Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

AJALEHEST JA HINGE ORGANISEERIMISEST.

PIIBLIST JA NEITSIST.  

POSTKAART A. LÄTELE.

Liiga palju negatiivseid momente toob leht igal hom­mikul lugejale koju, liiga palju rusuvust ning meele­härmi, tuues esikohal eitavaid külgi elust või esitades häda ja inetusi liiga ettetükkivalt. Meie kõik aga janu­neme lahkuse ja heameele järele, igatseme kooskõla nagu kõrvale, nii kogu hingele. Meelerusuvus ei sigita, ei viljasta vaimu. Juhtub sageli, tahtes töötada, jätad lehed lugemata, lööd selle asemel paar akordi mänguriistal või vaatad ülevat kujundit, – ning rõõmsamaks, pare­maks läheb meel ja töö sobib. Head tundes tahad teha head: iga viljakas töö on heategu.

Ega asjata ei löönud läbi omal ajal sõnum rõõmust – evangeelium – maal, kus niisama nagu meil kogunes palju häda ja ohtu mererannal, palju kokkupõrkeid nii sisemistel kui välistel põhjustel, kus viletsad majandus­likud olud ning rasked välispoliitilised ebasoodsused ajasid inimesi mures ülihädaldama ja vaenus kihama.

Nagu organiseerida tarvis oma tööd, oma mõtteid, niisama tarvis organiseerida oma tundeid. Organiseeri­mata hingeelus tõusevad rusuvad, eitavad hingeilmed esikohale. Juba teadvus segasusest hinges, aruandmata tungist, kooskõlastumata igatsustest loob enesest rahul­damatu tuju, – mis on eitava ja rusuva mõjuga kogu hingesse. Kõik inimesed püüavad välja rusuvast, tusa­sest meeleolust, – see on kõigi meie püüete peaalustest.

Sellepärast võidavad need, kes viivad meid rahule ja heameelele. Koguni kunstlik tuju loomine joovasta­vate jookide kaudu, mis üürikeseks annab rõõmuvilke – leiab just sellepärast palju poolehoidjaid.

Aga enam leiavad poolehoidu, kes hinge organisee­rivad hingetegurite kaudu. Usundid on sellep’ läbilöö­vad, et nad organiseerivad rahva tundeid, nii üksikus kui, rohkem veel, – hulkades. Ei ole mitte juutidelt pärit ülev rahustuse formel, vaid on nii vana kui iganes ulatuvad meie teadmised, nii taoismis kui budhismis: ,Jumala rahu, mis kõrgem kui mõistus, hoidku teie meeled.”

See on organiseeriva võime peamotiiv: mõistus teeb rahutuks, tusaseks, püüdjaks, – kuid meeleolu nõuab ülevat rahu.

Sellepärast ei lõpe rahva seas iialgi mälestused kuldsest ajast, ei väsi rahvad heietamast lugulaule mine­viku suurtest momentidest, jättes tagaplaanile väiklased asjad, – et saada hingesse minevikust tõstvaid tegureid, heameelt loovaid momente, – et organiseerida oma hinge meeletõusengule.

Sellepärast ei väsi ära inimsugu, kõigest pettumu­sest hoolimata, igatsemast kõrgema, täielikuma ideaali, inimkonna parema tuleviku poole, kas maa peal või ma­nalas või taevas, pärast surma. Reaalsus on nii õudne, tühi, et tarretuksime, kui maitseksime teda niisugusena, s. t. ilma luulelise kaastööta. Meie ajal läheb palju ini­mesi vabasurma, – sest nad on reaalsust, elu, niisugu­sena näinud: surm on reaalsus, elu on luule. Ei ole luulel iialgi kadu: usundi müüdid, armastuse lõkked, laste ar­mastus, – see kõik on luule, mis kannab teadvat elu, milleta elu mittemõeldav.

Meie peame looma hingeorganiseeriva rituaali, mis igapäev hommikul ja õhtul kooskõlastaks meie lahku­püüdvaid kirgi – ei või seda organiseerimist jätta usundiliste kommete kätte. On tarvis „püha” tuua iga­päevasesse ja mitte üksi koondada pidupäevadeks, on tar­vis pühakoda igas majas, igas külas – ja mitte üksi üks kihelkonnas.

Muiste oldi meie maal kahtlemata õnnelikum, kus pühad hiied kohasid igal pool talude ja külade, nurmede ääres: puutumatud, vaiksed, vagad kohad – kust sai or­ganiseerivat võimet iga mees ja naine. Nad olid ini­meste ligi, – inimeste töö juures.

Meie praeguses elus oleks hinge organiseeriv: lahke tervitus, hea inimese pilk; vaade aknast rändavate pil­vede poole või üle laia leekleva lumevälja. Suvel mõ­jub kooskõlastavalt vaade puu rütmisümmeetrilisse kasvu, pilk üle luhtade või järve, mere ning linnulaul kaasikus, pühas hiies.

Ma näeksin heal meelel, et koolitöö algaks laste kooslauluga, kujurlikult ehitud ruumis, millele järgnek­sid laused mõnest vanast kirjast, tõsisügavast, kaugete perspektiividega ning hingepõhjadeni ulatuva tundega.

Päevatöö kisub kired kihevile, tunded vastamisi, – kuid neid peab õhtul jälle organiseerima, korraldama kas väljas, kontserdil, heal näidendil või kodus lahkes jutus, lastekõnes, mis mitte siitilmast, või kujurlikus elevuses.

Ajaleht võiks kaasa aidata tunnete korraldamiseks, hinge tõstmiseks. Vähem kurjust, vähem haavu, vähem isiklikku pealekippumist, kes ei puutu otsekohe võitlus­ringi. Igapäev enam kaugemaid perspektiive nii mõtte kui kujunduse alal, mis annaks viljakat tõusengut hingesse.

*

Olud on praeguse murrangu ajal, et ei suudeta pers­pektiive luua, ei suudeta kaugele näha ega kavatseda. Ajad on muutlikud, sellep’ on püüded lühiajalised. Lü­hiajalised püüded on egoistlikud – ideelagedad – lühikese nägemisega.

Kohanedes ümbrusega, tuleb meil igapäev võidelda. Kaudselt vaadates on meie igapäevane võitlus näit. toidu, ulualuse, katte pärast – võitlus loodusega. Ka sise­mine võitlus on võitlus loodusega: vaimu võitlus loo­dusjõududega, mis inimeses peidus: isu, himu, kirg. Himu nõuab, mis momendiliselt tarvis, vaim pikaajalisi, püsivamaid saavutusi. Vaim ütleb: püsima jäävad need varad, kus tähele pandud omandamisel ümbruse, hulkade huvid. Intellekt muretseb, kavatseb ette ja kavatseb laiali. Tahad sa taotella, et maa ja varad jääksid rahvale püsima aastasadasid, siis pead kõige kõrgemaid idee­lisi kavatsusi teostama. Vara endale muretseda mõneks päevaks, selleks ulatub kõige lihtsam, labasem instinkt (vargus).

Joovastus tekib himu täitmisel, vaimustus, meele­tõus kaugete perspektiivide rajamisel.

Meeleolu tõus on tarvilik, et hulki püüdeid viljas­tada, on tarvis loomingule, nii kujunduse kui poliitika alal, eriti tarvilik hulkade, masside loomingule. Üksi­kud anderikkused on varustatud  loomuliku meeletõu­suga looduse armust. Noorus on meeletõusus looduse armust – sigitusajajärgus, sellep’ on noorus edasiviija. Hulgad vajavad ärevaid momente, murranguaegu meele­olu tõusuks. Kaob see tõusu tegur, langeb ka meeleolu.

On tarvis igapäevast elu viljastada, tõusutada pro­duktiivse meeleolu loomisega.

Meeleolu tõus on eriti poliitilises elus suure tähen­dusega. Mõni ettevõte näib täideviidav, kuid soodsa meeleolu puudusel kukub ta vette. See maksab nii üksiku kui masside kohta. Revolutsiooni ajal jõuavad rahvad edasi hiiglasammul, sooritavad asju, mis muidu täide­viimatud (meie vabadussõda Venega), sellepärast, et nii­sugusel ajal hulkades meeletõusu. Meeletõus peab revo­lutsiooni ajast tulema igapäevaelusse.

Ajakirjandus on masside meeleolu looja; ta peab olema masside meeleolu viljastaja – igapäevaseks loo­minguks.

*

Sattusin vestlema noore arenenud, ärksa naishin­gega. Nähes teda lugevat piiblit, avaldasin imestust. Ootamata tuli vastus: olen tegutsenud meie kirjandus­ringes, olen kaasa püüdnud kujunduses, kirjanduses, olen lugenud pea kõiki uusi ilmutusi raamatuturul ja käinud pidudel ja kujundusnäitustel, – kuid ei leidnud rahu, head meeleolu, elurõõmu, inimlikkust. Aga nüüd olen rõõmus enesest, alati lihtõnnelik. Ja, tõsi, ta näis – õnnelik, soovitades minulegi uut abinõu – rõõmu­kuulutust.

Ma keeldusin. See oleks ju hinge taltsutamine hinge vähendades, – ei oleks hinge organiseerimine. See oleks kultuuri, inimhinge arenemise eitamine, – ei oleks mitte hinge tõuseng täienemisele. See oleks tagasipööre alateadvusele, primitiivsele elutsemisele, ei oleks tead­vuse laiendamine, viljastamine. See oleks pööre naiivmüstitsismile, mis omane ka taimele, loomale, – ei oleks inimsuse jaatamine. See oleks tagasipööre raske vae­vaga võidetud renessansi, uuestisünni radadelt, tumeda kaose kultusele. Meie püüd on organiseerida: elu täiu­ses, tundeid – tõusu järgus.

*

Armas Läte, elavalt pidin hiljuti su peale mõtlema. Istusin kohvikus. Kära, müra, flirt, sööming. Orkest­rilaval paar õige head meistrit: mustlase kõdistus riistul. Äkki, õieti ootamata, võtab viiulnik „peast” su viisi „Kuldrannake”, – teised haaravad kinni. Ja ütlemata härdalt, hardumusega kõlab lõpmata korda, lugemata tei­sendis su viis – ruumisse „Kuldrannake, kuldrannake”. Mängijad, kaugele vaadates, mängisid endale: su süda­mes sündinud igatsus, lihtne ja sügav, lõi puhkele su ametivennis igatsuse, – kaugeleigatsuse siit söödik-joodikute lõbuteenest, – helidelt manatud kuldrannakese järele, ihaldus, mis inimeses ikka jälle lahti puhkeb ka kõige inetumas, tülgastunud ümbruses, igas inimhinges, kui puudutab hinge kujuri lihtne, lausa, otsekohene vor­misse kujunenud hingevärin. See on luule, õige ja süga­vuslik energiakoondus, mis välgatas pimedas toas. See oli helihüüd riimtuimas ümbruses, mis lõi, organiseeris hingesid – kõigest hoolimata. Kõigest hoolimata ei alistu loov jõud – ainelisusele, vaid olles ise looduse ülemjõud, vormib loodust oma „näo” järele. Ole tervi­tatud, unustamatu, äraunustatud Läte, et aitad luua inimhinge oma hingekuju järele, korraldada kaose – iluks.

5. XII 1923.                                                         Juhan Luiga

Kogumikust Päevamured II, 1934