Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

19 Oct

Naiskujude ülesandest A. Gailiti romaanis „Ekke Moor”

 

 

Peamiselt armastusest jutustab „Ekke Moor” — kõik muu on kõrvalise tähtsu­sega; isegi nimikangelase rännakute sihiks pole niivõrd eneseleidmine kui tee otsimine tagasi oma armastatu juurde.

Armastust kõige mitmekesisemal kujul kirjeldab „Ekke Moor”, armastust üha uutes ja vahelduvais väljendumisvormides. Romaani võtmeks on selle naiskujud; nende varal ütleb autor, mis tal armastuse kohta ütelda on.

Armastus võib olla vaid asjalik huvi poisi vastu, kes on teissugune kui teised, nii et tekib „soov näha säärast poissi” (lk. 9—10). Armastus võib olla „puhang“, mis „paiskab hinge segi” ja „petab inimeselt kogu ta elu” (lk. 149), kui see inimene on takerdunud oma unistustesse nagu eluvõõras Pille Riin. Armastus võib olla soov teha „suurt pattu”, kui ollakse alles noor ja patuta nagu habras Eetsa Jörsi, kes nii väga ihaldab „lunastuse õndsust” ja nutab selle üle, et „patuta on raske elada” (lk. 197—198). Armastus võib olla joobumus kauneist sõnadest, kui ollakse hella südamega Elda Indu ja igatsetakse oma salajaste soovide täideminekut: „Armastan sind, Ekke Moor, mitte Aleksandrit. Kui istusin seal künkal ning vaatlesin teie töötamist Toomalõukal, ikka silmitsesin ainult sind, ei kedagi teist” (lk. 227). Armastus võib olla iha uue ja võõrapärase järele, kui ollakse tundrutelaps Lassi, kelle poolehoid kuulub sellele, kes on kõigist teistest vägevam.

Ennastsalgavat ja isekat armastust, head ja kurja kiindumust näitab „Ekke Moor”; näitab naisi, kelle armastuses on ägedust ja tuld, ning naisi, kelle armas­tuses on leebust ja järeleandlikkust; esijoones aga näitab see naist, kelle armas­tuses on kõike: karmust ja pehmust, hellust ja viha. See naine on Ekke Moori ema Neenu, kelle kohta Ekke ise ütleb: „Nii nagu nägi mu kõlvatust, tekkis tal kohe selline löömislust, et ta suu hakkas magusalt matsutama. Kuid tal oli ka õrnusi, nii imepehmet südamlikkust, et seda pole võimalik üldse kirjeldada” (lk. 198).

Neenu hääl on „kuiv ja käskiv” (lk. 287); tal on „kitsad, pisut jonnakad huuled, tuultest puretud nägu” (lk. 7). Ta on „harjunud karmilt võitlema ja mehe eest väl­jas olema” (lk. 11); tema käsi on armutu: „tal on vahva ja tore löök; kui paneb nähvaku, siis seda tuld tagumikus ei kustuta enam ükski vesi” (lk. 286). Hakkab Neenu kord nuhtlema, siis on tal raske lõpetada: „süda ütleb küll, et oleks nagu küllalt, kuid käsi on löömishoos” (lk. 14) ja ei kuula südamehäält.

Kaval on vana Neenu; kui vaja, teeskleb ta tukkumist, et aga pojuke nahatäiest ilma ei jääks. Kitsi on vana Neenu: „memm peab varast suurt lugu, memmel on ent selline silmarõõm, et annaks hingekesegi ära” (lk. 57). Isekas on vana Neenu: on kasvatanud oma silmaterast logardi, et see ei tõuseks lendu, vaid jääks alaliseks oma memme juurde, — rõõmuks ja südamevaluks” (lk. 75).

Võib-olla on ta tõesti oma pojast ise logardi kasvatanud, — sellegipärast ei saa me Neenu armastust laita ega halvustada. Selleks on see liialt suur ja sügav, alt jõuline ja hoogus, liialt südamlik ja õrn. Neenu armastus on ehtne, võltsimatu armastus kõigi armastusele omaste nõrkustega, — seepärast andestame ta isekuse ning jälgime heldimusega, kuidas ta oma pojukest pühapäeva hommikul tilkuvate silmadega ootab, kuidas ta oma Ekke pärast mures on ja iseennast sõitleb, et ta laadal „isegi saia ei ostnud Ekkele, isegi kombut ja magusaid präänikuid mitte oma armsale pesamunale ja silmaterale” (lk. 56). Kui kadunuks peetud poeg viimaks tuleb — missuguse rõõmsa rutuga siis Neenu kõik paremad palad murule ta ette kokku kannab, missuguse kärsitu heameelega ta jookseb värsket vihta ja puhast pesu tooma, missuguse õnneliku erutusega ta poega kuumas vihusaunas küürib ja hautab, suurt hellust ähvarduste taha varjata püüdes: „Vaata, kui olen su hullu puhtaks rookinud, siis saad sellised vitsad, missugustest pole sa uneski unistanud… Oota vaid pisut, kui olen oma asjaga valmis, virutan sulle kapaga pähe, sa tänamatu, sa vilets, sa jumalast hüljatud logard!” (lk. 58.)

Kurjade sõnade taha peidab Neenu alati oma südameheadust ja tunnete pehmust, kuid ei suuda seda lõplikult peita. Headust jätkub tal isegi vana madruse Aat Elme jaoks, — kärsitut ja rabedat, kuid arusaavat headust. Kurjustada oskab Neenu, kuid oskab ka mõista ning andestada, — kas ta tõeliselt ongi nii väga isekas nagu ta vahel tahab uskuma panna…

„Ekke Moori” tegelaste seast on vana Neenu kõige lopsakam, kõige mahlakamalt värviküllasem; isegi praost Odja kipub tema kõrval kahvatuks jääma. Neenul jõudu ja tal on tahet. Neenu võtab elult, mis elul iganes anda on. Ta oskab silmi vesistada, oskab aga ka naerda, — ja siis on „memme pisikesed silmad kui täis kausid, mis voolavad lustist ja rõõmust üle” (lk. 61).

Autor käsitleb Neenut ilmse poolehoiuga, mille tagant paistab lugupidamist ja natuke nagu imetlustki: on see alles memm, teist niisugust pole olemas. Isegi nõdra tudikesena jääb Neenu enesele truuks, nagu tõendab Ekke lõpliku kojujõudmise kirjeldus: ühe käega poega kallistades — „Sina kallis, sina armas, sina pikkade aastate ootus!” — lükkab Neenu juba teise käega teda eemale: „Sina raisk, sina maailma maade sõnnikuvedaja!“ Liigutav ja südantkosutav on jälgida, kuidas eit enese vaevaliselt sirgu ajab: ta kätes on suurt lusti, karistada tahab ta la üleannetut poega. Seda tahtmist on temas ikka veel, kuigi ta oma jõuetuses peab paluma, et poeg talle abiks oleks: „Miks sa ei aita oma memme ? Võta püksikesed maha, lange põlvili, siis mul kergem toimida…”

„Mees, kel on juba halli juustes, võtab rihma vöölt, laseb püksid alla ja langeb põlvili”, et memmel oleks võimalik anda „paari nõrka sopsu” ja siis parastada: näed sa, said ometi sellise keretäie, et ei igatse teist! Andsin nii, et su nahk narmendab… Eks olnud valus, eks nüüd ole tänitamine ja pisarad? Ehk jooksis nüüd mõistus kabinaga-kolinaga pähe ning leidis oma õige pärispaiga.” Nii ta rastab ja põhjab, kuid ütleb sealsamas hella hoolitsusega: „Sa oled näljane; vaata truubi kappi, — seal on liha, kartuleid ja kohupiima.” Eluotsani säilib Neenus armastus; küllap autor sellepärast kingib talle kauni ja kerge surma: Neenu „huulil on rõõmus naeratus”, kui Ekke ja Eneken ta surmavoodi ette põlvi­tavad. Selles naeratuses peegeldub memme rahulolu möödunud eluga ja ise­endaga: ta on elanud, nagu ta elama pidi, on andnud, mis tal anda oli.

Neenu armastus võis isekas olla — nagu iga maine armastus —, kuid ometi oli see suur armastus. Ning Neenu armastuse kaudu laseb autor meid vaadata sügavale Ekke südamesse ja näha seda, mis Ekkes on parimat. Neenu armastusest Ekke vastu kirjutades annab autorgi oma parima.

Hoopis teistsugune kui Neenu armastus, on Eneken Üüve kiindumus. Neenu on tugev ja paindumatu, Eneken habras ja nõtke; Neenule mõteldes muutub Ekke võõrsil rõõmsaks, Enekeni meenutades hakkab ta unistama ning muutub nukraks. Armastus memme vastu annab Ekkele jõudu, armastus Enekeni vastu teeb ta nõrgaks: „Olen otse haige tema järele ja ma pean tihti lausuma tema nime.. (lk. 148).

Kaugelt isekam kui Neenu armastus on Enekeni kiindumus, — nii et Ekke juba mõni hetk pärast Enekeni omandamist pahaselt peab kurtma: „Miks õnn juba sün­dides sisaldab mõrudust ning armastus eeldab köidikuid ja loobumust ?”

Eneken paelub Ekket oma nooruse ja häbelikkusega (lk. 15), oma süütu lihtsa­meelsusega (lk. 30), oma haleda südamega (lk. 42); ta võlub Ekket oma luulelise kaunidusega, kui ta „sammub metsa poole, valge ja roosa” (lk. 65). Ekkesse kiin­dub Eneken suurest kaastundest: „Mul hakkas sinust kahju. Tahtsin saada tolleks ainsaks, kes või kordki sind kallistaks puhtast südamest ja siiralt. Kes vihatud logardile viskaks käed ümber kaela, olles ise süütu ning ütleks: „Ekke-poisike, sellist inimest polegi maailmas, keda kõik vihkavad” (lk. 67). Enekeni kiindumus võrsub halastusest: „Kas roojane ei saa puhtaks vaid puhta vee juures ?“

Kaastundest ja osavõtlikust halastusest sigib Enekeni „suur hellus” ja hellusest kasvab andumus, mis teda sunnib Ekkele alistuma: „Tehku Ekke Moor minuga mis tahes, olen oma eluks ja kannatusteks küps” (lk. 69). Ent niipea kui Eneken Ekkele on alistunud, muutub see luulekuju, see „puhas ja valge pilvelest” omal viisil nõudlikuks. Teda ei rahulda enam too Ekke, kellesse ta kaastundest armus; ta mõistab äkki, et Ekkest „pole veel meest”, et Ekket „pole veel võimalik köita koja ja ranna manu”, et „ükski hellus ega armastus ei suuda seda siduda paika…” Eneken tahab, et Ekkest peab saama „kõlvuline tarbeese mu kotta ja minu kõr­vale”, — luulekujust on saanud eluproosa, silmarõõmust lõa kaela heitja… Ning Ekke Moor peab naise soovil oma kodu maha jätma ja välja maailma rändama, et „elu hõõruks ta siledaks” (lk. 73). Ei tea Eneken ega tea Ekke ise, et temataolisest iialgi ei saa „kõlvulist tarbeeset”, — „sellist tarbemeest, keda võib siduda sõime manu.”

Armastatust eemal olles mäletab Ekke taas ainult seda, mis temas on kaunist; Eneken muutub Ekkele taas luulekujuks, — seda ilusamaks, mida kauem ta temast eemal on. Ja kui ta viimaks kodukanti tagasi jõuab, siis tajub ta igalpool armas­tatu ligiolekut: „See on Eneken Uüve, kes siin on jalutanud, kes siin igatsevalt mõtisklenud, kes oma tillukestes peodes on hoidnud nii sõnajalalehte kui ka kaseoksakest, kivikillukest, veepiisku lahest. Ta on sammunud sel samblal, vaadelnud neid pilvi, istunud sel murul — kas raasuke ta hingest, ta südametuksest, ta pilgust, ta lõhnast pole jäänud ka sõnajalasse, kasesse, kivikesse, samblasse, pilvesse ja kõigesse, mis hingab või liigub ta ümber. Kuidas see naine, see tilluke, vaatab särades igalt poolt vastu — eks ole see ime?” (lk. 284).

See on armastuse suur ime; armastus Enekeni vastu toob Ekkest välja kõik selle, mis temas on ilusat, — nagu armastus Neenu vastu paljastab kõik, mis temas on head. Armastus Enekeni vastu teeb Ekkest fantasti, teeb temast luuletaja, paneb teda looma muinasjuttu Elest ja Noost ja kõnelema kauneid sõnu armastuse pühadusest.

Aga kas võib luuletajast saada „tarbemeest”, keda võib lõa otsa siduda? Vae­valt küll. Seepärast on hea, et autor lõpetab romaani Ekke kojutulekuga ning jätab ütlemata, mis Ekkest edasi sai. Mitte sellest pole ta jutustada tahtnud, vaid armas­tuse mitmepalgelisest imest, mille lätteks on naise süda, kust see oma kiiri heidab mehe teedele, pannes teda tegusid tegema või neid tegemata jätma — selle järgi, missugusest puust see mees on tahutud.

Marta Sillaots

Ammukaarest I/1942

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share