K. A. Hindrey: Sündmusteta suvi. Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, 1937. Kui K. A. Hindrey oma uue romaani pealkirjas juba ette juhib tähelepanu teose sündmustikuvaesusele, siis ei kergita ta sellega esile kaugeltki mitte mõnd säärast eesti romaani iseloomuomadust, mis seni oleks olnud meil hoopis võõras. Intriigilõtvus meie paljuviljeldud romaanis on […]
August Alle: Karmid rütmid Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus. 1934. Pärast mitmeaastast vaheaega esitab August Alle lugevale publikule jälle vihu oma huvitavat luulet. Päälkiri toonitab värsside mehist, provotseerivat ilmet nagu omal ajal Carmina barbata. Kuid lugemist alustades satud tunde- ja muljemaailma, mis on kõike muud kui karm. Pehmete, ainult vahel harva sekka […]
„Nep’i“ maksmahakkamine mõjus Nõukogude Venemaal nagu õhuakna avamine lämbunud ruumis: aasta-paariga hakkas maa jälle elama. Ikaldusest hoolimata tuli linnadesse küllalt toiduaineid. Linnadest põgenemise asemel — Petrograd oli kord sõjakommunismi aegu 2 miljonist tühjenenud juba peaaegu poole miljoni elanikuni — hakkas rahvas jälle linnadesse voolama. Korteripuudus andis seal varsti end tunda. Eriti kiiresti arenes […]
— lihtsus ja tasakaal, jõud ja harmoonia. Antiikkunsti all mõeldakse harilikult Kreeka-Rooma kultuuripiirkonnas väljakujunenud kunstilaadi, mis ümmarguselt võttes valitses 1000 aastat (aastast 600 enne Kr. kuni 400 peale Kr.) Vahemeremaade kunstiloomingus ja Rooma vallutuste tagajärjel tungis välja oma algupärasest kodust ka kaugele Aafrikasse, Väike-Aasiasse ja Lääne-Euroopasse. Säilinud rohkearvulised mälestusmärgid sellest rikkast kunstiringist lubavad […]
Uueaja pedagoogika seab esikohale lapse individuaalsete omaduste arendamise. Selles sihis on siiaajani peaasjalikult lapse mõistuslikku (inte- lektuaalset) külge rõhutud, kuna tunded (emotsioonid) unustusse on jäetud ehk viimase kohale asetatud. Kasvataja ülesanne oleks lapses kõiki vaimlseid ja hingelisi omadusi arendades neid täielikku kokkukõlasse viia. Praegune kool on üheteistkümnendal tunnil unest ärganud ja […]
Tänapäeval kõneldakse ja kirjutatakse sageli, et igale poliitilisele pöördele uuendused järgnevad haridustöö alal. Mil määral need uuenduspüüded ise ühiskondlike uudsuste saavutamiseks kaasa on mõjunud, jätame siinkohal selgitamata. Asume otseteed selle metoodilise voolu vaatlemisele, mis aegamööda arenenud on viimase 50 aasta jooksul; alles viimane poliitiline revolutsioon tõi ta meie vaatepiirkonda. Uute püüete sihiks […]
Die liter. Welt’i Inglismaale pühendet erinumber (2. sept.) sisaldab mõningaid tähelepanu väärivaid artikleid. Herberth E. Herlitschka heidab seal pilgu inglise kirjanduse viimasele aastakümnele ja leiab, et inglise kirjanik ei karda kunagi seotust minevikuga ja traditsioonidega, nagu sakslasest noorkirjanik, kes haavuks, kui teda ühendusse seataks Fontanega või mõne teise klassikuga jutustuskunsti alal. Kui […]
Need allikad, mida eelajalooline muinasteadus oma uurimises tarvitab, on osalt lahtised muinasriistad, osalt liikumata ehk kinnised muinasjäänused. Mõlemaid uuritakse üksikult ja rühmade kaupa, et kätte saada see, mis teatud alale, n. n. kultuurprovintsile on tüüpiline ja iseloomustav, mis seal on rahvuslik. Rikas ja hästi läbitöötatud materjal võimaldab saada pildi rahva muistsest kultuurist, usust, […]
Ameerika filosoofi George Santayana teos Egotism in German Philosophy, mis esmakordselt ilmus juba 1916. a., on nüüd ilmunud uues väljaandes ja leiab laialdast tähelepanu, sest viimaste aastate sündmused asetavad selles kahekümne kolme aasta eest väljendet vaated uude valgustusse. Santayana peab keskendumist mina-küsimusele ja selle erilist tähtsustamist iseloomustavaks saksa mõttelaadi kohta üldse, […]
TEMA SURMA PUHUL. 1 On tõsi, mida kirjutab Thomas Hardy surma puhul „Berliner Tageblatti“ Londoni kaastööline, et iga harit inglane oleks üllatet, kuuldes nimetetavat praegu mandril populaarse kombe järele Inglismaa suurima kaasaegse romaanikirjanikuna John Galsworthy’t ja mitte Thomas Hardy’t. Ta oleks veel enam üllatet. Ta vaatleks kõnelejat teatava tumma, […]
1. Mõni aasta tagasi kõnelesin inimesega, kes „kõige kindlamaist allikaist“ saadud andmeil teadis, et meil olevat lähemal ajal oodata uuesti oma aadliseisuse sisseseadmist. Mis saavad selle seisuse aunimedeks, kas endised parun, paruness, krahv jne. või midagi muud, seda ta küll ei teadnud. Kuid seltskonnas, kus sellest samuti kõneldi, väitsid kurjad keeled, et […]
Kui rahvas oma riigikorraga hästi ei sobi, siis kalduvad juristid varsti arvamusele, et süüdi on rahvas: miks ta ei kasuta õieti oma põhiseadust? Miks ei arenda ta seda vajalikult välja? Juristi seisukoht on ka arusaadav: keegi ei tohi ju end vabandada seega, et ta ei tunne seadust. Nii on igal kurtmisel lühike […]
Tarvitan siin meelega sihilikult sõna „t e m p e I” , kuna see sõna on sügavalt juurdunud rahvahulkade teadvusse. Nimetades seda sõna on igaühel kujutlus mingist suurest ja puutumatust ning pühast kohast või ehitisest, mille vastu on aukartust ja lugupidamist. See tunne on seotud küll usuliste mõistetega, aga kas poleks […]
Shakespeare’i ajal draamasid ei trükitud, sest neid ei peetud kirjanduseks tavalises mõttes. Tollal näidend ei olnud lugemiseks, vaid teatris nägemiseks. Ja käsikirjana see müüdi teatrile, mis puhul siis näitlejad said draama ainukesteks omanikeks. Teater paljundas teatavat lavatükki muidugi ainult enda vajaduste järgi. Selle trükkiminekut oli näitlejail (resp. teatri osanikel) põhjus takistada, sest vastasel […]
Gootika ajajärgul oli Prantsusmaa Euroopa vaimseks juhiks, XV ja XVI sajandi renessanss aga andis juhi õigused Itaaliale. XV saj. nõrgestasid 100-aastase sõja segadused tugevasti Prantsuse kultuurielu, mis ei suutnud enam sammu pidada Itaalia otsustava pöördega antikaja pärimuste poole. Antiikmälestuste lõplik uuestiäratus jäi niiviisi Itaalia eesõiguseks, kuigi Prantsusmaa juba XIII sajandil oli teel selle […]
1. Õppe- ja kasvatustöö lähendamine õpilasele on praktilise pedagoogika põhiprobleeme. Selle probleemi lahendamisele on peamiselt suunatud otsingud ja uurimused ka kõigil teoreetilise pedagoogika aladel, sest selle probleemi õige püstitamise ja mõistmise kaudu avame ukse produktiivseks tööks pedagoogilisel tööpõllul. Iga samm, iga algatus kasvatuses ja õpetuses, mis ei käi selle ukse kaudu, s.o. mis […]
Realismi valitsusaeg eesti kirjanduses kestis ainult kümmekond aastat. Tema kaudu kõneles ühiskonna protestimeeleolu otsekui tuha alt. Kuid selle meeleolu ilmsi lõkkeleplahvatamisel pidi realism kirjanduses jälle maad andma romantikale. See areng andis end tunda uue sajandi esimesist aastaist peale ja tõusis tipule 1905. a. revolutsioonis. Ilma välisolude muutuseta oleks eesti rahvas pidanud küll […]
Oleme lähemalt tutvunud „Noor-Eesti“ liikumise kujunemise üksikute faasidega ja ülesseatud programmiga, asugem vaatama ka selle sisustamist. Peame juba alguses avameelselt tunnustama: „Eesti koja“ ehitamiseks kokkukantud „ained“ pole küllaldased koja valmistamiseks loodud plaanide järgi. See on jäänud igal arenemisastmel palju vähesemaks, kui nõudis seda ülesseatud programm. Kordus jällegi nooruse igavene traagika: teod tegelikus elus […]
l. Kirjandusteose lõpetamise all võime mõista teoses midagi niisugust, mida kirjanik peab leidma, avastama või välja mõtlema n.-ö. viimse juhtumusena enne tavalist sõnakest: lõpp. On soovitav, et sündmustik laheneks kõigi teoses ettetoodud asjaolude ja tegelaste iseloomude põhjal paratamatult, ja et tegevustik vaibuks loomulikult, kui kõik, mis öelda, on öeldud ja kui teose ideeline […]
1 ui eesti proosakirjandust käsitledes on kõneldud stiilist, otsides selles ilu, reljeefsust, nõtkust, sära ja muid voorusi, siis endastmõistetavalt on toodud nn. head stiili esindava näitena ikka Tuglas, küllap vist ka Gailit, võib-olla ka Aino Kallas oma loomingu eestipoolses osas, ning lõpuks kahtlemata Joh. Semper. Seejuures on stiili all tavaliselt mõistetud […]
1 On olemas kaht liiki vaime, üks on geomeetriline ja teist võiks nimetada peenuse vaimuks. Esimesele on omased aeglased, ranged ja paindumatud arusaamad; viimasele aga on omane mõtte nõtkus, mida ta üheaegselt rakendab talle meeldiva olendi mitmesuguseil meelepäraseil osadel. Ta läheb silmade kaudu südameni ja väliste liigutuste kaudu tunneb ta ära, mis sünnib sees. […]
30. I 1878 — 1. III 1940. A. H. Tammsaare elutee lõppes põrutavalt äkki ja ükski poolehoid ei suuda tema maise mina saatuses midagi enam muuta, ehk küll pikal, pikal ajal oli see võimalik. Ent sügav poolehoid võib nüüdki veel suuresti kaasa aidata A. H. Tammsaare vaimse mina sügavamale ning laiemale mõjulepääsule. Ja nii […]
ui käesolevas kirjutises tahame äsja meie keskelt lahkunud suurt vaimuinimest mälestada ta loomingu vaatlusega mõnel leheküljel, siis küll toimime mitte sugugi kiiduväärt julgusega. Mitmete kohta Tammsaare romaanidest on arvustajad ütelnud, et läheb raskeks ühegi antud teose ülenägemine ja sisurikkuste seletamine, koguni läbilugemine „ühe sõõmuga“. Ja mõnes väikeseski Tammsaare „laastus” on mõtete arendus liiga […]
„Terves mu olemises ei olnud ju süsteemi, kuis võibki olla seda mu töös, — le style c’est l’homme”, ütleb A. Kitzbergoma „Mälestuste” I jao algul ja avaldab sellega kõik oma „tuuletallamise” kalduvused. Tal on selleks liiga elav temperament, liiga õrn väliste muljete vastuvõtlikkus, liiga suur liikuvus ja ageerimistahe, et „süsteemi” pidada. Ta ei ole suutnud […]
1. Hingeelu mõiste ja eeldus. Hingestatuks peame ainult liikuvaid, elavaid organisme. Hing seisab tihedaimas suhtes vaba liikumisega. Paigalseisvail organismidel vaevalt on hingeelu, see oleks neile ka täiesti ülearune. Oleks veider oletada, et juurduval taimel on tunded ja mõtted, kuna ta samas näiteks peaks ootama valu, mida ette näeb, kuid mille eest ta liikumisvõime puudusel […]
Saksamaal anti romantilisele tundmusele sügavaim kuju. Maa, kus puudus poliitiline elu, kus selle eest aga oli palju mahti mõelda ja unistada üksinduses, — selline maa oli heades tingimustes romantiliste ideaalide arendamiseks. Just selle tõttu oli saksa romantism oma iseloomult nii abstraktne ja elutu. Teisiti arenesid lood naabruses, Prantsusmaal, kus 18. sajandi lõppu ja 19-nda […]
Vaadelgem õhtul lilli, kuidas nad loojeneva päikese ajal sulgevad oma õied. Mingi salapärane kartus tekib meis, midagi seletamatut on selles maaga seotud olemises. Tummalt seisab mets, vaikivad aasad, puu ega põõsas ei liiguta end. Ainult sääseke on vaba, ta tantsib õhtuvalguses, liigub, kuhu soovib. Taim on iseenesest eimiski. Ta on osa maastikust, millesse juhus […]
Reisija, kes esmakordselt näeb võõrtõulist rahvast, ei suuda algul kergesti eraldada ühte isikut teisest. Üks neeger näeb välja nagu teine, üks hiinlane või mandšu samuti. Euroopas on palju kõneldud ja kirjutatud — ja tehakse seda tänapäeval üha edasi —, et ühte rahvast eraldavad teisest ülesaadamatud erinevused: hiinlasele peab suure vaevaga selgeks tegema, et üldse […]
Käesoleva aasta jaanuarikuul, mil peeti ära Tartus rahvusliku kasvatuse kongress, leidis avalikku hindamist ja käsitust üks meie aja elulisemaist küsimustest — rahvuslik kasvatus. On selge, et saades iseseisvaks rahvaks peame lahendama rahvusliku kasvatuse probleemi; tahtes püsida ajaloo näitelaval rahvana, peame looma omapärase kultuuri, milline oleks lisaks üldinimkultuurile. Seni oli takistatud rahva omapärane areng, kusjuures […]
1. Tean, et see küsimus, eriti praegusel ümberkujunemise ajajärgul, on liiga raske ja keeruline, et temale kõigekülgset ja püsimajäävat vastust võiksin anda mina või ka keegi teine. Arvan ometi, et see küsimus on ka katkendlike mõtete avaldamise õigustamiseks küllalt tähtis, ja et just sarnase küsimuse kujul kõige kohasem on ligineda niihästi üksikute ühingute siseelule […]
Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)
Bookmark & Share