Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

    K. A. Hindrey: Kaldaru kirikumõis. Näidend 3 vaatuses. Noor-Eesti kirjastus. Tartus, 1935. Näib, nagu ollakse ikka veel selles ajajärgus, kus kirjanduse kaudu lavale kippuv moraalitung leiab lihtsameelselt tänuliku tegevuspaiga kirikumõisa perekondades. Seda õhustikku on kasutanud M. Metsanurk oma Talupoja pojas ja nüüd K. A. Hindrey Raidalu kirikumõisas. Nähtavasti seepärast juhtubki mõlemate pastoritest peategelaste […]

    Eduard Visnapuu: Südame veski. Luuletusi. Noor-Eesti kirjastus 1934. On raamatuid nagu tagasihoidlikult, aga piinlik-korralikult rõivastatud ja käituvaid inimesi. Järjekindel puhasriim (ainsa erandita!), ka pikemates luuletustes lõpuni välja hoitud stroofiskeem, mille vastu ei eksita ainsagi värsijala võrra, mõõtupidamine pateetikaga, millega välditakse ohtlikke maitsevaesuse karisid, kõik see sunnib rakendama mainitud võrdlust vaatlusaluse kogu kohta. Siin […]

    1905 a. andis meie rahva poliitilisele mõtlemisele ja tegutsemisele suurt hoogu, hakati poliitilisest elust osa võtma, alustati poliitilist võitlust ja propagandat ex-Vene valitsuse vastu, ühtlasi tehti selgi­tustööd Eesti iseseisvustamise suunas. Millist võitlust tuli neil aastail pidada, selleks olgu siinkohal esitatud mõningaid näiteid Jüri Vilmsi tegevusest, mida pole seni veel avalikult valgustatud. Algul vaatleme […]

    Hispaania kodusõda on ootamatult elustanud ja õitsele viinud põliselt hispaanialiku rahvaluuleliigi — romansi. Seda vormi viljeldakse agaralt mõle­mal võitleval poolel. F. Keljin annab ajakirjas Lit. Kritik (nr. 5 ja 7, 1937) asjatundliku ülevaate selle luuleliigi taaselustamisest tänapäeval. Mis on romanss? Lühike lüürilis-eepiline rahvalaul, mille vanimad näited on säilinud kuni XIV sajandist. See koosneb […]

    Tavaliselt mõeldakse kõige ameerikalikuks kutsutava all midagi ebamää­raselt mänglevat ning ekstsentrilist; ka „ameerikaliku“ kasvatuse suhtes ei tehta selles mõttes erandit. On mõel­dud sellest kui ebasüstemaatilisest kõik­sugu äärmustega katsetamisest, millel puudub kindlam põhitoon ja vastavalt ka kindlam iseloom ja teaduslik väär­tus. Kuid viimasel ajal on Ühendriiki­des kasvatusteaduse kui teaduse väljakujundamiseks õige palju tööd tehtud. […]

    (The Dalton Laboratiory plan)   Helsingöri „Uue Kasvatuse (New Education Fellowship) kongressil, au­gustis 1929. a., oli korraldatud muude loengute ja kursuste seas ka kursus daltoni plaani selgitamiseks, mida juha­tas daltoni plaani looja ise — Miss Helen Parkhurst P.-A. Ü. Nimetatud kursusele oli määratud 9 päeva — hom­mikuti kl. 9—10.15, kuid Miss Park­hurst juhatas […]

    Kasvatuse eesmärgiks on (üldse) kasvandiku individualiteedi arendami­ne. Nagu teada, seab käesoleva aja pedagoogika kasvatuse lõppsihiks teatava arenemisastme — isiksuse (Persönlichkeit) — saavutamise kasvandikus. Seda arendamist on võimalik mõista mitmeti. Üheks äärmuseks oleks püüe luua kas­vandikust teatav kindel inimtüüp, vähe hoolides sellest, mis peitub kasvandikus tegelikult omaduste poolest. Sellega kaasas käib mõnigi kord karmide […]

    ene poeesia esimene õitseng, mis kestis Deržavinist Puškinini, toetus valgustatud vene ülemaadlile. Kuid de­kabristide mässu ebaõnnes­tumine hävitas selle vaimueliidi võimu. Nikolai I aegse Venemaa bürokraatlikus kasarmuõhkkonnas kadus luule. Kui al­gas kodanlustunud intelligentsi äge põ­randaalune võitlus tsarismi vastu, ei hoo­litud ka värssidest. Säärane luulekunsti langus kestis XIX sajandi lõpuni, millal sündis vene sümbolism, täis […]

    G. Antonini on Mercure de France’is (15. V 34) andnud ülevaate itaalia tänapäeva lüürikast. Siin lühike kokkuvõte sellest. Kolm luuletajat tõid XIX saj. lõpul itaalia luulekunsti hiilgust ja ära­tasid vastukaja : Carducci, Pascoli ja d’A nnunzio. Sajandiga lõppes nende mõju, eriti oli aga läbi elatud d’Annunzio suuresõnaline sangarluspoeesia. Uus luulekunsti järk tekkis reaktsioonina […]

    Koolikorraldust on vaja reformida, kui elu on liikunud edasi ja kooli õppekavades fikseeritud mõtted ja sihtjoo­ned ei vasta elu muutunud nõuetele. Murrangud poliitilisel, majanduslikul ja vaimuelu alal on alati toonud kaasa koolireformi, sest mainitud alad on koo­liga kõige lähemas seoses. Seab ju kool üheks oma sihiks, et tuleb õppida elu, aga mitte kooli […]

    Weise erdenken die neuen Gedanken und Narren verbreiten sie. Heine.   Kord oli hea komme, et püüdlik õpilane ja hardunud imetleja kõndis ka iseseisvaks saamisel oma õpetaja, meistri jälgedes. See ilus seadus kestis pikki aegu, kuni maailma Vaimuelu hakkasid vedama diislid ja muud mootorid ja iga kaksaastak pidi tooma oma uue „koolkonna“ ja […]

    ALDOUS HUXLEY — RICHARD GREENOW JANTLIK LUGU. DAVID GARNETT — DAAM REBASEKS.   Üleminekuaegseks on mitmedki inglise kriitikud püüdnud määratleda kaasaegset kirjandust. Koos sellega tavaliselt mainitakse enne kõike James Joyce’i ja D. H. Lawrence’i. Ja ka Aldous Huxley nime, rääkimata arvurikkaist kaasajooksikuist. Aeg, otsinguist mitmepalgne ja -ilmeline, osutab paljuid ühiseid jooni. Inimesed, kaasa […]

    Üks ühtepidi oma kirjatarkuses, teine teistpidi — kas me siis koomale ei sobi? Lähedas vastastikuses kokkupuutes töötavad tänapäev juba soome ja eesti keeleteadlased, rahvateadlased, muinsusteadlased. Nende uurimisteed on ikka tihedamalt kohtunud ja ühtinud. Keelelisi sugulussuhteid või primitiivse rahvaloomingu pärimusi jälgides on nad õppinud võrdlevat pilguheitmist üle läänemeresoomlaste ruumiliste ja ajaliste erinevuste. Mitte küllalt […]

    Eelnevas lõikes tutvusime üldiselt esteetilise meeldimusega. Kriip­sutasime alla, et inimese minateadvus suhtumisel kunstiteosesse ehk, teise sõnaga, kunstimaitsmisel erineb praktilisest välismaailma suh­tumisest seepoolest, et kunstimaitsmisel on tema teadvuse tulipunk­tis elamus, mina seisund, mitte mõni praktilisele alale või tege­vusele suunatud mõte, nagu suhtumisel välismaailma. Seejuures jäi meil aga ligemalt puudutamata seda elamust tingivate sisude erine­vus […]

    Anatole France’i peamine tegevus arvustajana piirdub aastatega 1886—93, mil ta Temps’i kroonika osa toimetas. Neil aegadel ajalehe veergudel kirjanduslike kui ka muude küsimuste üle järjekordselt ilmund artiklid paisusid lõpuks eri raamatuks, avaldet ühise pealkirja all La vie littéraire. Need La vie littéraire i köited — arvult neli — ongi peaaegu kõik, mis France […]

    Prantsuse romantismi esteetilise teooria oli kirjutanud Hugo juba mainitud eessõnas Cromwell’ile; see sai romantilise kooli manifestiks. Realistlikus voolus täitis selle ülesande kuulus prantsuse romaanikirjanik Emile Zola (emiil zolaa). Tema elukäik tuletab meelde Balzac’i oma. Ka tema loomingu käsitöölik laad tuletab meelde Balzac’i toodangut. Kuid ta on süsteemsem oma püüetes, ta lähendas kunstilise loometöö […]

    Kultuur ei ole mingi eriline suurus omaette, ta ei ole mõni uus jumalus, keda tuleb teenida ja austada ta enese pärast, ta on ikkagi mõeldav ainult ühendu­ses inimesega ja inimkonnaga, on õieti üksiku ini­mese või inimkonna või selle osa saatenähtus. Kul­tuuris näeme kõike seda, mis inimene on teinud ja teeb kõigepealt iseenese ning […]

    Rahva mõistet on tarvitatud senini romantilises tähen­duses. Kui kuskil esineb mingi uus religioon, ornamentika, ehitusviis, riik või suur laastaminegi, siis küsib uurija ikka: misnimeline rahvas tegi seda. Rahvas oleks seega midagi ürgset. Tema teeb ajalugu. Ajalugu on rahvaste ajalugu, kõik muu, kultuur, keel, kunstid, religioon, on rahva loodud. Riik on rahva vorm. See […]