Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  
Descartes’iga oleme harjunud algama uuema aja filosoofia ajaloo käsitlust. Muidugi pole siin tegemist ainult palja harjumusega, vaid asjalikult põhjendatud teadmisega. Descartes’i juures ilmneb väga selgesti see iseloomuline mõtlemisviis, mida võime nimetada uuema aja mõtteviisiks. 17. sajandist alates kogu meie vaimset elu ilmestab see suur inimmõistuse saavutis, mida nimetame matemaatiliseks loodusteadu­seks. Descartes on esimene filosoof, kes […]

     
ida kaugemale läheme, seda suuremaks kasvab Dostojevski kunsti ja mõtte vaateveerul.  Ta katab vaimu tulevasi kuningriike. Seal, kus aeg muudab kiiresti kõrbeks selle, mis näis elurikkaima ja edulisima maakohana; kus sellest, mida peeti tippudeks, on varsti saanud vaid liiva­kuhilad ja kuivanud kõntsaluited, seal tõuseb Dostojevski peagu üksikuna ja ta täidab mäena kogu ruumi.   Et […]

      
ui imelikud on sageli need arva­mised, mis andekad inimesed avaldavad teise andeka inimese kohta, keda nad isiklikult kas sugugi ei tunne või jälle ainult vaevalt nähtu-kuuldu järgi arva­vad tundvat! Kui imelikud ja väärad on need arvamised selgi juhul, kui neid arvamisi pole ka suunamas mingi viha ega pahatahtlikkus! Kuis ei suuda me olla küllalt […]

  
TEMA VIIEKÜMNE AASTA PUHUL.
     
Tammsaare tähendust saab täielikumalt hinnata muidugi alles siis, kui ta oma elutöö on täitnud. Alles siis on võimalik aru anda ta pikal­dase kirjandusliku arengu lõppjäreldustest. Veel ei tea meie ju oma tänavuse juubilari viimset sõna. Meil on rõõm teda parajasti näha tema mehiste aastate hariastmel. Üliviljaka Ed. Wilde 50-dal sünnipäeval kõneldi tema […]

    
Meil on igas kihelkonnas, võib-olla isegi igas vallas, oma väljakujunenud traditsioonid ja isesugune hingeelu. Pole ka ime, sest vana küla elas ju omaette ja laiem läbikäimine oli nii kitsendatud, et isegi naabervald oli midagi terra incognita sarnast.
Käesolev kirjeldus ei taha olla mingi laiem ülevaade vanast Riidajast, vaid katkendid vanadest rahvamälestustest. Puudutame siin valda ja […]

  
lljärgnevais ridades tahame heita pilgu kolme suurriigi, Prantsusmaa, Inglis­maa ja Itaalia tänapäeva kunstiloomingusse ja võimaluse piires vaadelda ka neid majanduslikke ja sotsiaalseid olusid, millel see kunst baseerub, kuna sellest oleneb sageli ka kunsti sisu ja vorm. Tahame ühtlasi jälgida, kas ja mil moel need Lääne-Euroopa kunstiavaldused on ka­jastunud meil. Meid huvitavad peamiselt need nähted, mis […]

    
olmanda riigi loojad on deklareerinud, et rahvussotsialism ei ole mitte ainult poliitiline süsteem, vaid maailmavaade, mis peab juhtima kõiki rahva eluavaldusi. Sel põhimõt­tel on toimunud loomulikult ka kujutavate kunstide vallas suuri ümberhinnanguid, eriti kuna „juht” ise on huvitatud neist probleemidest, veelgi enam, on sel alal koguni tegelikult katsetanud. Rõhutatakse korduvalt, et kunagi ei olevat kunstil […]

    
1
irjandus ühiskondliku nähtusena on kõige tihedamas seoses ideestiku ja mõttestikuga, mis iseloomustab teatud inimrühma vaimuelu mingil ajajärgul. Too seos on nii tihe ja need kaks tegurit - teatud ühiskonna vaimuelu ja kirjandus - näivad koguni sel määral ühtlikena, et raske on otsustada, kumb on a priori tegur ja kumb mõjustab, seega kujundab tõhusamini teist. Kuigi […]

  
1
Mitmel puhul olid kinnitanud meie kodumaa vaimustatud ugrilased daamid, et kaugelt kuulates kõlab madjari keel nagu meie emakeel. Olen Budapestis olles kuulanud seda keelt küll ligidalt, küll kaugelt, küll kõne­keelt, küll laulu, kuid kõlalist sarnasust meie keelega võib leida millises tahes keeles samal määral nagu madjari omas, ilma et need keeled meie omaga küüneväärtki sugulased […]

    
1
Ühe rahva kultuuriline omapära ja siseilm on teise rahva liikmele kättesaadav ja mõistetav ainult teatud piirini. Siis algab müür, millest üle hüpata pole nii kerge. Võib silmad kinni pigistada ja lihtsalt eitada kõike taga müüri ja tähtsaks pidada ainult seda, mis kõigil rahvail on ühist, üldinimlikku. Ent ka ideelistel käesirutamistel üle riikide piiride jääb igale […]

  
1
Võib näida ülearune kõnelda tõlgetest kui sarnastest ja neile pühen­dada võrdlemisi pikk artikkel. Selles võib tunduda filoloogia maiku, ja on arusaadav, kui lugeja väldib sarnase halvas mõttes paljutõotava kirju­tise lugemist kui käesolev. Eriti see, et täiesti paralleelse aine üle on kirjutatud Saksamaal terveid raamatuid, võiks peletada eemale, sest on vähe aineid maailmas, mida mõni Kesk-Euroopa […]

  
nton Hansen-Tammsaare on jõudnud kuuekümne eluaas­tani - see on kaunis pikk tee. Selle kestes on elatud üle kaks revolutsiooni ja rida pinevaid võitlusaastaid. Tamm­saare on tunnustatud eesti kirjanduse suurmeistriks, tema töid on tõlgitud võõrkeeltesse, tema tööde üle on ilmu­nud iseseisvaid esseid ja uurimusi, tema on eestlane, kellele juba elu­ajal on püstitatud ausammas, ja ometi tema […]

   
Tammsaare psühholoogilisi novelle ja külaelu käsitlevaid teoseid omaette tervikuna eraldi vaadeldes selgub, et autor naist kujutades kum­maski teosterühmituses erisuunas liigub: ühelpool ilmne areng idee juurest reaalse naise kujutamiseni, teiselpool areng reaalsete naiskujude juurest neis kujudes kehastuvate ideedeni.
Tammsaare esimese psühholoogilise novelli Uurimisel tähtsam nais­tegelane Juuli pole mingi reaalne naiskuju, vaid malend - kogu teos sarnaneb hästi […]

            
1
Huvitav seik: „Noor-Eesti” ratsionalistlik ja skeptiline kirjanikkude generatsioon on toonud piibliainete ja -stiili harrastuse eesti kirjandusse, mis pastorite ja köstrite eestkostetavana ei jõudnud nii kaugele. Mitte üksi Fr. Tuglase Allan ja Iris ei naudi peale Jens Peter Jacobseni, Gabriele d’Annunzio, Oscar Wilde’i, Georges Rodenbach’i ka Vana Tes­tamendi eepilisi lehekülgi: ka J. Randvere Ruthi raamatukogus […]

    
1  
eie näitekirjandus tegeleb peami­selt oma maa tänapäevaste pisieluprobleemidega. Üldinimlikud ja rahvusvahelised ainealad eksivad harva meie näitekirjanike sule alla. Kodumaistegi ainete käsitlus on peamiselt õpipoiste niidutöö, kus riivatakse rohkem rohulatvu, kui lõigatakse ainealu juurteni. Siiski leidub meie väheses väärtnäitekirjanduses ka üksikuid teo­seid, millede aineala ulatub üle kitsa rahvusliku piiri, milledes käsitellakse rahvusvaheliselt tun­tud ja üldinimlikke […]

            
SKEEM DRAAMATÜÜBI JA NÄITEKUNSTI AJALOOLISEST ARENEMISEST
         
1
Vanad kreeklased kirjutasid oma näidendid teatrile. Antiikdraama vorm oli tingitud Ateena rahvateatri dimensioonidest ja Kreeka näitleja lavalisest varustusest.
Ateena teatri ulatustest on kerge pilti anda, kui ütleme, et see oli vabaõhuteater, mis enesesse mahutas kuni 30.000 inimest.
Näitleja varustus nõuab pikemat kirjeldust.
Kreeka tragöödias seisab näitleja väga kõrgel jalal, ta […]

    
Kant nimetas kunsti elu kõige peenemaks ekstraktiks. Seda, millest lähevad mööda keskpärased inimesed osavõtmatult ja ükskõikselt, paljutki märkamata, seda oskavad võimsad ajud ja erksad südamed näha ja tähele panna selles tüüpilist ja karakterilist, leida analoogiaid ning järeldada seadusi, mis siis korrapärase ja loogilise süsteemina annavad tõuke ning algatuse inimkonna uuele ilmavaatele. Kunsti suur jõud seisabki […]

  
I.
Tšehhid on kogu oma mineviku kestel kõige läänepoolsemate slaav­lastena pidanud võitlust võõra, germaani tõugu rahvusega, mis piiras neid poolrõngana. Olles kord vaenulises, kord sõbralikus vahekorras tolle rahvusega, on tšehhid tollelt ammutanud välismõjusid kuni oma rahvus­liku renessansini, millisel ajajärgul teadlikult pöörduti juba mujalegi.
Oma sugukonna läänepoolse eelvahina üksikult seistes on tšehhid hakanud õige varakult otsima liitlasi sarnases […]

   
Kahe sajandi vahel, kui naturalism oli oma ea ära eland, tärkas poola kirjanduses Noor-Saksa, Noor-Prantsuse, Noor-Belgia järele Noor-Poolaks ristit vool („Mloda Polska”). See sündis aastat kümme enne Noor-Eesti tekkimist, siis kui Läänes sümbolism oma õitseaega elas. Stanislaw Przybyszewski, Stefan Žeromski, Stanislav Wyspianski, Wladyslaw Rejmont, Kazimierz Przerwa-Tetmajer, Jan Kasprowicz, Leopold Staff - need on Noor-Poola tähtsamad […]

    
1
uba oma varasemas lapsepõlves on A. H. Tammsaare osu­tanud suurt huvi loodusteaduste vastu. Kui temalt noorusaastail küsitud, mida ta ülikooli pääsemisel õppima hakkaks, vastanud noor Hansen iseteadvalt: „Loodusteadust tahaksin õppida. Mis inimene see on, kes loodust ei tunne!” Kuigi A. H. Tammsaare valis tegelikult ülikoolis oma stuudiumiks õigusteaduse, ei taganenud ta seejuures oma loodustea­duslikust põhivaatest, […]

  
Kuigi ühiskondlikkude mõtestikkude ainelist tagapõhja juba üle poole sajandi armastab alla kriipsutada iga vähegi põhjalikum kirjeldaja, on tavalisti imelikult vähe tähelepanu leidnud probleem - kuidas neid aateid ja vaateid levitatakse rahvahulkades. Peetakse nagu endastmõistetavaks, et see tegur on konstantne ega vaja seepärast erilist käsit­lemist.
Tõepoolest on olnud poliitiliste mõtete propagandameetodid pikki aegu võrdlemisi vähemuutuvad, kuid see […]

              
    Ann Bahhoff-Hansen
Kirjanik A. H. Tammsaare ema
A. Grinjev’i joonistus
            
   
Peeter Hansen
Kirjanik A. H Tammsaare isa
A. Grinjev’i joonistus
         
n rahvalikku kirjandust, mis pole kuigi suur. Suur kirjanik on aga ikka ühtlasi ka rahvalik. Ta on - üldrahvuslik, kellel igaühele midagi anda on - kõige mada­lamast kuni kõige kõrgemani.
Mul oli koolivend, kes kõik koolitunnid veetis sellega, et pistis laua […]

           
aisi kujutades ütleb Tammsaare sageli oma suurimad tõed. Ja naisi kujutab ta väga meelsasti, - meelsamini kui ehk ükski teine meie meeskirjanikest. Vist selle­pärast, et ta naises näeb kaugelt rohkem kui enamik meie - ja muudegi maade - meeskirjanikke; ta näeb naise sisima olemuse varjatumat ja salajasemat külge; näeb seda ürg­naiselikku, seda puhtnaiselikku, mis […]

  
(Kokkuvõte mag. R. Indreko poolt kitsamas ringis peetud ettekandest)
  
Nagu üldiselt teada, kuuluvad rahvuslikkude teaduste alla keeletea­dus, etnograafia, rahvaluule, ajalugu, muinasteadus, antropoloogia, genealoogia j. m. Ka kodumaiste teaduste haru on kaunis laialdane, nimetades tähtsamatena neist geoloogiat, botaanikat, maateadust, zoo­loogiat jne.
Enne Eesti iseseisvumist oli kodumaiste teaduste seisukord mitmeti parem rahvuslikkudest teadustest, sest kodumaiste teaduste alal töötasid […]

      
unstilise kujutuse esilekutsujaks ning algelemendiks on elamus. Millise näo võtab ja missuguse rakendusliku    ilme    või    mõtte saab elamus kirjanduslikus teoses, see sõltub sageli autori maailmatajust, elulesuhtumisest, east, temperamendist ja mitmest teisest inim­likust, olgu külgesündinud või külgekasvanud omadusest.
On kirjanikke õige kitsa elamuste resp. ku­jutluste amplituudiga. Isiklike omaduste eel­duste kohaselt ühtede võimed küünivad vaid nende eneste ühtsete elunähete […]

A. H. TAMMSAARE
       
Kirjanik A. H. Tammsaare - kodanikunimega Anton Hansen - sündis 30. (18.) jaanuaril 1878. a. Järva-Madise kihelkonnas Albu vallas Tammsaare-Põhja talus põllumehe pojana; õppis Sääsküla, siis Prümli vallakoolis, Väike-Maarja kihelkonnakoolis ning astus 1898. a. edasi õp­pima - sest et kroonukeskkoolidele liiga vana oli - Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi, kus nii paljud kodu­maa […]

     
Tartu Ülikooli kuraatori, kindral Gustav von Craffströmi päritolu ja tegevus (1784-1854).
   
Nende ridade kirjutaja on juba mujal („Tähised” 1935) rõ­hutanud vajadust uurida baltisaksa ja eesti tegelaste sugukondi, et asjalikult selgitada eestluse osa selgi alal, millel seni üldiselt on arvatud tegelevat ainult baltisakslasi. Seisuste ajaloolise arenemise ja nende osatähtsuse vaatlemisel meie ajaloos on täh­tis kindlaks teha, milline […]

          
VÕÕRSÕNADE KUJU KÜSIMUS.
         
Küsimus on võõrsõnade kujust eesti keeles - ka üks huvitavaid ja passioneerivaid küsimusi meie õigekeelsuse alal.
Mitmed punktid ses küsimuses, mis omal ajal, veel paarkümmend aastat tagasi, olid nii vankuvad ja vaidlusealuseta, on nüüd lahendet ja nende suhtes on jõutud lõplikule kokkuleppele, nagu -ia, -ioon, -ism (pro endine -ismus), -ik: statistik, […]

  
„Siuru” loojangust alates on meil pidevalt kõneldud nii luule kui ka selle järelkasvu kriisist. Kuna meie moodne lüürika peale lühikest, kuid ägedat õitsengut aastat viisteist tagasi, tõepoolest ähvardas tühjaks põleda ilutseva sõnakõlina või teeseldud bravuuri bengaalitules, oli Albert Kivika sõjahüüd: „Maha lüüriline šokolaad!” omamoodi isegi õigustatud. Revolutsiooni ning iseseisvumisega seotud vabadusjoovastusele oli järgnenud üldine kainenemine; […]

     
1.
Sõna „elulähedus” on meie arvustuses juba pikemat aega käibel. Minu arvates selle tähendust veel selgelt ja täpsalt pole formuleerit. Sellele antav sisu ei ole kindlapiirdeline, vaid vaheldub, olenedes auto­rist, kes seda tarvitab. Kuid mingisugune tendents selles siiski väljendub. Päris fantaseerimiseks selle ebamäärase mõiste ümber tiirlemist nimetada ei saa, see ei ole paljas sõnakõlin, kuigi […]

      
Praegune aeg on toonud ja toob murrangu poliitilises, majandus­likus, ilmavaatelises, kirjanduslikus jne. suunas. See murrang on põhjalik ja haarab kogu maailma. Üldisemalt võiks nimetada seda kõikide jõudude vabamaisse ja kergesti vahelduvaisse suhe­tesse siirdumiseks. Tsiviliseeritud inimkonna, eriti eurooplaste arenemine on suutnud inimesarud muuta lahtisemaiks, taipavamaiks, pikaldane kurnav surve on kadumas, tuntakse oma jõudu, otsitakse sellele […]

     
Nooreestlaste esimeseks hüüdeks oli „enam kultuuri!” Kui see loosung sündis ja kirja pandi, polnud 1905. aasta revolutsioon veel puhkenud, küll pidi aga selle eeltundmus erksamais südameis juba tugev olema. Siis unistati „suurte ülesannete kutsest”, ja vähe hiljem, võit­luse päevade keerises, ei jäetud meelde tuletamata, et kirjandus kajas­tab elu ja on seega võitlus, „võitlus inimõiguste, vabaduse, […]

    
Mõtteliikumisi elulähisuse lipu all.
  
1.
Ideed meie päevil ei ela enam iseseisvat elu ega kibele nad levima Plato’ „puhta vaimu” kommetes.
Nüüd ideed murravad ellu mitte neis peituva „sisejõu” tõu­kel, isegi mitte nii väga võimaliku tõelähisuse tõttu, vaid esijoones tarbeväärtuse nõudel reaalses elus.
Juba Nietzsche julges lausuda, et võltsid tõed võivad viljakad olla, kui elu neid oma arenguks vajab. […]

     
Ettekanne Tartu Ülikooli aulas korraldatud Vabaduspäeva aktusel, hiljem täiendatud.     
    
1.
Juba 19. korda peame rõõmupüha oma riikliku iseseisvuse kätte­võitmise auks. Juba 19. korda peatume hetkeks oma argitöös, et lasta pääseda oma isiklikku teadvusse mõtteid ja tundeid sellest suurest üldrah­vuslikust mõtte- ja tundemaailmast, mis puhkavad harilikult ainult meie alateadvuses.
See on kõigepealt sügava tähtsuse, kindluse ja rõõmu tunne, […]

       
I
     
liõpilaste selektsiooni ja arvu piiramise küsimused Tartu Ülikoolis, mis alates 1935. a. sügisest uute üliõpilaste vas­tuvõtmisel ka tegelikku ra­kendust leiavad, ei ole uued. Neid küsimusi on korduvalt esile toonud ja sageli väga üksikasjaliselt arutanud nii teadus­kondade kogud kui ka ülikooli valitsus ja nõukogu.
Missugustel põhjustel ja missuguses ulatuses need küsimused Tartu Ülikoolis käsitlemist on […]