Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 
 

1905 a. andis meie rahva poliitilisele mõtlemisele ja tegutsemisele suurt hoogu, hakati poliitilisest elust osa võtma, alustati poliitilist võitlust ja propagandat ex-Vene valitsuse vastu, ühtlasi tehti selgi­tustööd Eesti iseseisvustamise suunas.

Millist võitlust tuli neil aastail pidada, selleks olgu siinkohal esitatud mõningaid näiteid Jüri Vilmsi tegevusest, mida pole seni veel avalikult valgustatud. Algul vaatleme Viimsi tegevust koolipoisina Pärnus ja lõpuks mõningaid episoode tema üliõpilas­põlvest Tartus.

*

Vüms oli juba 1904. a. aktiivne tegelane illegaalses õpilasringis „Taimes“ ja 1905. a. revolutsiooni tegi Vilms vaatamata oma nooru­sele esireas sammuva noorena kaasa.

1906 a. esimesel semestril, kui karistussalgad ja reaktsiooni­line käis üle Eesti, heideti ka Vilms 23. veebruaril (kõik kuupäevad v. k. j.) Pärnu gümnaasiumist välja — ta jätkab siis õppimist ise­seisvalt.

Kuigi Pärnu tööliskond võttis aktiivselt osa 1905. a. revolutsioonilisest liikumisest, puudus neil veel tugev ja kindel parteiline orga­nisatsioon. Küll on teateid, et Vilms on juba enne 1905. a. tegutsenud ühes õpilastest ja töölistest koosnevas enesearendamise rühmas, milline rühm oli tekkinud peamiselt karskusselts „Valguses“ olnud kokkupuudete tagajärjel. Selles väikeses rühmas, nagu mäletab T. Nõmmits, on arutatud ka poliitilisi küsimusi ja unistatud Eesti samasugusest autonoomiast kui oli Soomel.

1906 a. asutatakse Pärnus Venemaa Sotsiaal-Demokraatliku Tööliste Partei Põhja Liivimaa Ringkonna Organisatsiooni Pärnu Komitee, kus jällegi koolist välja heidetud Viimsi tuntakse ühe aktiiv­sema tegelasena. Töölised ja õpilased, kes selles illegaalses organi­satsioonis kaasa töötasid, mäletavad veel väga hästi Vilmsi kui juhti­vat kuju, ta esinenud ise korduvalt kõnelejana, kuid ta peaülesanne seisnud töölistele kõnelejate-propagandistide hankimises, ta koosta­nud töölistele ka tsaarivastaste lendlehtede tekste jne. Algul paljun­dati lendlehti šapirograafil, kuid hiljem oli organisatsioonil ka oma väike trükikoda.

Tegevuse arendamine ei olnud muidugi väga kerge, sest kõik tuli teha varjatuna sandarmite valvsa silma eest. Raskel 1906. a. reaktsiooniaastal on aga siiski levitatud Pärnus rohkesti tsaarirežiimi vastaseid lendlehti, illegaalselt ilmuvat ajalehte „Sotsialdemokrati“ jne. Kuna tolleaegsed Pärnu tööliste juhid mäletavad, et Vilms olnud sageli lendlehtede teksti koostaja ja ühe lendlehe väljendusist, mis on levitatud Pärnus 1906. a. sügisel, võime tunda Vilmsi stiili. Lendlehes kirjutatakse:

„Mitte midagi ei kohuta meid tagasi! Pristav Hahn oma gorodovoide karjadega võib joosta niipalju kui jalad kannavad, kuid meie Parteid ei saa ta iialgi lõhkuda. Vaatame, kes on kõvemad, kas bürokraatiline mädanenud masin või eluvõimas Tööliste Partei. Võtku ta vangi, kui see tal õnneks läheb: Iga vangivõetud seltsi­mehe asemele asuvad kümned uued ja viimaks saavad ka vangimajad täis ning punane Tööliste lipp lehvib ikka kõrgelt ja võimsalt.”

Samast langenute asemele uute võitlejate astumise mõttest kir­jutas Vilms I duuma kokkuastumise puhul „Pämu Postimehes” ja seda Viimsi väljendust on ka korduvalt tsiteeritud.

Hilisemast politseilisest juurdlusest selgub, et sellel Pärnu partei osakonnal on tegevus kõige aktiivsem olnud 1907. a. ja osakonnal on olnud siis 180 maksumaksjat liiget.

Vilms lahkus 1907. a. suvel Pärnust, immatrikuleerudes ülikooli. Ei tea, kas Vilmsi puudus selles organisatsioonis nii tugevasti tunda andis, kuid politsei andmeil on partei Pärnu osakond 28. sept. 1908. a. lõpetanud oma tegevuse. Kuigi sellega oli lõppenud Vilmsi tegevus Pärnu sotsiaaldemokraatliku partei illegaalses organisatsioonis. Huvitav on selle organisatsiooni elu lõppvaatus, kus Vilms esineb kohtus oma endiste võitluskaaslaste kaitsjana.

1910. a. hakatakse uuesti kohati vähe vaibunud illegaalset sotsia­listlikku liikumist reorganiseerima. 1910. a. juulikuu lõpul peeti politseiagentuuri andmeil Suure-Jaanis Lauril sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide kongress, kus võeti vastu ka uus töökava, selle järgi on elustunud uuesti Pärnu organisatsiooni tegevus, muuseas on peetud ühendust ka Peterburiga.

Kui Vilmsi ajal oli töötatud organisatsioonis ettevaatlikult, ei tulnud „sissekukkumisi“, kuid 1910. a. oli organisatsiooni pääsenud vististi üks provokaator — (vist Kütt?), kes tegutses ja õhutas kuni läbiotsimiseni väga aktiivselt, kuid siis kadus jäljetult.

17.—18. okt. ööl 1910. a. pandi Pärnus toime läbiotsimisi A. Laguse, J. Lorentsoni, S. Parsmanni ja M. Jakobsoni juures. Politsei saak oli rikkalik, leiti: partei Pärnu komitee protokolliraamat, kirjavahetust, osakonna templeid, kviitungiraamatud, 41 naela trükitähti, ühingu programm jne. Kogu see organisatsioon seati ühendusse veel Peterburis tegutseva samasihilise organisatsioo­niga — ning politsei lavastas koos ühise protsessi. Peterburi tegelastest oli tähtsama isikuna selles protsessis Jakob Palvadre.

Pärnu organisatsiooni tegelaste süüasja arutati nn. ühises „Eesti sotsiaaldemokraatide protsessis” Riias Peterburi kohtukoja väljasõiduosakonna istungil 1. juunil 1912. a. Kohtualuseid süüdis­tati § 102 järgi, s. o., et nad on võtnud osa salaseltsist, mille üles­andeks oli kehtiva tsaristliku riigikorra kukuitamine. Kohtualused olid istunud juba üle 1 1/₂ aasta kinni eeluurimise all.

Selles protsessis kaitses kaebealuseid A. Lagust ja J. Lorentsoni advokaat J. Vilms, kes teotses nüüd noore advokaadina Tallinnas. Ta kaitses oma vanu organisatsioonikaaslasi ja nagu kaasaegsed mäletavad, olnud osa selle organisatsiooni protokollidest kirjutatud Vümsi käega. Et protokollid aga Vilmsi ära ei andnud, tulnud sel­lest, et protokolli ei kantud sisse isikute õigeid nimesid, vaid pseudo­nüümid. Samuti leidunud aktis üks Vilmsi kirjutatud kiri, millele olevat tehtud märkus — autor leidmata.

Kuna läbiotsimisel leitud materjalide põhjal oli võimalik kohtul vankumatult tõestada kaebealuste osavõttu illegaalse sotsialistliku partei tegevusest, siis oli raske karistus juha ette näha.

Kohus mõistis Mats Kletenbergi, Tõnis Libe, Eduard Kirschbaumi ja ka Viimsi kaitsealused A. Laguse ja J. Lorentsoni ja Viimsi gümnaasiumikaaslase Sergei Parsmanni kõigi õiguste kaotamisega asumisele s. o. Siberisse. Jakob Palvadre, keda kaitsesid Tallinnast advokaadid A. Palvadre ja R. Eliaser, mõisteti kohtu poolt õigeks, kuna tema süüd ei saadud tõestada. Siberisse mõistetud pääsesid sealt alles revolutsiooni tulekuga 1917. a.

*

Jüri Vilms saades 1907. a. sügisel üliõpilaseks, jätkas endiselt oma legaalset kui ka oma illegaalset tegevust, eriti agaralt üliõpilasaja algusaastail. Tähtsama osa oma tegevusest suutis Vilms teha nii varjatult, ilma et oleks sandarmite kätte langenud, kuid juhtus ka väiksemaid sissekukkumist milledest üks siin esitatagu.

1905. a. revolutsiooniaastad viisid rohkesti eesti avaliku elu ja poliitikategelasi vanglatesse ja Siberisse, nagu seda ka eelkirjeldatud protsessi puhul nägime, nende seas ka üliõpilasi. 1908. a. esimesel semestril toimetati Tartu üliõpilaskonnas Punase Risti nimel korjan­dust, see raha läks poliitiliste vangide ja nende perekondade abis­tamiseks. Raha kogujateks olid peamiselt üliõpilased kursuste vanemad. Sandarmivalitsus oli saanud teateid sellest korjandusest.

1908. a. 25. mail toimetas Tartu II linnajaos pristav F. Salesky Liivi kubermangu sandarmivalitsuse ülema Tartu abi käsul Tartu ülikooli üliõpilaste — vanematebüroo sekretäri J. Jaswoini juures läbiotsimise. Muude dokumentide seas saadi kätte ka 17 kviitungiraamatut, millega oli sel semestril kogutud raha Punase Risti nimel poliitiliste vangide ja väljasaadetute heaks. Kätte saadi ka vane­mate nimed, kes korjanduse läbiviimiseks kaasa olid aidanud. Nüüd algas kursuste vanemate läbiotsimine ja vangistamine, Jüri Vilms oli ka oma kursuse vanemaks, ka tema nimi oli sattunud ses asjas politsei kätte.

1908. a. 7. juulil toimetas Viljandist välja sõitnud politsei Vil­jandimaal Kabala vallas Korstna talus (J. Viimsi vanemate talu) J. Viimsi juures läbiotsimist, mis toimus Viljandi maakonnaülema käsul ja sandarmiülema ettekirjutusel.

Ülekuulamisel politseile seletas Jüri Vilms:

Mina ei võta osa Punase Risti seltsi tööst, kelle ülesandeks on vangla või sunnitööle mõistetud sotsiaaldemokraatlike partei liikmete abistamine. Mina üldse ei ole liige üheski mitteseaduspärases seltsis. Ma kuulsin, et üliõpilaste seas on mingi P-R. selts olemas, kuid ei tea sellest midagi. Läbiotsimisel Vilmsi juures midagi kahtlast ei leitud, kuid sellest hoolimata areteeriti Vilms ja viidi Vil­jandi, kaasa võeti ka 7 raamatut või brošüüri, mis ei tundunud läbiotsijaile küllalt riigitruudena.

Kolm päeva hiljem, 10. juulil kuulab Vilmsi Viljandi vanglas üle sandarmite korpuse rittmeister Mihail Volkov prokuratuuri esindaja juuresolekul. Vilms ei tunnistanud end süüdi, väites, et ta pole olnud sellise organisatsiooni liikmeks, mille ülesandeks on olnud vene riigikorda vägivaldselt kukutada. Küll on ta olnud raha kogujaks Punase Risti kasuks, kes on vange abistanud, kuid mitte aidanud poliitilisi vange põgeneda. Punase Risti sihti ta lähemalt ei teadnud. Hil­jem täiendas Vilms oma seletust, et tema korjas sellepärast Punase Risti kasuks, et see raha pidi minema vangistatud Tartu ülikooli üliõpilaste heaks, lisades ühtlasi ka selgituseks, et sama ülikooli üli­õpilaste heaks, kus ta ise õpib. Mingisse parteisse ta ei kuuluvat,, kuid maailmavaateliselt olevat sotsiaaldemokraat, teiste kursuste vanemate parteilist kuuluvust ta ei teadvat.

Korjanduse üksikasjade suhtes seletas Vilms, et tema on korja­nud raha, kui kursuse vanem. Kviitungiraamatu korjanduseks on võtnud ise, mis asunud kursusevanemate kogu laual. Kes kogu sekre­tär — ei tea. Kui kursusevanemad asja arutanud, ei olevat olnud selle üle mingeid vaidlusi ja polevat toimunud ka mingit hääletust. Nagu neist vastustest nähtub, on need antud väga ettevaatlikult ja mittemidagi-ütlevalt, on selge, et tunnistuse andja on isik, kel varem on olnud tegemist politseivõimudega.

Pärast ülekuulamist sandarmirittmeister Volkov Riia ringkonna­kohtu abiprokuröri nõusolekul määras, et J. Vilmsi, keda süüdista­takse nuhtlusseaduse § 51 ja 102 põhjal, võib vabastada 500-rublalise kautsjoni vastu, kuid kautsjoni esitamiseni hoida vahi all.

27. juulil sama sandarmirittmeister määras, arvestades, et Hans Sinka Viljandimaalt pandib kautsjonina J. Vilmsi eest oma Sojami talu, siis Riia ringkonnakohtu prokuröri nõusolekul vabastatakse Vilms vahi alt. Viimsi Viljandis vanglas istumine seekord kestis kolm nädalat.

Kuigi J. Vilms Viljandi vanglast kautsjoni vastu vabastati, kuid teda tahetakse veel segada väga omapärastasse süüdistustesse.

Nimelt pandi Vümsiga Viljandi vanglasse samasse kambrisse istuma keegi Karl Jäger, kes ise end nimetab esitatud kaebuses sageli „salapolitsei spetsiaalagendiks”. 4. augustil saadabki Jäger Viljandi vanglast Vilmsi kohta 8-leheküljelise kaebuse Baltimaade kubernerile, kust see läheb edasi sandarmivalitsusse, prokuratuuri jne. Sel­les pikas „süüdistusaktis“ üteldakse muu seas, et tal on läinud korda teada saada, et Vilms on võtnud osa ka 1905. a. sügisel Moskva mässust, võideldes seal barrikaadidel, mille tõenduseks olevat ka Vilmsi haavad kehal. Ühes oma hilisemas seletuses annab Jäger veel täiendusi, mainides veel ka teisi revolutsiooni-tegelasi, nagu „advokaat Teemant”, „anarhist Suits” Helsingis ja teisi.

Kuigi see süüdistus oli väga fantastiline, vaadati sama aasta septembris Vilms Tartus vanglaarsti poolt läbi ja tehti ekspertiisi tema kehal olevate armide kohta. Ühtlasi küsitakse teateid ka neilt arstidelt, keda Vilms ütles tema haavu ravinud olevat. Ka Pärnu gümnaasiumist saadakse tunnistus, et Vilms olnud 1905. a. Moskva mässu ajal koolis. Hangitakse andmeid ka Moskva ohraanalt — kuid siiski ei leita Jägeri poolt esitatud süüdistusele tõendusi. Vasta­vate tõenduste kogumise ajal 16. septembrist kuni 20. oktoobrini oli aga Vilms jällegi vahistatud ja ta vabastatakse uuesti kautsjoni vastu. Lõpuks leiti ka sandarmivalitsuse poolt, et Vilms ei olnud Moskva mässust 1905. a. osa võtnud.

Vilmsi osavõtt Punase Risti tegevusest läks aga kohtu lahendada.

Asja arutatakse Tartus 7. aprillil 1910. a. Rüa ringkonnakohtu väljasõiduosakonna istungil. Kohtu eesistujaks oli A. Lebedinski, prokurör S. Nekras. Süüpingis istub 13 üliõpilast — kursuste vanemad.

Tunnistajatena kohtus esinesid pristav Salesky, tema abi Malein ja Volkov. Viimane seletas muu seas, et see Punane Rist on olnud suurema salaorganisatsiooni osakond, mis omakorda seisnud ühen­duses välismaaga. Vastastunnistajad ja kaebealused aga seletasid, et nende poolt teostatud korjandusel pole olnud mingisugust kuri­tahtlikku eesmärki.

J. Vilms ühes kaaslastega mõisteti süüdi selles, et ta võttis osa võimude poolt lubamata seltsi tegevusest ning korjas sellele raha. Kõiki kaebealuseid: J. Vilmsi, P. Saueri, J. Jasvoini, N. Šamšoni, M. Antoni, K. Grenbergi, V. Manuilovi, W. Faminskyit, G. Saharovit, W. Poletajevit, S. Sokolovi, N. Lapini ja J. Jaremenkot karistati nuhtlusseaduse § 124 alusel 3-nädalase arestiga.

16. märtsil 1911. a. Riia ringkonnakohtu prokurör teatab ring­konnakohtule, et kohtuotsus Vilmsi suhtes on täide viidud, s. o. et on oma aja ära istunud.

Kuigi selle Punase Risti tegevusega seotud asi oli üks väikse­maid, algas see ometi Vilmsi esimesel üliõpüasaastal ja jõddis lõpule tema viimasel üliõpilasaastal.

Vilmsi-aegsed üliõpilased olid äärmiselt julged, mistõttu meele­avaldused ja streigid ülikoolis olid päris sagedased. Nii korraldati meeleavaldus selle vastu, et vene õigeusu kirik oli L. Tolstoi kirikust välja heitnud ja kui üliõpilased leidsid, et tolleaegne haridusminis­ter Sehwarz on liiga tagurlik, siis alustati streiki „kuni Schwarz lahkub”. Selle atreigi tagajärjel seisnud ülikoolis töö tükk aega. Tagurlik haridusminister küll ei lahkunud, kuid noored olid näida­nud, mida nad mõtlevad, ning Vilms ja tema kaaslased võisid end trööstida: mis läheb meil korda üks tagurlik haridusminister, meie noored võitleme oma tõekspidamiste eest ja kord ka võidame, meist kirjutab ajalugu, kuid me teame väga hästi, mida kirjutab kord ajalugu ühest reaktsioonilisest haridusministrist nii enne kui pärast meid. Selliste meeleavalduste korraldamisel vangistati üks Vilmsi paremaid sõpru, kaasüliõpilane (praegu läti kirjanik ja LTA direk­tor) R. Berzinš, kes kaasaegsete mälestuste järgi vangistatud sellepärast, et ta kandnud vene üliõpilaste meeleavaldusrongkäigu ees punast lippu.

Neist vähestest episoodidest nähtub, et Vilmsil ja tema-aegsetel kaasnoortel nii koolipoistel ja üliõpilastel leidus äärmiselt palju jul­gust ja energiat. Ning ilma sellise energiata ja julguseta ei oleks jõutud murda monarhistlikku vene režiimi ja jõuda demokraatliku vabariigini. Vilmsi suur ja sirgjooneline võitlejakuju jääb ajalukku püsima ja ta julgustab ka tulevaste põlvede noorsugu rasketel aegadel.

Aleksander Looring

Akadeemiast nr. 3/1940