Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Mar

Inimese võimete arendamisest

 

    

Oleme harjunud nõudma täiuslikkust esemetelt ja masinatelt, mida kasutame. Töötame vahetpidamata nende täiendamise kallal. Elu asetab ka riistade ja masinate loojale enesele küsimuse: kas mul on küllalt eeldusi uute ülesannetega toime tulemiseks, kas ma ei ole liiga vana selleks vajalike isiksuseomaduste väljaarendamiseks, vajalikuks ümberõppimiseks?

Tööviljakuse seisukohalt vajame inimesi, kes oleksid suutelised täitma suuri töönorme — see võimaldaks tõsta töötajate eneste kui ka käitiste tulu. See vähendaks samuti väsimust — pingutused, mida mõni Luhaäär, Nurmi jne. ületavad mängides, võivad nõrgema inimese saata haiglasse. Vajame mitte ainult kvantitatiivset võimete tõusu, vaid ka kvalitatiivset. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, isegi võrdlemisi madalat intelligentsi nõudva käitisetöö jaoks, mis tundub sageli otse intelligentsi tapvana, ei ole mõnikord küllalt vastava tasemega isikuid. D. A. L a i r d jutustab ühest ettevõtjast Chicagos, kelle 6000-liikmeliselt töölisperelt ei nõutudki enam kui kümneaastase lapse intelligentsitaset, kuid tema suurimaid muresid oli leida küllalt isikuid sellegi tagasihoidliku intelligentsita- semega. Kuigi siin võib küsida, kas süüdi ei ole mitte töö monotoonsus ja palgad, võime oletada siiski, et tuntava osa elanike intelligentsitase ei vasta praegusaja võrdlemisi keeruka ühiskondliku elu ja töö nõuetele. Nii näit. mõnes Ühendriige osariigis kuni 30 % elanikest ei olevat suutelised täiesti iseseisvalt oma ülalpidamist teenima ja elu korraldama. Fordi tehased on ühe juhtiva tegelase sõnade järgi pidanud viivitama oma kuulsa T mudeli muutmisega selle tõttu, et ei ole suudetud küllalt kii
relt ümber õpetada oma töölisi. Meilgi on mitmelt poolt kuuldavale tulnud kompetentsete isikute avaldusi, et raske on leida nii mõnegi majandusliku või administratiivse ülesande jaoks küllaldasel arvul sobivaid isikuid.

Lisame siia juurde, et meil kui väikerahval on suurevõimelised kodanikud elulise tähtsusega.

Kõigest ülaltoodust järgneb, et inimese võimete arendamise probleem ei ole mitte ainult mitmesuguste noorteringide või üksikute karjeristide probleem, vaid see on kogu ühiskonnale ja igale üksikule paljudel juhtudel otse elulise tähtsusega probleem. Uued leiutised muudavad alatasa meie majandusliku elu struktuuri, nõuavad seega ka täiskasvanuilt alalist ümber- ning juurdeõppimist.

Alljärgnevalt käsitleme järgmisi probleeme:

1) Millised oleksid sellise arendamise ideaalid, ehk teiste sõnadega, milles seisneb inimese „võimsus”.

2) Millised omadused üldse on arendatavad.

*

Rääkides inimese võimete arendamisest peame küsima kõigepealt: millised on üldjoontes „võimsa” isiksuse tunnused, kuhu poole peame püüdma?

Meie keel, tarvitades sõnu: võime, võimas, võimsus, juhib tähelepanu suurel määral ühe isiku domineerimisele teiste üle. Võib-olla nii mõnelgi tuleb meelde romaan ja film vastupanematu hüpnotiseerija võimega varustatud inimesest: „Dr. Mabuse”. Inimesest, kes murrab kõiki teiste tahtmisi ja taotlusi, kes tänavanurgal rahvale kõnelema hakates võib hulki üles ässitada mõtlematutele tegudele, kes nagu nõiavõimuga sunnib teisi tegutsema oma tahtmise järgi. Võib-olla kerkib vaimusilmade ette ka ärimehe kuju, kes on võimeline igaühele „auku pähe rääkima”, sundima teda ostma ükskõik mis asja. Siia võiks kuuluda ka isik, kes valitseb enda üle täiesti, võib „murda” igasugu harjumusi oma käitumises, valitseda igasugu tungide üle.

Juba tutvumine endavalitsemise ja endamuutmise võimalustega näitab meile, et me peame osalt muutma oma kujutlusi võimsa isiksuse olemusest, ülalkirjeldatud võimsus eeldab elementaarset „tahtepingutust”, mis nii mõnigi kord on saadetud ilmekatest väljendusliigutustest, nagu kulmude kortsutamine, hammaste kokkusurumine ning rusikatesse pigistatud käed. Kuid on asju — ka meis eneses — mis ei allu sellisele mõjuavaldusele. Katsugem näiteks niisuguse ükskõik kui võimsa tahteaktiga suurendada või vähendada oma silmaava, või muuta käenaha temperatuuri.

Kui võtaksime ette sooritada viimatinimetatud muudatusi, annaksime ehk veel mõne siduva lubaduse või vande, siis tekiks varsti olukord, kus ettevõtlikule enesearendajale selgub, et ta ei suuda oma lubadusi täita, ning selle tagajärjel enam või vähem tõsine sisemine konflikt, mis võib viia neuroosi või teiste ebakohanemisteni.

Üks psühholooge, kes oli siiski saanud õpetada oma katseisikuile pealtnäha võimatut — silmaava suurendamist või vähendamist komando 
järgi, on H u d g i n s. Kuna sellest katsest selgub, mil teel võime saavutada võimu enese funktsioonide üle, mis tavaliselt ei allu tahtele, siis peatugem selle juures hetkeks. Katse esimeses järgus pandi helisema kell ja samal ajal juhiti katseisiku silmadesse valgus, mille mõjul silmaava vähenes. 200—225 katse järele piisas kellahelinast, et silmaava läbi- mõõt väheneks. Teisel katsejärgul vool lülitati sisse kui katseisik surus käega dünamomeetrit (aparaat, mille abil mõõdetakse käesurve tugevust). Katsekorraldaja käsutas: „kokku tõmbuda”, katseisik surus, kell helises, ilmus valgus ning katseisiku silmaava vähenes. Mõne sekundi pärast tuli komando: „lõdveneda”, katseisik lõdvendas käe, kell ja valgus lakkasid mõjumast, silmaava suurenes. Kolmandal katsejärgul kell jäi ära, katseisik kordas mõtteis komando, surus dünamomeetrit, valgus ilmus. Selle järgu lõpul (samuti umbes 200 harjutust) saavutati olukord, kus katsekorraldaja või katseisiku sõnade peale: „kokku tõmbuda” või „lõdveneda” silmaava vähenes resp. suurenes. Siin saavutati keerulisel feel, n.-ö. „tasa ja targu” tegutsedes võimu enese keha üle, mis tuletab meelde peaaegu fakiiride etendusi.

Analoogselt toimides suutis M e n z i e s õpetada oma katseisikuile 
käenaha temperatuuri vähendamist, mida samuti otsese rahuliku käsuga vaevalt keegi suudab.
Tõsi, mõnikord suur ärevus, pingutus, mis haarab kogu keha, võib võimaldada niisuguste närviühenduste funktsioneerimist, mis muidu on vabanenud tahfekontrollist. Vähehaaval pidurdades mitteolulisi liigutusi, võime saavutada soovitut — näit. kõrvade liigutamist. Kuid siin sarnaneb olukord umbes jahipidamisele kuulipildujaga, lootuses, et mõni massiliselt lastud kuulidest siiski tabab märki. Sellepärast näemegi harjumuste murdmise eeskirjades nimetatavat meetodeid, mis sarnased ülaltoodud Hudgins’i ja Menzies’e katsetele, kuid mitmete variatsioonidega. Kuid sellest pikemalt vahest mõnes eri kirjutises.

Kokkuvõtteks selgub, et inimese võimete arendamisel oma enese funktsioonide valitsemiseks, on otstarbekohane umbes sarnane suund, nagu loodusjõudude valitsemiselgi: selle asemel, et peksta merd, kui see tormi ajal purustab meie silla, uurime füüsikat, mehaanikat, ning vastavalt saadud andmetele ehitame sildu, mis ei purune enam.

Ärimees, kes suudab saavutada suurt läbimüüki, omab teatud võimeid, meie kujutleme teda koguni inimesena, kes omab teatud võimu kaasinimeste üle. Kuidas moodsad ärimehed saavutavad sellist „võimu”, seda demonstreerib General Motors Corporation järgmiselt. Ruumis ripub suur, raske metallist kera. Külastajaid palutakse 12-naelase vasara löögiga katsuda kõikuma panna pall. Kui anda vasaraga vägev löök — tarvitada elementaarset „võimu”, jõupingutust — siis ei nihku pall kuigi palju, kuid vasar kargab tagasi sellise jõuga, et mõnigi katsetaja ei suuda jalgadel püsida. Siis soovitatakse külastajal suruda palli sõrmega. Pall nihkub vähe, tuleb tagasi ja õigel ajal hoogu andes võib saavutada suuri ja kardetavaidki võnkumisi. Nii siis selle asemel, et mõtlematult „peale suruda”, katsume töötada kooskõlas loodusseadustega ja sel teel saavutame palju rohkem. Selle tõttu majanduspsühholoogia soovitab endiste aegade „kõrgesurve” müümise asemel „madalsurve” müümist.

„Kõrgesurve” mõjutamistehnika võib küll anda tulemusi, kuid inimene, toibudes kord sellisest mõjust, püüab teinekord mitte enam sattuda niisugusesse olukorda, kus ta tunneb end olevat nagu osava laadamustlase käes. Siin on raskendatud nende nähtamatute sidemete tekkimine, mis toob ostjat ikka uuesti tagasi samasse ärisse, mis kindlustaks müüja „võimu” kestvamalt. S t r о n g toob näite, kus elukindlustuse agent kaebab, et tema klientidest, kes olid soovi avaldanud elukindlustuse sõlmimiseks, suur osa loobub siiski sellest, kui nad on asja üle järele mõtelnud. Selle ärimehe meetodite analüüs näitas, et ta töötas peamiselt nii, et püüdis luua ainult meeleolu, mille mõjul klient nõustus sooviavaldust esitama, kuid ta ei püüdnud selgitada tõelisi väärtusi, mida elukindlustus võib tuua.

Kuidas teostatakse siis „madalsurve” müümist, mõjutamist? Selleks uuritakse kõigepealt tarbijate soove, vajadusi, nõudeid. Uuritakse, millised asjaolud takistavad nende teostamist. Ning püütakse leida vahendeid, mis aitaksid ületada takistusi. Kui siia juurde lisada veel oskus elavalt selgitada tarbijale, kuidas ta saab ületada oma vajaduste rahuldamise takistusi, siis ongi lühidalt loetletud moodsate ärimeetodite saladused. Tarbija on kuningas — on selle meetodi hüüdsõna.

Kui tunneme ainult iseennast, oma soove ja vajadusi, siis peame tegema väga intensiivset reklaami selleks, et inimesed üldse pööraksid tähelepanu asjale, vaevuksid lugeda, milles asi seisneb. Inimene ei osta mitte elukindlustuspoliisi, mis esimesel pilgul tundub elukindlustusagendi müügiobjekt olevat — ta ostab näit. ülikoolihariduse oma pojale. Inimene ei osta päevapilte, mis nagu oleks endastmõistetavalt päevapiltniku kaup — ta ostab mälestusi ning unelmaid.

S t r o n g , katsetades umbes 100 kuulutusega, vaatles lähemalt seda kuulutust, mis kõige halvemine jäi katseisikuile meelde. See oli kuulutus, kus esikohal oli uue toote nimi („Congoleum” — linoleumitaoline põrandakate), ning järelepärimisel ärilt selgus, et see kuulutus oli ka täielikult ebaõnnestunud. Sellevastu teine, mis algas congoleumiga kae- tud kauni kodunurga kujutusega, seega puudutades esijoones asja, mis igale perenaisele südamelähedane — oli äriliselt edukas.

Seega näeme siin inimestevahelises läbikäimises mõju, võimu saladust seal, kus teda vahest ei osata näha: just teiste inimeste soovide, vajaduste ning nende rahuldamise takistuse ületamise võimaluste tundmaõppimises.

Pöördume lõpuks nähtuste juurde, kus inimese võimed tunduvad meile ehk kõige selgemini väljendatud, olles ühtlasi ehk ka kõige raskemini saavutatavaiks — nimelt inimeste juhtimisele. Olgu tähendatud, et praegu kõneldakse sünnipäraste võimetega juhtide liigsest vähesusest. „Jumala armust” juhivõimega isikuid ei jätku enam praeguse ühiskonna komplitseeritud struktuuris, kuna juhte on vaja mitte ainult poliitilisel alal, vaid ka majanduslikul ja kultuurilisel alal. On väga palju mitmesuguseid organisatsioone; inimene, kes on ühes n.-ö. lihtliige, võib teises olla üks juhtivaid tegelasi. Seejuures juhtimisoskuse või juhtimisvõime omamise nõue ei piirdu mitte ainult mõne organisatsiooni kõrgemate juhtidega, vaid organisatsiooni edukas tegevus nõuab sellise oskuse omamist ka kõige väiksemate allüksuste juhtidelt. Kuna suure organisatsiooni kõrgeimad juhid paratamatult ei saa olla elavas isiklikus kontaktis kõigi liikmetega, siis on allüksuste juhid just need, kelle kaudu on võimalik suurt organisatsiooni hoida koos soojade, inimlike sidemetega, mis ulatuvad inimesest inimeseni ning kaitsevad organisatsiooni muutumast abstraktseks, külmaks, kuigi vahest aukartustäratavaks teguriks. Sellest järgneb, et juhtimisvõime arendamine ei ole enam mingi eralõbu või sport nendele, kel pole iseenesest olemas seda võimet, vaid ühiskonna seisukohalt nõutav väga paljudelt.

Ülaltoodust ja ka allpool kirjeldatust ei järgne siiski, et võimsa isiku kujutlusega tavaliselt seotud energilisus, kasutada olev energiahulk oleks kõrvalise tähtsusega. Vastupidi — see on üks põhjapanevamaid omadusi, ilma milleta pole mõeldav saavutada suuremat edu. Ka vaimse loomingu alal mitte, kuigi seal füüsilist energiat iseenesest väga vähe kulub. Sest uutele ideedele võidakse ju küll sattuda ka juhuslikult, nad võivad tulla ilma vaevata. Kuid pidev looming vajab pingutavat tööd isegi muusade lemmikutelt, nagu heliloojad. Bahle, uurides heliloojate loominguprotsessi leiab, et uue idee tulek ei moodusta mitte algust, vaid pideva tööprotsessi tippu. Richard Straussi arvates on võimatu lahutada tööd ja inspiratsiooni. Tšaikovski ütleb: Inspiratsioon külastab ainult harva 
laisku. Tööks ei piisa aga passiivsusest, retseptiivsusest, siin peab olema aktiivsust, otsimist, valikut, leiutamist.


Seda enam vajab energiat inimene, kes ei või end ise sisse seada tööks neil tundidel ja päevadel, mil ta tunneb end värskena, vaid kes peab reageerima mitmesugustele tegeliku elu situatsioonidele, mis võivad ilmuda ootamatult. Uued probleemid, erakordsed ja ohtlikud olukorrad — seal just vajataksegi juhte, ja sellistel kordadel pole tavalist puhkust ega öörahu. T e a d ütleb, et juhtide energia otstarbekohasele ja kokkuhoidlikule kasutamisele osutatakse sagedasti liiga vähest tähelepanu nende eneste kui ka organisatsioonide poolt, kus nad on tegevad. Ta rõhutab, et vahe hea ja halva juhi vahel on väga paljudel juhtudel lihtsalt vahe normaalse ja haige maksa vahel; madala ja kõrge vererõhu vahel; kroonilise toiduga mürgitamise ja tervisliku toidu vahel. Või jälle see on vahe meeste vahel, kelledest ühel on kodus alati tülitsev naine, teisel hea eluseltsiline jne. Tervisest ülevoolav jõud on üks tähtsamaid tegureid teiste kaasakiskumises, haaramises. Kuid sellest ei järgne veel tavaline seisukoht, et asja või organisatsiooni huvides on tähtis juhtiva vahetpidamatu vahetpidamatu askeldamine ja füüsiline juuresolek — ta vajab aega mõtisklusteks, plaanitsemisteks
. Energia peab juhitama teostatavatesse kindlatesse radadesse — käitumisviisidesse. L a i r d , kes hulga usaldusmeeste kaudu laskis võrrelda 1) juhtivaid isikuid, kelledest võib arvata, et nad enam edasi ei jõua, välja arvatud ehk teenistusvanusetasu saamine, 2) isikuid, kelledest võis arvata, et nad võivad minna kuni kõige kõrgemate kohtadeni. Saadud andmete põhjal autor loetleb 21 omadust, mis peavad olema edukal juhil. Neist olgu nimetatud mõned nende tähtsuse järjekorras: Lahkelt ära kuulata arvustusi; lugeda palju oma töö üle; säilitada oma otsustamisvõimet kui asjad hakkavad halvasti minema; julgustada alluvaid, esineda mitmesuguste ettepanekutega ja teostada neist nii palju kui võimalik; tunda täpselt oma kaastööliste võimeid; armastada otsustamist; uurida oma otsuseid kriitiliselt mõned minutid, enne kui jääda lõplikult nende juurde; kiirustada otsuste tegemisega, kuid mitte teha poolküpsi, pealiskaudseid otsuseid; järjekindlus; hea nalja mõistmine.

Umbes samasuguseid omadusi loetlevad ka paljud teised autorid.

Käesoleva kirjutise raamid ei luba minna üksikasjadesse, anda igakülgset ja üksikasjalikku pilti praktiliselt seisukohalt soovitatavate omaduste kohta. Peatusime mõnel peajoonel, mis vajab selgitamist, kuna siin kergesti tekivad asjast kujutlused, mis erinevad rakenduspsühholoogia andmetest, ülaltoodu kokkuvõttes peame ütlema, et kujutlus võimsast isikust, kes sarnaneb teiste tahet hävitava hüpnotiseerijaga, nagu näit. filmist ja romaanist tuntud dr. Mabuse ja t. sarnased, ei vasta tege- likult võimsale isikule, kes ei lasu teistel koormana, vaid ümberpöördult, n.-ö. vabastab nende energiat, juhib seda neid sügavalt rahuldavate sih- tide saavutamisele. Ning sama tehnika osutub mõjuvaks ka sisemiste probleemide lahendamisel. Teiste sõnadega, teaduslik meetod, mis nii mõnigi kord arvatakse olevat kõlvulik ainult elutu looduse käsitlemisel, näib siin edukalt tungivat ka inimlike vahekordade käsitlemisse, kuigi õige üldisel kujul, üldise hoiaku näol probleemide lahendamisel. Tahtejõud, aktiivsus, tundmus ei ole mitte iseendast fee edule, nad võivad muutuda teeks neuroosile, pankrotile, ebaedule, kui neile ei lisandu realistlik ülesannete lahendamise hoiak (teaduslik). Ning ka ümberpöördult.

Kasutasime kirjutise ruumi peamiselt võimsuse selgitamiseks inimese sisemiste ja inimeste-vahelise (intra- ja interindividuaalsete) probleemide käsitlemisel, kuna need on üldisemat laadi, nad on igasuguse spetsiaalsema tööratsionaliseerimise eelduseks. Sisemised ja välised konfliktid, mis nõuavad suuri energiahulki, võivad teha küsitavaks nii mõnegi ratsionaliseerimistaotluse.

*

Teiseks vaatleme küsimust: kus on sellise arendamise p i i r i d ? Mis on sünnipärane, muutmatu, ja mis on elu jooksul omandatud, seega alluv ümberkujundamise pingutustele?

Kahjuks ei ole asjaolud siin mitte väga lihtsad. Piirdume ainult mõnede iseloomustavate näidetega ja kokkuvõtlike otsustega. Aastal 1799 leiti ühest Prantsusmaa metsast alasti poiss, umbes 11—12 a. vanune, kes katsus pääseda puu otsa ronimisega. Tema õpetamisega nägi suurt vaeva prantsuse arst I t а r d, kuid pärast viis aastat kestnud pingutusi loobus — poissi ei suudetud enam viia normaalse arengutasemeni. Seejuures ta ei olnud nähtavasti mitte nõrgaandeline: kuigi ta ei suutnud ära õppida inimlikku artikuleeritud kõnet, võis ta lõpuks oma soove väljendada lihtsamate kirjutatud sõnade abil ja samal teel aru saada ka teistest. 1921. a. Indias leiti metsikud tütarlapsed, kellest noorem varsti suri, vanem, 8—9-aastane, aga elas veel 8 aastat pärast leidmist. Ta käis alguses neljakäpukil ja teda pidi õpetama käima inimeste moodi jalgadel, kuid ta ei suutnud kunagi joosta püsti jalgadel.

Kõige varajasema arengu ümbruse kunstliku muutmise tagajärjel on mõned uurijad saanud kaladest „siiami kaksikuid”, „tsüklopi silmaga” eksemplare j. m. kummalisi anomaalsusi. Salamandril, kel normaal- selt kasvavad lõpused vees elamise võimaldamiseks, saba ujumiseks ja muud, võib erilise toiduga varajasest east alates saavutada seda, et ta muutub kuivamaa loomaks: lõpused ei arene ja kehaehitus m u u t u b. Miss M e a d leidis Uus-Guineal suguharu, kelle lastel olid nukud mänguasjadena tundmatud. Kui neile anti puust inimkujukesi, olid just poisid need, kes hakkasid nukkudega mängima, lauldes neile hällilaule ja muul viisil hoolitsedes nende eest — seal oli kombeks, et naised teevad kõik tööd, kuna meestele jääb kalastamise ja jahipidamise vaheaegadel vaba aega lastega mängimiseks
.

Gesell ja Thompson katsetasid kahe identse kaksikuga. Esimene neist algas 46 nädala vanuses igapäevaseid harjutusi trepist ronimises. Alguses teiste abiga, 4 nädalat hiljem ilma abita, pärast 6-nädalast harjutamist (52 nädala vanuses) sai ta trepist üles 26 sekundiga. Teisel võimaldati harjutamisega alata alles 53 nädala vanuselt, ta ronis kohe esimesel korral ilma võõra abita 45 sekundiga üles ja 2 nädalat hiljem tegi seda juba 10-ne sekundi jooksul ).

C a r m i c h a e l hoidis ühe osa noori salamandreid liikumisvõimetuina anesteseeriva aine mõjul. Kui nad jõudsid sellesse ikka, mil salamandrid hakkavad ujuma, asetas ta nad puhtasse vette, ja umbes poole tunni pärast, kui narkoos haihtus, ujusid nad sama hästi kui teised, kellel oli võimalusi kogu aeg harjutada.

Ülaltoodust näeme, et ümbruse mõju eriti varasemas eas võib esile kutsuda üllatavaid muudatusi arengukäigus, kuid teiselt poolt viimased näited sunnivad tunnistama, et mõningateks tegevusteks vajalikud anatoomilised struktuurid võivad areneda võrdlemisi sõltumatult harjutusvõimalustest. Praegusel hetkel oleks raske kindlasti öelda, mis on sünnipärane ning muutmatu, mis mitte.

Võiksime ehk ütelda, et „praktiliselt muutmatud” on kehaehitus, intelligentsitase ning temperament, mida võime nimetada isiksuse „psühholoogilisteks teguriteks”, kuna nad on suurel määral olenevad pärivuslikest ja üldistest, kestvatest ümbruse mõjudest. Kuna sellevastu suhtumised mitmesugustesse probleemidesse võivad muutuda, mõnikord üsna tuntavalt juba mõne üksiku kõne, filmi, kirjutise jne. mõjul, mis ei suuda muuta mainitud psühhobioloogilisi tegureid. Väljendus „praktiliselt muutmatu” käib kõigepealt käitiste kohta, kuna siin on tegemist juba täiskasvanud isikutega ja väljaõppe (arendamise) aeg on suhteliselt lühike.

Kui aga võtta probleemi laiemalt, siis ehk hakatakse tulevikus mõjuvalt kontrollima nii mõndagi psühhobioloogilist tegurit. Näit. M a u r e r on leidnud, et rottide õppimisvõimele mõjub tuntavalt B-vitamiini puudu
mine nooremas eas. Teised vitamiinid ei näi avaldavat otsest mõju õppimisvõimele. F r i t z tsiteerib mitmesuguseid uurimusi, mis näitavad, et inimesepiim samuti nagu tema asemel sagedasti tarvitatav lehmapiim sagedasti ei sisalda B-vitamiini optimaalsel määral. Nende põhjal ta esitab küsimuse, kas kõrge intelligentsiga isikud ei ole mitte need vähesed õnnelikud, kes imikutena said parajal määral B-vitamiini. Sellest järgneb küsimus, kas ei saaks inimeste intelligentsitaset tõsta.

Kuid ka seal, kus praktiliselt ehk enam suurt midagi muuta pole, nagu intelligentsitasemes, võime ehk siiski saavutada suuremat, kui püüame parandada oma töömeetodeid. T о о p s ongi koostanud reeglite rea, „kuidas saada geeniuseks”, võttes aluseks asjaolu, et mõnedki isikud, keda peame geniaalseteks, võlgnevad tänu mitte erakordsele andekusele, vaid nad on sattunud kasulikele töömeetoditele. Näitena võiksime tuua T о о p s ‘ i küsimusi, nagu: kas Teie spetsialiseerute alal, kus tööjõudude nõudmine on suur; kas peate süstemaatset aruannet oma edenemisest; kas mõistate, mida inimesed vajavad hädaajal; kas omate võime saada teiste meeste ja naiste kaastööd; loobute oma ideedest, kui nad osutuvad valedeks; analüüsite olukorda ja selle nõudeid, enne kui alustate uut ettevõtet, jne.

Asudes tegema järeldusi ülaltoodust, peame konstateerima, et 1) ümbruse mõju võib tekitada üllatavaid muutusi inimeses, nagu ka teistes elavates olevustes; 2) sellevastu mõnedel juhtudel harjutamine või selle puudumine ei näi olevat olulise tähtsusega mõningate võimete arenemises. 3) sellest järgneb, et peame oma töötehnikat hoolsalt kohandama neile tingimustele, mis praktiliselt muutmatud, ehk olgu siis, et meil oleks põhjust mõne kaugeulatusliku inimese võimete tõstmise nimel alustada mitu põlve kestvat funktsioneerimise muutmise katset; 4) peaksime saama täpsemaid ülevaateid, milliseid funktsioone vajab meie täiskasvanult lähemal ajal meie majanduslik ja ühiskondlik elu, milliste nõrkus annab end eriti tunda, ning vastavalt sellele otsima vahendeid puuduste kõrvaldamiseks. Tähtis oleks just teatavate psühholoogiliste funktsioonide määratlemine, kuna majandusliku struktuuri muutumisel, kus elukutsete relatiivne hulk muutub, oleks tähtis teada, millised psühholoogilised ressursid, „loodusvarad” ehk jõureservid meil on käepärast ja mida sellega oleks kõige otstarbekohasem peale hakata.

*

Võimete arendamine mitmesuguste oskuste alal, käitusviisid situatsioonides, mis ikka jälle korduvad, viivad meid küll sammu edasi, kuid sisaldavad eneses ka suurt ohtu, nimelt kivistumisohtu. E. D. 
S m i t h ütleb, et stagnatsioon on eriti tööstuse haigus. Inimesed alustavad sea! tööd noorelt, tõusevad samm-sammult ülespoole, oma paremas eas mõni on juba paarkümmend aastat teeninud samas käitises, samas osakonnas ning tal on suurepärane vilumus kõiges, mis seal tehakse. Kuid samal ajal ta ei ole näinud midagi muud, ei ole õppinud nägema asju teistelt seisukohtadelt ning iga aastaga muutub tal raskemaks ette võtta mingisuguseid uuendusi, mõista neid. See on Smith’i arvates nii suur hädaoht, et iga käitise juht peab teadlikult võitlema selle vastu nii eneses kui ka oma alluvates, värskendades end uute ideede ammutamisega arvustajailt, reisidel, lugemisega, võimaldades parajat tegevuse vaheldust lihtsama töö tegijal. Võimete arendamine nõuab nende harjutamist, kuid elu tingimuste pealesurutud lõpmatu harjutamine-kordamine muutub ohtlikuks. Siingi — inimese võimete arendamisel — näib tõestuvat väide, et seisma jäämine tähendab tagasiminekut.

Ed. Bakis

Akadeemiast nr. 4/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share