Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

21 Jan

Thomas Hardy

 

        

TEMA SURMA PUHUL.

   

1

On tõsi, mida kirjutab Thomas Hardy surma puhul „Berliner Tageblatti“ Londoni kaastööline, et iga harit inglane oleks üllatet, kuuldes nimetetavat praegu mandril populaarse kombe järele Inglismaa suurima kaasaegse romaanikirjanikuna John Galsworthy’t ja mitte Thomas Hardy’t. Ta oleks veel enam üllatet. Ta vaatleks kõnelejat teatava tumma, üle­oleva viisakusega, tõmbudes temast tagasi. Inglased peavad Galsworthy’st lugu, kuid ta on neile siiski enam-vähem homme des lettres, tugevam hul­gast teistest, kuid mitte erand. Hardy on täielik erand. Ta on üldtun­nustust mööda kõige esindavama kirjandusliku nime kandja inglise keelt kirjutavais maailmaosades. Omal ajal oldi hämmastet, kui Nobeli auhind määrati iirlasele William Butter Yeats’ile. Tundus rahvusliku haavusena, et seda ei saand üldiselt endastmõistetavaks peetud kandidaat Thomas Hardy. Vähem protesti äratas sama auhinna äsjane määramine George Bernard Shaw’le — osalt võib-olla sellepärast, et juba oldi veendund kontinen­taalsete esteetide võimetusest hinnata nende kõige rahvuslikumat kir­janikku. Ka viimase auhindamise puhul oli inglaste kandidaadiks uuesti Thomas Hardy ja rabavana tundus, kui laureaadiks osutus üldsusele võrd­lemisi vähetuntud sardiinlanna Grazia Deledda. Näib, et Hardy on liiga lähedalt seotud inglise rahvusliku temperamendi ja tõupäraste traditsiooni­dega, et leida väärset hinnangut väljaspool oma kitsamat või avaramat kodumaad.

Galsworthy on inglise kirjanikepere alaline, president, kuna Thomas Hardy oli Londoni PEN-klubi ainus inglise auliige. Sellega on juba umbes defineerit nende suhe — üks keset liikuvat kirjanike, lite­raatide elu, teine eemal, mingi elav rahvuslik pühak, mingi suur mäles­tussammas. Tundub, et ei ole täiesti mõttetu siinkohas võrrelda neid kaht kirjanikuprofiili. Neis on sümboolseid sarnasusi ja sümboolseid erivusi.

Ei taha haavata Galsworthy’t, nimetades teda teatavas mõttes literaadiks. Ta püsib sellest hoolimata oma maa kirjanduse esirinnas. Hardy’ga on tal üsna rohkesti ühist, kui vaadata neid kaht meest lähe­malt, kuid nende stiil ja esinemisviis on hoopis erisugused. Mõlemad autorid olid hääd isiklikud tuttavad, kui mitte sõbrad. Mõlemail on kindel käsi ja terav, jooni väga teadlikult kombineeriv intellekt. Mõlemad on humaansuse suurimaid esindajaid oma rahva kirjanduses. Mõlemad võit­levad sagedasti sotsiaalsete ideede eest. Galsworthy’l on positiivseid omadusi, mis näivad Hardy’l hoopis vähem arenend. Galsworthy on käind läbi naturalismi ja impressionismi kooli ja näeb rohkem nüansse. Kuid võib-olla seisnebki selles seigas põhjus, mis teeb ta lõppsummas nõrgemaks. Galsworthy, see gentleman ja mõtlik eluvaatleja, on teinekord liialt kinni varjundeis ja delikaatsetes elevustes, et anda elu raskeima ja suurima tõe­lisuse pilti. Ainult ajuti võib ta anda kujutluse saatuse suurusest, ja ka siis ta pehme pastellkunst ja suheterikas mõtlemisviis avatlevad sageli unistustele selle asemel, et võimaldada kaasahaaratud, hingetut vaatlust ja seega viia sellele katarsisele, sellele pinevuste täielisele vallandumisele, mis on kõige tugevama kunsti ülesanne.

Võrreldagu Galsworthy eesti keeles ilmund töid Hardy omadega. Jutustus „Esimene ja viimane” näitab Galsworthy’t ta mehisemast küljest. See on haarav asi — otsekohene, kindlajooneline ja armuheitmatu. Analüüs ei peatu peaaegu millegi ees. Moraalsete tunnete suur relatiivsus ja kõikuvus satub kindlalt setseeriva eritleja kätte. Kõik on kujukas — kuid millegi pärast on siiski mulje, et see on traktaat. Indiviididesse ei ole pandud küllalt elu, et nende personaalsused jääksid püsivalt meelde. Nad on liiga üldjoonelised. Kultuur ja intellekt on nähtavasti tunduvalt vähendand Galsworthy vahenditut suhtumist ainesse, kuigi käesoleval korral intellektuaalsete relatsioonide võrk, mis lahutab lugeja kujutetavast, on vähem tihe kui tavaliselt sellel autoril.Sisuliselt ei oska selles töös leida nii lähedasi paralleele Hardy’ga kui J. Schwalbe tõlkes ilmund meisternovellis „Õunapuu”. Selle ainet võib võrrelda Hardy romaani Tess of the D’Urbervilles päämotiiviga. Mõlemais on tegemist külapiiga ja härrasmehe vahekorraga. Mõlemais on seatud vastollu isandamehelikke instinkte talurahva lihtsama ja intensiivsema elamuslaadiga, ja lõpp on sotsiaalselt madalamal seisvale poolele õnnetu. Galsworthy novelli peetakse üheks ta paremaks saavutuseks. On põhjust pidada seda tüüpiliseks. See peab olema traagiline, kuid on pigemini melanhoolne. Juba sümbol, mille ümber koondub kõik, õitsev õunapuu külaaias, näitab, et autori iseloom kaldub tugevasti lüürikasse. Mõnikord tundub laia eepilist tagapõhja, näiteks kevadöö kujutuses, mis jutustuse südakohaks ja milles loodustunnet õhutama ja süvendama näib olevat ilmund vana jumal Paan ise. Kuid seda laiust ja avarust leidub „Tessis“ ühtelugu, ei ainult juhuti. Üheltpoolt on tegeqaist kreekalikult monumentaalse, teiselt poolt vergiiliuslikult kultuurse ja peene kunstiga. Statuur on hoopis erisugune. Galsworthy’l on intiimsust, aga traagika on poolsummutet. Nukker lõpp on ikkagi ainult idülliline selle aischülosliku sünguse kõrval, millega lõpeb Thomas Hardy romaan. Galsworthy töös on kõik päämiselt peenelt viilit, armastusega viimisteld salongikunst. Selle taga tundub Oxford ja Christ Church College. On antud aimu kuristikest, kuid neid ei näe või vähemalt ei tunne. „Gentle“ „hell, õrn” on epiteet, mis sobib kõige paremini Galsworthy novellile. „Tess“ sellevastu on surm ja saatus ise. Oleks liiga julge väita, et siin oleks tegemist ainult või päämiselt eri sugupõlvede vahega. Tundub tõsi, et suured viktoriaanlased olid liht­samad ja selletõttu mõnikord tugevamad. Nii väidab The Nation and the Athenaeum’is Leonard Woolf. Kuid oli küllaltki erandeid, näiteks Tennyson, Browning, prerafaeliidid, Walter Pater, George Meredith. Vahed näivad osalt individuaalset, osalt aga vististi ka sotsiaalset laadi. Galsworthy on rahvusvaheliselt liikuv vaim ja tugeva teoreetilise intellektiga mees, sellejuures aga siiski sentimentaalne. Hardy intellekt, mis on samuti silmapaistev, on enam üksiklase tüüpi, ta teooriad on tugevamini seotud emotsioonidega, mis on ägedad, kuigi vaoshoitud, ning ta keskkonnaks on karmikäelise reaalsusega lähedalt ühendust pidav maaelu. Peenus ja lihv ei ole saand valitsevaiks Hardy juures, vaid neid on pigemini tagasi surut, kuigi tema olemuses tundub klassikalise kultuuri mõju. Suur lihtsus ja konkreetsus on tüüpilised selle grand old man, selle suure vana­mehe kohta, kelle rahulik, aga tõsine ja kõrge siluett nii kaua aega nähtus hämaralt praegu kirjanduses tegeva sugupõlve taga mingi alati meelespüsiva ja inspireeriva mõjuna. Juba elades oli Hardy saand suu­reks, aukartust sisendavaks traditsiooniks, mida ikka enam ja enam süven­dasid ta aeg-ajalt ilmuvad luuletuskogud. Nii tihenes alatasa kujutlus ta iselaadsest, süngelt ja skeptiliselt vaatlevast isikust. Sünguse ja skepsi­sega liitus aga siiski mingisugune haarav ja soojendav humaansus. Ühelt ­poolt Hardy hoiatas mingi „menetekelina“, teiseltpoolt ta äratas siira­meelset kiindumust olevasse ja õhutas tunnet inimolemuse väärtusest.

   

2

Hardy maailm on homeeriliselt primitiivne, kuna Galsworthy tegeleb komplitseerit ülakihtidega. Kuid ei saa väita, et Hardy primitiivsel maailmal puuduks oma suur traditsioonirikas tagapõhi. Ajaloo ja legendide õhkkond ümbritseb tema külade ja linnakeste elanikke. Ta mõttekujutus ammutab jõudu aastatuhandeist, täpselt nagu kollektiiv – Homerose või Aischülose oma, ja tsivilisatsioon, mis tundub ta kirjelduste taga, ei ole linnastund. Hardy on kuulus provintsikujutuse taaselustajana, ta on tsentrifugaalne jõud Londoni suhtes, kuigi ta võib-olla viib rahva algjõudude tsentrumile lähemale kui need teatud määral kosmopoliidistuvad autorid, kes koondund Londoni klubidesse. Ta tunneb end kodusena sääl, kus inimeste aegvaistud on veel tugevad, kuid selle algelise maailma juured viivad kaugele. Palju ta teoste momentaalsusest oleneb sellest tagapõhjast. Mineviku instinktid puhkevad esile kaasaeglastes. Kummalisi reflekse tekib selletõttu, et mingi endisaja vare heidab varju olevikule. See tagasi­vaade esineb nii välisfoonis kui psühholoogias. Pärivus ja atavismid on sagedasti Hardy teoste aineks. Säälsamas kujutatakse alatasa ka maastiku­list maailma, milles eelajaloolisi ja antiikseid mälestusmärke leidub igal pool. Hardy kodukrahvkond Dorsetshire ehk, nagu tema nimetab seda, Wessex, on täis rooma aja mälestisi. Stonehenge’is on püsind vana paganaaegne ohvripaik. Talupoegade kommetes on põlismineviku suge­meid. Ning külades esineb perekondi, kelle esivanemad valitsesid aristokraatidena nende praegusi kaasvaevlejaid. Nii võib Hardy’l leida stseeni, milles harimata, jämedatoimne põllutöölistepere, kes sunnitakse lahkuma endisest kodust, otsib endale ja oma varandusele kaitset enda suguvõsa aadellikust matuspaigast. Hauakivile on märgit: „Ostium sepulchri antiquae familiae D’Urberville“. Selle taga oleva võlvi alt loodavad leida ulualust Durbeyfieldid, kes mitte ainult ei oska sõnagi ladina keelt, vaid inglise keeltki kõnelevad ainuüksi Dorsetshire’i murdes. Kombinatsioonid võivad mõnikord olla tragikoomilised, nagu vana John Durbeyfieldi puhul, kes nimetab end Sir John D’Urberville’iks ja keeldub tegemast lihtpõllumehe tööd, lootes üldrahvusliku subskriptsiooni abil pääsu enda ebaseisusekohasest viletsusest. Sagedamini on olukord siiski puhtalt traagiline. Tess, kees elab aadelsuguvõsa erk ja uhke veri, kannatab oma tunnete ülidelikaatsusest, ja Juudas kõrvalejäetu ning ta sugulane ning armastatu Sue Bridehead elavad kogu aeg mineviku rammestava varju all, alistudes enam kui hamletlikele kõhklusile ja enesepiinamisile.

Sama aukartust äratav ning inimeste ülalpidu mõjutav kui traditsioonid ja minevik on loodus, mille kaudu pilk samuti upub aja lõpma­tusse. Egdoni nõmm, mis on mitme Hardy romaani tegevuspaigaks, tundub mingi igaviku võrdkujuna. Kirjeldetakse inimpõlvede kasvamist ja hukkumist selle ümber. See paik elab oma ette elu. Hardy näeb ka kevadet, suve, sügist ja talve kõigis peenustes, mida edasi andma küüniks vaevalt miski muu kui selle kirjaniku äärmiselt terav pilk ja täpne sulg. Inimesed kaovad, kuid nõmm jääb püsima endises liigutamatus ükskõik­suses ja suuruses. Seda suurust aitab veel enam toonitada tähelepanu, mis Hardy omistab selle kohal võlvuvale taevale ja selle nähetele. Nõmme üle valvavad tähed, mis ei tunne huvi inimeste saatuse vastu. Päike tõuseb ja vajub, ja Hardy on eriline meister päevatõusu ja loojaku var­jundite kirjeldamises. Vaevalt läbi udude tungiv talvine päike, „mis põleb kiiretult punase ja leegita tulena, mille helk heitub üle valge koldekivi”, see on üle lumeväljade, kuna läänes ripub kahanev kuu, „tuhmina ja rohekaskollasena nagu plekkund vask”; lambaniitjate tööd valgustav õhtupäike, mis vajub, jättes tööliste alakehad tumeneva videviku kätte, „kuna pääd ja õlad ikka veel naudivad päeva, otsekui sisemise koldse hõõge puudutetult, mis näib olevat pigemini sünnipärane kui mujalt omandet”; soolaugaste rikka taimestiku kohal algav koit, mis pikkamööda muutub päevaks — need on paar juhuslikku pilti romaanist „Kaugel hullund hulkadest”, millele võiks tuua rohket lisa. Kirjelduste hoolsuses ja täp­suses võib Hardy julgesti võistelda hollandi maalikunstnikega. Ta näib olnud sellest ise teadlik, sest ta varane romaan „Roheliste metsa­puude all” — Rene Lalou arvates paralleel Jaques’i maailmast pagevale loodusharrastusele Shakespeare’i metsanäidendis „Kuidas teile meeldib”, millest nimi võetud — viitab alapäälkirjas hollandlaste žaanrimaalidele. Ainult — see loodus, see päike, need tähed on võõrad inimkonnale. Inimesed on nende mõjutet, olenevad neist, kuid universumile on üks­kõik, mida nad teevad. Nende elu on ainult lõpmatult väike osa suure kõiksuse elust.

Ebausku ja muistendeid on Hardy külade ja nõmmede maailm tulvil täis. Maainimese mõttekujutus on täidet vägivallalugudega; üksildaste majade ümber tekib legende kirglikest ja ägedatest tegudest, mõrtsukatöödest ja enesetapmistest; ristteed ja teesambad tuletavad meelde imelikke juhtumusi. Neistsamust juhtudest tärkavad uute tegude eod. Sir Arthur Quiller-Couch kirjeldab Dorsetshire’i muistelugusid: „Kuningliku maantee ääres seisab võllas, mil lambavargad kõikusid ennevanasti; selles ja selle salus leidub puu, sel puul oks, kuhu vaene tütarlaps poos enese armas­tuse pärast; külasepikoja kolmikristteel nähtub ikka veel mätastest kolm­nurk, nimetusega „Betsy Beneath”, sellepärast et sinna Betsy maeti kunagi ilma puusärgita, teivas aetud läbi ta kere”. Need legendid ja palju muid leiduvad Hardy töödes ja aitavad süvendada kohalikku koloriiti, kuigi autor vaevalt kunagi andub paljale romantikale kujude reaalsuse kulul. Sellest hoolimata oskab ta saavutada effekte, mis võrduvad vanade saagade omile sünguselt ja suuruselt. See realist võib muutuda vanaks skaldiks või bardiks, loovutamata küüneväärtki oma asjalikust tõetruudusest. Toon ja meeleolu on sagedasti nii täielikus kooskõlas, et tegelased näivad nihkuvat kuhugi teise maailma mulje intensiivsuse tõttu, mis suurendab nende kujusid.

Tuletetagu meelde Tess Durbeyfieldi viimse vabadusöö stseen, milles Angel Clare ja tema naine, tagaotsitav, kuigi sisemiselt ilmsüütu mõrtsukas Tess, satuvad ootamatult Stonehenge’i muinasmälestiste juurde. Ränna­takse üle väljade, milles kõik on lagedus ja pilkane üksindus, kuna ülal puhuvad kanged iilid. Clare saab järsku teadlikuks mingi hiiglapüstitise kerkimisest otse tema ette, nagu tõuseks see rohust. „Nad peaaegu oleksid põrgand selle vastu.

„Mäherdune koletislik paik on see siin?“ küsis Angel.

„Ülal sumiseb!“ ütles Tess. „Kuula!“

Angel kuulas. Tuul, mis mängles hoonel, tõi esile mühiseva kõla, otsekui määratu ühekeelse kandle noodi. Ei kuuldund säält enam muid hääli, ning, tõstes kätt ja astudes edasi sammu või kaks, Clare tundis müüri püstloodset pinda. See näis olevat massiivsest kivist, mis oli kokku liitmata ja dekoreerimata. Ülal ebamäärases kõrguses miski tegi musta taeva veel mustemaks, sarnanedes hiiglaarkitraavile, mis horison­taalsena ühendas sambaid. . . Paik koosnes aina uksist ja sambaist, mõned neist liidet ühte pidevate arkitraavidega.”

Angel nimetab seda „tõeliseks tuuletempliks”. Siinsamas vanaaegses ohvripaigas Tess piiratakse aovalul seadusvõimude poolt ümber, kes tasahiljukesi tulevad pühapaika teda kinni aheldama — kuid mitte enne, kui ta on ise virgund unest. Angel palub ametlikti võimu esindajaid teda mitte äratada. Sümboolses kohas täitub naise saatus. Tessi lugu muutub nõnda müüditaoliseks, saab kummalise perspektiivi, omandab legendaarse ulatuse. Faatum ise viib ta sellesse ainulaadsesse hävingu ja julmuse paika.

   

Sest Thomas Hardy legendide ja klassikalise tragöödia najal üleskasvand vaim usub faatumit — mingit sõgedat saatust, mis sagedasti ei olene tegelaste süüst, vaid võib olla paljas juhus ja põhjusetu ühtesattumuste ahel. Ühe tema novellikogu päälkiri on Lifes Little Ironies — „Elu väikesed iroonilised naljad“. Juhused, mida sääl kirjeldetakse, on mõni­kord uskumatud, kuid Hardy näib neid pidavat võrdkujulisteks. Ta on põhimiselt pessimist. See antiikse traagiku värss, mille järele kõigist andidest kõige partem on mitte sündind olla, on Hardyle armas ja esineb tal korduvalt mõtterefräänina. Time’s Laughing Stocks — „Aja naerualused“ — on ühe ta luuletuskogu nimi. Inimene on aja narrida ja naerda, osalt enda süü, osalt pärivuse, osalt etteaimamatu juhu tõttu. Jude Fawley ja Sue Bridehead elavad abielulistena, kuid nad ei abiellu amet­likult, peljates endi ühise suguseltsi abielude õnnetut saatust. Siiski areneb nende elu traditsioonilises sünges suunas. Selle pessimismi toonita­miseks võib Hardy üksikuil puhkudel loobuda oma realistlikust meetodist ja tarvitada väga sümbolistlikke võtteid. Mainisime Tessi viimase esine­mise stseeni. Ka Jude the Obscure nimelises romaanis on kõige pessi­mistlikuma tegelase kuju peaaegu uskumatuseni sümboolne. Seda võib õieti võtta ainult mingi mütoloogilise olendina. Mõtlen Jude’i ja ta esi­mese naise poega, väikest kahvatut, kõhetut, filosofeerivat poissi, kes on ristimata ja sellepärast ilma nimeta, olles kõigile tuntud ainult hüüdnime järele „isake aeg” — Little Father Time. Poiss saabub ootamatult isa kodusse, kes juba ammu läind emast lahku, kuid uustuleja elu on jätkuv sünge mõlgutlemine. Silmad nukrad või hirmund, olemus vana­inimese oma, targutab ta elu üldtõdedest, oodates kõikjal halba. Ta kehastab eneses surma ja tühjuse igatsust — seda iha, mis mõnikord haaras Baudelaire’i. Isa ja võõrasema jõuavad haiglastena ja kurnatult Christminsteri, s. o. Oxfordi, ja võõrasema kurdab olemasolu raskust. See ei oska anda vastust poisi küsimusele, milles on elu mõte ja tarve. Ta läheb välja ja leiab tagasitulekul kaks kõige nooremat last riidevarna otsast ülespoodult ja säältsamast „isakese aja” laiba, juures sedel, millele puuduliku õigekirjutusega on märgit sõnad: „Tegin selle seepärast, et meid oli liiga palju”. See on kahtlemata meeleheitlike elevuste sünnitet stseen, kuid selles väljenduv pessimism on Hardy põhiomadusi.

Hardy’l kannatavad päämiselt sensitiivsed ja peenelt organiseerit isendid — nagu igal pool! See on osalt kindlasti reaktsioon inglise konventsioonide kultusele, mis eriti läind sajandil tõsiselt takistas omapäraste, iseseisvate indiviidide kujunemist. Kõige ilmsem on see võib-olla „Juudas kõrvale jäetu” kangelaste ja keskkonna konfliktides. Jude ja Sue on äärmise erksuseni arenend isikud. Nad tunnevad sügavamalt kui teised seda, mis ümbruses väärtuslikku ja spirituaalset, ja revolteerivad ägedamalt kui muud ümberkaudu leiduva stagneerumuse ja jämeduse vastu. Sue on aldis igasugustele muljetele, muutlik, kerge ja mõtlik nagu kameeleonid, kellega Shelley võrdleb luuletajaid. See peenetundelisus ulatub haigluseni. Sue iseloomustab end järsu mõttevälgatuse tõttu ise Shelley „Epipsükidioni“ värssidega:

    There was a Being whom my spirit oft
    Met on its visioned wanderings far aloft
    A seraph of Heaven, too gentle to be human,
    Veiling beneath that radiant form of woman…        

(Oli olend, keda mu vaim sageli kohtas oma kaugeil, kõrgeil nägemuslikel rännakuil… taeva seerav, liiga õrn selleks, et olla inimlik, loorit tolle särava naiskuju alla.)

Hardy oskab seda nii esitada, et kirjeldus ei tundu liialdusena. Sue on shelleylik olend, uus Ariel. Kuid tema ja juurdleva Jude’i lõpp on enam kui melanhoolne. Ülalkirjeldet katastroofide murtuna vajub Sue tagasi konventsioonide saagiks ja Jude jääb enda instinktide paisata; Vaike sümboolne lugu leidub kogus A few Crusted Characters, kus kaks paari armastajaid, ühed tüüpilised realistid, teised tüüpilised unis­tajad, sõidavad välja merele, ja ebapraktilisem, unistavam ja anduvam paar upub pimeduses. Mujal taas lõkkuvad peenetoimsetes iseloomudes eba­sobival momendil tunded ja hävitavad nende elu, nagu Tess Durbeyfieldil, kes surmab meeleheitehoos enda ahvatleja.

Tunnete ehtsus, mis jäi Hardy’l püsima maal, eemal viktorianismi linnakonventsioonidest, ümbruses, kus suhtumine ellu ei olnud veel reeglistet ja pääliskaudistet, on ainult üks ta intellektuaalse protesti põhjust. Ta ei sattund n. n. public school’i, kus temast oleks tehtud korralik, vastu­võetav seltskonnainimene, kes kooskõlastub kaasaegsete vaadetega. Selle­vastu oli tal arkitektuuriõpilasena Dorchesteris võimalus tegeleda eksaktsete teadustega ja nende najal hakata kriitiliselt mõõtma valitseva ilmavaate väärtust. Viktoriaanlased uskusid edu. Nende jõukas, aineliselt taga­järjekas epohh tegi optimistlikuks. „Jumal on taevas, maa pääl kõik on hää”, ütleb Robert Browning. Optimism, mis oli tavaliselt ühendet materialistliku elusuhtumusega — teataval määral nagu praegu Ameerikas — oli omane eemale tõukama indiviidi, kelle tundlik temperament vihkas väikekodanliku šablooni ja utilitarismi ja kelle intellekt võis ainult konsta­teerida, et edu, mis viind nii kaugele, on enam kui küsitava väärtusega. Vähem nõudlikud iseloomud, vähem uurivad ajud nagu Charles Dickens’i oma leppisid teatavate enam-vähem väliste muutustega ega viind asja metafüüsilisele pinnale. Neid rahuldas mõningate sotsiaalsete reformide läbiviimine, humanitaarse tegevuse tõus, konkreetne menu, mis siiski ei tagand kuigi suurel määral õnnestumist tulevikus. Oldi üsna pimesi selles kindlad, et maailm peab moraalselt edenema. Herbert Spencer on veendund, et „see, mida kutsume kurjuseks ja ebamoraalsuseks, peab kaduma. Kindel on, et inimene peab saama täiuslikuks.” Hardy sellevastu pooldas nende vaateid, kes ühes Huxleyga uskusid muutust ja vaheldust, kuid ilma kõlbelise sihipüüdlikkuseta. Ei ole mingit eesmärki. Elu jätkub huupi, ja mingi ülem võim vaatleb ükskõikselt selle arengut. Õieti veel enamgi. Hardy silmis on see võim mõnikord sama kuritahtlik ja kahjurõõmus kui Milton’i irvitav Jumal. Osutasime päälkirjadele Times Laughing Stocks ja Lifes Litile Ironies. Kui Tess surmatakse, kerkib vangikoja katusele must lipp. „Õiglus” oli saavutet, ja surematute esimees (Aischülose väljendises) oli lõpetand oma naljatluse Tessiga. Ning D’Urberville’i suguvõsa rüütlid magasid ebateadlikena edasi oma haudades. Kõige suurejoonelisemalt väljendub see vaatekoht Hardy ainsas näidendis, kolme­osalises suurtöös The Dynasts, mille esemeks Napoleoni võitlus faatu­miga. Ülimaiste nägematute vaimude koor kommenteerib korsikaanlase karjääri iga järku. Kõige taga on tühjus ja tarbetus. Napoleoni elu­käiku kirjeldavad stseenid toovad olemasolu lohutu lageduse täiel jõul esile. Ning kui kuski asi tundub kalduvat paremusse, hävitavad pettemulje otsekohe universumis vaatlevate vaimude kommentaarid. Olemisel ei ole mõtet. Ka Napoleoni geniaalsus ei tähenda vähimatki. Temast tugevam on siiski juhus. Kõige tagapõhjas ootab hukk.

    

4

See filosoofia võiks tunduda väljakannatamatu. Gilbert Keith Chesterton võrdlebki Hardy’t inimesega, kes uitab ainult mööda soid ja mülkaid, Selle asemel et näha elus midagi positiivset. Siiski on ta elujõulisel Inglis­maal leidnud hiiglapoolehoiu, kuigi ta omal ajal katkestas romaanikirjutamise arvustuse ilmavaateliste süüdistuste tõttu. Praegu on ta kuulsus tõusnud isegi kõrgemale kui George Meredith’i oma. Osalt võib selle hinnangu muutumise põhjuseks olla sõda, mis sundis jälle tõsisemalt kaaluma kannatuste osa inimelus. Meredith on lopsakas ja jõuline, kuid ta uuriv, arvustav vaim ei kujuta traagikat nii alasti, nii lihtsajooneliselt Seega võib küll olla võimalik, et soov leida enda kärsimuste ja kogu ajajärgu kajastust ahvatles inimesi Hardy’t rohkem lugema ja hindama. Sellegi­pärast on Hardy ilmavaates midagi, mis õigustab optimistlikke lootusi. Saatus on halastamatu, inimesed ei tähenda sellele midagi, nende väärtused ei pehmenda „surematute esimehe” meelt — kuid omaette võetuna on elul võib-olla siiski kaalu. Sue Brideheadi ebakindel, kuid veetlev, delikaatne iseloom tundub väärtuslikuna ka siis, kui selle tulemuseks on häda ja häving. See rikastab elamusskaalat, näitab uusi võimalusi, mõjub õilistavalt. Traagilisest lõpust hoolimata jääb tunne, et on juurde võidet midagi positiivset. Sarnane on suure traagika tavaline mõju, see võib karastada isegi faatumi vastu. Teatav karm otsekohesus ja ausus, mis Hardy kohta tüüpiline, kõrvaldab hingest tühja-tähja ja lubab keskenduda põhielamustele ning selle läbi taas tunda ka iseenda väärtuslikumat poolt.

Need teosed on võrreldavad puhastavate atmosfääri vapustustega. Tõsi küll, see ei ole alati nii. Mõnikord jääb lihtsalt tühisusetunne. Siiski antakse pea alati vähemalt aimatagi, et on olemas ka paremat — kui mitte muul moel, siis selle osavõtu tõttu, mis tagasihoidlikult tundub autori objektiivse, kaine esitusviisi taga. Hardy püüab erapooletult vaadelda, ja ta poolehoid kuulub inimsusele kogu selle ulatuses, kuigi ta näeb selgesti tekkida võivat kardetavate komplikatsioonide kirevust.

Kaastunne on see joon, mis seob Hardy’t kirjanikuga, kelle kõrvale ta aseteti Westminster Abbey’sse — Charles Dickens’iga, kellest ta muidu laadilt nii põhjalikult erineb. Äärmiselt delikaatseid tüüpe leidub tal sagedasti, ja näiteks loomade kannatustele tunneb ta elavalt kaasa. Jude Fawley võidab Sue Brideheadi sellega, et samal hetkel kui tema läheb lõpetama lõksu sattund jäneste piinlemist. Tess põgeneb kiusaja eest puhmastikku, mille okstelt haav-haavalt kukuvad alla rasked tombud — nagu hiljem selgub, tedred, kes haavatuna lennand sinna pelgupaika otsima ja nüüd verekaotusest nõrkenuina ükshaaval varisevad maha. Peenetunde­lisus põhjustab Giles Winterbourne’i surma. Ta jätab enda korteri vihat mehe eest põgenend Grace Melbury’le ja ööbib ise tuule ja niiskuse kimbutataval kohal väljaspool enda maja, hukkudes tiisikusest. Lady Constantine romaanis Two on a Tozuer on endaohverduse kehastus. Ja nii veel palju muid. Positiivseist tundeist ei ole Hardy teostes tõesti puudu, kuigi need ei vii väliselt võidule.

   

5

Ühe Hardy luuletuskogu päälkirjaks on Moments of Vision — „Nägemuslikke hetki”. See on tüüpiline ta luuletuste stiili kohta. Ka ta romaanides leidub visionäärseid momente, nagu nägime, kuid neist sagedamini esineb jooni ettevaatlikult ritta asetav realism. The Dynasts lahutab mõlemad momendid õige teravalt, andes kordamööda naturalistlikke stseene ja sümboolseid nägemusi. Luuletustes sellevastu hakkab puht-nägemuslik element saama ikka enam ja enam üjekaalu. Nad käsitlevad sagedasti nagu novellikogu A Group of Noble Dames üksikuid kauge mineviku tüüpe, asetades neid kord heledamasse, kord videvamasse valgustusse. Veelgi sagedamini esineb neis „metafüüsilisi“ elamusi, meeleolusid, tundevälgatusi, milles saatus ja ülimaised võimud tunduvad osa võtvat inimelust. Ning üsna eriliselt hakkavad silma mälestusluuletused, sarnased palad, milles juba vanaduse viimsele astmele lähenev autor mõtleb minevikku ja kõige kaduvust. Korduvalt leidub tal tagasivaateid, kus kirjeldetakse kaaslaste haavhaavalist mahajäämist teele. Üle jääb ainult veel autor ise. Neis luuletustes on resignatsiooni, ja tundub, et esialgne kibedus on hakand lahtuma. Teatav ,,serenitas“, vanaduse selgus tuleb esile, kuigi teinekord toonid uuesti võivad saada süngeiks ja salvavaiks. Hardy filosoofia ei ole kompromisside filosoofia.

Ta ei olnud veel vana, kui ta lõi tühjust ja olematust otsiva „isakese aja“ kuju. Tookord tundus see meeleheite väljendusena. Seitsmeküm­nenda ja kaheksakümne viienda eluaasta vahel muutub see tunne suurejooneliseks olematuse rahu apoteoosiks — ilma meeleheitetundeta isegi teatava rõõmu ja uhkuse lisandustega. Tal on aega mõelda oma provintsiüksinduses neid, kellega ta veetnud aastaid ja aastakümneid ja kes nüüd puhkavad Mellstocki surnuaial.

    William Dewy, Tranter Reuben, Farmer Ledlow late at plough,
    Robert’s kin, and John’s, and Neds,
    And the Squire, and Lady Susan, lie in Mellstock churchyard now.

(William Dewy, kaubitseja Reuben, peremees Ledlow, kes püsis nii hilja adra taga, Roberti ja Johni ja Nedi kodurahvas, ja mõisnik ja lady Susan puhkavad nüüd Mellstocki surnuaial)

Need, kes olnud kohaliku rahva südamed ja pääd, on kadund alaliseks; kuid liblikalisel õhtukellatunnil ja südaööl, mil lõunakuumus hõõgub välja müüridest ja metallist, pajatavad nad sosinal, pooltummadena, mõõdet toonil, mis sarnaneb võlvkäikude alusele nõrinale või üksildase koopa pisaratekukkumisele. Neil ei ole enam tarvis vilja ega riideid, külm ei pane neid oigama, surmahirmgi on kadund; surm on andnud neile kõik, mis nad omavad. Kõik, mis leidub nende kodudes, langegu omanduseks kellele tahes; ei huvita vana viiulimeest Dewyt ta muusikariistad, ei erutu mõisnik naise, ega laste ega mõisa pärast, ei tunne daam kiindumust brokaati, ega pitsidesse ega armastuskirjadesse. Nad ei taha kuulda inimeste muutlikke saatusi. Jumalate meelerahuga sosistavad temale mahedahäälselt William Dewy, kaubitseja Reuben, peremees Ledlow, kes püsis nii hilja adra taga, Roberti ja Johni ja Nedi kodurahvas, ja mõisnik ja lady Susan. Hardy enese meeleolu näib sarnanevat surnute ülevale rahule, njida ta kirjeldab praegu lühendetult esitet luuletuses Friends Beyond — „Sõbrad tolpool hauda”. Inimlik osavõtt ja filosoofi suur hingeline tasa­kaal kajastuvad selles pikalt ja pidulikult veerevas palas, mis vastuvaidle­matult tõestab kirjaniku kuuluvust sellesse ümbrusse, kuhu maeti ta süda, kuid mis samuti näitab, et ta pilk küünis julgelt ja rahulikult „üle sure­likkuse” — et ta ei olnud ainult Dorsetshire’i kujutaja. Hardy heitlused olid läbi ammu enne surma, ja mis talt viimasel ajal ilmus, oli kindlameelse, kuigi pessimistliku mõtleja stooiline, harva erutust osutav, sümboleisse sulet elukogemuste kokkuvõtt.

   

6

Praegu maailm kihab ja keeb uuesti. Sõda tõi ühelt poolt äärmist naturalismi ja teiseltpoolt äärmist idealismi. Igatahes on kadund või tunduvalt vähenend see väikekodanlik ükskõiksus, mis suigutas inimesi enne murranguaega. Veri keerleb jälle värskemalt. Tarve maailma uuesti ehitaja näib andnud energiat ja tõukehoogu — kuigi negatiivset kahtlemata jääb veel enam kui küllalt. Tasakaal puudub, ja on pessimistlikke äär­musi, kuid teiselt poolt tehakse seda innukamalt ehitavat tööd. Ei ole vist saavutet midagi stabiilset, kuid tahe elada tundub tugevamini kui ennesõjaaegses närvaks muutund õhkkonnas. See sangviinsus, mis tegi viktoriaanlaste läbistikust kitsarinnalise ja endaga rahuloleva „poroporvarite“ kogu, on annud maad skeptilisemale, kuid selle eest olukorda hoolikamalt kaaluvale ja seetõttu lõplikult vist produktiivsemale suhtumusele. Thomas Hardy tumemeelsus ei ole seega meie aja kohta üldiselt tüüpiline. Meta­füüsilised ja psühholoogilised otsingud hoiavad maailma pinevil, inimkond on saanud peenemad närvid. Oleme võib-olla haigemad kui tol ajal, kuid seda kindlamaks on muutund me otsus terveks saada, ja see õhutab. Tüübid, kes eitavad kõike, nagu T. F. Powys, kes igal pool näeb ainult iharust ja verehimu ning õilsaid omadusi leiab vaid idiootidel, näitavad just oma äärmise, otse ebanormaalse piiratusega, et nad ei ole ajajärgu kohta iseloomustavad. Nii imponeerivat ja kainet elueitust kui Hardy’l on vae­valt kuskil näha. Aga kuigi Hardy filosoofia ei ole tervikuna vastuvõetav, võivad vapustet vaimud ta tõsisest, jõuliselt väljendet ilmavaatest leida rohkem vitaalsust ja selgroogu kui liiga mitmekülgselt eksperimenteerivast, närvilikult killustuvast olevikust. Temas nähakse avarat humaansust, vaata­mata kõigele filosoofilisele karmusele, ning juba enda volüümiga sunnib ta kaasaegseid järelerühmavaile pingutustele ning on seega edasiviiv jõud. Reaktsioon ahtameelsele optimismile oli võib-olla viind liialdustesse ta opotsitsioonipüüded, kuid ta ütles oma sõna nii otsekoheselt ja veendunult, et need omadused üksi annavad ta töile silmapaistva puht-inimliku väärtuse. Ta oli väljaspool kaasaega, kuigi füüsiliselt elas selles, aga praegu, pääle tema surma, tundub, et on kadund mingi suur mõjur. Otsitakse järeletulejat, kuid ei leita veel. „Aujärg on tühi“, nagu ütleb enda nekroloogis Hardy’le Edmund Gosse. See, kes vahest vääriks saada selle täitjaks, Bernard Shaw, on juba allapoole kalduva põlve liige. Uuemas põlves ei näe esiotsa veel igati väärilist pärijat. On sirgujaid, kuid silmapiiril ei nähtu ühtki võrdset kogu. See, kes kadund, oli kummaline, erakuline, maailmast hoiduv mees, kuid kujult ja verelt siiski puhtatõuline, täismõõduline, mõjuvalt oma kohta täitev kirjanduse monarh.

Ants Oras

Loomingust nr. 2/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share