Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Dec

Kõik inimesed on andekad

 

 

E_Tennmann

Professor Eduard Tennmann

  

Kõikide andekus on kristlik mõte. Juhuslikul kujul väljendub see tähendamissõnas talentidest. Andevaesus ei tähenda seal mitte andekuse puudust. Vaid viljatus on põhjendatud kartusega ja umbusaldusega. Ühe talendi mees matab oma talendi higirätikus maha. Sest ta kardab oma isandat, kes lõikab kus ta ei ole külvanud, ja võtab sealt, kuhu ta ei ole pannud. Aruandmise juures lööb peremees teda tema oma põhjendusega: ,,Kui sa seda minust teadsid, siis sa oleksid pidanud nimelt oma talendi andma kasu (protsendi) peale, et ma oleksin saanud sealt kuhu ma ei ole pannud.” Andevaesus seisab väga lähedal röövmõttele ja toetab põhimõtteliselt röövmõtteid kultuurilmas. Andevaesus on kahjulik ja hädaohtlik, mitte et ta oleks tõeliselt andevaesus, vaid et tema on oluliselt pidur ja takistus üldisele edule.

Kas on aga üldine andekas olemas?

Andekusega mõeldakse enamasti midagi väljapaistvalt erilist, nagu väga suurt muusika, maalikunsti või organisatsiooni andi ja palju muid.

Õpetlik on võrrelda andekust inimeste ja looduse elementide vahel. Uuemal ajal on meid tehnika üllatanud kõiksugu imedega. Kuidas sünnivad need imed? Millest need olenevad?

Lõppude lõpuks kõik, mis sünnib, sünnib neil alustel, mis on varjul jagamatu üksuste sees, mida nimetatakse aatomeiks. Ega hapniku aatom ei mõtle, kuidas ühineda vesiniku aatomiga, et moodustada vett. Terve looduse elu koosneb aatomite mängust, mis lugematuis kombinatsioonideis ühinevad, kogunevad, lahku lähevad.

Keemilisi elemente on alla saja. Aga terve tehnika teostub ainult nende mitmesugustest ühenditest ja lahkudest. Kui vesiniku või mõni muu aatom ühineb ühe või mitme teise aatomiga 92-st elemendist, siis on igas ühenduses isesugused seadused maksvad. Ja iga aatom täidab tõrkumata ning eksimata neid seadusi, mis pole mitte tema mällu kirjapandud. Aatomis peituvad nägematul viisil tuhanded võimalused, mis teostuvad viivituseta, nii pea kui tingimused on olemas. Need võimalused ja sisemised seadused pole veel kaugeltki välja uuritud.

Ka inimene kui hingeline olend on jagamata üksus, mille ühesus väljendub enese- või minateadvuses ja selle püsivuses, hoolimata kõigist muudatustest. Nagu aatom kannab inimene iseendas kõik võimalused vastata või reageerida kõigile välistele tõugetele. Tema nägematud, varjatud anded või andmed saavad avalikuks tema suhtumises välismaailmaga, teiste inimestega, loodusega, olukordadega. Suhtumises kõige sellega näeme inimeste võimeid ja nende rakendusi, mõjuavaldusi ja nende tulemusi.

Milles seisneb siis kunsti iseärasus?

Et ta teed leiab teistesse inimestesse. Et ta suudab ühendusi leida ja luua ning hoida. Sellepärast ei ole kunsti vorm kaugeltki nii tähtis, kui see, et tema tihendab sidemeid inimeste vahel, koondab ja lähendab inimesi, väljendab midagi, mille avaldamiseks otsitakse keele kõrval teisi vahendeid. Aga need sidemed pole ju ka nähtavad, isegi mitte ühesugused. Sõbrad ja eluseltsilised ei tarvitsegi, ei võigi neid ühesuguselt näha ega nautida. Sest igalühel on oma seisukoht ja vaatekoht, kuna igaüks on inimene oma ette, oma arenemisega, oma kogemustega, oma ümbrusega, mis pole kunagi seesama, kui meie kõrvalseisja oma.

Nii ei saa ka inimeste eeldused, nende võimed või anded ühesugused olla. Aga nad peavad kõigil rikkalikult olema nagu keemilise elemendi aatomil, pealegi veel suuremal määral, sest inimesel on veel eluline printsiip, mis pole mitte lihtsalt hing ise, vaid mis kuulub hingele ruumitult, ajatult, põhjusetult. Ükski aatom ei kao ega purune (hoolimata keemikute fantaasiast aatomi jõu vallandamisest purustamise teel!). Ka aatomi jõud ega võimed ei kao ega kandu kusagile üle, sest nad on ju ruumitud, nagu aatom ise (hoolimata tema moodsast pildistamisest!). Iga jõud jääb alles, ka siis, kui kõneldakse jõu ,,kulutusest”. Jõu raiskajad ei ole need, kes teda tööle panevad, s. t. teisi jõudusid tööle kutsuvad, ärritavad, väljakutsuvad, vaid need, kes panevad olevad jõud seisma, tarretuma. Need, kes annavad olevaile jõududele valesuuna.

Mitte kogemata ei kõnele evangeelium majapidamisest, talentidest, pillamisest ja kogumisest. Kristlus oma vaimueluga on ökonoomiliseltki kõige eeskujulikuni süsteem. Tema leiab varandusi seal, kus variserid põlgusega mööda lähevad. Tema on kõige suurem mammonismi vastane. Tema tunneb kadunud drahma väärtust. Tölnereist ja patustest lõi tema uusi väärtusi, kadunuist uut vaimset kapitali. Suurima kultuurilise ümberhinnangu tõi kristlus. – Asudes hingeliste väärtuste juurde, ületas ta kreeka kunsti ja rooma õiguse, millised mõlemad ei küüni kaugele välisest vormist. Ja milline arusaamatus ! — Tänapäevani vaieldakse pinevuse pärast kultuuri ja kristluse vahel. Andekust otsitakse ikka veel kultuurilises vormiilus ja ikka veel mitte küllalt selles isiklikus tõukejõus, mida vorm ainult teenida tohib kui ori. Osad vahetatakse ära. Deemonlikkus esineb valguse inglina, jahmatab inimesi oma hiilgusega. Talent kummardab vormi ees. Kunst elab mammona armust. Teadus salgab oma õige iseloomu ja ülesande maha ning elab küürutamisest tõe asemel.

Andekus on halvatud. Avalik elu tühistab kõige viljakama tõe kuulutuse. Andekad on veel vaid osavad orjameelsed kohanemise kunsti harrastajad. Nende suurus seisneb selgroo paindlikkuses.

Kas ainult kunst ja teadus on andekuse valdkonnad? Või veel see õnnetu elukunst? Või enda maksmapanemine väliste vahenditega?

Kas andekusel üldse on vorm oluline? Tõesti, vorm on sisu ilmutaja ja sellena tarvilik. Aga valeprohvet ei ole prohvet ja õõnes vorm pole kunst. Külm muusika ei vaimusta. Kõige saatanlikum tehnika paneb imestama — ainult silmapilguks. Andekus ei piirdu vormiga. See on ainult tema tehniline külg, kuigi tarvilik.

Andekas kavand on kallim kui spordimaiguline sümfoonia.

Kas inimene on vaesem sisult kui aatom?

Leidsin kord ühes väljapaistvas Soome perekonnas andeka muusiku. Isa ütles: „Meie perekonnas pole mitme põlve jooksul ühtegi muusikameest olnud.” Kust tuli järsku see võõras and perekonda? Ta oli olemas.

Miks usaldame haridust? Ometi sellepärast, et usume lastes peituvaid andeid, mis veel välja ei paista? Miks esineb kunstnik suure publiku ees, kes ise ei ole kunstnik? Sest et see publik on siiski tundja ja harrastaja ka ilma oma tehnikata.

Me kuuleme nii palju arvamisi rahva jäädavast rumalusest. Aga folkloristid on vaimustatud vanavarast, mis on sajandeid vana, kus ei olnud veel kõnet arenemisest ega edenemisest. Tarkus oli juba olemas.

Riigid ja ettevõtted võistlevad maapõue varanduste ja toorainete pärast. Miks ei võistelda ega võidelda hingeliste salapäraste varade pärast, mis ometi hoopis kallimad ja asendamatumad on? Miks neelavad maised varad vaimuanded ära? Lahjad lehmad on ikka ahned, nagu vanasti vaarao unenäos.

Tõepoolest, vabadus ja lunastus esinevad esmajoones kristlikus kultuuris, mis leiab kalli pärli ootamatus paigas ja suure varanduse mullakihi alt. Hingeline osadus kaalub kõik üle. Tema on see, kes loob tõelise kunsti ja väärtusliku kultuuri. Õige rikkus ei tule väljast, vaid hinge põhjast. Kuidas võib see kellelgi puududa? Ta on olemas.

Professor Eduard Tennmann

Haritlasest 1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share