Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Siuru” loojangust alates on meil pidevalt kõneldud nii luule kui ka selle järelkasvu kriisist. Kuna meie moodne lüürika peale lühikest, kuid ägedat õitsengut aastat viisteist tagasi, tõepoolest ähvardas tühjaks põleda ilutseva sõnakõlina või teeseldud bravuuri bengaalitules, oli Albert Kivika sõjahüüd: „Maha lüüriline šokolaad!” omamoodi isegi õigustatud. Revolutsiooni ning iseseisvumisega seotud vabadusjoovastusele oli järgnenud üldine kainenemine; esikohale nihkusid ikka enam ning enam praktilised päevaküsimused. Uus ajavaim põhjustas otsustava pöörde ka ilukirjanduslikus tellimuses: algas kriitilise realismi ja sellele vastavaima sõnakunsti liigi – tõsielulise romaani tänapäevani kestnud võidukäik. Luule osutus äkki uute ülesannete künnisel: „Siuru” laulikud hakkasid ühelt poolt teadlikult revideerima omi suhteid vahepeal muu­tunud tõelisusega, teiselt poolt, väljasuletuna laiema kirjanduspubliku huviringist, katsetama üha vastsemate ning ekstsentrilisemate vormimisvõimalustega. Tänu just viimasele on eesti nüüdislüürika palju võitnud kujunduse nõtkuselt, kahjuks aga sagedasti keskmise lugeja enesest võõ­rutamise arvel. Kuid selle eest oli mõjukas relvadetagavara edespidisteks vallutusretkedeks ka tükiks ajaks valmis taotud. Hoopis teissugu­seid impulsse tõi meie lüürikasse n. n. eluläheduse nõue. Alasti tõelisuse sissemurd mõjus ühest küljest kahtlemata värskendavalt, teiselt poolt ähvardas see aga deformeerida luulet kui kunsti, lähendada seda häda­ohtlikul määral tavalisele proosale. Kadusid kindel värsimõõt, piiritletud stroof ja puhas riim; elu toormaterjali hoolsamat filtreerimist kõrgema ühtlusprintsiibi nimel loeti niihästi kui ülearuseks. Pealegi viis elulähedate luuletajate ühekülgne tähelepanupühendus ainult välisilma vaheldu­vale kribukrabule, üsna sagedasti psühholoogilisele pealiskaudsusele. Aidata ei suutnud siin palju ka eetilis-sotsiaalsed tendentsid, kuna nende isikupäraselt süvendatud ning ainult sellena usutavaks tehtav läbitöötus jättis pahatihti mõndagi soovida. Need etteheited on toodud „kooli”, mitte aga üksikute luuletajate vastu, kellede paremaid tooteid ma era­korraliselt hindan. Kuigi tänapäeval üha sagedamini tavatsetakse kõnelda kriisi möödumisest ning uuest, seniseid vastuolusid lepitavast ja ühtesulatavast luulehoiakust, suudaks teatav tagasihoidlikkus selles küsimuses meid kaitsta nii mõnegi enneaegse pettumuse eest. Väikesed võnked paremuse poole võivad kergesti osutuda vaid juhuslikeks. Marie Underi viimase värsikogu („Kivi südamelt”) kiire läbimüük on kindlasti suurel määral riigivanema, esimese auhinna tulemuseks. Samuti poleks ka Puškini teoste massiline leving Nõukogude Venes iialgi saanud mõel­davaks ilma kõrgemalt poolt algatatud üleriikliku reklaamita. Kriisi tõe­lisest möödumisest tohiksime ikkagi kõnelda vaid uue, ajakohase ning elujõulise luule ja selle poolt tekitatud resonantsi puhul lugejaskonna laiemateski kihtides. Viimase üle rõõmustada oleks aga esialgu veel varajane. Nii Eestis kui ka mujal näib lugev üldsus ikkagi veel eelistavat realistlikke olustikuromaane, romaniseeritud biograafiaid ja muud selle­sarnast, kuna lüürika püsib endiselt kitsamate huviringide tagasihoidliku eriharrastusena. Tähendab see luule lõpulikku kadu moodsast maailma­teadvusest? Tähendab see, et vajadus luule kui niisuguse järele on tsivili­seeritud inimkonna südames jäädavalt kustumas? Tahaksin sellele kate­gooriliselt vastata, et: ei!

Alati on leidunud, leidub praegu ja leidub ka edaspidi ini­mesi, kelledel puuduvad igasugused eeldused luule olemusliku külje mõistmiseks. Kaunite värsiridade rõõmus kooskõla jääb neile sama taba­matuks kui Tizian värvipimedaile või kui Beethoven muusikakurtidele. Luulemeele puudumine muidu normaalselt arenenud isikute juures on kahtlemata hingeeluline defekt, millega tuleb leppida kui paratamatu erandnähtega. Halvemaks muutub aga lugu, kui niisugune erandnähe ähvardab levineda juba laiemaidki lugejaskonna masse haaravas ulatuses.

Nagu luulepimedatest üksikolevustest, oleme õigustatud kõnelema ka enam või vähem luulepimedatest ajajärkudest. Kirjanduse ajaloos näeme vaheldumisi kerkimas esikohale kord peamiselt lüürilisi, kord jälle ilmsesti eepilisi põhitendentse. Kuna esimesi on harjutud siduma eeskätt romantiliste, s. o. tundeelamustest lähtuvate vaimuvooludega, rajanevad teised peaaegu alati mõistusest ja kainest eluvaatlusest väljakasvanud realismil. Järsud eraldusjooned pole siin igakord muidugi võimalikud. Seda enam, et ka kõige proosalisem argipäev meid võib üllatada (ning enamasti üllatabki) hoopis erakordsete luuleootamatustega. Kas ei peitu just siin parim näide luule looduslik-spontaansest ning ebasoodsaidki päevatingimusi trotsivast iseloomust?

Luulet on nimetatud, ja seda täie õigusega, „looduse emakeeleks”. Ka kõige primitiivsemate rahvaste juures, olgu nende sõnavara nii pii­ratud kui tahes, võime juba nentida lauldava rahvaluule olemasolu. Tõsi küll, sagedasti koosneb niisuguste laulude sõnaline osa peamiselt küll ainult algelistest ja näiliselt mõttetutest refräänidest, kuid sellegi kuulu­mine luule laialistesse valdkondadesse on paljutähendav. Hetketi tahak­sime peatuda isegi kiusatusliku küsimuse ees: mis on kirjanduslooliselt ürgsem, kas emotsionaalset maailma väljendav abitu laulukatke või loogiliselt arendatud proosakõne? Laskumata sellele libedale pin­nale, julgeksime ometi väita, et laul ja luule kuuluvad inimliku natuuri kõige ürgsemate vajaduste hulka. Kas ei otsi ka tsiviliseeritud suurlinna elaniku kõige intiimsemad hingeliigutused vahendituimat väljendusvormi just lüürikas, olgugi et see lüürika mitmeti erineb primitiivsete loodus­rahvaste omast?

Jah, luule on meie olemusest niivõrd lahutamatu, et seda lõplikult ei suuda lämmatada ka kõige masendavamad elutingimused. Eesti rahva­laul, vähemalt sel kujul, nagu ta on jõudnud meie kätte, on pimedate orjusaegade toode. Intiimsemalt ja vahenditumalt (järelikult ka elulähe­dasemalt) kui ükski muinasjutt, kaebavad rohked orjalaulud möödunud teopäevade viletsusi. Selle juures pole aga ka ei peksupink ega kupja-sundus suutnud olematuks teha rõõmust rõkatavaid kiige- ja pulmaviise. Toredates ilo-lauludes on ülejõu käivast tööst ning alatoitlusest vaevatud orjapiigad jõudnud välja isegi puhta ning rippumatu kunstiideaali kuulutamiseni. Kaasaja eluläheduslaste silmis peaks niisugune nähe paistma otse surmapatuna ning iga sotsioloogilise seadusepärasuse pea peale pööramisena. Kui Tuglas ühes kirjutises rõhutab puhtesteetiliste nõuete primaati eesti rahvalaulude stiiliehituses, siis tuleb meil sellega mitmeti nõustuda. Mitte niipalju tõsielulised faktid, kui just alliteratsiooni, asso­nantsi ja parallelismi nõuded määravad sagedasti nende sisulisegi laadi. Kui ühes kiigelaulus näit. leelutatakse:

siis kõik loetletud kohanimed seisavad ilmsesti laulu kõlalise instrumen­tatsiooni, mingil tingimisel aga mitte loogilise tõepärasuse teenistuses. Enne ilu, siis elu.   Ning ometi need primitiivsed ja mõnikord isegi mõt­tetutena näivad südameleelutused kõnelevad meie rahva mineviku rõõmudest-muredest rohkem kui objektiivseimgi ajalooliste faktide loetelu. Laulus otsiti lohutust kurbuses, ilu vallas pelgupaika argipäeva masen­duste eest.   Suurel määral oli see just luule, ja kaugeltki mitte ainult „elulähedane” luule, mis tegi meie raske mineviku veel kuidagi talu­tavaks.

Luulet ei suuda maa pealt kõrvaldada ka teaduse ja tehnika areng. Läinud sajandi keskpaigast alates, mil kogu maailma tööstus viidi lühi­kese aja jooksul auru ning hiljem ka elektri jõule, mil kõigi loodustea­duste peadpööritav edu kippus ajuti lämmatama viimasedki usujäänused vaimu kui säärase olemasollu, pääses kõikjal tsiviliseeritud Euroopa kir­jandustes esikohale n. n. naturalistlik romaan. Kooskõlas moodsate tea­dustega esitati siin inimest vaid keskkonna tahtetu produktina, kelle saatus oli lootusetult suletud pärivuse raudsete seaduste ning ümbritse­vate olude nõiaringi. Avaramate usulis-metafüüsiliste perspektiivide puudumisel kujunes niisugune elupilt küllaltki masendavaks. Inimelu sik-sakilist rada mõisteti küll suurepäraselt seletada tema jalge ees laiu­vate porimülgastega, sealjuures ei nähtud aga tähistaevast, mille järgi oleks võimalik valida igavikuväärtustele viitavaid üldsuundi. Luules kalduti nägema mõttetut jäänust ürgaegade hämarusest, mil inimlikus ajus kujunev maailmapilt koosnes veel ebamäärastest ja fantastilistest siinustest. Täppisteaduste hoogus areng pidi sellise minevikuudu lõp­likult hajutama.

Kuid ometi ei suutnud eelkirjeldatud mõtteviis kõrvaldada vaimu­elust  luulet. Reaktsioonina  materialistlikele  ajatendenfsidele  sigines kõikjal fanaatilisi luulekogudusi, milledes küll uusromantismi, küll süm­bolismi, küll estetismi ja teiste „ism’ide” sildi all innukalt võideldi rippu­matu vaimsuse ja puhta kunstiideaali nimel. Inimvaimu madaldamise vastu ainult füsioloogilistesse olemisvormidesse, otsiti rohtu jumaliku tantaasia lõpmatuilt jahimailt. Muidugi kalduti siin pahatihti ka spiri­tuaalsetesse äärmustesse, kuid ajastu ülimaterialistlikele püüetele oli niisugune hoiak tänuväärseks vastukaaluks. Kaunitena paistavad süm­bolismi haprad kuid värviküllased õied zola’liku naturalismi tumedal mullataustal!

Siinjuures ei tohi aga unustada, et eelpoolnimetatud luulesuundade kõige andekamad esindajad iialgi ei kaotanud sidet ka reaalse maa­ilmaga, ülierksate meeltega mõistis Verlaine registreerida teda ümbrit­sevaid eluvirvendusi ning Verhaeren’is võib näha isegi tänapäeva elu­lähedase luule tõelist algatajat. Naturalistlikult valgustatud flaami elu­piltidele, kaasa arvatud ka vabrikud ja tööstusagulid, suutis tema luulegeenius ometigi anda ka sügavalt sümboolse tähenduse. Kohtume siin juba klassilise kirjanduse ideaaliga, kus luule ja proosa, romantiline tundeelamus ja kaine eluvaatlus üksteisele lepitavalt kätt ulatavad. Selle asemel, et varjuna kaduda moodsa teaduse ja tehnika võiduteelt, haaras igiväsimatu ja igirahuldamatu luule needki oma puhastavasse sulatusahju.

Nii vahenditult impressionistlikele hetkeelamustele anduv „puhas” lüürika kui ka igasuguseid ühiskondlikke ja kasvatuslikke sihte taotlev tarbeluule on mõlemad ühteviisi õigustatud. Missugust nendest eelistada, see on ajanõuete ja isikliku maitse küsimus. Põliseid kultuuriväärtusi võib anda mõlemas liigis, kui neid ainult suudetakse teha elamuslikult usutavaks. Vana Hesiodos pühendas helisevates värssides omi kaasmaa­lasi põlluharimise, aianduse, karjakasvatuse ja praktilise elutarkuse sala­dustesse, ja kuna ta seda tegi veriehtsa laulikuna, ei tuhmu tema „Tööd ja päevad” iialgi. Lucretiuse maailmavaateline süsteem on esitatud mehelik-asjalikes heksameetrites, mida me naudime ka siis, kui meil puu­dub võimalus ühineda neis avaldatud seisukohtadega. Renessansi päevil oli kombeks ka puhtteaduslikke traktaate esitada reeglipärases värsivormis; ilukirjandusse nende teoste rõhuv enamus muidugi ei kuulu. Värssides kirjutati uurimusi stilistika, laevanduse, astronoomia, filosoofia ning isegi suguhaiguste ravimisviiside kohta. Poliitilis-ühiskondliku luule alal on hallidest aegadest kuni tänapäevani püstitatud ümberlükkama­tuid kunstiväärtusi; ajad ja sihid muutuvad, kuid võltsimatu elamussisu ja kaunis vorm paeluvad ka kaugeid järelpõlvi. Meil poleks isegi värssjuhtkirjade vastu midagi, kui neis ainult oleks tunda ehtsa luule südame­lööke. Küsimus seisab siin rohkem luuletajas kui põhimõttes. Kui mõne andetu vemmalvärsitaja käes ka kõige leebemad armastusmotiivid tun­duvad puisetena, suudab tõeline poeet igapäevaseimatki eluproosaf asetada otsekui äraseletatud valgusse.

Nagu juba eelpool tähendasime, on eesti kirjandus „Siuru” aega­dest alates arenenud realismi tähe all; lüürikat kui sellist pole see vool aga iialgi eriti soodustanud. Pole siis ime, et meie poeetide noorim põlvkond, lõplikult küllastunud n. n. „elulähedase” luule psühholoogili­sest pealiskaudsusest ja vormilisest „enese minna laskmisest”, näib jälle teed otsivat enam „sissepoole vaatava” ja vormipuhtama luule poole. Eeskujudena näivad arvesse tulevat jälle Suits, Under ja Semper, kelle­des elu- ja vaimulähedus, poeetiline inspiratsioon ja tugev vormitunne on õnnelikult liitunud loomulikuks sünteesiks. Betti Alveris, nagu muistse­tes „llo laulu” lõõritavates orjapiigades, võib märgata paigutisi lähenemispüüdeid isegi „kunst kunsti pärast” ideaalile. Nõnda kõlab üks tema luuletusi – kogust „Tolm ja tuli” – järgmiselt:

Nagu Puškin’i kuulsas „Pööblis”, avaldub ka siin tõeliselt vaimse luuletaja protest halli argipäeva huvide teenistusse alandunud tarbe­kunsti vastu. Luule peab olema vaba ja rippumatu, alles siis võib ta tõeliselt vallutada elu ja seda paremate ja puhtamate ideaalide poole juhtida. Kuna Puškini poeet kõrgilt tagasi tõrjub kõik „taipamatu jõugu” abipaluvad lähenemispüüded, kahjatseb Alver seda jõuku ja nõustub selle pal­vetele vastu tulema, muidugi ainult tingimusel, et tema pühimaid luuletajaõigusi porisse ei tallata.

Eesti rahva rõhuv enamus kuulub põlluharijate kihti. Sellepärast on ka loomulik maaorientatsiooni ülekaal meie kirjandusloolises kogu­pildis. Teisest küljest ei tohiks aga unustada ka ülejäänud ühiskonna­kihtide – linnaproletariaadi, kodanluse ning intelligentsi kultuurilisi lisavajadusi. Tugevamaid hõõrumisi on meil korduvalt esile kutsunud just haritlaskirjanduse probleem. Peaks olema selge, et euroopa kultuuripärimuste najal üleskasvanud vaim ei või enam rahulduda ainuüksi „maarahvale” või väikekodanlusele määratud lugemisvaraga. Samuti ei tohiks talle pahaks panna, kui ta iseenesele ning oma kodumaa vaimlisele vali­mikule asub looma nende erivajadustele vastavat kirjandust. Kristjan Jaak Petersonil polnud kaasajas veel mingisugust kõlapinda, Noor-Eestil tuli selle võitmiseks kibedaid lahinguid pidada, kuna meie ülesandeks jääb selle harimine ja viljakaks tegemine.

Käesolevaga ma ei taha propageerida eesti kirjanduse muutmist kunstlikult toidetavaks triiphoone taimeks. Hea kasvuhoone on muidugi iga aedniku uhkuseks ja tema parimate võimete mõõdupuuks, kuid selle kaudu ei saa kestvalt rahuldada laiema  üldsuse tarvidust igapäevase leiva järele. Meie kirjanduse tuleviku pant on alati seisnud ja seisab ka edaspidi tema tihedas seoses lugeva publikuga. Sealjuures peetagu aga silmas ka mainitud publiku ühiskondlikku diterentseerumust.

Kuid lõpuks on iga suur ja tõeline kunst üldinimlik ja sellisena või­meline ühendama sügavaltki erinevaid rahvakihte. Kõnelemata maa­ilmakirjanduse tähisteostest, konstateerime ainult, et eestigi kirjanduse paremik sisaldab suuremal või väiksemal määral üldinimlikkuse suge­meid. Suur loominguline inspiratsioon rajab sildu ka kõige pimedamate kuristikkude kohale; ta muudab isegi eluläheduslased „esteetideks” ning „esteedid” eluläheduslasteks. Kuid sellega oleme jõudnud juba kõrgemaisse sfääresse, kus iga kirjanduslik piiritüli muutub naeruväärseks mõttetuseks, ja kus tõeline kunst alles algab.

H. Talvik.

Akadeemiast nr. 1/1937