Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Oct

Kuidas töötas Tolstoi?

 

 

L. Tolstoi 25. surmapäeva puhul kirjutab N. Gudzij Liter. Gas. 65. n-ris huvitava artikli selle suure vene kirjaniku tööviisidest. Harva leidub, ütleb ta, maailmakirjanduses kirjanikke, kes nii pinevalt on töötanud ja tööd armastanud kui L. Tolstoi. Kogu tema kirjanduslikku loomingut saatis alati intensiivne mõttetöö ja vaimne enesekontroll. Väliselt see töö fikseerus kõigepealt ta päevikuis, mida ta lühikeste vaheaegadega pidas oma noorpõlvest kuni elulõpuni. Selle päeviku lehekülgedel ta analüüsis üksikasjalikult oma siseilma ja oma toiminguid, sageli ennast paljastades ja süüdistades, registreeris iga päev enese ja oma lähedaste inimeste elujuhtumusi, märkis üles oma järjekordseid ülesandeid, asetas enesele reegleid, mille järele tahtis elada, resümeeris ja hindas läbiloetud raamatuid ja artikleid, kritiseeris iseenda kirjanduslikku tööd, skitseeris kavasid, plaane ning üksikasju, mida hiljem oma teostes edasi arendas.

Päeviku märkmete eel käisid mustandid taskuraamatus, mida ta hiljem päevikusse üle kandis. Elu lõpuaastail kandsid neid märkmeid päevikusse ta lähedased. Märkmik oli Tolstoil alati saadaval. Ta pani selle õhtul öölauale, et sinna üht või teist sisse kirjutada, kas uneta tundidel või siis ärkamise hetkel. Märkmiku ta võttis kaasa ka jalutuskäikudele ja sageli võidi teda näha isegi hobuse seljas midagi taskuraamatusse märkimas.

Tolstoi töötas regulaarselt ja süstemaatiliselt. Ainult haigus võis katkestada seda korrapärasust. Pimeduse võimus on aga kirjutatud voodis raske jalahaiguse ajal. Kirjanik ei katkestanud tööd isegi siis, kui ta harva oma sõpradele külla sõitis, et „tööst puhata”.

Töö polnud pinev üksnes kirjutamisprotsessi, sõnastamise aegu, vaid veelgi pinevam mõtte kandmise ajal. Sõja ja rahu kallal töötades kirjutab ta näit. Fet’ile: „Ma nukrutsen ega kirjuta midagi, kuid töötan otse ennast-vaevavalt. Te ei oska kujutleda, kui raske on mulle see eeltöö, mis ma teen selle põllu sügaval kündmisel, kuhu mul tuleb külida. Valmis ja järele mõelda, mis kõik mu tulevase õige suure teose tegelastega võib juhtuda, mõelda välja miljon võimalikku kombinatsiooni, et neist valida üks miljondik, see on pööraselt raske.”

Sageli algas Tolstoi oma teost lühikeste plaanivisanditega, mis ainult õige umbkaudu tähistasid sündmustiku arengut, enamasti kujunes teos hiljem ikka sootuks teiseks kui see kavas oli ette nähtud. Lõppkuju oli ikka ääretu kaugel esimesest visandist.

On üldiselt teada, et Sõja ja rahu mõttele tuli Tolstoi töötades oma jutustuse Dekabristid kallal, mille tegevus pidi sündima 1856. aastal, mil jutustuse peategelane tuleb tagasi Siberist. Oma kangelase saatuse seletamiseks oli vaja süveneda 1825. aastasse, sesse päätegelase „eksimuste ja õnnetuste” ajajärku, kui too oli juba perekonna inimene, ja siit edasi veelgi varasemasse järku, 1812. aastasse, peategelase noorpõlve. Kuid siin kiskus ajajärk ise juba peatähelepanu endale, kangelane jäi varju, valgus langes kogu tolle aja ja veelgi varasema aja (1805) inimeste iseloomustamisele. Autor tundis, et ta ei saa hästi kujutada suurt võitu Napoleoni üle, kui enne pole kujutatud „meie ebaõnnestumisi ja meie häbi”. On arusaadav, et kogu selle arengukäigu kestes tegelased ise võtsid sootu teise ilme ja et perekonna-temaatika avardus sõjategevuse kujutuseks.

Ka Anna Karenina, on ühe vähema jutustuse laiendus, peategelase nimigi muutub ümbertöötamise kestel (Gagina, Puškina, Karenina; Anastas ja, Anna).

Kreutzeri sonaat elas enne lõplikku kujuvõtmist läbi tervelt üheksa redaktsiooni. Esimeses redaktsioonis pole võrgutajaks muusikamees, vaid kunstnik, ja muusikast, millele hilisem pealkiri viitab, pole selles veel sõnagi. Käsitletakse sugulise armastuse teemat, kuid ilma pikemate arutlusteta, nagu teose lõppkujus. Vahepeal Tolstoi oli Tšertkoviga kirjavahetuses just sellel teemal ning nii pandigi Pozdnõševi suhu ses kirjavahetuses arendatud mõtted. Umbes samal ajal kuuleb Tolstoi ka Kreutzerile pühendatud Beethoveni sonaadi ettekannet, ja nii tuuakse jutustusse muusika-motiiv.

Otse kohutav on see käsikirjade ja korrektuuride virn, mis on järele jäänud Ülestõusmise puhul, mille kallal Tolstoi vaheaegadega töötas tervelt kümme aastat (teos ilmub arvatavasti tuleval aastal E. Hiire tõlkes ka eesti keeles): seda on terve kastitäis. Ka see oli algul lühike jutustus, mis kasvas väljatöötamisel suureks romaaniks, võttes sotsiaalpoliitilise ilme, mida algredaktsioonis üldse polnud. Peagu kogu romaani kolmas jagu, milles kujutatakse revolutsionääride tüüpe, on uuesti kirjutatud pärast seda, kui romaan oli juba trükikotta antud. Ja õieti algas kogu romaani põhjalik ümbertöötamine alles esimeste korrektuurpoognate saabumisel.

„Parimad kirjanikud on alati valjud enese suhtes, seletas Tolstoi Goldenveiserile, — mina töötan seni ümber, kuni tunnen, et nüüd hakkan juba asja rikkuma. Siis, tähendab, tuleb jätta.” Ja teinekord: „Ma ei mõista, kuidas saab kirjutada ja seejuures mitte ümber töötada palju kordi. Ma ei loe peagu kunagi seda üle, mis mul on trükist ilmunud; kuid niipea kui mul kätte satub kasvõi üksainus juhuslik lehekülg, näib mulle, et kõik on vaja ümber teha.”

See ümbertegemine ei käinud aga sõnastuse välise lihvi kohta, vaid väljendus pidi saama niisuguseks, et ta võrdlemisi täpselt edasi andis seda, mis autor mõtles, ning et kuju, pilt ja mõte poleks selge ja tuntav mitte ainult autorile enesele, vaid ka lugejale, keda ta oma loomingu protsessi aegu kunagi silmist ei lasknud.

Johannes Semper

Loomingust nr. 9/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share