Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

     
Vasso Silla poolt soovitatud uut värsifikatsiooni print­siipi, nimelt isesugust kvantiteerivat meetrumit (mis aga ühtlasi küll on ka rõhuline), nii huvitavana ja veetlevana kui see pealtnäha paistabki, ei saa nende ridade kirjutaja siiski mitte täiesti otstarbekohaseks pidada eesti luulele, ja seda nimelt järgmistel järelekaalumistel.
Jääb paiguti ebamääraseks ja isiklik-meelevaldseks ühte värsijalga mahutatav sõnade ja silpide […]

     
Oma brošüüris „Eesti luule viletsused” (ilmunud a. 1914) jõuab Joh. Aavik õige pessimistlikule, peaaegu eitavale seisukohale selle ajani ilmunud luulekirjanduse suhtes, ja nimelt mis puutub selle sisusse ja stiilisse: see olevat vähe algupärane, vähe leidlik, pigemini hõre, kah­vatu, sõnavaene.
Vahepeal on tegutsenud luuletajate uuem põlv: Under, Visnapuu, Barbarus, Semper j. m. Uued vihud sonette, poeese, Amores […]

    
irjanike ümmarguse-aastaarvulisist sünnipäevist jääb üld­suses püsima see hüve, et nende puhul võetakse vaevaks vaadelda juubilari loomingut ning selle väärtusi publiku teadvuses uuesti värskendada-aktualiseerida. Isiklikult rõhutaksin, et vajadus jälle kord ning tervikuna lugeda Artur Adsoni luulet ta 50-aastase sünnipäeva puhul on mulle saanud suureks naudinguks ning õpetuseks, selmet kujuneda ülesandetäitmiseks. Selle nentimisel tahaks hoiduda suurist sõnust, […]

    
„Kalevala” toimetaja Dr. Elias Lönnrot oli möödaläinud aastasaja kolmekümnendate aastate jooksul ja neljakümnendate aastate algusel käinud ümberkaudsete sugurahvaste elu-olu uurimas Rootsis, Norras, Lapis, Aunuses, Arhangeli ja Novgorodi kubermangus. Veel ei tundnud ta eesti rahvast. 1844 pööras ta sammud Eesti poole ning sõitis juunikuu lõpul Tallinna. Tallinnas ei leidunud kedagi isikut, kes ta tähelepanu enese […]

   
1
rtur Adson algas oma tegevust näitekirjanikuna väga tagasihoidlikult ning väikeste nõudlustega. Oma esimest dramaatilises vormis tehtud katset, mis ilmus ajakirja Loomingu veergudel suvel 1923, nimetab ta ise lihtsalt seitsmeks pildiks igapäevast.
See kirev piltiderida, ekspressionistlikult konstrueeritud, ei anna tõepoolest veel mitte välja täit draamamõõtu. Selles on liiga vähe dünaamilist arengut, vähe isegi näidendile vajalist tegevus­tikku. Ka tegelased jäävad enamikus skemaatilisteks kujudeks.
Muidugi, need […]

    
Näeme kolossaalsemaid sündmusi, kui kunagi vare­malt; ka kunagi varemalt ei ole nii määratu suuri rahva­hulkasid lahinguväljale saadetud, kui nüüdses maailma­sõjas, ja kunagi varemalt ei ole sõjatehniline võimine nii­suguseid hiiglaedusamme teinud kui nüüd. Suurte sünd­muste tagatipuna ilmuvad suured muudatused: vanad rii­gid, mis aastasadade jooksul kujunenud, kas rahu või sõja teel koos hoitud, purunevad; ajaloo näitelavale tõusevad […]

     
I.
See jõuline vaimne liikumine, mis valgustusfilosoofia nime all valdas XVIII sajandil haritud rahvastikuelementide meeli ja mille otsesed või kaudsed mõjustused on mitmel alal ulatunud nüüdisajani, ei ole seni leidnud ühist, üldiselt tunnustatud teaduspärast hinnangut. Et valgustusajastule ajaliselt järgnes sügav poliitiline ja sotsiaalne murrang - Suur Prantsuse revolutsioon, mis riivas nii seniste privilegeeritud seisuste kui ka […]

       
Praegune aeg on väga õpetlik rahvastele. Meie sil­made all kaovad ja tõusevad rahvused. Paratamatu saatus teeb oma sepatööd vereta ja verevalamisega üksikute hul­kade kallal.
Koreat ja Marokot ei ole enam, Pärsia sipleb ja rabe­leb, köit kaela ümber tundes. Hiina käärib ja kugiseb, asja­tundjad märkavad aga juba, et hiiglakogu liikmed külmaks hakkavad jääma ja et neid […]

    
A. Annist (Lähtekohti meie kultuuriideoloogiale, „Akadeemia” 1939, nr. 2) on andnud elulise ja huvitava diskussiooniaine aktuaalseist ühiskondlikest ülesandeist. Kuid algusest peale, enne sisulist diskussiooni, tuleb peatuda A. Annisti süstematiseerivail lähtekohtadel. Segadus lähtemõisteis tähendaks ka sisulise dis­kussiooni rappasattumist, ja A. Annisti meelevaldne „kultuurisüsteemide”, „uskude” rühmitamine ja ainult nende „uskude” vahelise võitluse nägemine uusaegses ühis­kondlikus võitluses […]

    
1.
Α. H. Tammsaare ei kuulu nende kirjanike hulka, kes oma teoste jaoks kauemat aega materjali koguvad ja ülestähendeid teevad. Temal kui spontaanselt looval kirjanikul valmib kõik nagu iseendast. Kui kirjandustoote ideestik ja tegelaskond on tema mõttekujutuses tarvilisel määral välja kujunenud ja kristalliseerunud, asub ta teose loomisele. Nagu kirjanik ise tõen­dab, kirjutavat ta suure hoo ja […]