Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

          

VÕÕRSÕNADE KUJU KÜSIMUS.

         

Küsimus on võõrsõnade kujust eesti keeles – ka üks huvitavaid ja passioneerivaid küsimusi meie õigekeelsuse alal.

Mitmed punktid ses küsimuses, mis omal ajal, veel paarkümmend aastat tagasi, olid nii vankuvad ja vaidlusealuseta, on nüüd lahendet ja nende suhtes on jõutud lõplikule kokkuleppele, nagu -ia, -ioon, -ism (pro endine -ismus), -ik: statistik, tehnik (pro endine -iker: statistiker), -aalne, -iivne, jne. Neid ma enam ei puuduta, vaid asun kohe käsitelema neid kohti, milles erinen ametlikust õigekeelsusest ja Õigekeelsuse sõnaraamatust.

Enne aga printsiibi, põhimõtte esitus ning formuleering, mille seisukohalt tehakse alljärgnevad eri vaatlused ja ettepanekud.

Ühelt poolt võtan teatavate rahvusvaheliste võõrsõnade vastu eitava seisukoha („konstateerima, pretendeerima, fakt, žest, instinkt, kompetentne, intensiivne” jne.), sest et need rikuvad teatavas mõttes eesti keele puhtust ja ühtlust nagu mingid võõrkehad ja et niisuguseid sõnu seepärast tuleb püüda asendada omade eestikõlalistega („konstateerima” – nentima, „kompetentne” – pädev, „instinkt” – vaist, „fakt” – tõik, „indignatsioon” – nördimus jne. ).

Teiselt poolt asun sel seisukohal, et neis rahvusvahelisis võõrsõnus, mida kord võib ja tuleb sallida eesti keeles, tuleb teataval määral säili­tada nende võõrapärane kuju (kui ei ole erilist põhjust või võimalust kõlaliselt täiesti eestipärastada sõna). Teiste sõnadega: kui kord võõrakujuline võõrsõna, siis olgu selle võõras kuju võimalikult puhas ja moonutamatu.

Olen seepärast võõrsõnade ülemäärase eestipärastamise või, õige­mini, rahvapärastamise vastu.

Nüüd asume näidete ning üksikjuhtumite esitamisele.

Siin kõigepealt järgmine kuriooslik juhtum. Omal ajal võitles just nende ridade kirjutaja eesti keeles tarbetuma ja ebakohase e-lõpu vastu võõrsõnus, mida veel 20-25 aasta eest üsna üldiselt tarvitati (grupe, bluuse, daame, plate, gitarre, mandoliine, mape, kiike jne. pro nüüdsed grupp, bluus, daam, plaat, gitarr, mandoliin, mapp, klikk jne.). Nüüd on see omaaegne uuendusettepanek ametlikult läbi läinud, üleliia läbi läinud, nii et nüüd tuleb mul ses tehtavate liialduste ja väärkalduvuste vastu võidelda. Need on muus, kolleeg, psüüh (Õigekeelsuse sõna­raamatu järele). Siin on lõppvokaali ärajätmine tõesti liialdus, otse inetu ja moonutav. Seepärast eelistan ja soovitan vorme muusa, kolleega, psüühhe.

Teine tarbetu moonutamisnähtus võõrsõnade alal on pika konso­nandi lühendus: ll, mm, nn, rr asemel l, m, n, r: „koma, komisjon, komis­sar, koridor, karikatuur”. Üks eesti keele kõlalisi puudusi on lühisil­pide (esimese välte silpide) ülirohkus. Seda ei maksa ühegi sõnaga edendada, kui seks pole erilist põhjust. Pikad silbid (II- ja III-vältelised) on kõlaliselt ilusamad. Seepärast ei pea iialgi lühendama võõr­sõna pikka silpi esmavälteliseks. Järelikult on kõik põhjused jääda ka eesti keeles neis sõnus algkeelte pika konsonandi juure. Seepärast komma, kommisjon, korridor, karrikatuur.

Kas mitte ei tuleks nende võõrsõnade vahekonsonandi lühenemises praeguses eesti ametlikus keeles näha lõunaeesti murraku mõju? Seal ju ollakse üldse kalduv lühendama, ka eesti omis sõnus: „hunik, teling, tunistama, timukas.” Vahest see taastub koguni mingile kaudsele läti mõjule, sest läti keel üldse ei tunne pikki ll, mm, nn, rr.

Eriti see lätilik koma on inetu. Seepärast esimeses järjekorras tuleks see asendada õige ja loomuliku vormiga komma. Sest kui see rahvapärastamine ja mulgistamine meil nii edasi läheb, siis varsti jõu­takse viimaks ka vormidelle gama (pro gamma), ilusjon (pro illusioon), suma (pro summa) jne.

*

Kolmas ning tähtsaim küsimus võõrsõnade kuju asjus eesti keeles on nende rõhu küsimus. Siin lähevad nüüd arvamised kõige rohkem lahku. Ühed – kõige radikaalsemad selles rahvapärastamises – poolda­vad ja soovitavad võõrsõnade rõhu täielist ja järjekindlat eestipärastust (soome, ungari ja läti keele eeskujul): rõhk igal võõrsõnal esimesele silbile: „minister, sotsialism, idealid, kompetentne” jne.

Olen otsustavalt, kategooriliselt, järeleandmatult säärase rõhu rahvapärastamise vastu ja, loodan, ühes minuga kõik arusaajamad eest­lased.   Selle vastuolemise põhjenduseks esitan järgmised põhjendused:

1) Esimesele silbile viidud rõhk teeks paljud võõrsõnad, eriti pike­mad, inetumaks – lohisevaks, lamedaks; see labastab neid. Võõrapärane rõhk kaugemal esimest silpi seevastu mitmekesistab rütmi ja annab sõnule üldiselt plastilisema, energilisema jume. Veendumaks selles, võrreldagu: „novell – nõvel (või noovel), romaan – rõman (või rooman), büroo – büro (või büüro), modern – modern (või moodern)”; samuti: „melodia, ironia, älkemia, ästronomia, päleontologia, – mehanika, estetika, – diktator, professor – paatent, dootsent, – kültur – sotsialism, lüürism” jne., nagu mõned rahvapäratsejad kuulukse tahtvat.

2) Mõned sõnad moonutuksid võimatuseni: idee – ide või iide, palee – pale või paale jne. Kas rahvapäratsejad neiski tahavad olla järjekindlad?

3) Rõhu esinemine kaugemal esimest silpi mõningais võõrsõnus on otse rahvapärane, nimelt enamikku -eerima- sõnu rõhutab iga eest­lane, isegi talupojad, ee-silbil: poleerima, sorteerima. Vaevalt rää­gib keegi põlerima, sörterima. Samuti mainitagu siin ka rahvakeeles tarvitet sõna justament, kus rõhk on viimsel silbil. Ja isegi ühes eestiomas sõnas on rõhk viimsel silbil: maailm (loe mailm), mida tuleb pidada normaalhääldamiseks (mitte „maailm”).

4) Võõrapärase rõhu esinemine geograafilistel nimedel: Euroopa, Ameerika, Itaalia, Pariis jne. Sest ega ometi rõhupuristid neid mõtle rahvapärastada? Ent järjekindlad olles peaksid nad neiski viima rõhu esimesele silbile, nagu seda teevad soomlased, ungarlased ja lätlased: „fiuropa, ämerika või aamerika, iitalia, paris või paaris („ta sõitis Paarisesse”!!!). Just neist pärisnimedest on näha, kuidas eesti rahvapärane rõhk teeb labaseks ja inetumaks võõrsõnad, mis on mõeldud kesk- ja lõpprõhulisel kujul. See nii-ütelda matsistab neid. Vahest aga see meeldib meie pastlakultuuri-rahvuslasile..

Ärgu toodagu siin esile, et soome, läti, ungari ja osalt ka inglise keeles on võõrsõnul ja nimedel rõhk esimesel silbil. Ons see sealgi ilus? Ja ons need keeled kõlaliselt üldse ilusad keeled? Mis inetu, see inetu, ükskõik mis keeles see esineb.

Seepärast võõrsõnade rõhu suhtes ei maksa üldse mitte eeskujuks võtta läti, soome, ungari ja inglise keelt. Järelikult seda võõrnimede ja ja sõnade võõrapärast rõhku eesti keeles ei tule pidada min­giks alaväärsuseks, halvemuseks, vaid, vastupidi, paremuseks, üle­oleku k s, mis eesti keelel on soome, läti ja ungari keele üle ja mis talle annab teatava peenuse ja ilu, mida need keeled ei evi. Nii väga kui soome keelt olen imestelnud ja armastand, on mulle võõrsõnade ja nimede rõhu soomepärastus alati tundunud mingi alaväärsusena ja mul on alati olnud tunne, et need sõnad ja nimed eesti keeles on ilusamad ja suursugusemad (meloodia, dotsent, sotsialism, – Itaalia, Pariis”) kui soome keeles.

Ja nüüd tahavad need „patrioodid” eesti keelelt võtta selle üle­oleku ja väärtuse. See oleks karuteene. Õnneks aga ka ametlik keel (Õigekeelsuse sõnaraamat) tunnustab ja pooldab võõrapärase rõhu säi­litamist: Õigekeelsuse sõnaraamatus on tuhandet! sõnu võõ­rapärase rõhuga. Seega need äärmuslased, kes unistavad võõr­sõnade rõhu täielisest eestipärastusest, jäävad ebatähtsasse ja mõ­juta vähemusse ja võõrsõnade võõrapärase rõhu püsimise tulevik on kindlustet.

Igatahes võõrapärase rõhu säilimine eesti keeles on ja jääb keelelooliseks tõigaks (faktiks), mille vastu enam ei saa parata, vaid millega tuleb rehkendada. Et see kord on eesti keeles nii kujunenud (vastuoksa meie mõlemapooliste naabrite soome ja läti keelele), siis peavad sel olema oma sügavamad rahvuspsühholoogilised põhjused. Seepärast sel­lega tuleb leppida – ja mitte ainult leppida, vaid koguni uhked olla sellest. Küsimus on vaid selle ulatusest ja määrast: ühed tahavad võõrapärast rõhku rohkem säilitada, teised vähem. Kõik aga säilitavad. Selles suhtes esineb kolm astent:

1) Tegelik kõnekeel lihtrahva seas, Lõuna-Eestis aga ka haritlaste juures – seal viiakse võõras rõhk esimesele silbile väga suures ulatu­ses, paljudes sõnades, kus ka ametlik kirjakeel seda ei luba: aapril, oktoober, noovember, deetsember, kaalender, aapostel jne. Nii eriti räägivad lõunaeestlased, koguni haritlased. See aga on inetu: nõnda need sõnad kõlavad labaselt, talupoeglikult, matslikult. See on nende sõnade matsistus. Ja mõned haritlased ko­guni põhimõtteliselt hääldavad mínister, ártikel,   gérmani, proofil, proogram, prootsent, rékord, süstem, réalk o o 1, náivne” jne.

Et lõunaeestlased elavad lähemal lätlasile, kelledega neil on olnud ka palju veresugulust, siis võib oletada, et see eriti Lõuna-Eestis tugev kalduvus võõrsõnade rõhku viia esimesele silbile, seletub mingi psühho­füsioloogiliselt tõulise läti mõjuga. Igatahes Põhja-Eestis, nimelt läänepoolses Põhja-Eestis, kus läti mõju väiksem, ei ole see kalduvus kaugeltki nii suur.

2) Ametlik keel, nagu öeldud, tunnustab võõrapärase rõhu säilita­mist võõrsõnadel: Õigekeelsuse sõnaraamatus on tuhandeti sõnu fik­seeritud võõrapärase rõhuga: aprill, oktoober, november, detsember, kalender, – apostel, – minister, artikkel, germaani, profiil, programm, reaalne, naiivne, nadiir, süsteem, jne. (mitte seega „aapril, noovember, deetsember, proofil, proogram, realne, naivne, süstem, nadir”). Võõrapärase rõhuga on sealt antud rõõmustavalt koguni sellaseid sõnu, millest seda ei oleks julgenud lootagi, nagu näit. oktaav, rekórd (paljud kõnelevad óktav, rékord).

Ometi leian, et ametlik keel siiski veel liig palju järele annab sellele matsistamiskalduvusele, suureks kahjuks eesti keele ilule ja peenusele, ja seepärast

3) keeleuuenduses tarvitetakse veel rohkem seda võõrapärase rõhu säilitamist. Alljärgnevas antakse väike loetelu sõnu, kus keeleuuendus erineb ametlikust Õigekeelsuse sõnaraamatu õigekeelsusest, eelistades rõhu säilimist sõna keskel või lõpus: agént (genit. agéndi), asfált, barbaar, barbaarne, diploom, kefiir, kiosk, kongress, koraan, magneet, metood, notaar, plakaat, poliitika, poliitiline, protsent, sandaal, senaat, sünood, sopraan, teaater, tsemént. Neis olen võõrase rõhu säilitamise suhtes järeleandmatu. Seega ei milgi kombel mitte „ágent, ásfalt, bar­bar, diplom, keefir, kiósk, kóngress, kooran, magnet, notar (!), plakat, pólitika pólitiline, protsent, senat, sinod, sopran, teater, nagu Õigekeel­suse sõnaraamatus Veski seda tahab. Järgmiste suhtes ei tahaks olla nii kategooriline: adréss, orgaan, sümbool. Pooldaksin koguni minuut, sekúnd.

Mõned märkused üksikute sõnade kohta:

Et omadussõna niikuinii on parem barbaarne („barbarne” on koh­makas), siis oleks loomulikum ka „barbaar”. Samal põhjusel võiks eelis­tada ja õigustada ka orgaan (omandussõna ka Õigekeels. sõnaraamatus orgaaniline”) ja „sümbool” (omandussõna tingimata ainult sümboolne; „sümbolne” ei kõlba kuhugi, kuigi seda ametlik õigekeelsus peaks eelistama).

Veider on lugu ametliku meetodiga: ühelt poolt küll meetod, aga omadussõna on siiski metoodiline” (vaadatagu Õigekeelsuse sõnaraa­matust). Pealegi on meetod veel ühes teises suhtes veider, millest allpool.

Hoopis rumal sõna on notar (pro notaar). Kui juba rõhk esimesel silbil, siis ka vokaal pikaks: nootar – see oleks loomulikum. Aga nüüd notar (genet. loomulikult „notra”; võrdle: totter – totra!)!

Rumal sõna on ka pólitika ja pólitiline. See on ebaloogiline ja mõttetu erand, kui kord on dünaamiline, esteetiline, mehaaniline, retoo­riline jne. Kes tahavad pólitiline, peaksid tahtma ka dünamiline, éstetiline, méhaniline, rétoriline. Sõnast poliitika, poliitiline mingit erand­likku rahvapärast sõna rõhu suhtes teha ei maksa.

Mõnede sõnade esmasilbilist rõhku tahetakse põhjendada kreeka algkeelega .nimelt sõnadel meetod ja teater. Kuid seegi on nõrk põh­jendus, sest kui me oma võõrsõnade rõhku peaksime reguleerima kreeka keele järele, siis tuleks meil väga palju ümber teha. Me peaksime siis ütlema filosofiia, ironiia, logikaa, matematikaa, anaalüs, sümbiios, tele­gramm, okéan, Sokrátes, Jesuus, Hristóss!

Asi on nimelt nii, et me rõhu suhtes kreeka keelt kuigi palju ei saa arvesse võtta, vaid siin käime enam ladina, osalt ka prantsuse keele järele (nagu seda teeb saksa keelgi), mis ongi parem – mõnusam ja ilusam. Ladina keeles on „theaatrum”, seega teaater, mis ongi ilusam ja suursugusem kui lamestunud teater. Tähendetagu, et ses sõnas a ka kreeka algkeeles on pikk („theaatron”). Samuti on meil ladina rõhuga näit. järgmised kreeka keelest põlvnevad võõrsõnad: analüüs, filosoofia, loogika, matemaatika, süllogism. Prantsuse rõhuga on orgaan, metood, sümbool, skandaal.

Sõna metoodi asjus veel niipalju, et Õigekeelsuse sõnaraamatus ühelt poolt antakse küll meetod, aga teiselt poolt ometi anood, katood, mis kõik kolm ometi on samalaadsed tuletised kreeka sõnast „hodós” („tee”) ja kõik kolm kreeka keeles esmasilbilise rõhuga (“méthodos, ánodos, káthodos”). Miks siis ainult meetod tahetakse erandlikult esmasilbirõhuliseks?   Ei ole mingit loogikat!

*

Võõrsõnade rõhu suhtes valitsevad järgmised reeglid: Kui võõrsõnal on rõhk teisel silbil lõpust (nii et esimene silp on rõhuta), siis ei või rõhku viia esimesele silbile, vaid võõrapärane rõhk säilib: kultuur, süsteem, kvartett, modern, reaalne jne. Selle reegli järele käib üldiselt ka Õigekeelsuse sõnaraamat, ainult et ta sellest lubab liig palju erandeid. Erandeiks võivad olla vaid mõned üksikud väga rahvaomastunud võõrsõnad: „prohvet, altar, eksam, puhvet, kontor, kont­sert” jne., samuti „miljon, oksjon, kautsjon, portsjon”.

Sellevastu võib rõhku teataval määral eestipärastada 3-silbilistel lõpprõhulistel sõnadel, nii et siis esimene silp saab pearõhu ja võõra­pärane pearõhk lõppsilbil muutub kõrvalrõhuks, näit. advokaat. Siia kuulub rohkesti -aal, -aan -aar (-äär -lõpulisi sõnu. Siin siiski erinen ametlikust keelest selle poolest, et kuna viimane niisugusel korral lühen­dab kõrvalrõhulise lõppsilbi vokaali lühikeseks, jätab keeleuuendus selle pikaks; pearõhk sellest hoolimata püsib esimesel silbil: máterjaal, réstoraan, hónoraar, singulaar, kómmissaar, sékretäär, miljonäär. Pika vokaali säilitamise põhjendused: a) pikk vokaal on üldse kõlavam, seega eelistetavam kõlalise ilu seisukohalt; b) pika vokaaliga saab käändeid kõlaliselt paremini eraldada: (selle) materjaali (II välde), (seda) máterjaali (III välde); c) pika vokaaliga -aal, -aan, -aar, -äär on paremini kooskõlas -aat- ja -aad-lõpuga, kus ametlikki keel säilitab pika vokaali (advokaat, limonaad); d) pikki pearõhuta vokaale sõnus niisuguseis kui máterjaal, restoraan, hónoraar toe­tavad lõppeks ka veel niisugused sõnad kui óbjektiiv, ádjektiiv, kus ametlikki keel jätab lõppsilbis pika vokaali.

Kõiki üksikasju on siin ruumi puudusel võimatu käsitella. Niipalju tähendetagu siin rõhu suhtes veel, et võõrapärase rõhu säilitavad reegli­päraselt võõrsõnad teatavate tuletuslõppudega. Nii on viimne silp rõhuline järgmiselõpulistel sõnadel: -istn, -äst, -iin (steariin), -iit (meliniit), -iid (steroiid), -aad (robinsonaad), -s, mis on lühendet sis-lõpust (sümbioos, genees), -teet (autoriteet), -sioon (visioon, sensat­sioon), -uur (armatuur, temperatuur, prefektuur), -üür (maniküür), -ants, -ents (elegants, intelligents), -ment (temperament), -iis (eksper­tiis), =aaž (apanaaž), -öör (operatöör), -ett (etikett), -ee (atašee), -oo! (oreool), ka -aat (konkordaat), ka mitmed -aal (ideaal), -aan (veteraan), -aar (referendaar, proletaar), -äär (kontsessionäär), peale mõnede üksi­kute erandite („advokaat, testament, honoraar, sekretäär, miljonäär” jne.), mil rõhk on nihkunud esimesele silbile.

Eelviimne silp on rõhuline järgmiselõpulistel sõnadel: -ik (poliitik), -or (protektor, erand „kreeditor”), -bei (konfortaabel). Rõhk on kolmandal lõpust: -ka (poliitika), -ia (meloodia), -ium ( uraanium ).

*

Lõpuks puudutetagu veel mõningaid väiksemaid küsimusi ja seiku võõrsõnade kuju alal.

Võõrsõnade tarbetu ja ebasoovitav moonutamine mingi valesti mõistetud eestipärastuse ja patriotismi nimel esineb mõnis sõnus veel kaksikkonsonandi, nimelt ts vähendamises üksikkonsonandiks, s-ks sõna alguses: silinder, sement. Seegi on labastus, mulgistus, matsistus. Tingimata tsilinder, tsement. Eriti labane on ka sidrun. Sidrun on kahtlemata oma alguse saanud Lõuna-Eestist. See on eriti midagi vesist ja lidrist. Lõuna-eesti üliõpilased on kahtlemata moodi toonud „sidrunisooda” (pro tsitronsooda). Võiks jääda ka horitsont (pro nüüd ametlik „horisont”).

Tarbetu mulk-eestipärasus on ka lehter. Selle asemel järeleand­matult trehter, mis pealegi ka on rahvakeelne vorm.

Edasi võõrhäälikute š ja f tarbetu kõrvaldamine ja asendamine mõnes sõnas: pagas Õigekeelsuse sõnar.), vormel, vormaalne, vormuleerima. Võiks jätta pigem bagaaž ja pigem ka formel (nii ka Õige­keelsuse sõnar.) ja kuigi vormel, siis ometi tingimata formaalne ja for­muleerima, mis antakse ka Õigekeelsuse sõnaraamatus.

Erisugune raske küsimus on lõpuks veel g, b, d kirjutamine võõr­sõnade alguses. Need harilikult jäetakse, sel seisukohal on ju ka amet­lik õigekeelsus. Ainult mõningais väga rahvaomastunud sõnus tuleb kirjutada k-, p-, t-: „krahv, parun, pataljon, patarei, palagan, pall, palsam, pronks, puhvet, teemant” jm. Mõned (osalt ka Õigekeelsuse sõna­raamat) lähevad selles liiale, kirjutades: piljard, tokument; parem: biljard (nii ka Õs.), dokument (nii ka Õs.). Sõnade kreeka-greeka, taani-daani kirjutus jäägu esialgu lahtiseks.

Lõpuks ei või ma jätta lausumata järgmist mõtet: võõrapärase rõhu alalhoidmine ühes muude seikadega teeb, et rahvusvaheliste võõrsõnade, eriti kreeka ja ladina sõnade kuju säilitamise poolest on eesti keel esimesel kohal maailmas; üldiselt, läbistikku võttes säilitab eesti keel neid kõige puhta­mal kujul. Kõik muud keeled moonutavad neid läbistikku rohkem. Eesti keelele järgmine keel oleks saksa keel.

Et see tõepoolest on nii, seda tõendavad paremini kõige sagedamad ia- ja ioon-lõpulised võõrsõnad, mida kõik keeled moonutavad enam­vähem: vene ja muis slaavi keelis (samuti läti keeles) on küll kreeka-ladina -ia säilitet (astronomija), aga ladina -tsioon on -tsiaks muudetud: sensaatsia, revoljuutsia (pro sensatsioon, revolutsioon). Saksa keel säi­litab küll -tsioon-lõpu, aga muudab -ia -ie’ks (hääldub -ii): Astronomie ( = astronomii). Soome keel säilitab küll niihästi -ia kui -ioon (või -io), aga muudab rõhu, asetades selle ikka esimesele silbile (ástronomia, sénsatsio). Itaalia ja hispaania keeles on küll üksikud sõnad lähemal alg­keelele, üldiselt aga on neiski rohkem häälikulisi muutusi ja moonutusi kui eesti keeles: itaalia keeles inno, ottimismo ( = hümn, optimism), hispaan. temperamiento (= temperament); mõlemais on g muutunud dž-ks e ja i ees. Prantsuse ja inglise keelest ei maksa rääkidagi: need moonutavad ju koledasti.

Üldse eesti keeles on rahvusvahelisil võõrsõnul läbistikku kõige puhtamad, kohasemad ja kõige neutraalsemad, nii-ütelda üldinimlikumad kujud. See on sümboolne. Selt seisukohalt tundub eesti keel kõige üldinimlikuma, kõige neutraalsema ja rahvusvahelisema keelena. Ent see ei ole puudus, nõrkus, vaid üleolek, paremus, väärtus, millest tuleb kinni hoida.

Sest põhimõtteliselt iga keel peab end arendama ühel ajal kahes vastakases suunas: kultiveerima oma rahvuslikku omapärasust, aga ühtlasi hoolitsema oma üldkultuurilise väärtuse eest, just nagu oleks tema määratud ükskord saama suureks rahvusvaheliseks kultuurkeeleks.

Johannes Aavik

Loomingust nr. 8/1931