Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Oct

Stiil

 

 

Vaadeldes kunstiloomingu motiivide osa kunstivoolude tekkimises nimetasime mitut kunstivoolu, milliseid oleme teisal kuulnud seoses mõistega ,,Stiil“ (gooti stiil, sümbolistlik stiil, impressionistlik stiil jne.). Seega oleme tuttavad stiili mõiste kõige laiema tarvitusviisiga (kunstivool) ja järelikult teame ka, et kunstiloomingu motiividel on stiili kujunemises tähtis osa.

Et stiili mõistet tarvitatakse ka kitsamas mõttes, — Michelangelo stiil, „Mäeküla piimamehe“ stiil, kiriku stiil, ooperi jne. stiil, ja et tema on üks teguritest, millest sõltub kunstiteose maitsmine ning hinne, peame temaga kui tähtsa esteetilise mõistega ligemalt tutvuma.

„Stiil“ on tuletatud kreekakeelsest sõnast „stülos“, mis tähendas pulgakest, millega kirjutati vahatahvlile.

Hoolimata sellest, et stiili mõiste on praegu kõigis rahvakihtides väga levinud ja et omame tema üle põhjalikke uurimusi (E. Utitz, Joh. Volkelt jt.), puudub veel tänini täielik selgus selle mõiste piiridest.

Käesolevatest uurimustest võib aga siiski näha, et paljusid tähen­dusi, mis omistatakse stiili mõistele, läbib ühine joon: selle all mõtel­dakse tüüpilist, omapäraga vormikindlust. Kui räägitakse stiilist, siis on alati silma ees ühel küljel juhuste, liikmete, individuaalsete näh­tuste paljus ja teisel — neis liikmeis püsiv tüüpiline vormiühtlus. Teiste sõnadega, meie ees on teatav samataolise kordumine. Nii ka üteldakse stiili kohta, et ta seisneb väljenduselementide sama­taolises kordumises.

Kunsti tüüpiline vormikindlus ehk väljenduselementide samatao­line kordumine, s. t. stül on tingitud: 1) kunstiteosest ja 2) kunsti loojast.

1.   Kunstiteose juures dikteerib „samataolise kordumise“ ees­kätt materjal, mida tarvitatakse väljendusvahendiks (akvarell, betoon, inimese hääl, inimese keha anatoomiline ehitus [tantsu juu­res] jne.) Ühes materjaliga on ette kirjutatud ka tehnika, mis tea­tavale materjalile tihti ainukesena sobib. Näit. akrobaatilise tantsu tehnika paistab olevat vastuolus inimese kehaehitusega (materjai), ja see tants pole end „suure“ kunstina läbi löönud. Samataolise materjali ja tehnika vastuolu kohtame „kunstniku“ juures, kes esineb näit. linnulaulu imiteerivate paladega. Mõlemal juhul me imetleme mitte kunsti tema õiges mõttes, vaid artistilikku osavust. Lõpuks seisab kunstiteose juures materjali ja tehnika kõrval tähtis tegur, ees­märk, mida teos peab kujutama, s. t. millena ta on mõeldud (kirik, kuningakoda, ooper jne.) ning kuidas teos peab mõjuma (tõsiselt, rõõmsalt, pühalikult, ülevalt jne.). Ja nii räägimegi puuplastika stiilist, kirikustiilist, kirikulaulu stiilist, ooperistiilist; kirjanduses — poeetiline stiil ja proosastiil.

Kunstiteose seisukohalt stiili tingivate tegurite valesti mõistmisest ja segamisest sünnivad stiilitud, tihti inetuteks nimetatud teosed, mitte­kunstid ja mittekunstiteosed. Näiteks, kui segatakse materjalide tehnika — portselan- ja pronksitehnika, kui segatakse eesmärk — elumaja ja vabrik, kuningakoda ja kaubamaja, teater ja kirik, proosa ja poeesia, siis ei saabu tõelisi kunstiteoseid.

Igas üksikus kunstiteoses on temast tingitud stiilitegurid — mater­jal, tehnika ja eesmärk üheks ühtlaselt mõjuvaks tervikuks kokku sulatatud. Nii sünnib stiili kõige kitsam avaldusvorm, teatava teose stiil, nagu „Mäeküla piimamehe” stiil.

Kuna kunstnik tahab tihti rohkem väljendada, kui seda materjal harilikult lubab, siis on ta materjaliga teataval määral sõjajalal ja viimasest tingitud „samataolise kordumine” võib saada kunstniku poolt osaliselt ületatud. Nii lõhkus Richard Wagner näit. muusika ja draama piirid ning lõi nn. muusikalise draama. Aga see oli talle raske, sest teatavasti ei tahetud alguses tema loomingut kui kunsti tunnustada.

2.  Arvestades öeldut näeme, et kunstiteosest tingitud stiil allub teataval määral kunstiteose loojale. Kunstiteose looja oli aga ka ise stiili tingivaks teguriks.

Pöördudes viimase vaatlusele näeme siin mitut punkti, mis mää­ravad stiili. Need on:

1)   kunstniku individuaalsus,

2)   maailmavaate tüüp,

3)   rahvus,

4)   kultuuriperiood, kuhu kunstnik paratamatult kuulub.

Seega on siin loendatud individuaalsed ja üleisikulised (transpersonaalsed) kunstiloomingu motiivid.

Kunstniku individuaalsuse avaldusena, s. t. tema ande tüübi ise­ärasuste ja kunstiteosest tingitud stiilitegurite (materjal, tehnika ja eesmärk) koosmõjul sünnib teatava üksiku kunstniku individuaalne stiil, näit. Dürer’i stiil, Tuglas’e stiil jne.

Stiili mõiste laiemas mõttes tingib maailmavaade, mis tea­tavale kunstnike rühmitusele ühine (näit. noor-eestlaste stiil).

Rahvuse suur mõju stiilisse avaldub kõige selgemini rahvakunstis. Nii märgendatakse stiili määramisel: eesti stiilis käsitööd, eesti rahva­laulu stiilis luuletus jne.

Kõige laiema stiili mõiste tingib teatav kultuuriperiood. Nii jaguneb terve kunstiajalugu iseseisvateks stiilitüüpideks, kunsti­vooludeks. Mis põhjusel see sünnib, nägime kunstivoolude käsitlemise juures.

Stiili mõistet võib jaotada veel paljudest teistest seisukohtadest väljudes. Neist olgu nimetatud stiili jaotamine üksikute kunstide järgi: maali-, graafika-, skulptuuri-, plastika-, arhitektuuristiil. Sel alusel räägitaksegi näit. maalilise stiiliga (andega) kujurist, nagu oli seda mäletatavasti Rodin (lk. 57).

Andres Pärl

“Esteetika. Sissejuhatus kunstiküsimustesse”, 1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share