Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Lucien Muhlfeld’ile

Me ei saa täpselt esile manada seda, mida pole enam olemas. See, mida nimetame lokaalkoloriidiks, on unelm. Kui mõtleme, et üks maalija näeb suurimat vaeva, püüdes ligi­kaudu tõenäoliselt kujutada mõnd stseeni Louis Philippe’i ajast, siis kaotame lootuse, et ta võiks anda meile vähimatki kujutlust mõnest Louis Püha või Augustuse-aegsest sündmusest. Näeme õige suurt vaeva vanade relvade ja vanade kohv­rite kopeerimisega. Endise aja kunstnikud ei vaevanud end selle asjatu tõetruudusega. Nad laenasid legendaarsetele või ajaloolistele sanga­ritele oma kaasaegsete rõivad ja kuju. Nii maa­lisid nad loomulikult oma hinge ja oma aega. Kas saab kunstnik teha rohkem? Iga nende kuju oli keegi nende seast. Need kujud, keda hingestab nende elu ja nende enda mõte, jäävad igavesti liigutavaks. Nad kannavad tulevikku tunnistusi kogetud tunnetest ja tõelistest ela­mustest. Arheoloogilised maalingud on tunnis­tuseks ainult meie muuseumide rikkusest.

Kui tahate maitsta tõelist kunsti ja tunda mõne pildi ees avarat ja sügavat elamust, siis vaadake üht Ghirlandajo freskot Santa-Maria-Novella kirikus Firenzes, „Püha neitsi sündi­mist”. Vana maalija näitab meile sünnitaja tuba. Oma voodis ülesnõjatuv Anna pole ei ilus ega noor; kuid näeme kohe, et ta on hea perenaine. Ta on oma voodi peatsisse paigutanud ühe moosipurgi ja kaks granaatõuna. Voodi taga seisev teenija ulatab talle kandikul üht vaasi. On just pestud last, ja vaskvaagen on veel toa keskel. Nüüd joob väike Maria ühe kauni imetaja piima. See on linnadaam, keegi noor ema, kes on soovi­nud oma rinda graatsiliselt pakkuda sõbratari lapsele, et see ja ta enda laps, samust allikaist elu juues, talletaksid sellest sama maitse ja et nad siis veresidemete tõttu teineteist vennali­kult armastaksid. Tema juures temaga väga sarnane noor naine, või pigem tütarlaps, kes on võib-olla ta õde, rikkalt rõivastatud, lahtise otsa­esise ja palmikutega meelekohtadel nagu Emilia Pia, sirutab väikese lapse poole oma mõlemad käed, selle veetleva liigutusega, mis reedab emavaistu ärkamist. Kaks suursugust katselist, Fi­renze moe järgi rõivastatud, astub tuppa. Neile järgneb teenijatüdruk, kes kannab pea peal arbuuse ja viinamarju, ja see antiikselt drapee­ritud, haarava iluga kuju, kelle piha ümber on põimitud lehviv särp, ilmub sellesse kodusesse ja jumalakartlikku stseeni nagu ma ei tea mil­line paganlik unelm. Jah! ja ses soojas toas, neil lembeil naisenägudel näen Firenze elu kogu kaunidust ning kogu esirenessansi õitsen­gut. See kullasepa poeg, see eelkäija meister on oma suvise koiduna kirkal maalingul ilmutanud selle kombeka aja saladuse, kus tal oli õnn elada ja mille veetlus oli nii suur, et selle kaasaeg­sed ise hüüdsid: „Head Jumalad! oo õnneküllast aega!“

Kunstnik peab armastama elu ja meile näi­tama, et see on ilus. Ilma temata kahtleksime selles.

Anatole France

Koguteosest “Valik prantsuse esseid”, 1938