Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Vasso Silla poolt soovitatud uut värsifikatsiooni print­siipi, nimelt isesugust kvantiteerivat meetrumit (mis aga ühtlasi küll on ka rõhuline), nii huvitavana ja veetlevana kui see pealtnäha paistabki, ei saa nende ridade kirjutaja siiski mitte täiesti otstarbekohaseks pidada eesti luulele, ja seda nimelt järgmistel järelekaalumistel.

Jääb paiguti ebamääraseks ja isiklik-meelevaldseks ühte värsijalga mahutatav sõnade ja silpide arv, sest sõnade välteline väärtus, nagu Vasso Silla näib seda mõistvat, pole absoluutne, vaid oleneb ka hääldamise tempost, too­nitamisest: teisiti toonitatud, annaksid samad sõnad teise meetrilise ja prosoodilise jaotuse, näit.: \muinasaeg\, mida võiks ka nii jaotada: \muinas\aeg\, kui sõna aeg enam too­nitada ja selle järele teha täitsa loomulik paus. Samuti: \suust suhu\ kiilasi külla\ – sest võiks ka: \suust\suhu\ külast\külla\. Mulle näib seepärast, et Vasso Silla vaade ja usk teatavate sõnade ja sõnarühmade vältelisse ühe­pikkusesse on vaid ettekujutuslik ja illusoorne. Et iga värsijalg või -takt peab algama rõhuga (mis ühtlasi on sõna pearõhk), siis teeb see ometi toonilise (rõhulise) värsiehituse mulje. Et rõhuliste silpide vahel olevate rõhuta silpide arv on ebamäärane (kord 2, kord 3, kord 4), siis see teeb n. n. vemmalvärsi mulje, kui on riimid; kui riime ei ole, või puudulikud või paljad assonantsid, siis tundub see lihtsa rütmilise proosana. Üldse, seesugune rütm on vähem erinev proosast. Ainult üks paremus tal on: ta teeb luuletamistehnika hulga kergemaks, ühes seega aga ka kergekunstilisemaks.

Sellega võrreldes palju reaalsemalt tunduva ja tajutavama rütmi annab värss, mille ainsalt sunduslikuks aluseks on rõhuliste ja rõhuta silpide kindlakorraline ja koguni kindlaarvuline järgnemine.

Vasso Silla rahulolematust puht-toonilise prosoodia juures äratab nähtavasti eriti see eestikeelele omane näh­tus, et eesti keeles pearõhuline silp ka lühike võib olla (näit. sõnas tuleb: ᴗ ᴗ kuna saksa ja vene keeles pearõhuline silp ühtlasi ka pikk on (- ᴗ). Viimane (- ᴗ) tundub loomulikuna ja soliidsemana, kuna ᴗ ᴗ teeb natuke jõuetu ja vesise mulje. Seepärast tuleb ühtumile – ᴗ (ja ka – ᴗ ᴗ) eesõigus anda (välja arvatud seal, kus ᴗ ᴗ ja ᴗ ᴗ ᴗ on tahtlikud). Täiesti välditavaks aga ᴗ ᴗ ka ei või määrata, ja üldse silpide vältelise külje arvesse­võtmist sunduslikuks teha ei oleks otstarbekohane: see teeks värsifikatsiooni liiga raskeks ja kitsendatuks, nii et tulemus vahest enam ei tasuks vaeva. Silpide (õigupoolest peaasjalikult ainult sõnade esimese silbi) välte samaaegset arvessevõtmist võiks ju erakordselt teostada üksikuis luule­tusis. Esmasilpide väldete arvessevõtt seisaks selles, et värsijalga alustav sõna esimene silp oleks ikka pikk (II või III välde) iga või ainult teatavate värsijalgade algu­ses, s. o. need ei tohiks algada esmavälteliste sõnadega, nagu elu, koju, kala, tulema jne., vaid ainult II- või ΙΙI-välteliste sõnadega nagu kaua, kauge, tulla, ründama jne. Võiks koguni nii kaugele minna peenuses, et teata­vais värsijalgades tarvitada ainult II- või ainult III-vältelist sõna. Kuid, nagu öeldud, see peaks jääma vaid erakord­seks ja erandlikuks nähtuseks ja virtuositeediks erakordsete effektide saavutamiseks. Üldise nõudena aga seda sun­duslikuks teha ei tarvitse. Ainult teatava  stiilifoneetilise nõudena tuleks soovitada hakata silpide vältelist pikkust rohkem arvesse võtma ja kasutama eesti luule­tustes, s. o. et rõhulised esimesed silbid ei oleks lühi­kesed (I-vältelised), vaid võimalikult oleksid pikad (11- või III-vältelised) seal, kus see stiilifoneetiliselt eriti soovitav.

Kokku võttes võib ütelda, et kõigist võimalikest meetrumeist on eesti kunstluules seni tarvitusel olev tooniline (rõhkudes põhjenev) ometi kõige parem ja otstarbe­kohasem.

See asjaolu, et eesti keeles on rõhk esimesel silbil, ei ole nii oluline ega ole takistuseks. Sõna keskel või lõpus esinevad ju kõrvalrõhulised silbid ja nende rõhud on eesti keeles vahest selgemad kui vastavalt näit. vene keeles, kus näit. sõnades благоухание ja пренебрегаю kummaski teine silp tuleb kahelisrütmis käsitada kõrvalrõhuliseks, ehk küll see kõrvalrõhk tegelikult on pigem esimesel silbil. Samuti ei maksa karta seda, et rõhuta silbiga alustamiseks tuleb enamasti tarvitada ühesilbilisi sõnu (ja, ka, et, kui, siis, puu, mets jne.). Vasso Sillale ei meeldi seeläbi tekkivad „sambad”; kuid peetagu mee­les, et luuletused pole määratud silmale, vaid ainuüksi kõrvale, ent kõrv ei taju seal ühesilbilisi sõnu, kui nad mõtteliselt õigel kohal, mingisuguseiks eksitavaiks sambaiks.

Lõpuks pean vastu vaidlema ka veel sellele Vasso Silla väitele, et eesti luule senine viletsus tuleb tema arva­tes väärast värsiehituse printsiibist, nimelt aktsentueerivast meetrumist; vaja ainult aktsentueeriva meetrumi ase­mele võtta tema soovitatud kvantiteeriv ja eesti luuletajad hakkavad korraga tootma suurepäraseid ja säravaid luule­tusi. Ei, luuletuste väärtus ja ilu oleneb peaasjalikult luu­letaja hingest (kuhu kuulub iseloom, tundlus, mõistus, haridus, maitse) ja sellekohasest eriandest, ja ainult teata­val määral ka keelelisest materjalist. Ka aktsentueerivas, koguni just aktsentueerivas meetrumis võidaks meil kirju­tada imeväärseid luuletusi, kui oleks neid, kes kirjutaksid.

Iseasi on meie vana rahvalaulu värsiehitus. See põhineb teatava määrani kvantiteerivas meetrumis, ja selle iseärasus on, et värsirõhud teatavais tingimusis satuvad muidu rõhuta silpidele, millest järgnebki skandeerimise vajadus. Rahvalaulu värss oma puhtal kujul on huvitav ja peen, ja seda tarvitatagu meil niisugusena. Meie senist kunstluule värsiehitust selle põhjal Vasso Silla plaani järele üldpõhimõttes ümber ehitada aga ei ole põhjust ega mõtet. Vasso Silla skeemi võiks rohkemalt tarvitada mingi erandjuhtumusena mõnes üksikus luuletuses, kuid üldmaksvust ei või sellele kuidagi lubada.

Joh. Aavik.

Eesti Kirjandusest nr. 7/1923