Ükskord — kui terve mõte —
et vabad on nemad ka.          ükskord on Eesti riik.”

Aga veel varemalt (1882. a.) sõnastati Eesti vabariigi mõte A. Dido poolt J. V. Jannseni luuletuse „Nüüd üles vene alamad” parafraasis järgnevalt:

„Sest priius läigib meie eel
ja Eesti vabariigi peal”.

Luuletaja loomus pole mitte ainupalgne. Seepärast on ka need luuletajad, kelle pea- või kõrvalmotiivideks on olnud rahvuspoliitilised ained, käsitelnud sotsiaalseid ja üldinimlikke teemasid. Kuid võib kogeda, et ühiskondlik motiivistik mängib peaosa rea kirjanike juures, kelledest tuleks nimetada Johannes Barbarus, August Alle, Juhan Sütiste, Jaan Kärner, Erni Hiir ja Hugo Raudsepp. Meie suurim naisluuletaja M. Under oma klassikalistes elumeelsetes luuletustes riivab mööduvalt seda gruppi, andes paremiku isikuelamuste üldinimlikul joonel, nagu seda teeb proosas rahvusvaheliselt tuntud „Toomas Nipernaadi” autor August Gailit ja samuti Friedebert Tuglas, eesti uusromantismi suurim esindaja proosas.

Eesti kirjandus näitab meile, et nii rahvus- kui ka sotsiaalpoliitilised teemad kerkivad täies suuruses ja põhjalikus käsituses üles proosas alles kunstipärase realismi ajastul. Samuti väidab meile eesti kirjanduslugu, et nii rahvus- kui ka individuaalkarakteri analüüs omab tõelise põhja kunstipärases realismis, milles see pühitseb ka oma suuremaid saavutusi.

Kui meie laiast andelisest realistlike prosaistide vanemast generatsioonist tõsta esile vaid kolm suurt nime — Eduard Vilde, Anton H. Tammsaare ja Mait Metsanurk — ja siis nooremast generatsioonist lisada Albert Kivikas, August Mälk ja August Jakobson, siis kõnelevad nende meeste teosed suurest võitlusest ja tööst eesti rahva poliitilise, majanduslik-sotsiaalse ja vaimse eneseteostamise alal. Need on samad ideaalid ja samad võitlused, mis on vaimustanud ja kandnud ka läti ning leedu kirjanduse valitud paremikku. See on sama kõrge humaansus, sügav inimlikkus ja sangarlik andumine tõsisele tulevikkukujundavale ja loovale tööle ükspuha millisel alal. Kui Eduard Vilde oma talupojad romaanis „Mahtra sõda” viib lahingusse balti feodaalhärrade vastu, siis ehitab ta seega Eesti tulevikku. Kui Anton H. Tammsaare oma suures talupoja-epopöas „Tõde ja õigus” kahel vastandtüübil laseb võidelda sookuivatuse peakanali ääres, siis on see autori enda sõnade järgi mikrokosmoses sama heitlus ehitavate ja hävitavate jõudude vahel, mida näeme maailma suurimailgi lahinguväljadel. Sama vankumata sotsiaaleetilise südametunnistusega langevad ja tõusevad Mait Metsanurga kangelased võitluses inimese, eestlase ja eesti rahva parema tuleviku eest.

Noorema generatsiooni realislikud prosaistid ei ole oma tippsaavutusi veel andnud, kuid nad laiendavad ja süvendavad antud võitlusala rikkalike lisanditega.

Inimene ei ole aga sünnist surmani igal hetkel rahva ja ühiskonna teenistuses. Inimene elab üksikuna ja perekonnas ka oma isiklikku elu, olemata seejuures asotsiaalne tüüp. Tungide dünaamika, aistingute ja meelte norud ja rõõmud nõuavad loomingulises protsessis väljaelamist, tahte funktsioonid lähema või kaugema ümbruse ümberkujundamist oma näo järgi. Eesti kirjandus kõneleb meile nende võimete tõusvast rakendusest inimkarakterite ja vahekordade kujutamises. Ajuti langeb rõhk ja nõudev hindamine proosas ja luules just nendele teguritele. Sellest tõusevad kirjanduslikud rühmad ja võitlused. Käesoleva teema piiratus ei võimalda selle liigi kirjanduse lähemat iseloomustamist, kuigi sellelt alalt võiks esitada meistriteoseid. Võiks nimetada üksikuid nimesid nagu luuletajad Ernst Enno, Johannes Semper, novellist Peet Vallak, ja Under i järglane, elumeelne naisluuleta ja Kersti Merilaas.

Kas tarvitseb üldse küsida, kas balti ajaloolises saatusruumis paralleelselt esineva loomingulise eneseteostamise vastastikku tundmaõppimine ja vastastikune toetus vaimsel alal ei soodusta ja kindlusta kõigi kolme balti rahva juures veel suuremat vaimse loomingu õitselepuhkemist.

 

3

Mida oleks siis veel teostada siin balti kolmikrahva geopoliitiliselt, majandus- ja kultuurpoliitiliselt ühtlustatud eluruumis? Ideaalid on katvalt saavutamatud, kuid tee ideaalide poole on lahti ja see tee, mis meile ajalooliselt on määratud, on tee baiti vaimse entente’i poole. Sellest teest on tükk maad käidud, seda teed on sillutatud meeste ja naiste heatahte ja veel kaunimate soovidega. Sõprusühingud on teinud suure töö tihedamate sidemete loomiseks kõigil tegevusaladel kolme väikerahva vahel. Pea- ja välisministrite, pressi ja teiste instituutide vahelised konverentsid on hoidnud sidet, teosed naabermaade üle on andnud tõhusat ülevaadet nende maade püüetest ja kirjanduse ning kunstide vahetus on tõstnud üksteise vaimsest loomingust osasaamist.

Mis puutub just viimasesse, see on kirjanduse ja kunstide ühisesse osasaamisse kolme balti rahva vahel, siis see on olnud juhuslik ning on jäänud üksikute pioneeride isiklikuks ettevõtlikkuseks. Sellist olukorda ei saa pidada ratsionaalseks. Mis puutub eriti kirjanduslike väärtteoste tõlkimisse balti rahvaste vahel, siis peaks seda juhitama kindlast keskkohast ja kavakindlalt. Minule näib, et aeg on ülimalt küps, et eesti, läti ja leedu kirjanduslikud organisatsioonid oma esindajate kaudu looks alalise keskuse, nagu need on olemas ajakirjanikel ja üliõpilastel. See keskus võiks tegutseda kavatsetava Balti instituudi juures ja toimida kirjandusliku sektsioonina. Sektsiooni ülesandeks oleks olla kontaktis kogu kirjanduse elu ja loominguga vastavail maadel ning leida teid ning võimalusi väärtteoste vastastikuseks tõlkimiseks, ülevaadete muretsemiseks jne. Teadagi, et alati ei saa lähtuda ainult majanduslikest kalkulatsioonidest. Kirjanduslikult hea tõlge nõuab suuremat ajakulu kui seda tasuks tõlke kirjastaja. Seepärast peaksid kõigi kolme maa hariduse juhid leidma summasid tarvilisteks kuludeks juba kindla eelarve alusel.

Kirjanduslike väärtteoste kavakindla vastastikku tõlkimisega seoses ja üldise huvi äratamiseks esitaksin ettepaneku kaalumiseks, kas ei ole mõteldav Balti kirjandusliku auhinna asutamine. Auhinna suurus oleks 5000 Eesti krooni. Selle paneks kokku kolm Balti riiki. Auhind antaks välja igal aastal järgemööda Eestis, Lätis ja Leedus tingimusega, et Balti auhinna saanud teos tõlgitaks teise kahte keelde.

Teiste koostöövõimaluste hulgas tuleks kaalumisele võtta ja järjekindlalt teostada vastavate ajakirjade erinumbrite ja aastaraamatute väljaandmine ning järjekordsete laialdasemate kokkutulemiste korraldamine eesti, läti ja leedu kirjanike vahel.

Kõigest sellest tõuseks vastastikune vaimne rikastumine balti ajaloolises ruumis elavate rahvaste juures, mis omakorda kindlustaks nende rahvaste riiklikku ja kultuurilist iseseisvust.

Tee balti vaimse entente’i poole on käidav.

Henrik Visnapuu

Varamust nr. 6/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share