Juhan Liivi elu
Juhan Liiv
„Kurbus, valu ja ahastus on kaunis, kui ta on meist kaugel. Kui ta on kaotanud kõik selle, mis temas oli isiklikku, erainimlikku. Kui ta on muutunud kurbmänguks, maastikuks või sümfooniaks. Kui ta on muutunud selleks, mida nimetame kunstitööks.” Nii on lausunud Fr. Tuglas ühes mälestusartiklis Juhan Liivist. Ja tõesti lugedes Liivi lüürikat, nautides neid õhkuv-valusaid hingepihtimusi või ka neid selgepiirdelisi loodusemaalinguid unustame selle, kes on nende taga: vaese kannatava luuletaja. Ja siiski just Liivi loomingu mõistmiseks on meil rohkem kui ühegi teise eesti kirjaniku juures vaja tunda ka selle autori valulis-traagilist elulugu.
Juhan Liivi sünnikoht asetseb Peipsi ääres Riidmal. Ta vanemad Benjamin ja Marianna olid varemini pidanud Alatskivi lähedal asetsevat veskikohta, kuid et see mõisa külge liideti, pidid nad siirduma mujale ja leppima kehva kandikohaga Riidmal. Siin sündis Juhan Liiv 18. aprillil 1864. a. Juba tema sündimisest peale liikus ta elu traagilise tähe all.
„Ta sündis nimelt elumajast eemal asuvas vihusaunas, kuhu ta ema oli põgenenud vanemate laste ja teenijata pilkude eest. Isa oli sel ajal metsas tööl. Alles õhtul koju jõudnud, kuulis ta, et naine saunas poja sünnitanud. Ta oli oodanud tütart, kuna tal niikuinii olnud juba neli poega, ja ta olnud nüüd nii pahane, et kolme päeva kestel pole läinud sauna naist ega poega vaatama. Alles neljandal päeval toonud ta naise ühes lapsega toa juurde. Hiljem leppinud isa olukorraga, ja ema kasvatanud poega suurima helluse ja armastusega .“
Liivi vanemad olid väga usklikud. Ta isa kuulus vennaste hulka ja olla esinenud vahel koguni lugijana. Piibli oli ta enam kui kord läbi lugenud. Kodus elati karsket kristlikku elu, lapsi püüti kasvatada samas kristlikus vaimus. Perekonnas valitses kindel traditsioon ristinimede suhtes. Eelistati piiblilikke nimesid (Joosep, Elias, Jakob). Ka tulevane luuletaja sai eesnimeks uustestamentliku Johannese, mille ta hiljemini luuletajana asendas rahvapärasema Juhaniga.
Juhani olles paariaastane (a. 1866), kolisid ta vanemad Riidmalt Rupsi külla Oja tallu rentnikuks.
Autobiograafilises luuletuses „Emale“ kujutab Liiv seda perekonna kahekordset sunniviisilist elukoha muutmist (veskikohast Riidmale ja Riidmalt Rupsile).
Rupsi küla asetseb umbes viis km Alatskivi kirikust lõuna pool Tartu—Kodavere maantee ääres. Lääne pool maanteed asetsevad põllud, ida pool laotuvad laiali madalad heinamaad. Peipsini on siit linnulennult umbes kolm kilomeetrit ja selle sinine pind paistab vaatajale kätte. Juhan Liivi lapsepõlves kattis küll kogu madalikku tihe mets, aga tolgi ajal paistis Peipsi sinine selg Oja talust mõnikümmend sülda põhja poole põlluseljandikule. Vähenõudlik ja ühetooniline oli L. lapsepõlve kodu ümbrus, kuid siiski armas: põllulapid, karjamaa võsad, sood ja metsatukad. Liivi lüürikas ja jututoodangus kajastub hiljemini see maastik.
Oma lapsepõlve veetis Juhan enamasti üksinduses, teiste lastega ta palju ei seltsinud. Nagu kõik tolleaegsed talulapsed, pidi Juhangi vanemaks saades läbi tegema karjapõlve. Seda aega on L. kujutanud hiljemini „Varjus“ ja „Käkimäe käos“.
Lugemise õppis L. selgeks kodus oma vanemailt vendadelt Kümneaastasena astus ta Naelavere külakooli, mis asetses vaevalt km Oja talust Alatskivi poole maantee ääres. Siin käis ta kolm aastat. Õpingute kõrval harjutas ta siin ka viiulimängu. Ta vend oli Avispeal (kuus km Rupsilt) asutanud muusikakoori ja siin käis Juhan laupäeva-õhtuti kuulamas muusika-harjutusi ja laenamas venna raamatukogust raamatuid lugemiseks.
Pärast Naelavere külakooli lõpetamist tahtis L. edasi õppida
Kodavere kihelkonnakoolis. Et aga vanemate majanduslik olukord oli vilets, siis ei võimaldunud see talle enne kui 1879. a. sügisel.
Kodavere kihelkonnakool oli tol ajal heal järjel, õpetajaks oli Johann Jürgenstein, kes on J. Lille varjunime all tegutsenud ka eesti kirjanduse põllul. Jürgenstein oskas teha õppetööd huvitavaks ja äratada õpilastes huvi kirjanduse vastu. Ta pani suurt rõhku eriti õpilaste eesti keele kirjaoskuse arendamisele ja temalt said tõuget mitmed õpilased kirjanduslikul alal tegutsemiseks, teiste hulgas ka Jakob ja Juhan Liiv. Juhani õpingud edenesid keskmiselt, välja arvatud matemaatika, mille kohta ta ise hiljemini tunnistab luuletuses „Emale“:
Rehkendada ma ei mõistnud
koolis, ega — eluski…
Kihelkonnakooli ajajärgust on pärit ka J. Liivi esimene ajakirjanduslik katse. Tol ajal oli käimas võitlus Eesti Kirjameeste Seltsis jakobsonlaste ja hurtlaste vahel. Kui a. 1881 Hurt EKS-i presidendi ameti maha pani ja Jakobson asemele valiti, hakkasid hurtlased seltsist välja astuma. Rohkesti ilmus neid loobujate nimekirju „Eesti Postimehes”, mille toimetajaks oli tookord A. Grenzstein. J. Liiv koostas Alatskivil fiktiivse nimekirja loobujatest nii, et eesnimede esimesed tähed moodustasid sõna „Baltlaste“ ja perekonnanimede algustähed — „Piirikivi”, mis oli Grenzsteini pilkenimeks. Grenzstein, pettust mitte aimates, trükkis selle nimestiku ära.
Kodavere kihelkonnakoolis käis L. kaks talve; koolikursus jäi tal lõpetamata. Saksa keele oli ta siin siiski seevõrra ära õppinud, et võis edaspidi vabalt lugeda saksakeelset kirjandust ja sel teel oma silmaringi laiendada.
Juhani vend Jakob oli saanud a. 1880 Väike-Maarja kihelkonda Triigi-Avispeale õpetajaks ja vallakirjutajaks. Aga juba järgmisel aastal haigestus ta siin raskesti ja kutsus Juhani endale asetäitjaks. Juhan saabuski 1882. a. veebruaris. Väike-Maarjas sattus Juhan vaimselt ärksasse ümbrusse. Siin tegutses Aleksandrikooli abikomitee. Väike-Maarjas elasid tol ajal ka mitmed eesti kirjanikud. Peale Jakob Liivi elasid siin veel Peeter Jakobson — „Udumäe kuninga“ autor, hiljem asusid siin lühemat või pikemat aega veel Jakob Tamm, Otto Münther, Mihkel Kampmann jt. Väike-Maarjas ärkas ka Juhan Liivi kirjanikuanne, alul küll ainult väliste olude tõukel. Juhan Liiv unistas algul nimelt muusikamehe elukutsest. Ta käis kümmekond km eemal asetsevas naaberkoolimajas orelil harjutamas, sest et Avispeal see puudus. Viimaks tõi ta endale naabrusest väikese harmooniumi koju. Kuid seda kohale asetades leidis ta, et enam kui pooled hääled olid mängimiseks kõlbmatud.
„Saatus ei taha, et minust muusikamees saaks,“ ütles ta vihaselt ja lükkas harmooniumi jalaga eemale. „Ei saa minust mänguriista puudusel muusikameest, siis kirjamees peab minust ikka saama; sulge, tinti ja paberit jõuan ma ikka enesele nõutada .“
Kõige suurem mõju Juhan Liivi kirjanduslikku loomingusse on olnud ta vennal Jakobil. Juhan andis Jakobile oma luulekatsetused arvustamiseks ja parandamiseks. Viimane arvustas neid karmilt, kuid õiglaselt. Juhani selle aja luuletuste ained olid kulunud, tema värsioskus oli algeline ning eriti abitu oli ta riimi leidmises. Kuid siiski ei kaotanud Juhan lootust, vaid ennustas vennale uhkelt: „Nüüd pean ma ennast sinu vennana esitama, aga aeg tuleb, kus sina end minu vennana esitad!“
Avispeale jäi Juhan umbes üheks aastaks. Siis elas ta jälle Alatskivil vanemate juures ja käis lühemat aega uuesti Kodavere kihelkonnakoolis, suutmata seegi kord koolikursust lõpetada. Vend Jakob oli vahepeal Avispealt lahkunud ja saanud koha Pandiveresse (Väike-Maarja kihelkonnas). 1885. a. suvel tuli Juhan talle siia külla. Sellest ajast on pärit üks tutvus, millel on olnud kaugeleulatuv mõju Liivi saatusse. Nimelt tutvus ta siin noore neiu Liisa Goldingiga, kellesse ta armus ja kellega täi tekkis kirjavahetus, mis kestis kaheksa aastat. Liiv on saatnud Goldingile selle aja sees üle saja kirja, mis pakuvad rohkesti materjali Liivi väliselu ja meeleolude jälgimisel.
1885. a. sügisel kutsus Jaak Järv Liivi Tallinnasse „Virulase“ toimetusliikmeks. Siin töötas ta ainult poolteist kuud, sest tal ei jätkunud küllaldaselt püsivust ning oskust ajakirjanduslikuks tegevuseks. „Virulase“ toimetuses töötas samal ajal ka Eduard Vilde, kellega Liiv iseloomude erinevuse tõttu ei sobinud. 1886. a. alguses asus Liiv Tartusse elama ja astus Treffneri gümnaasiumi edasi õppima. Ta õppis siin ainult pool aastat, sest tema haigus ei võimaldanud talle pidevalt töötada. Ka sattus ta koolijuhatajaga vastuollu.
Kujuka näite Juhan Liivi ja Treffneri vahekorrast annab järgmine lugu.
„Treffner toonud Liivi närvikliinikusse, et lasta tema tervise seisukorda järele katsuda. Ta jätnud Liivi eeskotta ootama, otsinud arsti üles ja teatanud sellele: „Tõin ühe õpilase siia, palun järele vaadata, kuidas on lugu tema närvidega.“ Kuid Liivgi liikunud samuti ühest ruumist teise, leidnud sama arsti ja öelnud sellele omakorda: „Tõin oma direktori siia, olge head, vaadake järele, kas ta mõistus on korras!“ Võime ainult kujutleda, millise näo tegi arst, kui mõlemad „hullud“ lõpuks üheskoos tema juurde ilmusid.“
Et need katsed ise leiba teenida ja edasi õppida ei õnnestunud, tundis Liiv end nüüd üleliigse inimesena ühiskonnas. Ta kirjutab Goldingile: „Minu tulevik on, lühidalt, ilma mingi lootuseta“. Ta elas selle järel Alatskivil vanemate juures ja Avispeal venna juures.
Õnnelikumateks silmapilkudeks olid Liivile need, mil ta puutus kokku Goldingiga. Ta hakkas unistama paremast tulevikust, ajalehe omandamisest ning väljaandmisest. „Taeva pärast, ma ei jäta enne järele, kuni ma tõesti ühe ajalehe olen omandanud.“ Aga tal puudusid selle kavatsuse teostamiseks igasugused ainelised eeldused. Kõige rohkem, mis ta võis saavutada, oli mõne ajalehe toimetusliikme koht. Ja seda tal õnnestuski saada. 1887. a. lõpul C. R. Jakobsoni asutatud ajaleht „Sakala“ oli läinud Jüri Peedi kätte. Et tõsta lehe taset jälle Jakobsoni-aegsele kõrgusele, selleks kutsus Peet Liivi Viljandisse lehe tegevtoimetajaks. Liiv asuski, täis lootust, oma uuele kohale ja püüdis vähemalt paar esimest kuud suure andumusega sisustada lehte. Ta avaldas siin hulga luuletusi, artikleid, arvustisi, jutte. Kuid sellele esimesele vaimustusele järgnes varsti pettumus ja meeleolu langus. Seda põhjustasid kehvad majanduslikud tingimused ja Liivi enese tahtejõuetu iseloom. Tema pessimismi väljendavad järgmised read, mis ta saatis Goldingile: „Minu elu on raske olnud… Raske töö on üksinda teha olnud, mured on sügavasti südamesse tunginud. Ma olen tööd teinud, aga sellegi peale vaatan kibedusega tagasi, sest et ma nõnda ei võinud teha, nõnda ei võinud valida ja kirjutada, kui mu oma süda mind käskis.“ Ta igatses eemale Viljandist ja „Sakalast“.
„Kord, kui Juhan jälle kodus Alatskivil olnud, olla isa Benjamin ta hobusele võtnud ja Viljandisse viinud, et ta uuesti „Sakala“ juures tööle asuks. Selle järele sõitnud isa tagasi, peatanud paar päeva Tartus asjatalituse pärast, kuid kui ta viimaks Alatskivile jõudnud, leidnud ta oma üllatuseks Juhani juba kodus ees ootamas. Toimetaja-härra oli päeva pealt ja nähtavasti jala ära põgenenud nagu poisikene, kelle kehv isa kurja peremehe juurde karjaseks viinud!”
Ta lahkus 1890. a. alguses „Sakala“ toimetusest.
Sama aasta veebruaris sai ta koha Grenzsteini „Oleviku“ toimetusse. Siia jäi ta kolmeks aastaks. See on tema püsivamaks, ühtlasi tegevusrikkamaks kohaks. „Oleviku“ toimetuses sattus Liiv ärksasse vaimsesse ümbrusse. Lehe peatoimetajaks oli Ado Grenzstein, andekam ning haritum tolleaegsete eesti ajakirjanike hulgas, nagu väidab Fr. Tuglas. Siin töötasid kaasa veel mitmed noored eesti kirjanikud: K. E. Sööt, G. E. Luiga, A. Saal, H. Prants jt. „See oli noor ja andekas, elav ning kultuurihuviline inimkoondis. Liiv võis õppida noorte andekate kirjanike ringilt paljugi kasulikku.
Et toimetuses töötas kaasa tolleaegsetes oludes küllaltki suur ajakirjanike pere, siis ei olnud noore 26-aastase Liivi töökoorem eriti suur. Ka välised elutingimused olid siin märksa paremad kui „Sakala“ toimetuses. Ta oli algul oma olukorraga väga rahul: „Ma olen oma kohaga väga hästi rahul, siin on ikka haritud inimesed ja sedavõrd käiakse ka teistega ümber. Midagi ei ole, mille üle kaevata võiksin.“
Sellest ajast on pärit ka koomiline vahelööke, millest vestab Fr. Tuglas. Liiv ja H. Prants tahtsid 1890. a. jõuludeks sõita Jakob Liivi poole ristsetele. Nad pidid „Oleviku“ kontoris kokku saama. P. ootas, kuid Liiv ei tulnud. Kui ta viimaks saabus, oli aeg nii hiline, et P. välja ruttas ja voorimehele istus, kellega L. tema arvates oli ette sõitnud. Liiv järgnes P.-le ja koos sõideti jaama. Jaamas ruttas L. pileteid ostma, kuna P. voorimehe arve õiendas ja pakid kaasa võttis. Tema üllatuseks oli üks pakkidest õige suur ja raske. Pärale jõutud, ei tahtnud külalistest kumbki suurt pakki omaks tunnistada, mis aga nendele enestele kui ka majarahvale ainult nali ja viisakas tagasihoidlikkus näis olevat. Pakk avati ja sees olid mõned pudelid veini ja mitmesuguseid maiustusi.
Suur oli aga L. ja P. üllatus, kui nad pärast pühi linna jõudsid ja voorimees neilt hakkas pakki nõudma. Nüüd selgus nende koomiline sissekukkumine: nad olid „Oleviku“ kontori ees suure rutuga võõrale voorimehele istunud ja sootuks võõra paki kaasa võtnud.
Kuid nagu see J. Liivi juures tavaliselt, kestis rahulolu oma olukorraga ainult lühikest aega. Tema kehaline ja vaimne nõrkus ning sellest tingitud rutuline väsimus mõjusid selleks kaasa, et ta tüdis varsti ka sellest kohast. Temas võttis maad lootusetuse meeleolu, mis vaheldus küll ka õnnekamate silmapilkudega, eriti siis, kui ta puutus kokku Liisa Goldingiga. .. Sina oled ainuke valgus mu tumeda — võib olla lühikese elutee peal.“ Kuid sedagi vahekorda tumestasid aeg-ajalised arusaamatused, mida põhjustasid Liivi kahtlused ja armukadedus. Liiv unistas lehe omandamisest ja kodu asutamisest, kuid unistusest ta kaugemale ei jõudnud — selleks oli ta liiga arg ning saamatu. Viimaks tekkis temas kavatsus hakata elukutseliseks kirjanikuks.
1892. a. septembris ütleski ta oma koha „Oleviku” toimetuses üles, üüris Hetseli tänavas pr. Escholtzi majas endale väikese toakese ja asus siia elama.
See tol ajal puuderikkas ümbruses asetsev puumajake pakkus kirjanikule ulualust 70 päeva, 12. oktoobrist 21. detsembrini 1892. „Nüüdne korter on ilusas kohas aias, sõbralik ja väga vagune,” kirjutab Liiv omast uuest asukohast Goldingile. Selles sobivas ümbruses rakendus kirjanik intensiivsele tööle ja kirjutas lühikese aja jooksul valmis oma tähtsama teose „Vari”.
Siin korraldas ta ka trükivalmis oma luuletused ja „Kümme lugu”. Samuti skitseeris ta siin „Käkimäe käo“ -esimese visandi.
See kõik nõudis talt suurt vaimset pingutust. Juba „Oleviku“ ajastul ilmnes ta vaimuelus korratusi. Nüüd ülepingutava töötamise tagajärjel murdus lõplikult tema hingeline tasakaal.
Ta hakkas põdema tagakiusamismaaniat, ta kuulis hirmuäratavaid hääli ja nägi igal pool jälgijaid. Ta ise kirjutab selle kohta:
„Tartus Hetzeli uulitsas pr. Escholtz’i majas elades oli öösi katusel paugutusi kuulda. Majarahvas ei teadnud seletust, mina ka mitte. Hiljem mõistsin, et sinna vist uulitsalt kive visati… õhtutel oli pimedal ajal liialt koerte haukumisi selle uulitsa ümbruses kuulda, mõnikord välja minnes nähti inimesi, minu arust kahtlasel mõttel seisvaid inimesi ligikonnas olevat, nagu kedagi ootavat. “
Veel tahtis ta oma elu korraldada, unistas raamatukaupleja elukutsest, kuid ta ei suutnud nüüdsest peale ette võtta midagi püsivamat. Ta tahtejõud oli halvatud.
Liiv oli lootnud, et „Varju“ ilmumine toob talle kirjanikukuulsuse ja loob talle paremad elutingimused. Ometi pidi ta selles pettuma. Ta ei leidnud oma uudisjuttudele hulgal ajal kirjastajat ja see ilmus trükist alles 1894. a.
1893. a. alguses siirdus Liiv vanematekoju Alatskivile. Siin asus ta uue hooga tööle ja kirjutas veel kaks pikemat jutustust — „Käkimäe kägu“ ja „Nõiatütar“. See oli tema viimane intensiivne tööaeg. Ta ei leidnud enam kuski rahu. Pärast seda ei suutnud ta end enam keskendada mingiks suuremaks kirjanduslikuks tööks. Kuid nüüd oli tema vaimuhaigus juba ilmne.
Maja Hetzeli tänavas, kus elas J. Liiv
P. Grünfeld kirjutab järgmisest loost:
Ühel suvisel päeval tuleb L. tema poole ja kaebab, et teda igal pool valvatakse ja vahitakse. Isegi venna juures maal ei jätvat nad teda silmapilgukski rahule.
„Kellest sa ometi räägid, Liiv?“ küsib G. temalt.
„Kellest, kellest?” vastab Liiv. „Ei tea, kellest muust kui politseinikkudest!… Tulin maalt üsna salamahti ära, et nad mind ei näeks. Valisin üsna kõrvalised teed. Aga kuhu sa ikka lähed? Jõuad linna, juba tema ees. Seisab Peterburi mäe all ja vahib ja vahib, naerab ja irvitab!…“
Miks ei pidanud Peterburi mäe all seisev linnavaht teda imestades silmitsema, kui Liivil palaval suvepäeval hall karvamüts pääs ja paks kasukas seljas oli?
Ses seisukorras elas ta umbes aasta maal, kuid et ta sattus märatsemishoogu ja muutus ümbruskonnale hädaohtlikuks, siis toodi ta märtsis 1894 Tartu närvikliinikusse, kuhu ta jäi ligi neljaks kuuks. Siin põdes ta läbi oma haiguse raskema järgu, olles vahel nädalate kaupa meelemärkuseta.
Liiv lahkus haiglast küll tervemana, kuid paranematuna. Nüüdsest algas tema elus rahutu, ligi paarkümmend a. kestnud ajajärk, mil ta ei leidnud kuski rahu, vaid rändas ühest kohast teise. Ta elas Alatskivil isakodus, sugulaste juures Pujanil, Plakso-Madise talus Kavastu-Koosal. Ka võttis ta ette rännakuid Tartu, elas Laiusel õpetaja J. Kõpu juures, lellepoeg õpetaja Joosep Liivi juures Raplas ja mujal. „Palju kümneid versti pakases ja tuisus, päikese lõõmas või sügisvihmas mööda poriseid maanteid — nii liikus ta.“ Tagakiusamismaaniaga seltsis hilisemal ajal veel suurushullus. Ta kujutles end Poola troonipärijana. Korra tegi ta isegi katset Varssavi sõita, et pääseda kauaunistatud Poola troonile. Jürgenstein jutustab sellest loost järgmiselt:
„Leidsin oma üllatuseks Liivi vagunist, kes seal oma vanas hallis mantlis sügavtõsise näoga istus ja vähe kõheldes ütles, et tal Varssavi tee jalge all. Kuid Valgast kaugemale see teekond ei ulatunud. Valgas rongilt maha astudes, et seal üht-teist õiendada, märganud Liiv, et tal õige räbalad vanad kalossid jalas on. Kuidas sa ilmud troonikandidaadina niisugustes kalossides Poola aristokraatide sekka! mõelnud ta. Ostnud siis kohe head uued kalossid. Kui ta nüüd pärastlõunasele Varssavi rongile piletit läinud ostma, tulnud välja, et piletihinnast mõnikümmend kopikat puudu tulnud. Nii jäänud Liivil sõit Varssavi katki ja ta ostnud pileti Tartu tagasi.“
Juhan Liiv oli ligi 10 aastat eraldatud eesti avaliku elu tähelepanu ringist. Temalt ei ilmunud ühtki tööd ega tuletanud teda keegi meelde. Ometi ei ole Liivi kirjanduslik tegevus neilgi aastail soikunud, vaid on üha jätkunud intensiivselt, nimelt lüürilisel alal, kuna tal pikemateks kompositsioonideks puudus keskendumisvõime. Ta on kirjutanud oma vaimupimeduse heledamail silmapilkudel suure hulga kõrgeväärtuslikke luuletusi.
Alles a. 1902 avastati uuesti Juhan Liivi isik, temast hakati avalikult kirjutama.
Erilist huvi hakkas tundma õnnetu luuletaja vastu eesti kirjanike noorem generatsioon, eesotsas Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglasega. G. Suits avaldas 1902. a. „Postimehes“ allegoorilise luuletuse „Käkimäe kägu“:
See tähelepanu kasvamine tema vastu kannustas teda suuremale kirjanduslikule tegevusele. Nüüd hakkas ta avaldama jälle oma luuletusi. 1904. a. ilmusid tema kogutud teosed.
Kahjuks aga hakkas tema tervislik seisukord halvenema. Ta võttis ette pikki matku, käies kümneid versti palja jalu ja kehvas rõivastuses. Ta suples siis veel, kui jäätükid juba vees ujusid. Kõik see mõjus nõrgale kehaehitusele. 1913. aasta veetis ta juba raskelt tiisikushaigena Koosal, Plakso-Madise talus.
18. novembril, mil sadas värsket lund ja värisev haige vaatles nukralt lumehelvete lendu, saabus surm ja viis kaasa selle, kelle elus oli olnud nii palju kannatusi, kuid kes oli andnud meie lähema mineviku kirjandusele nii palju ilusat, omapärast ja väärtuslikku.
Ta maeti kohalike ja Tartust saabunud matuseliste osavõtul Alatskivi kalmistule, kus puhkas juba enne teda üks meie rahva traagilisi kujusid, Laksi Tõnis.
Teda ei ole unustatud. Rohkem kui tema eluajal on teda meeles peetud pärast ta surma.
J. Liivi mälestussammas Alatskivi kalmistul
1924. a. püstitas „Teguri“ vabriku juhatus ja tööliskond ta hauale ilusa mälestussamba, mille ühel küljel on kadunu bareljeef ja teisel — ennustuslik luuletus „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“. Järgmisel aastal asetati koolinoorsoo poolt Tartus Hetseli tänaval asetsevale majale, kus Liiv elas a. 1892, marmortahvel sellekohase pealkirjaga.
Harald Jänes
„Juhan Liivi elu ja looming“, 1935