Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

    
almisjumalaga on asi niisama lihtne kui valmisriidega: so­bib - võtad omaks, ei sobi  - astud   edasi   ja vaatad teist. Ning kui oled kord ühe omandanud ja evid ründava iseloomu, võid pastor Kärkmannina „Amee­rika Kristusest” teistelegi peale käratada: „jalaga tagumikku ja taevaväravast sisse! Hö! Sa pead õndsaks saama..”
Sootuks raskem on aga sellise inimese olukord, kelle hing on küll aldis usutun­dele, […]

  
ssee on meil viimase poolteise aastakümnendi kestel jäänud vähepraktiseeritavaks harulduseks, mingiks mälestiseks  luksuslikumailt aegadelt. Hoolimata asjaolust, et meie väikesearvulisel kirjanduslikul kogudusel - suure „publiku” murdosakesel - ei puudu aukartust selle žanri ees ega huvi ta vastu. Võiks öelda, et praegu tunneme õtse nälga essee järele - kasvõi „Siuru”-aegse, eksaltatsiooni või siis sõjakasse följetonismi kalduva essee […]

   nglise tänapäeva kultuurist ja kirjandusest püsib mandril kahjuks paiguti veel arva­mus, nagu see oli aastat kolmkümmend tagasi. Inglise kirjanduses peetakse prae­gugi veel tooniandvaiks nimesid nagu Kipling, Conrad, Galsworthy, Bennett, Wells ja Shaw. Ometi kuuluvad kõik nimetatud, kellest vaid kaks viimast on elus, oma loomingulaadilt möödunud sajandisse või Maailmasõja eelsesse epohhi.
Mandril on küll viimase kahekümne […]

   
Antinoomiaks nimetatakse teatavasti kahe teineteist eitava otsustuse vastuolu. Eriti kuulsad on I. Kanti poolt esitatud nn. kosmoloogilised antinoomiad, milledest esitame mõned näiteks. Nii väidab üks otsustus, nn. tees: „Maailmal on kindel algus ajas ja ta on suletud ruumilistesse piiridesse”. Teine otsustus, nn, antitees, väidab seevastu: „Maailmal ei ole mingit algust ega ruu­milisi piire, vaid ta […]

     
1
ma esimesel loomingu järgul kasutab Metsanurk kodukohalist koloriiti peamiselt teoste maastikulise tausta ja sündmustiku põhikavandi kujundamisel. Autobiograafilise ainestiku varal ühendab ta mõttekujutuslikud teemad alatiselt voogava tõsieluga ja asetab tegevustiku kodumaise miljöö raamistikku.
Põhja-Tartumaa soostikuilmelist maastikku, mille tagapõhjaks on suvel helerohelised kasesalud ja tumedatoonilised kuuse- ning männimetsad, kohtame juba Metsanurga pikemas esikjutustuses Isamaa, õilmed (1908), mille […]

    
1739. aastal seletab Liivimaa „valitsev maanõunik” Vene riigivalitsuse järelepärimise peale ametlikult, et talupoeg oma eluga ja ihuga on täiesti pärishärra alla heidetud ja tema oma, ja 1765. a. ütleb Liivi maapäev „talu pojad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes pärisorjad (servi) olevat, nii kaugelt kui see ristiusuga kokku sünnib”. Talupoja saatus oleneb nõnda täiesti tema […]

   
oore Metsanurga esimeste kirjanduslike katsetuste seas leidub jutustus „Pühade lõpp”, kus noor arst asetatakse lõbusasse seltskonda ja mees tunneb end selles nii toredasti, et sõbrad ei taha äragi tunda endist tagasihoidlikku ning morni seltsimeest. Põhjus on üsna asjalik. Üliõpilaspõlves oli töötatud väga kitsastes tingimustes, nüüd noore arstina on juba jõutud kindlustada majanduslikku sei­sukorda. Selle jutukesega […]

   
ja intiimühingute osa tähendatud alal.

„Kultuur, vaimliste ja hingeliste väärtuste tulipunkt, võib ainult üksikute vaimuprismades murdudes pikkamisi, põlvede kestel, kogu rahva sisemiseks omanduseks muutuda”.
Need Α. H. Tammsaare sõnad peaksid väärima meie üliõpilaskonnas kõige tõsisemat tähelepanu. Seda enam, et meil kahjuks mitte just tugevaid vastuväiteid käes pole, millega võiksime ümber lükata sama autori väidet samas artiklis: „Nagu […]

    
I.
Kaarle Krohn: Suomalaisten runojen uskonto, 360 lhk., 1915.
Uno Holmberg: Lappalaisten uskonto, 112 lhk., 1915.
Uno Holmberg: Permalaisten uskonto, 208 lhk.
Uno Holmberg: Tscheremissien uskonto, 128 lhk., 1914.
Nimetatud teosed on osa laialt kavatsetud kogutööst „Suomen suvun usko annot”, mis osalt Soome Kirjanduse Seltsi, osalt Söderströmi kirjastusel ilmub.
„Üksi soomlased, eestlased ja ungarlased Soome soo hõimudest on teadlikule haridusele ja […]

  
aadeldes üle keskea jõudnud kirjaniku loomingut, märkame mõnikord selgemini, mõnikord tuhmimini tuhandeid siduvaid motiiviniidikesi. Sõrmitsedes ning kokku korjates, võrreldes ning esile tõstes üksikuid juhtmotiive, võime põimida tiheda koe. Mida mitmekülgsem ning viljakam on kirjanik, seda raskem on ühte haarata tema elutööd. Ka Metsanurga puhul ei ole see mitte eriti kerge. Sest tema teosed kokku moodustavad […]

   
I.
Saksamaa tõusis 1866. ja 1870./71. a. sündmuste tulemusena Euroopa juhtivate riikide hulka. Omandatud tähtsa positsiooni säilitamiseks oli vajalik Saksa keisririigi seisundit välispoliitiliste vahenditega võimalikult kindlustada. Riigikantsler Otto v. Bismarck arvas õigusega, et Saksa seisundit võisid ähvardada kõik suuremad konfliktid Euroopas, sest iga sõjavõimaluse tekkimine võis õhutada Prantsusmaa revanšipüüdeid. Konflikti puhkemist tuli oodata peamiselt kahes […]

    
Tütarlastele määratud lugemisvara moodustab vaevalt 10% meie laste- ja noorsookirjandusest. Seda pole just palju; vaevalt siiski tarvitseb kurta tütarlaste raamatute arvulise vähesuse üle: nii poiss- kui tütarlastest peavad ju kasvama inimesed, ühes ja samas maailmas tuleb elada nii poistel kui tüdrukutel, - igakülgselt peavad seepärast nii poisid kui tüdrukud seda maailma tundma õppima. Ei ole […]

     
n autoreid, kelle töödest tuleb ideed või isegi nende autorisuhet otse välja nuhkida, kellele loomingut algatavad ja juhivad peamiselt aineelamus või ka vormielamus, jutustamislõbu, plastiliselt esile kippuvad kujud või isiklik tundmussisu, kuna ideeline seisukohavõtt kas üldse puudub või on teosele ainult nagu tagant järele püütud juurde lisada. On aga ka teisi, kellele loomine õieti algabki […]

    
Oma kodumaa suurele publikule vaevalt tuttav, on Edwin Arlington R o b i n s o n elanud ja teotsenud vaikuses ning üksinduses, aga sellest hoolimata või just selle tõttu ta on tõusnud Ameerika tähtsaimaks lüürikuks. Möödunud aastal ta esines pikema vaheaja järele suure eeposega “Tristan” ja leidis arvustuse poolt üksmeelset kiitust. Tema eepose […]

   
on tähelepanuväärivaim tänapäeva inglise naiskirjanik. A. Maurois, meilgi tuntud „Shelley” autor, kirjutab temast ülevaatliku artikli Nouv. Lit.-is. Oma tutvuse järele selle naiskirjaniku esimese kättesattunud romaaniga lausub ta vaimustatult: kas on romaanide harrastajail suuremat rõõmu, kui leida romaan, mis on algupärane ja sügavalt inimlik? Kui mõni aasta hiljem ilmus Mrs Dalloway, siis polnud Maurois’l enam kahtlust, […]

     
A. Behrsing, Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung, Leipzig, 1928.
  
Uskumatu, aga tõsi: „Balti (s. o. balti sakslaste) kirjandusajalugu ei olnud tänini olemas.” Selle enesetunnistusega algab hiljuti ilmunud „Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung”. Teretulnud kõigile huviosalistele.
Vähe enam kui sada aastat tagasi heitis valgustatud K. G. Sonntag Riias paberile lühikese kirjandusajaloolise visandi: „Von der Literatur […]

      
l.
Asudes alamal vaatlema murdeealise noorsoo kirjanduslikku ainevalda ja käsitluslaadi, tähendatagu, et seejuures ei saa tähele panemata jätta noorsoo hingeelu iseärasusi ja hingelist struktuuri teatud arenguastmeil. Kõike seda peab noorsookirjandus arvestama, ta peab vastama noorte huvide maailmale ja hingestruktuurile. Parimgi teos, kõrgeimadki pedagoogilised väärtused jooksevad tühja, kui noores puuduvad vastavad eeldused nende vastuvõtuks ja omandamiseks. […]

        
Niisiis jällegi Berliinis. Tunnustan, see kujutelm, mis tekkinud äraolu ajal kirjade ja ajalehtede põhjal, ei vasta õieti tõele. Imestad selle võrdlemisi korrektse mulje üle, mida sünnitab Berliin. Tänavad on küllaltki puhtad, igal pool näete hallide majamasside vahelt väikeste eesaiakeste, palkonite ning alleede värsket rohelist. Inimesed on korralikult riietet, läänepoolses Berliinis koguni silmatorkavalt elegandilt. Lagunevaid […]

   
G. Ribémont-Dessaignes, ajakirja Bifur toimetaja ja tuntud novellist, on Nouv. Revue Française ‘i veergudel (juuni-juuli 1931) avaldanud katkeid dadaistide ajaloost, mis kogu seda palju kõmu tekitanud kirjanikkude rühma, kuhu ta ka ise kuulus, ootamata küljest valgustab ja - paljastab. Liikumise algus ulatub tagasi 1916. aastasse, kus Zürichis tegelesid: rumeenlane Tristan Tzara, elsaslane Hans Arp ja […]

       
Prantsuse kirjanikult Andre Maurois’lt ilmus hiljuti raamat pealkirjaga Mes Songes que voici, millest mõned huvitavamad väljavõtted.
Mõni päev tagasi külastas mind keegi vene kirjanik. Ta oli tulnud otse Moskvast. Varsti võrdlesime oma kodumaid.
„Teie teete ülekohut,” ütles ta, „kõneldes kommunistliku katse ebaõnnestumisest või vastupidi. Sellest ei maksa rääkidagi. Meie oleme Venemaal kasvatanud uue generatsiooni, ja te […]

    
Eesti karskusliikumise ajaloo kirjutamisel ei pääseta mööda ka vennastekogudusest kui ühest tähtsast võitlusrindest rahva joomapahe ründajate hulgas. Kahjuks puudub meil uuem kokkuvõte herrnhuutliku misjonitöö ajaloo kohta, mistõttu on selgitamata ka selle osa karskustöös. Küsimust püüab esialgselt valgustada käesolev kirjutis, mis on valminud peamiselt vennastekoguduse kirjanduslikkude dokumentide kogumisest, korraldamisest ja uurimisest.
Vennastekoguduse tegevus algas Baltimail 1729. aastal, […]

  
Viimasel kümnendil ikka üldisemaks levind kalduvus Briti saarteriiki teha kord deskriptiivsete, kord sünteetiliste rahvuspsühholoogiliste uurimuste esemeks on äsja tootnud rea huvitavaid raamatuid, millest mõni populaarsem ja Tauchnitzi väljaandes on ka meil hõlpsasti ja odavalt kättesaadav.
Üks ergutavamaid seda laadi teoseid on hollandlase dr. G. J. Renier raamat The English: Are they Human? Autor, kes inglaste seas […]

    
Eesti välispoliitilisest orientatsioonist selle otsemas mõttes võime kõnelda alles ärkamisajast peale, kus meie ühiskondliku mõtte erivoo­lud pidid tahes või tahtmata võtma seisukohta väljaspool eesti rahvust esinevate poliitiliste tegurite puhul. Omistada eesti rahvale välispoliiti­list orientatsiooni varemal ajal, orjuse ajajärgul, kus tal puudus veel küllalt teadlik ühiskondlik-poliitiline elu ja organidki selle avaldami­seks, võime muidugi ainult tingimusi, üle […]

    
Keel, või õigemini k õ n e n d, kui nimelt keele all kitsamalt mõistame kõnelemisvõime tegelikku, konkreetset teostust eri rahvus­tele omaste märkidesüsteemide varal, s. o. rahvuskeelt, ja üldist kõnelemisnähtust kutsume kõnendiks, on teatavasti psühhofüüsiline tegevus, mis eriliselt omane inimsoole ja mis oskuse kõrval tarvitada esemeid (tööriistu, kaitsevahendeid, kehakatteid jne.) - seda joont on aga […]

    
Põhja-Aafrika linnadest, mis omasid antiikajal kuulsust, tuleks Kartaago ja Aleksandria kõrval nimetada iseäranis Küreenet. See VII sajandil e. Kr. asutatud Thera koloonia polnud tuntud vaid tähtsa kaubandusliku tsentrumina, mis oma soodsa geograafilise asendi tõttu oli vahetalitajaks Vahemerd ümbritsevate maade ja Aafrika sisemaa vahel. Ka kreeka vaimlise kultuuri ajalugu osandab Küreenele mõnegi lehekülje. Tuletagem meelde Aristippose […]

    
- Kui lubate küsida: miks ei ole teie lasknud oma romaani peategelasel hingekarjasel saada reformaatoriks sõna tõsises mõttes ja miks ei ole teie näidanud seda võitlust, mis võinuks ja pidanuks järgnema valitsevate olude puuduste ning pahede äratundmisest?
- Seda küsimust on mulle juba mitu korda esitatud. Ma vastaksin, et kõige kaaluvaim põhjus, miks minu kangelane ei […]

    
asta 1937, mil tšehhoslovakkia rahva hulgast lahkus ta ajaloo suurim geenius president-vabastaja T. G. Masaryk, jääb silmatorkavaks generatsioonide vahetuse märgiks, sest samal aastal sulgesid oma silmad seesugused ennesõja-sugupõlve markantsed isiksused, nagu poliitik Karel Kramář, ajaloolane Jos. Pekař, anatoom K. Weigner ja kriitik František X. Š a l d a. Eriti viimane jätab Masaryki kõrval tuntavaima […]

       
AJALEHEST JA HINGE ORGANISEERIMISEST.
PIIBLIST JA NEITSIST.  
POSTKAART A. LÄTELE.
    
Liiga palju negatiivseid momente toob leht igal hom­mikul lugejale koju, liiga palju rusuvust ning meele­härmi, tuues esikohal eitavaid külgi elust või esitades häda ja inetusi liiga ettetükkivalt. Meie kõik aga janu­neme lahkuse ja heameele järele, igatseme kooskõla nagu kõrvale, nii kogu hingele. Meelerusuvus ei sigita, ei viljasta […]

     
Vasso Silla poolt soovitatud uut värsifikatsiooni print­siipi, nimelt isesugust kvantiteerivat meetrumit (mis aga ühtlasi küll on ka rõhuline), nii huvitavana ja veetlevana kui see pealtnäha paistabki, ei saa nende ridade kirjutaja siiski mitte täiesti otstarbekohaseks pidada eesti luulele, ja seda nimelt järgmistel järelekaalumistel.
Jääb paiguti ebamääraseks ja isiklik-meelevaldseks ühte värsijalga mahutatav sõnade ja silpide […]

     
Oma brošüüris „Eesti luule viletsused” (ilmunud a. 1914) jõuab Joh. Aavik õige pessimistlikule, peaaegu eitavale seisukohale selle ajani ilmunud luulekirjanduse suhtes, ja nimelt mis puutub selle sisusse ja stiilisse: see olevat vähe algupärane, vähe leidlik, pigemini hõre, kah­vatu, sõnavaene.
Vahepeal on tegutsenud luuletajate uuem põlv: Under, Visnapuu, Barbarus, Semper j. m. Uued vihud sonette, poeese, Amores […]

    
irjanike ümmarguse-aastaarvulisist sünnipäevist jääb üld­suses püsima see hüve, et nende puhul võetakse vaevaks vaadelda juubilari loomingut ning selle väärtusi publiku teadvuses uuesti värskendada-aktualiseerida. Isiklikult rõhutaksin, et vajadus jälle kord ning tervikuna lugeda Artur Adsoni luulet ta 50-aastase sünnipäeva puhul on mulle saanud suureks naudinguks ning õpetuseks, selmet kujuneda ülesandetäitmiseks. Selle nentimisel tahaks hoiduda suurist sõnust, […]

    
„Kalevala” toimetaja Dr. Elias Lönnrot oli möödaläinud aastasaja kolmekümnendate aastate jooksul ja neljakümnendate aastate algusel käinud ümberkaudsete sugurahvaste elu-olu uurimas Rootsis, Norras, Lapis, Aunuses, Arhangeli ja Novgorodi kubermangus. Veel ei tundnud ta eesti rahvast. 1844 pööras ta sammud Eesti poole ning sõitis juunikuu lõpul Tallinna. Tallinnas ei leidunud kedagi isikut, kes ta tähelepanu enese […]

   
1
rtur Adson algas oma tegevust näitekirjanikuna väga tagasihoidlikult ning väikeste nõudlustega. Oma esimest dramaatilises vormis tehtud katset, mis ilmus ajakirja Loomingu veergudel suvel 1923, nimetab ta ise lihtsalt seitsmeks pildiks igapäevast.
See kirev piltiderida, ekspressionistlikult konstrueeritud, ei anna tõepoolest veel mitte välja täit draamamõõtu. Selles on liiga vähe dünaamilist arengut, vähe isegi näidendile vajalist tegevus­tikku. Ka tegelased jäävad enamikus skemaatilisteks kujudeks.
Muidugi, need […]

    
Näeme kolossaalsemaid sündmusi, kui kunagi vare­malt; ka kunagi varemalt ei ole nii määratu suuri rahva­hulkasid lahinguväljale saadetud, kui nüüdses maailma­sõjas, ja kunagi varemalt ei ole sõjatehniline võimine nii­suguseid hiiglaedusamme teinud kui nüüd. Suurte sünd­muste tagatipuna ilmuvad suured muudatused: vanad rii­gid, mis aastasadade jooksul kujunenud, kas rahu või sõja teel koos hoitud, purunevad; ajaloo näitelavale tõusevad […]

     
I.
See jõuline vaimne liikumine, mis valgustusfilosoofia nime all valdas XVIII sajandil haritud rahvastikuelementide meeli ja mille otsesed või kaudsed mõjustused on mitmel alal ulatunud nüüdisajani, ei ole seni leidnud ühist, üldiselt tunnustatud teaduspärast hinnangut. Et valgustusajastule ajaliselt järgnes sügav poliitiline ja sotsiaalne murrang - Suur Prantsuse revolutsioon, mis riivas nii seniste privilegeeritud seisuste kui ka […]

       
Praegune aeg on väga õpetlik rahvastele. Meie sil­made all kaovad ja tõusevad rahvused. Paratamatu saatus teeb oma sepatööd vereta ja verevalamisega üksikute hul­kade kallal.
Koreat ja Marokot ei ole enam, Pärsia sipleb ja rabe­leb, köit kaela ümber tundes. Hiina käärib ja kugiseb, asja­tundjad märkavad aga juba, et hiiglakogu liikmed külmaks hakkavad jääma ja et neid […]

    
A. Annist (Lähtekohti meie kultuuriideoloogiale, „Akadeemia” 1939, nr. 2) on andnud elulise ja huvitava diskussiooniaine aktuaalseist ühiskondlikest ülesandeist. Kuid algusest peale, enne sisulist diskussiooni, tuleb peatuda A. Annisti süstematiseerivail lähtekohtadel. Segadus lähtemõisteis tähendaks ka sisulise dis­kussiooni rappasattumist, ja A. Annisti meelevaldne „kultuurisüsteemide”, „uskude” rühmitamine ja ainult nende „uskude” vahelise võitluse nägemine uusaegses ühis­kondlikus võitluses […]

    
1.
Α. H. Tammsaare ei kuulu nende kirjanike hulka, kes oma teoste jaoks kauemat aega materjali koguvad ja ülestähendeid teevad. Temal kui spontaanselt looval kirjanikul valmib kõik nagu iseendast. Kui kirjandustoote ideestik ja tegelaskond on tema mõttekujutuses tarvilisel määral välja kujunenud ja kristalliseerunud, asub ta teose loomisele. Nagu kirjanik ise tõen­dab, kirjutavat ta suure hoo ja […]

          
1.
Väga paljudes tänapäeva filosoofilistes ja ideoloogilistes vooludes ning vaimuteaduslikes teooriais tarvitatakse dialektikat kui mingit eri meetodit. Võiks isegi öelda, et dialektika on tänapäeval peaaegu moeasjaks saanud. Kuid olgu kohe märgitud, et kaugeltki mitte kõik, mis moes on, ei tarvitse olla mööduv ja kaduv. Moesolevad mõttevoolud ja mõtlemismeetodid sisaldavad küll sagedasti mõningaid ebakriitilisi liialdusi. Dialektika […]

    
1
eset määratut kirjandustoodangut, mida iga nädal ja kuu ja aasta päästab esile inglise trükimasinate alt, näib aina suurenevat naisautorite teoste arv. Ükski inglise kir­jandusest huvitetu ei pääse neid jälgimast. Kõigil aladel, kaasa arvat puhtaim teadus, tuleb naistelt soliidseid lisandeid, kuid esikohal on ilukirjandus, eriti romaan. Isikliku elu pisidetailide, emotsionaalsete varjundite ja impulsside jälgimine, mis jutustavas […]

      
ürgi-bulgaaria- ja hiljem idakultuurilise soome-ugri rah­vana asusid ungarlased X sa­jandil Doonau orgu oma praegusele asukohale. Maa vallutati vürst Arpádi juhtimisel. Riigi rajamine aga on ühenduses esi­mese kroonitud kuninga, Istváni nimega, kelle katoliku kirik hiljem kuulutas pü­haks ja keda seepärast tuntakse ajaloos Püha Istváni nime all. Ungarlaste teadvuses elab ta aga esimese ungari kuningana ja […]

       
Kõneldes antiikaja rahvastest mõtleme esijoones hellenitele ja roomlastele. Tänapäeval tuleb aga siiski osalt mõelda veel kolman­dale rahvale, kes oma kultuuriliselt asendilt asetseb teataval määral hellenite ja roomlaste vahel, olles ise saanud mõjustusi Hellaselt ja mõjustanud omakord Roomat, - nimelt etruskidele, kellede kul­tuuri üksikalade kokkuvõtlik valgustamine ongi käesoleva artikli ülesandeks.
Etruskide kultuuri uurimine on viimaseil […]

    
Jakob Hurda ajakirjanduslik tegevus muidugi ei oma meie möödunud sajandi kultuurielus nii keskset tähtsust nagu tema teised tööharud, kuigi ta oma sellealalistegi kavatsuste, alga­tuste ja ka tegeliku argitöö juures oli äpardustest hoolimata täie innuga ligikaudu kümmekond aastat. Ta ei olnud igatahes ka ajakirjanikuna mitte kaugeltki selline keskmine ärkamisaja tegelastüüp, kellele olud paratamatult peale surusid […]

    
es on õige romaanikirjanik? Selle küsimuse tõstis päeva­korrale prantsuse noorema põlve kirjanik Jean-Paul S a r t r e oma erakordselt mõttetiheda ning peaaegu skan­daalselt terava artikliga François Mauriac’i romaanisüsteemi üle, mis ilmus Nouvelle Revue Française‘i veeb­ruarikuu numbris. Sartre süüdistas Mauriac’i, kes on üldiselt imetletud ühe tänapäeva parima romaanikirjanikuna, ei milleski vähemas kui eksimises romaanikunsti […]

    
Praegu võib haritud Euroopa inimeste püüetes silma­paistvat vaimlist voolu märgata, mis oma sihile põhjendust leidis Nietzsche poolt. Võimupüüe - Wille zur Macht, mis üliinimese kaudu ennast läbi viib ning mis oma teokstege­misel juhtsõna „werde hart” - saa kalgiks, hoolimatuks - tarvitab. See oleks Nietzsche õpetus inimesesoole. Euroopa poliitikas ja tegevas elus on õpetus õige […]

       
Järgnev kirjutis pidi esialgse kavatsuse
järele sisaldama teateid Fr. Rob.
Faehlmann’i elamute kohta Tartus. Ent
tutvumisel Faehlmann’isse puutuvate
arhivaalidega leidus nii mõndagi
muulaadilist materjali, mille avaldamine
võiks valgust heita lugupeetud kirjaniku
ja arsti eluküsimustesse, mis senini pole
veel küllaldast lahendust leidnud.
Elamute jälgimine sünnib kronoloogi­lises
järjekorras, mille vahele lükkub
siin-seal muude nähtuste märkmeid.
  
1.
Viimasel ajal on linnade tänavate juurderajamise ja ümbernimetamise puhul hakatud elust lahkunud avaliku […]

    
Prantsusmaal valitseb vastuolu kahe generatsiooni, maailmasõjaeelse ja pärastsõjaaegse vahel. Esimese moodustavad need, kes sõja puhkemisel olid kolmekümneaastased või vanemad, kelle ideaalid järelikult olid juba fiksee­ritud. Teise kuuluvad need, kes siis olid kahekümneaastased või nooremad ja kes seega lõid oma väärtuste süsteemi parast katastroofi.
Minult võidakse kohe küsida: Kas need kaks rühmkonda on tõe­poolest vastuolus ? […]

    
I.
Prantsuse ajaleht „Revue” korjas hiljuti teateid joo­mise üle prantsuse ja inglise kirjanikkude ja kunstnikkude keskel. Kirjanikud andsid oma arvamise viina mõjust nende enese töö, vaimuärksuse kohta.
Huvitavad on prantslaste arvamised, sest, nagu teada on, on Prantsusmaa karskuse liikumisest vähe puudutatud. Kirjanikud on alkoholi vastaste ässituse hirmust vabad.
Ligi 50 tähtsamat kirjanikku-kunstnikku on vastanud, ja nagu teadetekorjajad seletavad, […]

  
1. 
Täna ei ole maailma rahvad enam teravalt eraldatud, nagu enne, - ja seda nimelt teaduste, tehnika suurte ning imesteldavate saavutuste põhjal kõigil aladel. Nii ka maailma rahvad ei ole enam elus, olus, mõtlemises, oma koguarengus piiratud iseenesega, nagu muiste. Inimmõte iseienesest on saanud täna suureks, neutraalseks jõuks. Inimmõte on manifesteerunud, on saanud lihaks, teostunud kujuks […]

           
Eino Leino „Helkalaulude” tüüpi luuletused on väliselt kaugel iga­sugusest päevakajalusest või mingi idee propagandast. Kuuluvad nad ju oma liigilt n. n. objektiivsesse luulesse, olles ballaadid, „objektiivsed” välissündmuste kujutused ilma autori otsekohese vahelesegamiseta. Ja oma ainelt on nad kõik muinasballaadid, nägemused kaugest minevikust, ja sellele vastavalt ka nende keel, värsivorm, kogu stiil taotleb tarvitada ja […]

   
Vaevalt leidub kaasaja filosoofias ja teoloogias möödunud sajandi meistrite seast populaarsemat kui Sören Kierkegaard. Suunad ja taotlused filosoofias, mis tahavad uuendada ja süvendada metafüüsikat ning otsivad olelu filosoofiliseks interpretatsiooniks olukohasemaid meetodeid ja mõtteskeeme, need toetuvad pea eranditult tolle vastavastatud taani mõtleja refleksioonidele. Jaspers peab kogu kaasaja filosoofilisele situatsioonile iseloomulikuks, et Nietzsche kõrval just Kierkegaard […]

    
I.
Ennemaailmasõja aegsele Austria-Ungarile oli sisepoliitikas raskeimalt lahendatavaks probleemiks rahvusküsimus, mis omas üht­lasi otsustavat tähtsust ta välispoliitilise suuna määramisel. Austria nõrkuse suurimaid põhjusi oli ta elanikkonna rahvusliku ühtluse puu­dumine. Monarhial puudus külgetõmbav, rahvuslik jõud, sest ükskirahvus ei omanud arvuliselt domineerivat seisukohta. Seda tugeva­mini mõjusid aga tsentrifugaalsed jõud - üksikute rahvuste ise­seisvumise ja riigist eraldumise püüded. Austria […]

     
I.
Venemaa oli sõjas Jaapaniga 1904-05 lüüa saanud. Jaapani võit oli sulgenud Vene ekspansiooni Kaug-Idas. Seetõttu otsustas Venemaa rakendada siitpeale oma poliitilist aktiivsust peamiselt Lähis-Ida suunas. Uue orientatsiooni teostamise alal asus tööle välisminister A. Izvolski. Ta ütles avameelselt Austria-Ungari välisministrile septembris 1907, et Vene militaarse merevõimu avardumise raskuspunkt asuvat just Mustal merel ja et Venemaa pidavat […]

  
„Meie inimesed kardavad elu.”
L. P.
Nad kardavad surma ja elu. Poliitikas seesama nähtus kui eraelus: „Ei julge elavad elada.” Rahva surm ei ole surm, on saatus. Inimesed rühivad ja ruttavad: kartus millegi pärast ajab neid taga. Surmakartuse hämaruses paistavad ettevõtted.
Mitte kartus rahva surma pärast ei pea rahvuslikkude püüete kihutajaks olema, vaid eluinstinkt, elurõõm. Kar­tus sünnitab ebanatsionalismi. […]

    
TEMA 60. SÜNNIPÄEVA PUHUL.
  
Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väl­jagi.   Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada.
Võtkem ta senistest raamatupanustest viimane, „Kuningal on külm” - vanema kirjaniku mõttemäng. Aga kas tunnistab kojanarri tödisemine ses muinasjutu ja oleviku piiril mängivas näidendis ka autori käe ja mõtte tudisemist?
Kas ei vihja kahe peaga vasika […]

    
Walter Pateri puhul
  
1.
Nagu mõnel maal „intellektualismi”, nõnda on meil „estetismi” teh­tud mitte ainult ränkade etteheidete, vaid kõige mõtlematuma hukka­mõistu esemeks - ning nagu näib, sama vähese teadlikkusega taunitava mõiste sisaldusest. Mida meil kujutletakse estetismi all? Ei tea kedagi, kes oleks püüdnud seda täpselt defineerida, kuid üldmuljena saab ehk väita, et „esteet” meie keskmise ajalehekriitiku […]

       
1.  LÜÜRIKA.
  
On tänamatu ülesanne kirjutada eesti lüürikast möödunud aastal. Kuigi aasta jooksul on ilmunud umbes kümmekond uut luuletuskogu, ei saa meie nende põhjal kuigi usaldusväärset pilti eesti lüürika praegusest seisukorrast. Kirjastuste kriis on seevõrra süvenenud, et neist vaevalt mõni usaldab välja anda luuletuskogu, mis ju alati on olnud kõige vähem minev kaup meie raamatuturul. […]

   
1.
Kõhklevad ning otsustusvõimetud on Metsanurga romaanide meespeategelased suhtlemises naistega, kõikudes vähemalt kahe, sageli aga kolme või nelja ihaldatu vahel, ilma et nad välise abita suudaksid selgusele jõuda, missugune neist kahest, kolmest või neljast valida. Kõige drastilisemalt näeme seda otsustus­võimetust „Soosaare” peategelase Juhani juures, kes oma nõu­tuses koguni taevast appi kutsub - aidaku Jumal ise tal […]

   
1.
Kõigil aegadel on võimutsemistung olnud püsivamaid ja ping­samaid inimeseloomu põhitunge. Inimkonnale on (Η ο b b e s’ i sõnade järgi) omane alatine ja lakkamatu tung võimult võimule, tung, mis lõpeb ainult vastava olendi surmaga. Kuigi väline sundvõim aegade jooksul on olulisel määral asendunud pehmemate ja kultuurilisemate võimuvormidega, näit. õiguse ja kõlbluse käskudega, on […]

       
1. VASTUOLULISI VAATEID
Nende tunnetuste hulka, millede tõelikkuses järjest enam veendu­takse, kuulub kindlasti ka see tunnetus, et meie rahvusliku iseolemise ja riikliku iseseisvuse üheks tähtsamaks teguriks on rahvaharidus. Vähem selgust ja enam lahkuminekuid kohtame juba seal, kui rahvahari­dusega ühendatud asjaolusid tahetakse käsitleda konkreetsemalt. Me kuuleme sagedasti väidetavat, et ühe või teise rahva hariduslik tase on […]

    
1
Harva on mind vallanud niisugune liigutustunne, kui paari aasta eest lehitsedes esimest korda Oskar Rootsmani järelejäänud luuletuste vihku. Mitte kunagi varem kuuldud nimi, mitte iial ühtki rida trükis avaldanud, - ja ometi haruldaste tundeliste ja kunstiliste eeldustega varustet isik, - ning juba ammu maamullas puhkamas. Järele jäänud ainult vihk luuletusi, päevaraamatu kaustikud ja mõned päevapildid, […]

   
J. RANDVERE RUTH KAHE PARALLEELIGA.
  
Noor-Eesti esinemisist kõige ilmekam, kõige huvitavam ja õigu­sega kõige rohkem silmaspeetud on olnud III-nda albumi väljaandmine. Mitte ainult Charles Baudelaire’i Raipe ja Jaan Oksa luuletuste dekadents või ka Eduard Wilde Kuival „nilbused” ei keerutanud tolmu kaasaegsuses ja ei äratand huvi ka kaugemast perspektiivist, vaid veel rohkem köitsid tähelepanu J. Randvere alias […]

    
Imperialismi ajastul tekkinud poliitiliste kriiside perioodidest on esimese Hiina kriisi aeg huvitavamaid ja ühtlasi üks tüüpilisemaid, täis omapäraseid imperialistliku poliitika võtteid. Meie näeme sellesse perioodi süvenedes markantselt väljendatult suurriikide püüdeid kind­lustada oma maa poliitikale ja kapitalile mõnes Kaug-Ida maailmakolkas sobivat või koguni monopoolset seisundit, võime märgata tihe­daid sidemeid rahvamajanduse ja välispoliitika vahel ning leida üllatavaid […]

   
Vene-Inglise suhteis XIX sajandil paistab iseloomustava joonena silma püsiv võistlus Ida küsimuste pärast. Vene ekspansioon Lähis-, Kesk- ja Kaug-Idas oli suunatud lõunasse, et pääseda jäävaba mere äärde. Samal ajal tungis Inglise mõju Vahemere idaosa, India ja Vaikse ookeani rannaaladelt põhjasuunas edasi. Inglismaa püüdis kõigepealt kindlustada oma võimu Indias, siis julgestada ühendus­teid Indiaga läbi Vahe- ja […]

   
igikaudu samal ajal kui Eestis „Kirjanduslik Orbiit”, „Põhjakaar” ja nende ümber koondunud kirjanike ja arvustajate sihipüüdlikumad esindajad tõstsid kilbile „elu­läheduse” parooli, mida hiljem on tarvitatud nii palju, et ta praegu näib tähendavat peaaegu koike, - samal ajal formuleeriti kaunis sarnaseid nõudeid meist lääne pool. Sellest on möödunud varsti kümme aastat ja vahepeal on ka kirjanduslik […]

    
Jakob  Hurda 100.  sünnipäeva  puhul.
  
Väga lihtne ja vähegi tähelepanelikul vaatlemisel otse silmator­kav tõde, et rahvaste ja riikide elus on üheks põhiliselt tähtsaks tegu­riks nende arvuline suurus, sageli pole tunnetatav vajaliku selgusega. Euroopa poliitilisse mõtlemissegi tungis näiteks väikeriigi kui eritüübi nägemine võrdlemisi hilisaegse nähtusena.
Veel XVI ja XVII sajandil ei etendanud ta siin peaaegu mingit osa. Poliitiline […]

W. B. Yeatsi mälestuseks
  
oor, otsaesisele langevate sinkjasmustade juuksesalkudega, oliivpruunika näoga, kullisuuga ja lehviva musta kaela­sidemega poeet mustas sametkuues - traditsioonilisele boheemlas- ja luuletajakujutelmale kõigiti vastav figuur. Tema luuletused käsitlevad kaugeid, päikselisi haldjamaid, kuhu ahvatellakse lapsed kodulävelt ja mõrsjad pulmapeolt, iiri muinaskuningaid, müstilisi, ilu ja luulet kehastavaid roose, legendaarsete meeleolude videvikku. Keele näiline lihtsus on sääljuures […]

      
Et üliõpilane on kõigepealt õpilane, mitte meister, siis järgneb sel­lest, et ta tegevuse peasihiks on õppimine, oskuste omandamine, võt­mine ja saamine, - mitte aga õpetamine, produtseerimine ja andmine, mis on vilistlase ülesandeks. Kui polnud eestlasil oma riiki ja haritlas­kond oli väike, siis kisti üliõpilane juba enne oma ettevalmistuse lõpe­tamist rahvuslikule tööle. Iseseisvuse saabumisega ja […]