Humanismi uuestisünnist
  Â
Prof. A. Lieberti poolt (Belgradis) asutatud selts „Philosophia” on avaldanud äsja oma kolmanda aastaraamatu, millest tervelt 15 trükipoognat on pühendatud probleemile humanismi uuestisünnist.
Kõik omavahel küllaltki erinevad kirjutised uuest humanismist lasevad endid hõlpsasti ühise nimetaja alla viia, ja see on antinaturalism, võitlus vaimu omapära eest. Kui filosoofia viimaseil aastakümneil on ise naturalismi toetanud, siis süüdistab Liebert teda „raskes kohustuserikkumises”, mida ei vähenda asjaolu, et ta teised esindajad on liikunud küll kaugel naturalismist, aga „puhtakadeemilise tegevuse alal”, ilma et oleksid kaasa aidanud selleks, et filosoofia saaks „esineda kui elujõud” (Friedmann). Aga kas ei murra selline etteheide sisse lahtistest ustest, kuna ometi viimastel aastakümneil on võidud tähele panna tervet tihedat „elufilosoofiliste” suundade võrku? Ent just senise „elufilosoofia” vastu on uus humanism kõige järsumalt sihitud, võrreldagu ainult käesolevas koguteoses teravaid ja mitmeti õigustatud kriitilisi kirjutisi K. Löwithi ja M. Buberi sulest Scheleri ja Heideggeri vastu. Kui Buber tugevasti Jaspersi õpetust „kommunikatsioonidest” meenutavas deduktsioonis otsusele tuleb, et „ainult inimesed, kes võimelised on tõesti teineteisele sina ütlema võivad oma kohta ka tõesti meie ütelda” kas pole see vahest ise mingi elufilosoofia, aga samas ka humanism sõna kauneimas mõttes? Kui „elufilosoofia” all mõeldakse ainult vormimata tungide elu ja mõõdetava kehajõu jumaldamist kas ei tähenda see ühe mõiste kunstlikku kitsendamist?
Tähtsa aspekti küsimustes pakub muu seas K. Löwith oma kirjutises „Inimese ühtsus ja mitmekesisus”. Inimese ühtsust ei määravat veel tema kuuluvus „homo sapiens’i” liiki, inimene pole mitte iseenesest juba „humaanne”, vaid (Herderi järele) „humaansusele määratud”. Pärast Goethe ja Hegeli seisukohtade summaarset käsitlust kristliku humaansuse täiuslikkusest vaatleb Löwith üldise „inimsuse” eitamist Scheleri, Heideggeri ja Carl Schmitti poolt.
Scheleri juures laguneb inimsoo ühtsuse mõte seetõttu, et ta tunnustab resigneeritult inimtõugude ületamatut erinevust. Heideggeri ja Schmitti järele on üksikute inimtõugude vahel otse kuristik, milline asjaolu viib Heideggeri imelikult järsu nihilismini, kuna Schmitt oma pöörakuga poliitikasse ja „iga omaette olemasolu (s. täh. rahva või riikliku) tervikuvõime” nõudmisega toob sisse kollektiivse momendi, mis kogu ideoloogiat mitte vähem ei õõnesta kui mõlemate tendentside vastuseadmine Scheleri juures. Neist artikleist nähtub järgmist: kui humanitaarsel mõtlemisel on omad raskused, siis seda suuremad on nad antihumanitaarsel mõtlemisel.
Vähem raskusi on artikleil, mille humanitaarne tahe inspireerub kunsti või usu küsimustest (M. Schömann St. Zweigi üle, H. Prager Shakespeare’! Tormi üle, C. Sganzini Giambattista Vico üle jt.). Viimati mainitud artikkel annab selge tõenduse, et ka „uue humanismi” katte all võivad peituda tagurlikud tendentsid kultuuri alal, kuna seevastu kirjutised rootsi „kristliku humanismi” liikumisest (Kellerman, Björquist, Ahlberg, Beskow, Westin) jätavad kõige oma tugeva juurdumise juures teatavasse usundialusesse rõõmustavalt avarapiirdelise mulje, mõistes tervet rahvuslikku kultuuritraditsiooni õnnelikult ühendada inimkondsuse ideaalidega.
Sügava liigutusega aga võib lugeda selle mehe nime, kelle kogu elutöö suundus sellele, et rahvuse kaudu inimsust teostada: T. G. Masaryk. Tema filosoofilise mõtlemise põhjaliku analüüsi annab J. Tvrdy, teda humanistina hindab väärikalt A. Bazala. Viimasele esseele pole siiski ülearune teha metoodilist etteheidet: Masaryki tuleb kommenteerida, mitte tsiteerida. Tema sageli aforistlikud avaldused juhivad tagapõhjale, mida tuleb tema kujutamise puhul näha või vähemalt aimata, kuna üksikute Masaryki vormelite ülevõtmine võõrasse teksti asju liiga primitiivistab.
Nõnda ühinevad ses koguteoses kriitilised, kirjeldavad ja optimistlikud–õhutavad artiklid ilusaks kolmikkõlaks, kuigi vahest toonikõvadus aja mõjul on tugevam, kui see on tavaline teaduslikes ajakirjades (nii näit. õhutused uuele humanismile anda mingi organisatoorlik kehastus). Tähtsam kui uue asutuse loomine paistab siiski juba saavutatu ja läbimõeldu levitamine. Nagu P. S. Marvin selles teoses näitab, on suur sisemine sõltuvus tõepoolest olemas teadmiste (science) ja humaniteedi kasvamise (growth of humanity) vahel. Kui uushumanistlikke taotlusi üldiselt tundma õpitakse, tõestub ka Marvini tees: „The light is breaking.”
L. Silberstein
Loomingust nr. 6/1939