Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

18 Dec

Noor-Suomi-Eesti.

 

 

MÄRKUSED  10-AASTASEST  NOOR-EESTIST JA 25-AASTASEST NUORI SUOMIST.

 

Kas olid meie „noored” iialgi noored! Nad olid uued, ei nad olnud noored. Uudset tõid, puudutasid koguni uuemaid küsimusi mõneski suhtes, ei toonud noo­rust : ei idusid ega kasvu. Uudne vananeb kiiresti hoo­aegadega; „noored” on juba nüüd vanemaks jäänud kui vanad ise. Hingeline loov noorus ei vanane. Meie tun­neme kõik neid suuri Euroopa vaimuväljal, kelle noorus aastatega alles hiilgama on hakanud.

Suure rõõmuga tervitasime N.-E. esimesi sammu­sid. Lapsel oli sündimisel suur hääl, kõrge otsaesine, sai ristimisel ilusa nime, kõigiti üle mere ristiisa vääri­lise. Heal meelel käisime „kaejatsil” ja viisime viirukit ja pipart – vaderiks olles. Tulevikulootusi ootasime, ja sellepärast lootsime…

Kõrge ots juhtus vigane. Näoilmed vananesid varsti. Sammud ei saanud teistegi järele, nooruse jõuilme ase­mel mõned närvilised tõmbed…

Ilus nimi jäi. Ometi ainult Noor-Eesti, aga mitte noor Eesti!

Nad tundsid ennast noored – uuema ärkamisaja meestega võrreldes: nii kaua tulid nad tagant järele Tartu renessansi ajale.

Alguline renessansi murrangu kogu hoog, mis nii tarvis rahva hinge paigaltliigutamiseks, hakkas harunema eriliikumisteks. Muude hulgas tekkis erivool kirjanduse ja pärastpoole keele alal: – tekkis Noor-Eesti.

Kaks tähist – välist -on selle voolu esitajatele tun­nuseks: neil on kõrgem ametlik ja eriharidus, ning tei­seks: nad töötavad ja esinevad oma püüetel koos. Esi­mest korda Eestis paneb ennast maksma ametlik ülikooliharidus kirjanduse erialal. Ja esimest korda katsusid nad kirjutada peaasjalikult haritlastele, mis näitab, et haritlaste ring eelkäiva tõuke tagajärjel oli tõusnud: eesti keel oli Tartu renessansiliikumise mõjul haritlaste kodukeeleks saanud, kuna seni eesti keelt üksi need kõnelesid, kes teisi keeli ei osanud. Kasvanud haritlaste­hulga kirjandus-esteetilised maitsed ja tarbed nõudsid täitmist. Huvi oli „Eesti” vastu ärganud laiemas ringis: olid enne suuremalt jaolt talupojast üliõpilased ja ena­masti ainult üliõpilasena „Eesti asju” ajanud, koondusid nüüd „Eesti huvile” kõik kihid. Algas maitse erinemise hooaeg.

Nii siis: nad on järeltulijad. Nad on enam veel kui meie tõusu – Soome kujunduse „suure aja” epigoonid.

„Kiirtega” olid nad veel meil – „Noor-Eestiga” on nad „Nuori Suomi” jälgedel: nende hüüdsõnad, nende kõne, nende raamatute kaust on sealt.

Et nad Soome läksid ja Soomest meid võõrustama tulid, et Suits, Aavik, Grünthal senini tavaliselt käitavaist praktilistest „sissetuleku-kutsetest” – arsti-, advokaadi-, õpetaja-ameti test mööda – oma noorusenägemustele järele jooksid ja tuulele oma saatuse viskasid, see on suur sündmus, viljakas tegu, produktiivne samm Eesti elus, ühtlasi nende alustatud püüde ja liikumise „teadvuse” tunnuseks. Nad on oma sammuga Eesti vaimse tarbe ja huvi piiri laiendanud geograafiliselt, mis alati tuntavaks ja mõjuvaks rahva teadvuse rikasta­jaks saab.

Seda enam tervitatud meilt nende külaskäik, et nad meie kasvavasse eluilmesse, mis „õiglaseks”, korralikult töökaks, aga piiratud ja verekirgluseta „seaduse para­grahviks” muutuma kippus, – võõrast veretukset, elu­kihku ja vallatut hullamist katsusid tuua.

*

Sidemeid Soomega on ammu enne Noor-Eestit seo­tud. Vanemast ajast ei taha kõnelda. Just ka isiklikke sidemeid on meil loodud – soome keele ja ka soome meele propagandal; olgu nimetatud muude seas O. Kal­las, V. Reiman, M. J. Eisen. Pealegi sündis see ajajär­gul, kus meil oma teadvam rahvustunne vaevaliselt ärga­nud, kus surumine nii meil kui Soomes lokkamas ja iga ühinemist ja liikumist iseenesest hädaohtlikuks peeti.

Vanema ajajärgu soomesõpruse väliseks saavutuseks ja tunnuseks võiks olla eesti uuem hoonekultuur, soome­mõjuline seltsimajade arhitektuur, mille täielisemaks sümboliks Lindgreni teos-hoone „Vanemuine” jääb.

„Vanemuine” on silmanähtavalt Tartu ehitusstiili, aga niisama kogu maa hoonekujundust mõjutanud. Kui kord ka Tallinna uus südalinn – „Estonia” teater, raekoda, pank – Saarinen-Lindgreni plaanil teostub, siis on põh­just tõendamiseks, et Soome looval vaimul Eesti elu „ilo”, „välis-Eesti” kujunemises tähtis alus meie vanema­telt lätlastelt heade tagajärgedega oli rajatud.

Hoonekultuur ja ehitusekujundus on tuntavalt juba nüüd jälgi meie tundeelusse jätnud. Teatri alal on majad pea ainukeseks edusammuks jäänud: meie näitekujundus ei ole jaksanud, tõsisest tahtest hoolimata, teatrimajadega ei stiili ega täiuslikkuse poolest sammu pidada.

Meie noored „fennomaanid” sattusid Nuori Suomi epigoonide mõjuvalda. Soome kujunduse, kujurite (Gallen-Kallela, Sibeliuse) suurteoste sünni­päevade pühad olid möödas. Valitses Eino Leino pidumälestuslik „marupaatos”, enam sisemise joobumuse kui ideelise inspiratsiooni saavutus.

Aino Kallas nimetab õigusega „einoleinotamiseks” Suitsu „Elu tule” suuresõnalist paatost.

Eino Leino on Soome „Kalevala renessansi” järgne dekadent, kellele kujundus – „elämän koreus” – deko­ratiivseks ilmeks. Ta lüürikas tundub enam annet kui arenevust, enam tunde joobumust kui teadvuslikku ele­vust; ta fantaasial on enam kihavust kui lendu. Tal on suur ja lai vaimne, hingeline huvi, vähem ideeline põh­jalikkus, sügavus. Eino Leino proosateosed paljastavad ta ideelist nõrkust; temas paljastus – võiks ütelda – kogu Nuori Suomi ideelise hooneehi rabedus.

Soome kirjanduses oli aset võtnud maitsetundeline esteetika, kui meie noored Soome mõju alla sattusid; valitses tunne, kõrvaletõrjutuna seisis ideeline otsi­mine.

Nüüd, kahekümne viie aasta mälestuspäevil, tunnis­tab kurtes üks agaramatest „noorsoomlastest”: „Rühkides lääneeuroopalikule haridusele, liikus Noor-Soome ainelise, mehaanilise ilmavaate alal ja katsus omandada selle kultuuri kõige viimasemaid, moodsamaid soetusi.”

Noor-Soome poliitiline juht Erkko peab erakonna 25-aastasel mälestuspäeval tunnistama, et Noor-Soome õieti „kirjanike ja kujurite” erakond on olnud. Eino Leino ütlust mööda oli Noor-Soome erakonna põhiheliks „estetiseerimine ja kaunihingelisus”.

Ka Soome kirjakeele alal oli juba raskem töö tehtud, kui meie noored keeleteadlased Soome keelekooli asusid: keele kultuuri asemele tekkis enam keele kultus. Teadusliku meelsuse loomisel jõudis hüpertroofilisena esikohale keeleteadus, ja seegi arenes kitsas sihis, mida keeleteaduslikuks skolastikaks võiks nimetada.

*

Tekib küsimus iseenesest: mis on rahva kujurliku loomevõime edendaja? Missugused algtegurid on mõju­mas rahva tähtsamas kujunduses rahva koguhinge vormi­misel, mille haruna kujundus – kitsamas mõttes – areneb?

Nõjatades empiirilisele meetodile, katsume üksikuid rahvaste murranguaegu lahendades nende põhiloomu leida, millest siis üldisemad „murranguaja” tõuketegurid selguksid.

Meile kõneldakse harilikult kreeka suurmeistritest kirjanduse ja kujunduse alalt. Aga kirjanduse ja kujun­duse kultuur, Platoni ajal näiteks, oli palju laialisem, rahvalikum. Nagu meil luuletusi, nii oskas seal iga hari­tud nutikas noormees raidkujusid voolida või draamasid sepitseda. Ka Platon oli aja kommete mõjul 27-aastaseni mõnegi draama, kirjandusteose loonud. Aga kirjandus ei rahuldanud teda. Platoni idee-elu tung ei mahtunud „kujusse”, vormi ilusse – pealegi kui ta vaim Sokratese mõju alla sattus.

Platon otsustas radikaalset pööret teha. Ta kutsus, nii käib jutt, oma nais- ja meessõbrad rõõmsale võõrus­pidule.   Kesk noorusepidu „ilo” võttis Platon oma val­mid ja ilmutamata draamade käsikirjad ja heitis nad sõprade meeleheiteks – tuleriidale jäädavaks hääbeks.

Järsku oma elu pöörates, kujurlikust ilutsemisest ära käändudes, asus Platon idee-elu harimisele ja sai, nagu teame, selle ideede-elu ja mõtteteaduse algatajaks, millest meie senini ammutame ja millest ideelise püüde nimetusegi võtsime.

Prantsuse kirjandus – Euroopa kirjandusekujun­duse algkuju annab meile tõusuaegade tegurite otsimisel mõndagi juhatust – kui üksi kahte eelviimast aastasada silmas pidada.

Prantsuse suure aastasaja tõus esineb tagasipöördes elu tõsidusele ja mõtte süvendusele Port-Royal’i usulis-filosoofilises voolus, mis vastukaaluks ilmus kergitsevale ilutsemisele nii elus kui kirjanduses, mis mõ­juka naissalongikultuuri kaudu lokkas. Port-Royal’i mõjumulje üle vaieldakse. Kuid Port-Royal’i hinge­koonduse mõju avaldub selgelt küllalt tolleaegse prant­suse vaimu, hingeala uuendamises – nii idee-elus kui kujunduses – kui Port-Royal’i mõjualustest üksi Ρ a s c a l’i ja R a c i n e’i nimetada.

Veel selgemalt paistab silma meile „kujurlikkusest” loobumise püüd ja käänd otsimisele ideeilmas Prantsuse vaimuelus ja kirjanduses Prantsuse, aga ka kogu Euroopa kultuurielu tähtsama murrangu algatajates R ο u s s e a u’s ja Voltaire’is. Missugune välisvormiline korralage­dus nende kirjanduslikes teostes, pealegi nende eelkäi­jatega võrreldes. Ja just sellepärast on nad sigitavalt kujunduses ning kirjanduses mõjunud. Rousseau ei olegi tahtnud „kirjanik” olla; tema haiglaselt algupära­sele meelele olid kõik tavalised vormid tõkkeks.

Voltaire’i kirjanikuloomu vormimisel peetakse täht­saks tema sunniviisilist Inglise reisi, kus temasse inglise vormivaene, aga elutõsine, enam kujusid elamisele kui kirjandusele otsiv inglise vaimulaad sügavad muljed jättis.

Voltaire’i vaimukuju on tabavalt nimetatud „selgete ideede kaoseks”. Ta on kõigil kirjandusaladel katset teinud – aga meie mälestuses ei taha ükski tema teose­kujudest seisma jääda. Küll aga seisab silmis Voltaire’i helkiv vaimukuju: vaba, eluline, kiirgav-sütitav, arvus­tuses hoolimatu, kütkeid lõhkudes, vaimu rajaposte pildudes, kõigil kõrgematel vaimutippudel kodune, alati usuküsimustega kinni, ja siiski „päris voltairiaanlane” usklike silmis, humaanne ja tegev inimsuse kaitsjana viimastel raugapäevadelgi veel. Ta on otsekoheseks loova energia allikaks mitmele ja mitmele kirjanikupõlvele olnud.

Ideeline rikkus saksa kirjanduse pöörde ja õitseaja esitajates Goethes ja Schilleris on otse üllatav. Nende aeg oli ideevänge, aga nad on ise ka ajavaimu loomas olnud. Schiller vormis omapärase esteetilis-idealistliku ilmavaate, missugune ideeline kanvaa tema teostes ettetükkivusena tundub. Goethe on loodusteaduse alal geniaalne leidja (värviteooria ja bioloogiline arenemis­õpetus) ja mõtlejana on ta esimeste reas kogu maailmas. Voltaire’i sütitavat eeskuju, kes niisama akadeemilistes võitlustes esines oma teostega, nähakse siingi.

Teadagi ei tee veel ideed kirjandust-kujundust. On tarvis kujurlikku temperamenti, milles ideed eluliseks kehastuksid vormina. Ideed on valguse kiired, mille koondusel kuumuses vorm valatakse. Selle koondatud energia mõjul, mida loovaks andeks, talendiks hüüame, saavad ideed kujurliku loomu, kujunduseks. Igal ainel on oma sulamistemperatuur. Kujuri temperamendi koon­datud energial on sulatusvõime: tooresained sulavad ta käes, et neist uus vorm, kuju sünniks. Ideed, hüpoteesid on valguseheitjad kaoselises hinge kuristikus, kus kujur kaose vormib, sellele kehastust ja kenadust andes.

Kõigiti õpetlik on vaadelda meie seisukohalt vene 19. aastasaja 40. aastate hingelise suurtõusu tõukejõu loomu ja tõusu ehitusmomente, seda enam, et vene rahvas võistleja on meiega kultuuripüüetel.

Uuema kultuuri poolest pea üheealine, ja ometi kõi­gist Vene impeeriumis elutsevatest rahvastest kirjandus­kujunduses kõige enam ettejõudnud rahvas on – vene­lased. Valitseva rahva hõlpsused üksi ei taga mitte edu vaimuelus, kujunduses, – seda näeme Türgist. Kahtlemata oli muid tegureid vene vaimukultuuri tõuka­misel teol.

Vene 1840. aastate tõusu peamotiiviks võib nimetada ideede janu, see oli luuramiskäik ideede kannul – Euroopasse. Just niisuguse muhenemislaadi saaduseks on suur rikkus vene kirjanduses-kujunduses, mille idud sellesse aega ulatuvad: nii Dostojevski, Gogoli, Turgenevi, Tolstoi teosed ja palju teisi. Nendele ei olnud mitte võõras prantsuse tolleaegne vormihuvi, keele- ja lausekultus. Peategur, mis ajajärgu keema ja kasvama ajas, oli ideeline kiha, nagu selle huvitava järgu ajalugu selgesti näitab.

Homjakov, Belinski, Herzen – need nimed 1840. aas­tate tõusuajast ütlevad venelasele palju. Olgugi nad mit­meti vastandid, meie vaatekohalt paistavad nad koos sam­muvat: Õhtu-Euroopa ideeline kultuur oli nendele püüde­sihiks. Läänekultuuri koondatud energia on nad juhti­nud Vene intelligentsi veresse, seda viljakaks muutes. Belinski, suur Vene arvustaja, oli õieti kriitikanõrk vaimusaaduste valikus. Tal oli aga salgamatu voorus: tal oli õiglane, sütitav entusiasm Lääne ideede vastu.

Belinskis esineb meile vene intelligentsi tüüp – oma „põhimõttelise pealiskaudsusega”, mida oma ja väljamaa (ka Jaapani) arvustajad sellele tüübile ette heidavad, ja mitte hoopis põhjuseta. Pinnapoolsus vaadetes ja uudusehimu on teinud, et näit. Belinski, ka palju soliid­sema Mihhailovski teosed meile, meie aja lugejale vähe pakuvad, pealegi kui neid kõrvu seada tolleaegse prant­suse või saksa intelligentsi eesmeestega.

Vene ajaloolane määrab õieti selle tõusujärgu kirjan­dustegelaste loomu: „Belinskis oli esitatud oma aja vene seltskonna filosoofiline ja teaduslik entusiasm. Belinski võttis oma püüetele alguse mõtteteadusest ja luulest, Herzen tegelikest ja sotsiaalsetest küsimustest.”

Õigemini võiks ütelda: Vene 1840. aastate ärkamis­ajajärgu alaks oli saksa teadus ja mõtteteadus ja nimelt mõtteteadus „rahvusliku” tendentsiga, mõtteteaduse haru Fichte ja Hegeli käsitusel. Vene tolleaegne intelligents ei võinud Kantist lugu pidada, aga Kant „rahvuslikus” kuues Fichte, Hegeli ja esteetika Schellingi esitusel oli neile omane. Vene intelligents ei ole sealt välja saanud, vaid uuesti tagasi pöördunud on nad sellesse voolusse küll uuendatuna – neoslavofiilidena.

Võimsalt sigitasid rahvusmõtte lahendajaid ja otsi­jaid Hegeli ideed „rahvavaimust” (Volksgeist), ja mitte üksi Venes.

Kui suur Hegeli õppe sigitusvõim rahvahingesse oli, näeme Soomeski: J. V. Snellman, varustatud allikal Hegeli ideedega, pöördus kodumaale tagasi ja sai, nagu Snellmani viimasel suurel mälestuspeol pea üksmeelselt kinnitati, Soome päästjaks surmaunest, luues tähtsa polii­tilise ärkamise, mis 1850. aastatest peale Soome elus suure pöörangu, murrangu tekitas.

„Kalevala” oli Lönnrot küll juba 1839. aastal ilmuta­nud. Aga „Kalevala” tõsine suurus, tema kõrged mui­nasideed jäid esiotsa arusaamatuks. Nad panid alles 1890. ümber soome hingeelu viljakalt muhenema – kui kogu Põhja rahvastest, Taanist alates, rahvuslik kevade­tunne üle käis, ja sünnitasid Soomes nii tähtsa „renessansi”, kirjandus-kujurliku tõusuaja – „Kalevala” idee­delt müstilist katet kergitades: sündis Nuori Suomi.

On silmapaistev: Soome täiskujurid Gallen-Kallela ja Sibelius ei sirgunud suureks mitte omaaegsete Soome ideede najal, vaid Muinas-Soome ideede – „Kalevala” najal.

„Kalevalas” aga on peidus tagavarana aastasadade püüded: ideede ja hingekujude saadused vaimsetest otsimistest mitte üksi Soomest, vaid ka Eestist. Selle­pärast on „Kalevala” dünaamiline jõud Soome rahva uuendamisel suur: „Kalevalas” on enam kui praeguse Soome muinasenergia varjul. Siia on Soome lahe ümber ühendatud Soome hõimude hinge püüdevili koondatud, siia on ka Muinas-Eesti energia potentsiaalselt peidetud.

Galleni paremad teosed: „Sampo riisumine”, „Kullervo needmine”, „Lemminkäise ema”, kogu rida „Kalevala” illustratsioone – on arusaadavad õieti alles „Kalevala” ilustustena, mille pärast nad väljaspool kaugeltki nii ei mõju kui „Kalevala” tundjate ringis.

Sibeliuse õitseteod, tema mõjuvamad helindid: „Lemminkäise kojutulek”, „Toonela luik”, I ja II sümfoonia toituvad „Kalevalast” ja Soome rahva heliluulest, ja just niipalju on nad uued Euroopale ja algupärased kogu Euroopa heliloos, kuipalju nad Soome helilist algilmet enesesse on põiminud.

Mõlemate kujurite, nii Gallen-Kallela kui ka Sibe­liuse teosed väljaspool „Kalevalat”, väljaspool Muinas-Soome energia ala, on silmapaistvalt nõrgad, – olgugi et teisi arvamisi leidub, – ja ei oleks nende kujurite nime Euroopa kujunduses mitte sellele kõrgele astmele tõstnud, millel nad nüüd õigusega seisavad.

Küll on Juhani Aho, Soome renessansi esimes­test meestest, Euroopa ideedel sirgunud ja õisi aja­nud. Aga õigusega ütleb temagi kohta soome arvustaja, et tema suurus mitte mõttes ei seisnud: „Aho ei koskaan ollut syvä ajattelija.”

Aho isamaaluule tõuseb armastusest materiaalse nähtuse, isamaa vastu; kõrgema kandvusega on armastus ideede, tõe vastu. Sellepärast on puht-patriootlikud kir­janikud ikka vähe väiklased.

Juhani Aho suurem võim on ta lüüriline proosa – soome keele ilul – mille poolest ta õigusega kuulub Noor-Soome esteetilise kujurluse voolusse.

*

Meie märkasime suure sõja ajal Noor-Soome era­konna modernsust just Nuori Suomi poliitika elu­ilmetes. Missugust moodsat poliitilist egoismi, makja­vellismi avaldas just noorsoomlaste häälekandja kavatsetud põgenejate vastu Eestist! Kahtlemata seisid nende avalduste taga kuulsaks saanud suurrahvaste dip­lomaatide lööksõnad: hoia peaasjalikult oma nahka, ära sega ennast teise rahva sisemisse poliitikaellu, tarvita naabrite nõrkust oma eluvõimaluste hoolimata laienda­miseks, ühe sõnaga – saa julmaks, „werde hart”.

Aga kõik need diplomaatide juhtväited nõuavad tun­givalt, et neil „neerud ja oimud” revideeritaks olemise õiguse poolest meie aegadel, ja nõuavad seda nimelt väikerahva poliitika esitajatelt, sest et väikerahvaste probleem nende juhtsõnade heakskiitmisega eitavalt on otsustatud.

Rahva poliitika peajooned, teatava rahva, pealegi väikerahva ülesanne rahvaste kogu kultuuris nõuab selget käsitamist. Iga tõusev rahvas on uus probleem diplomaa­tidele ja olgu uueks, täielisemaks selgituseks rahvus­probleemile, kogu rahvusvahelisele elule uueks teguriks. Lahendust aga nõuab rahvusküsimus tungivalt, et endise aja rahvuslusest ja viljakuseta natsionalismist vabaneda.

Sellest küljest võiks meile huvitavaks võrdkujuks olla vene rahvas. Missuguse vaevleva hoolega on nad eelpool nimetatud Vene ärkamisajast peale just oma rahva poliitika ülesannete, vene rahvuse rahvusvahelise väärtuse probleemi kallal töötanud, mitte üksi slavofiilid, vaid ka nende mõjualused vene radikaalsotsialistid Herzenist peale: nad on vene rahvuspoliitikale huvitava teo­kava arendanud, mille järele praegugi Venes käiakse.

„Rahvavaimu” esitajad peavad rahvusidee ilma looma, rahvustunde teadlikult arenenud ilmavaatele viima. Vana-Soomel on „Kalevalas” oma ideedekava valmis. Noor-Soome on poliitilise nähtusena vähe arendanud oma ilme kava. Poliitikas ei ole kaugeltki küllalt bioloogilisest eluõigusest, rahvas peab ideelise, teadva eessihi – ots­tarbe looma.

Noor-Soome (-Eesti) toimetas selles asjas nagu öko­noomilises elus tehakse: tarbeasju, mida kodutööstus ei valmista, tuuakse väljast sisse. Ka siin käitati moe­artikleid.

Vene poliitika loomu väärtuse ja elu kohta võib mitmesuguses arvamises olla, aga ei saa salata suuri jooni, erilist loomu 19. aastasaja Vene rahvusvahelistes püüetes, missugune iseloom suurelt kõnealuse õpetuse ideearenduse läbi mõjutatud on.

Kui palju on Noor-Soome ja nende järelkäijad Eestis sel alal teed ajanud ja mõtteid liigutanud, et kõige uue­matele sündmustele ette valmistatud olla!? Ja ometi on väikeste rahvaste probleem, mis kogu meie aja rah­vaste sõjale – organiseeritud mässule – oma põhikuma, oma värvi annab, nagu seda vanad suurte rahvaste diplo­maadidki üksteise järele enam-vähem julguse ja usutavu­sega parlamentide kõnetoolidelt kuulutavad, õigemini kuulutama on sunnitud paratamata asjaolude läbi.

Nii tähtis Nuori Suomi põhiseaduste kaitsmine omandab kirjanduse väärtuse. Võib sealgi kirjanduslikku huvi enam trükitud paberi vastu kui poliitilise põhiidee vastu leida. Väikeste rahvaste vabadus ei tule mitte trü­kitud seadustest, vaid elusse toodud ja maksma pandud looduseseadustest.

Peale Snellmani poliitilist ideoloogiat Hegeli armust – ei leia enam suurejoonelisemaid poliitikakavasid Soo­mes, pealegi mitte Noor-Soome rühmas.

*

Noor-Soome püüded olid nii kirjanduse kui poliitika alal valgustamata ideedest sellepärast tumedad, nende eneste tunnistust mööda, alguses neile enestelegi. Kui tume ja sihiajamata N.-S. oli, näitab seegi, et ta oma tege­vuse eeskava alles 5 aastat pärast sündimist valmistas, millal siis ka poliitiline programm loodi.

Küll oli neil – algusest peale – meilegi õige tuttav hüüdsõna „eurooplaseks saada”. „Iga tõde uuriti, oli see õige või väär, igasugust autoriteeti kolgiti, oli see terve või ussisöödud,” nii kujutab Eino Leino N.-S. teokava. Aga vaevalt leiad õiget uurimist ja arvustust „indiviidi ja hellenismi suhtes”. Just Euroopa kultuuri vastu on meeleolu väga vähe kriitiline, nagu nad pärast isegi pea­vad tunnistama.

Kõrvaltvaatajale paistab, nagu oleks uuem Soome pas­siivselt kultuurikommetest, ümbruse rootsi eluvormidest kaasa tõmmatud, andudes moodsatele hingekujudele, vähem loonud aktiivselt valuga, sisemiselt uusi vaimu­kujusid igatsedes, sisemisel sunnil nende otsimisel ennast luues. N.-S. on ennast kultuuri järele vorminud, aga mitte kultuuri enese järele kujutanud.

Neil on palju sarnasust selle poolest meie noortega, olgugi et soomlased palju vabamates oludes on kasvanud ja kasvatatud. Kaunihingelisuse hädaohtu on varitsemas nähtud – paljude väikerahvaste juures.

Kui suured N.-S. kavatsused olid, kuuleme järgmis­test noorsoomlase sõnadest: „Elu täielikkus sai tunnus­sõnaks, võidu ditürambiline heli loomuomasemaks kõlaks. Kuum, sensuaalne hingeõhk käib üle soomemeelse kirjan­duse. Maitseelu, ilukultuur astuvad esimest korda suure, tähtsa eluküsimusena Soome rahva ette… Individuaalne kaunidus, individuaalne arenemine, individuaalne tõde astuvad kogu noorpõlve üle nägematu külvajana.” (E. Leino „Suom. kirjailijoita”.) Kõik juhtinud aga sel­lelesamale suurele eesmärgile: hellenismile.

Nii nagu meil omal ajal talupoeg ilma maata vabas­tatud – alles oma ebavabadust tundma sai, nii on vaimne vabadusepüüd – ilma rahvusliku iseseisvuseta, ilma rahvavabaduseta – õige küsitav. Ei ole võimalik indi­viduaalne vabadus ilma poliitilise iseseisvuseta, ilma südametunnistuse vabade avaldusteta. Ei ole võimalik individuaalne vabadus – ilma vaba, iseseisva mõtteeluta. Iseseisev mõtteelu, iseseisev teadus ei ole mõeldav täie­lise uurimisvabaduseta ja sõnavabaduseta. Kui kaugel ollakse Soomes, ja kui kaugel oleme pealegi Eestis individuaalsest vabadusest!

Sellepärast on suured N.-S. kavatsused individuaal­sele vabadusele ja hellenismile nüüd 25 aasta püüde järele arenenud kaunimajandusele ja müstikasse. Need kaks haru sünnivad automaatselt, kui teadvad, ideeliselt süga­valt arendatud tahtmised inimese hinge juhtimas ei ole. Kaunimajandus – mammonism on vähem arenenute saa­tus, ja müstikasse kalduvad andelised hingepüüded, kui neid mitte ideeliselt valgustatud teadvus ei juhi.

Meile on arusaadav, miks endine kujuriloomune noorsoomlaste „Päivälehti” nüüd on hargnenud majanduslikusse „Helsingin Sanomate” ja müstilisse „Sunnuntai” voolusse.

On huvitav, mida üks N.-S. poolehoidjatest, Eino Leino, 1916. aastal omas lehes selle erakonna püüetest ja püüde uuemast käändest kirjutab: „Meie nüüdne kultuur on tõusikukultuur, meieaegne rahvas tõusikrahvas ja tema ideaalid tõusikuideaalid, – sellepärast nimelt, et ta ei ole püsinud ustavana oma põlisele iseenesele; vaid eitades seda on ta rühkinud kaugele lääneeuroopalisele haridu­sele, käies selle mehaanilise, ainelise ilmavaate alal ja katsudes omandada selle kultuuri kõige viimasemaid, moodsamaid saavutusi.” Ja edasi kinnitab seesama kir­janik : „Euroopa kultuur, niipalju kui tal tõsist väärtust, ei ole midagi võõrast meile (soomlastele), vaid on aate­liselt seesama, mida meie esivanemad oma vähenõudlik­kuses meile on õpetanud, – on südame aated.”

„Igal rahvaskonnal on oma ideaalid. Meie omad on hin­gelist laadi. Tagasi rahva hinge aluslähtele, tagasi südame aadetele!”

See vähe jutluse laadi kutse on Eino Leino ja pal­jude Soome „esimeeste” uuem juhthüüd. See on Eino Leino, kellel käsitatud endisi N.-E. aateid meie eel kuulsime, uuem sihtkava, mida ta oma nädalalehes „Sunnuntai” kuulutab. „Sunnuntai’s” on soome müstika teosoofia ühes soome tolstoismiga (Järnefelt) ühinenud Soome rahva uue ideaali – „südameaate” loomiseks.

Tõuseb siingi kahtlus – küsimus uuema püüdesihi iseseisvusest, omapärasusest. Kas ei ole seegi uudne Euroopa uudsest: pööre müstikale ja okultismile, mis Euroopas juba mõni aasta enne sõda tõusmas oli, sõja ajal aga iseäranis jõudsalt maad on võtnud.

„Sunnuntai” aade – „südameaade” – on teosoofia kõrvulisena püüdena endise Noor-Soome püüde parata­matu tagajärg, on samm teisale, aga ei ole samm edasi. See oleks hellenismi, klassika eitamine. Tõuseks esile Hekate tume kultuur – Apollo palveluse asemel! Kas ei tunnusta kalduvus, et N.-S. ennekuulutatud hellenism ainult sõna oli ja mitte elunõue!

Aga nii see on: iga rahvas peab omaette, iseeneses klassika sünnivalu läbi elama, – selle loomistraagikat oma hinges „paatosena”, kannatusena tundma, et õige sammumise mõõdu, tõhuka, sigitava hingehoo leiaks.

Meie muistne rahvahing on enda ilmele leidnud, loonud omakohase kujumõõdu: tundele – rahvaluule rütmi, ning fantaasiale moodu muinasloondites, müüdi ja ilmavaate vormi, mis regulaatorina piirita-ääreta kaoselist püüdetungi – „kallastes” hoiab.

Nii peab ka meie uus aeg teadvalt oma hingeilmele leidma kohase „paatose” ja loomupärase hingekehastuse vormi ja ilmavaate, sellega alles tõeliku viljakuse hinge­ihadele andes.

Need on „kaldad”,  millesse rahva hingeallikatest energia kogub, et, nendes hoitud ja koondatud, kogu maad energiatega niisutada, teda viljakaks tehes.

Eestis on „paatose” ja klassika probleem „Estonia” uue rahvamaja avamispeo puhul päevakorrale võetud. Ent aeg ei olnud veel tulnud, – aga ta tuleb.

On tõsi: usuline sensualism on loomulik lüli estee­tilisele sensualismile, ta on hingelise sensuaalse tunde­laine järk-jätk. See on tagasipööre hingeliste toores­ainete maadele, hingelätete maa-alustele käikudele.

Ei ole kasutu nende küsimuste puhul meelde tule­tada meie muistse esiilmavaate, Mongoolia muinasmõtte austajat Konfuciust, kes müstikasse puutuvate küsi­muste asjus oma õpilastele seletas: „Seda, mida teatakse, teada, et seda teatakse; mida mitte ei teata, et seda ei teata, – see on tõeline teadmine.”

Kui järelkäijad Konfuciuse surmavoodil temalt luba küsisid vaimude poole palvega pöörduda, keelas seda Konfucius, lausudes: „Minu elu on mu palve.”

 

II.

Meil tõusis „eurooplaseks saamise” hüüd kõige sel­gemalt eesti üliõpilaste ringkonnas 1890. a. ümber. Vane­mast Eesti Üliõpilaste Seltsist lahkusid – „korporatsioonide” poolehoidjad. Äge võitlus, mida lahkumine sün­nitas, on meil selgesti meeles. Palju ei olnud uuendajatel-lahkujatel ütelda: Euroopa vääriliseks, „enam eurooplaseks saamine” oli nende eeskava põhiheliks.

Võideldi kõvasti uuele püüdele vastu. Meie tead­sime hästi, mida uus vool tahtmata kavatses: üldised kodanlikud sihid ja maitsed, millega balti selts- ja koda­kond harjunud ning mida nad heaks kiidavad, saagu ka eesti ringkonnas maksvaks. Eesti tõusva jõukama ring­konna üliõpilased – pojad – tahtsid oma „kodust” pere maitset – kogu haritlaste kodusse viia. Nad tahtsid välise peensusega Euroopa seltskonnale ligineda ja selle välise kultuuri esitajate vääriliseks saada seltskondlike kommete „ülesastumise ja sissetulekute poolest. Nimetame seda püüet „kaunimajanduslikuks”.

Üks haru sellest kodanlikust Euroopa voolust ei ühi­nenud välise peenenduse püüdjatega, vaid nõudsid sise­mist, hingelist „euroopalisust”. Enam kirjanduse huvi­dega ülikooli noorsugu pärastpoole mõjuva soome kaunihingelisuse julgustusel kuulutas meie kirjanduses nüüd küllalt tuttava hüüdsõna välja: „saagem eurooplaseks, jäägem aga eestlaseks”. Selle juhtsõnaga ühendati nõue: peenemat maitset, peenemat keelt, ilusaid kõnevorme, nagu seda ehk kõige naiiv-otsekohesemalt Aavik on ilmu­tanud, kelle suuri teeneid keeleuuenduse agitaatorina sellega kuidagi vähendada ei taheta.

Nii tuli loomulikuks täiendavaks lüliks seltskondli­kule estetismile – kirjanduslik estetism, olgugi et nad eemaltvaatajale üksteise vastandina näivad.

Mida seal elukommetena nõuti, seati siin kirjanduse vormi. Nagu seal häid elukombeid kultiveeriti, nii hariti siin häid kirjandusekombeid – „vorme”: seda nõuab hea seltskond. Kõne sai „precieux” kuju: laused pidid „libi-sema” nagu moodsa neiu jalad kõrgetel kontsadel. Keele kujunemise-arenemise juhtmõtteks seati: graatsiline, peen. Kõneldi nii teatrist ja kirjandusest ja kirjanduse võitlusest kodanlusega, osalt küll sisemisel tarbel, suurelt osalt aga ka sellepärast, et see heas, „haritlaste” selts­konnas nii moes on, – „tout comme chez nõus”.

Nii pääsid eesti seltskonna kasvamisel esile kaks ilmet, sisemiselt sarnased – sugulased: kaunihingelisus ja kaunimajandus. Mida kaunimajandus – majanduses, seda on kaunihingelisus – kirjanduses: Nad pakuvad või­malust ilma tööta väliselt – vormiliselt kultuuri saavutusi omandada. – Raha kodaniku ideaaliks on kauni­majandus: elumõnusus, meeldivus, küllus, kirjanduse kodaniku oma: „valitud” hingekujud, ilusad sõnad, kau­nid kõnekäänud, peen ja maitsekas „stiil”.

Nagu seal eluhooned ja magamistoad, nii on kirjanduskodanluse esitajate vaimukambrid mõnusasti möblee­ritud: ümmargused, siledad mõtted – vaated, kirjud „omatehtud” suurmeistrite koopiad, tugikohad kõige uuema moe alusel, palju peegleid, suuri ja laiu, kus ennast vaadeldes kirjanikud arvavad suure maalikuju loonud olevat – kus oma „armast ennast” kullatud raa­mis nagu aukartust äratavat meistrimaali kallistatakse.

Kui tuttavad on meie noorte kirjanduslikud enesepeegel­dused, ja mitte üksi Ruthid ja Ormussonid.

Pealegi teavad meie noored väga hästi, kuidas ehivad ilusad mõtted, huvitavad ilmed ja vaimukas ilme. Meie geeniused nii nais- kui meessoost oskavad seda sorti „kosmetikoni” väga hästi hinnata. Hoopis eksiarvamine aga on niisugust tõugu kaunikirjanduslasi kõrgemalt hinnata kui kaunikodanlust.

Ma ei salga ei kaunihingelisuse kui ka kaunimajan­duse voolu väärtust hoopis. Väikeseandelisematele on need püüded – tõsiseks edasikihutajaks. Eks oleks palju alam, kui meie kodanikud oma hooneid sugugi ei ehiks ja mõnususeta kasimatuses elutseksid, nagu sedagi juhtub.

Kaunimajandus (mammonism) läheb lahku tõsisest majanduslikust püüdest, tähtsast kultuuritegurist. Kauni­majanduse peasihiks on elumõnusus; pärismajanduse otstarbeks on kogu rahvaelu hõlbustamine, hõlpsaks tege­mine, ning nõuab suurt vaimset andelist – loovat jõudu arendamiseks. Kaunimajandus jõuab toredate restoranideni, rahvamajandus – toredate rahvamajadeni (teatrid, raamatukogud, koosolekumajad).

Helsingis on näit. restoranid rahvamajadega võrrel­des nii toredad, et tähtsat Kalevala rahvapidu mõne soome ajakirja imestuseks küll Börsi restoranis – soome haritlus pidas, ja seda just Noor-Soome 25. juubeliaastal!? Minule näis sündmus sümboolne mõneski suhtes – on ühtlasi mu eespoolse seisukoha õiguse tõestajaks.

Palju paralleeljooni võiks tõmmata kirjandusliku ja kodanliku Noor-Eesti haritlasrühmade vahel. Seltskond­liku Noor-Eestiga ühes põlati N.-E. kirjanike rühmas kõike seda, mis mitte suurestisünniline, „peen” pole kodaniku maitsele – talupoeglikkust eesotsas. Võitlust talupoja seisusliku (meie „narodnikute”) kultuuri ja üldis-humaanse kultuuri vahel tarvitati meie talupoja hurjutamiseks (Aavik, Tuglas, Linde). Sõna „talupoeg” nimetati mõnitusmuigega. „Kuid eemale matsist ja tema jumalast!” (Tuglas – Ormusson). Siin on vist ka N.-E. agraarküsimuse kava!

Aavik lõi „rahvakeele ja talupoegliku kultuuri sõp­radele” – eriti kohase ja teenistusliku sõna – jaunis.

Kahju, kui see huvitav ja surematust ärateeniv sõnasün­nitus kaotsi läheks. Me määraksime, minu arvates taba­valt, N.-E. „peensuse ja suursugususe” voolu ja iseloomu, kui teda – jaunismiks kutsuksime ja selle esitajaid jaunistideks. „Precieux” – millel palju sugulust jaunismiga -ei ütle meile kaugeltki nii palju ja nii kujukalt – sedasama. Sõna loojad tundsid, et nende maitse nime­tuseks tabav sõna puudus.

Seisuslik tunne (ühes seisuseuhkusega) tõuseb silma­paistvale kohale. B. Linde annab arvustuses mõista, et H. Raudsepp tema kõrval keskkooli 5. klassi hariduse „tšinnis” seisab. Kirjanikeseisust kujutatakse välja­valitud seisusena, mille kõrval mittekirjanik-kodanik ala­väärtuslik olevus näib olevat. Muude näidete hulgas võiks Tuglase „Felix Ormussoni” kõige tüüpilisemaks eelöeldud mõttes pidada. Nähtus oli küll vastukaaluks seltskonna loomusunnilisele kirjanike alandamisele – alalhoidlusele, aga rõhutades kirjanike seisuslikku väljavalimust – ahvatleb püüd iseenesest teisi „seisusi” seda suuremale antagonismile.

Kogu meie hariduselu näevad N.-E. uuemad ideoloo­gid – nii Ruubel, Tuglas – seisuse vaatekohalt. Selts­kondliku ja vaimse elu „kastidesse” jagamine, vägisene liigitamine – on tähtsamaks juhtjooneks nende ajaloo­listes katsetes.

Varustatud uuema ajajärgu vene ideoloogia mõõdu­riistadega ja kõnekäändudega, kaaritab Ruubel meie vane­mat ja uuemat vaimuelu oma seisuse vaatekohalt 1) maamehe-talupoja ajajärku, 2) väikekodaniku-kodaniku ja viimaks intelligentsi ajajärku, mille kõrgemaks õieks temale N.-E. rühmkonna kirjanikeseisuse esitajad on, kelle londi leegitsusel Eesti alles õige tee on leidnud.

Niisugune liigitamine ei ole mitte üksi N.-E. seisuse helluse ja akadeemilise klassifikatsiooni himu toode, vaid õige tähtsalt vene suuremate ideoloogide epigonismi saa­vutus. Arusaadav, et Ruubel Eesti mõtet aja võõra voolu lamendikusse sundides – meie liikumist-lainetamist peab vägistama. Koidula, Kreutzwaldi, Jannseni, Jakobsoni ajajärk, suur laulupidu, Aleksandrikooli, Eesti Üliõpi­laste Seltsi, Eesti Kirjameeste Seltsi asutamise aeg, meie ajakirjanduse sünniaeg, meie kujunduse suuraeg Köleri ja Weizenbergiga – kõik see ajajärk on Ruubelile – maarahva aeg. Ajajärku 1890.-1905., s. t. meie seltside arenemise, põllumeesteseltside tõusu, „Vanemuise” ja rahvamajade põhjapanemise, Eesti rahaasutuste tekki­mise, Saksa linnakantside peale tormamise, „maaintelli­gentsi” tõusu tegevust rahva korraldamisel karskusselt­sides, Läte ja Tobiase aega, ajajärku, kus keelele nii pööretandev sündmus, kui eesti keele tarvitamiselevõtmine haritlaste seas – ajajärku, mida ma tähtsaks Tartu murranguajaks kutsun, – seda ajajärku nimetab Ruubel väikekodanlikuks ajajärguks, mille põhiheliks labastuse­kultus olevat. Maamehe kui väikekodanliku ideoloogia peapüüd seisnud „õpetuses ühest karjast ja ühest karja­sest”! Täiesti arusaamatuks on jäänud Ruubelile meie „maaintelligents” (kooliõpetajad) ja nende haridustöö rahva keskel, millesugust vene seltskond ei tunne.

Ajajärku peale 1905. a., s. t. peale suurt mässu, kus N.-E. tekkis ja Noor-Soome ja Noor-Vene mõju laialt maad võttis – seda epigoonide ajajärku – jaunismiga põhihelis – nimetab Ruubel alles eduliseks liikumiseks – „intelligentsi tekkimiseks”. „Võime sellepärast tähele panna, kuidas meil kõik voolud, mis otsekohe talupoeglikele ehk väikekodanlikele huvidele ei vasta, pinda ei ole võinud leida, kuidas nad juba alguses surmale pühen­datud on olnud. Nii oli lugu omal ajal radikaalse voo­luga, siis sotsialismiga. Pööret selles mõttes võime alles peale 1905. aastat märgata.”   (Ruubel.)

Seisuslik tunne ja vaatekoht juhib „noori” eesti vaimulikust seisusest tegelaste ja kirjanike hinda­misel, osalt aga ka vene vaateviis, kus usulised huvid tähtsal kohal, kus aga vaimulikud rahva hariduslikes teenetes tagurlikult töötavad. Mul ei ole sugugi mõtet piiki murda meie vaimulike seisuse heaks, pealegi mahajääva vaimuliku noorpõlve kasuks. Liht õiglus­tunne ei luba salata, et Eestis isikud vaimulikust seisu­sest – Masing, Hurt, Kallas, Reiman, Eisen – mõjusalt Eesti üldist kultuuripinda tõstmas on olnud. Niisugust vaimulike „kaasatõmbamist” märkame ka muis Põhja­maades. Vaimulike vaimsete püüete hindamisel võik­sime eeskuju võtta prantsuse kirjandusloolastest, näit. kas või Emile Faguet’st, keda sugugi kirikusõprade hulka ei või lugeda, kes aga vaimulikust seisusest kirjanikele ometi kitsendamata nende teoste väärtuse järele au annab. Seal on ka näha, et just kirjanikud-võhikud huvi mõjulepäästmises Chateaubriand’ist Barres’ni – tähtsal kohal seisavad. Ja kui juba teiste hulgas Ruubeliga sei­suste ja intelligentliku liikumise vahekorrast kõnelda, siis ei saaks tähendamata jätta, et enne Tõnissoni – Eesti advokaadiseisusest, niipalju kui tean, ühtki tegelast Eesti elu tõstmiseks leida ei ole. Eesti rahva vanem hari­duslugu peab siis eesti õigusteadlasi kõige tagurlikumaks olluseks nimetama.

Mitte vaimulik seisus, vaid nähtavasti ka vaimulik haridus ei mõju ikka halvavalt – meie inimestesse. Meie näeme õpetaja ameti kandidaate K. Menningit ja P. Põldu – oma ameti rikkalikest sissetulekutest ja mõnusast elust loobudes, ühte – meie okkarikkal näitekujunduse ja teist niisama vähe elulist mõnu pakkuval eesti kooli alal visalt töötamas. Uuema ajajärgu eesti advokaate ja arste näed tihtigi ainult niikaua meie avalikku elu tegevat, kuipalju ametitegevuse algul tühjad kõnetunnid aega annavad, – selle juures ei näi – Eestist kõneldes – neil olevat tar­bekski, enne ennast Eestiga tutvustada, vaid sagedastigi ennast – Eestile tutvustada.

Ja kui G. Suits ainult „edulisi” – nende seisukohalt – kirjanikke maksa tahab lasta, siis võib selleski seisus­like eesõiguste muretsemist näha üksikutele kirjan­dusliikidele. Ei tarvitse esile kutsuda vanu aegu muilt mailt, kust näha, kui tagurlikena omale ajale – mõned suurmeistrid esinesid.

On arusaadav, et kujurite edulus mitte möödamine­vas ja ajaga muutuvas edumeelsuses ei tarvitse püsida, vaid nõnda-ütelda bioloogilises eduluses, millel kujundus­elus mõõduandev tähtsus, – kujurite andes, loovas või­mes ja arenemises, – kujunduskirjanduse seisukohalt. Muidu peab G. Suitski kannatama, kui teda tagurlaste kilda liigitatakse, kuhu tema üksnes Anna Haavat, A. Lätet ja teisi tahab asetada.

„Intelligentsi (s. t. N.-E.) esinemine tähendab ees­kätt just kõike sorti vaimsete vahekauplejate väljatõrju­mist, kes ühel hoobil ja ühe sõnaga kunstsõnnikut ja kunsti, karjakasvatust ja kirjandust, tökatit ja teadust müüvad.” See olevat eritlemise ja spetsialiseerumise nõue – mis noori juhtinud.

Selgesti esindub siin Ruubeli jaunismi – hing. Ta ei lausu sõnagi nende vastu, kes ühel hoobil ahvukaadisust ja esteetikat, koolmeisterlikkust ja kunsti, arstimist – ajakirjanikulisust – „müüvad”! Põllumehesse puu­tuv teadus – olgugi põllumajandus raske teadus – on jaunistidele – „tökatist”. Siin tundub meeleolu, mille vastu 1890. a. Eestis sõda tõsteti ja Eesti Üliõpilaste Selt­sist kavakindlalt välja hakati tõrjuma, meelsus, mis siis „suhkrujunkurluse” nime all baltimõjulises eesti ring­konnas maad võtnud ja eesti haritlastest – talupoegi-renegaate sünnitas.

Kui vähe Ruubel ise eritlusnõuet oma teoses tähele paneb, näeme asjaolust, et ta „Kogu-Eestiga” pea ühe lause varal tahab valmis saada, olgugi tal „pagasit” vae­valt üheainsa nähtuse õigeks valgustamiseks – Eesti vaimsetes püüetes. Diletant ei tarvitse sugugi mitme asja nokitseja olla, vaid niisama võib ühe ainsa asja kallal diletantlikult maiustada. Eriteadus ei seisa mitte aines, vaid uurijas, uurija arenemises, mõtlemise distsipliinis ja süsteemis. Suured filosoofid Aristotelesest Bergsonini kõnelevad „ühel hoobil” loodusteadusest ja esteetikast, kirjandusest ja matemaatikast, usust ja teadusest ja „tökatist”, ja on ometi süsteemi ja mõttearenduse tõttu kõige tähtsamad eriteadlased ja õieti alles teadlased selle läbi. Sedasama võib suurte poliitika „eritundjate” vaimu­alast tõendada.

Eriharidus on maksev, kui ta põhjalik ja andeline. Ei ole veel see eriteadlane, kes üksi ühest asjast mõnda teab. Vanasti nimetati seda „fachsimpliks”. Eritundja on see, kes omas eriharus Euroopa kõige kõrgemate tip­pude tasapinnal ja selles eriharus ise loovalt on töötanud, selle tipu kõrgendamiseks ise kive on kandnud.

Diletantlikust õhkkonnast oma aine käsitamisel oleks Ruubel välja saanud, kui ta oma meistrite eeskujul endale selge vaateala ajaloo arenemise põhitegurite ja sihtide kohta oleks muretsenud. Kuidas on näit. Mihhailovski vaeva näinud niisuguse ajaloofilosoofilise toekoha loomi­sega!   Ei ole ju mingisugust õigust arvustades ühte nähtust kiita, teist laita, kui arvustaja enne ei ütle, kust me tuleme, kuhu me läheme ja kas on tarvis püüda.

Ideede käsitus – mõttearenduse ja ilmavaate – kui renessansi tegur – on noortel esteetika – tundeelu kõr­val vähe haritud, olgugi et nad Euroopa uuema moega ühes ka filosoofia nõuet toonitasid. Kui vähe nad tõsiselt ideede tarvet tegelikult hindasid, näeme sellest, et nad meie kõige süstemaatilisema pea, kõige enam arene­nud mõtleja R. Kallase surma üle oma rõõmu lausa kuu­lutasid. Küll on nemadki filosoofiast juttu teinud – on ju nüüd filosoofilised küsimused moes – aga filosoofia tarve ei pääse nende ringis mitte üles.

Nende ideeline nõrkus ja abitus – on just oma abi­tuse tõttu meie mõtteelu rikastanud uue kujuga – skep­sisega. Tammsaare mõtteviis on algulise põhikõlaga. Ta mõttevilja sööb ära – tundeline skepsis. Skepsis, nii tarvilik mõttetöökojas, saab eitavaks, kui suur kriitiline jõud ja kauge ulatuvusega varustatud vaim skepsist ei käsitle. Ei ole õigus kahelda, kui sa vaimuilma viimased nurgad-kolgad läbi ei ole tuhninud jaatavuse sihis. Tun­dele rajatud kahtlus – skepsis ei kandu mitte vaimsest arenemisest – vaid tundelisest degeneratsioonist, kide­vusest, – ning ei sigita mõttevälja, vaid langetab roostet vaimuelusse ja vaateilmasse. Tammsaare puhastverd kir­janikuandele annab ta tundeline skepsis erilise humaanse, Anatole France’i meeldetuletava põhikuma. Tema ideelistes arendustes, milles tal rohket kalduvust, rikub eba­kriitiline skepsis lugeja tuju ja ei aita mõtet edasi.

*

Jõu raiskamist kõrvaldab, väärteedelt hoiab ära terav kriitika, arenenud arvustusmeel. Igal rahval on loomu ja looduse poolest – oma ülesanded kogukultuuris: arvustus on ekslik, kui ta tavalisi teesid püüdmiseks soo­vitab. Eestile annab ta väike arv tema sihi ja meetodi püüdmistel: peab väikese jõukulutusega palju kätte saama. Eesti on kõige väiksem rahvas Euroopas – kui mõned Balkani rahvad mitte ühes arvata. Peab aga nen­delesamadele vaimukõrgustele jõudma, millel suured rah­vad seisavad.  Sinna saab muidugi kõige rutemini otse­teed minnes, ei vingerdades ega mängides. Rahva väike arv nõuab iselaadilisi arenemisvorme, arenemise „tehni­kat”. Ei ole võimalik kõigi tähtsate ideede ümber pal­jusid koguda, ja ometi on tarvis palju ideesid arendada rahva energia vabastamiseks. Suurte hulkade organisee­rimise katse saavutus ühe hüüdsõna ümber – olgu see kodanliku või radikaalsema jumega – on enamasti eksi­tuse tunnusmärgiks väikese rahva keskel. Individuaal­sed püüded saavad siin hoopis tähtsa olemisõiguse: üksi­kute vastutuskohustus tõuseb suurelt. Kui Pariisis sajad kirjanikud kirjanduslikult tühja tallavad, ei tee see Prantsusele kahju: neid on seal palju. Eestis on kõigil põl­dudel vähe, igasuguses püüderühmas saab neid ikka väike hulk olema, sellepärast on iga üksiku kalduvused mõju­vamad kui mujal.

Kriitikalt kõrget arenemist ja eruditsiooni nõuab tarve ajaküsimustega ühenduses olla ja haritud ilma vaimuelu tippude kõrgustikkudel seista. Meil ei ole mitte uhkustamiseks tarvis Euroopa vaimukõrgustega alatises ühenduses olla, vaid tööenergia, nii üksiku kui kogu rahva tööenergia kasutamise pärast. Mistarvis kodus teed otsida, kui ta juba mujal leitud, või rada käia, kui see teisal ekslikuks on tunnistatud. See oleks jõu pillamine, raiskamine. Ei ole siis mingi uhkusasi „kultuuriliseks – eurooplaseks” saada püüdmine, vaid kare tarve sellele, kellel tõeotsimisega tõsi taga.

Arvustaja on ideede, teede otsimise kõrval – talendi toetaja. Ta on nõrkade väärttaimede aednik: aitab neid harilikus ühiskondlikus vilus kasvama ja õisi ajama. Ta ülesanne on kaaluda talendi, ande väärtust, andelises ini­meses koondatud vaimuenergia raskust, lahus päevavooludest ja hooaegsetest edu- ja tagurmeelsustest, – lahus hinnata annet ennast, ande füsioloogilist edukust, s. t. tema tõsist väärtust loomevõime sihis.

Kõige tähtsam on rahvahinge kasvama saada: kor­raldus järgneb kasvuhoost iseenesest – nii nagu hooga käiv tsentrifuug jämedad ja kerged terad iseenesest kor­raldab, tuumakad isepaika ja libled isepaika. Muidugi on niisuguse korralageduse kuulutus kardetav – aga ta on kardetav, nagu kardetav on vabadus inimese loomule: ta on ainuke õige kasvamise ja edenemise abinõu.

Noorte arvustus on rikas „arvustajate” ja arvustuste “poolest, aga mitte kriitikavaimu poolest. Nende arvus­tusele on omane oma vaimu talutada „käsipuude” najal: nad näevad enam seadusi kui vaimuelu, formeleid enam kui vaimu ennast. Nad on rändajad, kes kodumaad üksi „reisijatele huvitava” juhatuskirja järele vaatlevad; mis seal kirjas ei seisa, see ei ole tähtis. Sündmused, mil­lele nad nime ei tea, mida nad raamatust ei leia, jätavad nad kõrvale. Jäävad niiviisi algulisemad, oma ilmed ja ised ära: alguline on ju see, millel veel nime ei ole! – ta on vaimuvara muuseumisse üles seadmata. Ruubelist nägime seda eespool, Tuglast kui arvustajat vaatleme edaspidi – mõlemais esineb akademistlik formalism.

Sellepärast on neile täiesti arusaamatu – A. Jürgenstein, kelle peale siis N.-E. iseäralist põlgust paiskab. Ja ometi on Jürgenstein mõjukas, meie elusse mõjunud arvustaja. Ta on Kunderi järeltulija arvustuse laadis, näis meile omal ajal (1890. a. ümber) ainuke arvustuse hoidja olevat („Olevikus”). Nagu Kunderil, kelle krii­tilise haistmisandega Jürgensteinil palju sarnasust, on tal „allikaotsija” anne: ta tunneb ära hästi, kus elav läte meie hinge maapinnas peidus, ja on nobe seda pinna peale aitama. Tal on elava vaimu kohta huvi ja tunneb ära seda ka puudulikus kuues; teda huvitab loov vaim igal pool kirjanduses ja väljaspool kirjandust, – kuna meie „noored-uued” arvustajad vaimuilmutustega ainult siis tegemist teevad, kui see moodsalt kirjanduslakis ja kui see ennast esitleb, nagu hea seltskond nõuab, kirjandus-kujunduse salongivormis. Jürgenstein tarvitab oma otsustamistes varju ja valgust ajakirjanikuna – liialda­tuna. On tihtigi lapidaarne ja kannatab kirjanduslikku „prantsuse häda”. Ta võib koguni eksida, kirjanduse moe­asjadest kõneldes, ta ei eksi aga seal, kus tarvis on vahet teha andelise ja mitteandelise kirjandusilme vahel. Ta ei ole „peente” meeste taoliselt pirtsakas ja ei hoia ennast – kartes oma kirjandusviksi määrida – eemale käiku­dest meie talumehe jutule ning selle elu huvidele kõik­sugustel põldudel. Ajakirjanikuna ei hooli Jürgenstein suurt oma viljavihkudest, ta külvirada ei ole märgitud, ta ei korja ega korralda oma vaimukildusid enese haua­sambaks, ta pillab neid – ajakirjanikuna – elusse laiali.

Ka Tuglases võib märgata vene kirjandusvoolude mõju: tema huvis seisustest ja klassidest meie kirjan­duse alal. Talupoeg, väikekodanik, intelligent on ka Tuglase redeli pulgad, mille üle meie vaimunähtused kolle­tama seatakse. Uue seisuse leiab, ta meie vaimuelus: vaimsed „alevikuelanikud”! See on pea ainuke uus mõte Tuglase „Juhan Liivis”, missugust teost nooreest­lased oma arvustuse „lipukirjaks” kuulutavad. Selle­pärast peatume tema juures vähe – kui N.-E. arvustuse eeskujus.

Tuglas saab toime ühe mõiste alla painutamisega nii­suguseid vastandeid kui eesti talupoeg ja väikekodanik – „alevikuelanik”. Kas on aga suuremaid vastandeid kui talupoeg ja alevikuelanik nii oma huvides kui meel­suses. Ei ole siin huumorita märkus: Tuglas, niisama Aavik on pea ainukesed meie kirjanikest, kes meie väikese linna alevikkudes on kasvanud, üks Tartus, teine Kuressaares. Kas ei ole ehk sealt pärit kalduvused jau-nismisse, mis õige lähedalt sugulane selle tüübiga, mida talupoeg „alevisaksaks” hüüab.

Enne N.-E. oli Eestis Tuglase järgi ainult talupoja­romantism: „Ühe sõnaga, meie oleme alati tundnud talu­poja romantismi.” Enne neid – „noorsool oma aatelist bagaashi ei olnud”. Nii siis Kreutzwald, Veske, Hurt, Hellat, jne. kuni Tuglaseni – kõik ilma vaimse „paga­sita”! Seda kõik oleme juba kuulnud Ruubelilt. Edasi arvustab Tuglas: „Talupoja ja väikekodanluse maitse ei võinud nõuda prometeuslikku titanismi.” Noored ei saa­nud ühineda eelkäivate põlvedega: „Ei ole midagi head võinud sündida romantismi ja talupoja ideaalide ühine­misest.” Eesti Kirjameeste Seltsis töötatud Tuglase järele „kristlikus üksmeeles”, kuna kõik teised hästi tea­vad, et Eesti Kirjameeste Selts hukkus just üksmeele puudusel ja hoolimata vastuvoolude laastamisel.

Tuglas kinnitab õigusega: vanem põlv olnud põru­tatud noorte eeskavast ja nõuetest. Kes ei oleks tõesti tõsiselt põrutatud kõigest sellest, mida Ruubel ja Tuglas vanemast ja nooremast põlvest kuulutab!

Liivi kirjutustes näeb Tuglas minekut „romantismist naturalismi kaudu sümbolismini”. Ta oleks niisama­suguse õigusega tõendada võinud: Liiv on edenenud materialismist idealismi kaudu intuitivismini – sest mõ­lemad on ebakohased ja mõlemate taga seisab klassifikaa­torlik varda otsa ajamise tarve. Selles käsitluses tun­ned elavalt mälestusi endistest koolitöödest „Puškin ja romantism” või „Lermontovist ja idealismist”, mille pärast Tuglase teost «klassiliseks” võib hüüda. Mis mõte on niisugusel klassifikatsioonil, kus naturalismi ja roman­tismi mõiste kõikuv on. Ei teata asjatundjate ringis, kuhu niisugust stiilipuhast kirjanikku nagu Flaubert’i asetada, naturalismi või romantismi kilda!

Eino Leino omas kirjandusloolises kirjas „Realismin lõppu ja uusromantinen kirjallisuutemme”, mille vaate­viisi mõju arvan Tuglase teoses tundvat, piirab nende aimete kogu, rõhuga nende mõistete tingimuslikku väär­tust toonitades. Võiks veel kirjandusloolisi ajajärkusid E. Leino viisi teatava kirjandusvoolu järele nimetada. Vaevalt saame möönda teadvat arenemist kogu voolude­redelist läbi – võrdlemisi vähe intellektuaalselt arenenud kirjanikus.

Tuglasele – niisama ka mõnele teisele meie arvus­tajale – on suureks põhipatuks, kui naturalismis kavat­setud teoses romantismi arme leidub. Kuidas aga ande­line kirjanik naturalismile väga hästi romantilist värvi võib anda, näeme näit. L. Tolstoi romaanidest. Kes aga tahab maitsta, kui halvasti mõjub üksikute kirjanduslike „helilaadide” segiladumine nõrgema kirjaniku käsit­lusel, see lugegu Tuglase „Felix Ormussoni”, kus naiivset romantismi, naturalismo-verismi ja sümbolo-ultradekadentismi ühel ainsal leheküljel kriiskava ebakõlana koos võid tabada.

Juhan Liivi elu ja loomise käsitlusel tarvitab Tuglas õige kulunud „kannatuste ja haleduste meetodit”. Selts­konna külmus, kodaniku tuimus – ilmuvad seal trafaretlikus järjes. Ei ole ime niisugusel väärkäsitlusel, et Tuglase käes koguni Ibsen oma mõistuse kaotab (Juh. Liiv – „Päeval.” Aastaraamat), kuna tõeliselt Ibsen vanaduseni selge mõistuse saatel elas, austatud oma kodu­linnas nagu kuningas. See eksitus ei oleks kõne väärt – võib igaühele juhtuda: – siin ei ole ta mitte eksitus, vaid Tuglase kirjandusekäsituse loogiline järg.

Niisama ilmub J. Liivi haiguse tekkimise põhjuste lahendusel Tuglasel – vähe arenenud vaateviis; oleks palju, kui eriteaduslikku käsitust nõuaksime.

Eelnimetatud „kannatuse” käsitus on nähtavasti ka väljaspool N.-E. väga moes, vahest küll sellepärast, et niisugune automaatiline käsitus palju mõttevaeva ajaloolastelt-arvustajatelt ei nõua.

Küsida tuleb tihtigi uuemal ajal: kas ei võta arvus­tus ja seltskond liiga pehmelt vastu mõndagi kirjanikku, kujurit?! Ei saa salata seltskonna külmust – tuimust algeliste kujunduse ja vaimuelu esitajate vastu. Aga „ametlik” arvustus, mis ju seltskonnast väljaspool on, patustab palju ja on palju idusid ja vanemaidki kasvusid vigastanud.

Vaevalt olen leidnud nii palju põlgust ja halvaks­panemist eesti vaimsete esitajate, kirjanike vastu kui noorte seltskonna- ja kirjandusearvustajate, näit. Ruubeli ja Tuglase poolt. Vilde-Petersoni arvustamise puhul lausub Tuglas otsekohe, et Eestis ei taha leida vaimutegelasi, keda ta oma väärtusliku arvustusaparaa­diga võiks austada. Juhan Liivi puhul kuulsime ta otsu­seid endiste kirjanike kohta: „Neil olid väikekodan­laste alevikuelaniku voorused”; „neil oma aatelist ba-gaashi ei olnud”. Vaene Kreutzwald, Kunder, Veske, Kallas, Tõnisson, Reimann. n. e.!

Tuglasel on hea omadus: ta teeb oma tööd suure hoolega. Ei või temast ütelda, mida muidu tihti meie kirjanikest kuuleme: nad on sadulas kirjutanud, iga­päevase töö kõrvale endale minutit vaimutööks näpanud. Tuglase viilimisliialdusele oleks kasulik, kui tal vähem aega oleks kirjanduslikule tualetile.

Kõige oma sitke ja hoolsa püüde juures on Tuglas arvustajana mõjuta: ta ei ole mõju avaldanud meie vaimuilma vormimisel – ei väliselt ega sisuliselt. Ta on vähe algupärane, on akademistlik, hoiab kõndides käidud teid. Ta korraldab vaimusündmusi arvustajana, ei juhi ega raiu nendele teed. Selle poolest võib temas Kamp­manni kooli näha. Vaimusaadused, kui need juba pole ära elanud, kuivanud, aetakse vardasse, märgitakse neid õpperaamatu nimedega. Elavadki kasvud kuivavad nende vaimuherbaariumi tegijate käes.

„Noorte” kriitiline arusaamine Eesti lähemast mine­vikust, nagu see meie lühikestestki märkustest selgub, on õige nõrk.

Aga ka Eesti vanema aja, pealegi muinasaja kohta on N.-E. arvustus vigane; valitseb lausa arusaamatus meie muinassaadustest. Tuglas vaatab kõrgi põlastusega kogu meie muinasluule väikluse ja pisimõttelisuse peale ülevalt alla. Kui aga võrrelda noorte toodangut selle kandamiga muinasajast, mida üksi viimased 15 aastat rahva muinasvarast esile kandnud, – rahvaviisid, muinas­kujundus, rahvaluule, – siis peab tunnistama, et „noorte” soetused hoopis tähtsuseta on selle „vanemate” vaimu­vara kõrval.

Ka „Kalevipoja” arvustus, mille peale nad uhked – vaja ainult „Felix Ormussonist” „Kalevipojasse” käivaid kohti lugeda -, on vähe iseseisvust ja kriitilist vaimu avaldav punkt nende töökavas. Nad võtavad lihtsalt soome uurija arvamised seedimata ja salvamata vastu. Kuidas nemad Kreutzwaldi asemel „Kalevipoja” oleksid kirjutanud, võime näha Aaviku „Parandatud Kalevi­pojast”! „Kalevipoja” nõrkused on teada. Meie ütleme siiski „lauluisale” aituma manalasse järele et meile „pa­randamata” „Kalevipoja” on annetanud, olgugi et uue­mate soome teadlaste nõuetel ta üldse ei oleks „Kalevi­poega” pidanud kirjutama.

N.-E. hingelaadi, vaimse olemuse tähiseks on õigu­sega Tuglase „Felix Ormussoni” peetud, mille pärast tema juures peatume – ilma teost põhjalikule arvustu­sele võtmata.

„Ormusson” on Randvere „Ruthi” vend; neil on sugulust ilmejoonte kui ka žestide poolest ja sündimise-saamise poolest, olgugi Ormussoni sünnipäev palju hil­jem. Nad on mõlemad oma isadele – nagu suust kukku­nud – sarnased, kannavad tegijate saladusi – ja avalik­kust.   Nad on võtmejutud kirjanikku enesesse.

Ruth – naisterahvas on – mehine, Ormusson nai­selik. Ruth on siiski aristokraatliku aimuga, Ormusson „aleviku” esteet: Randvere Ruth on Noor-Eesti soetus, Ormusson – jaunismi vili. Ruth jääb üheks tähtsaks sündmuseks meie kirjanduses, Tuglase Ormussonil – on kõik epigoonide vistrikud – vead küljes. Ruth on suges­tiivne oma lihtsate – suurte näojoontega, Ormusson oma välise närvlikkusega – segav.

Kirjanduse kujadel on rahva hinge vormimises suur mõju: meistrite loodud tüübid jäävad rahva hinge seltsi­listeks määramata ajaks. Mõtelge Hamleti, Fausti, Gretcheni, vene kirjanduses Onegini või Turgenevi, Dostojevski, Tolstoi loodud inimkujude mõjuvõimu peale, mis need kogu Vene rahva hingekuju vormimises on aval­danud.

Missugused on selle kõrval N.-E. vaimsed lapsed, kas või Ormusson oma jutuseltsilistega!?

Kui eesti seltskond raskel sõja ajal nii suurt ühe­meelset tänu Kitzbergile avaldas, siis küll suurelt osalt sellepärast, et ta meile kõigile niisuguse ülevahingelise Ofeelia-kuju kui Tiina „Libahundis” – meie rahva vaimu eluseltsiliseks” on sünnitanud….

Avamäng – järve teemaga – Tuglase romaani algu­sel ja järv elu sümbolkujuna on meile tuttavad Aino Kal­lase teosest. Aga see ei tee midagi: ka suured meistrid on teisendustega tuttavatel ainetel ilusat loonud.

Aino Kallas annab avamängule esimese võttega kohe sügava sisu, järve – silmana nähes. Tuglasele on järv – „emailleeritud liud”. Järve silmana kujutades annab kirjanik-kujur järvele suurema mõiste, hingelise, elustava, paljuütleva ja veel enam aimusi äratava, fantaasiat len­nutava sümboli. Järve emailitud liuaga võrreldes vähen­dab Tuglas järve mõistet, annab talle surnud, kunstlikult piiratud, otse pigistatud, tiibadeta sümboli. Tahtmata teeb kirjanik siin oma maitsest ja elukäsitusest mõistu­kuju. Tuglas kirjeldab: „Kesk järve liigub aeglaselt ümariku pilve pilt ja muudab tähelepanemata oma kuju. Nüüd on ta otsekui valge voonake sinilillede luhas,” Ja siis: „See on kui sügav käsitamatu sümbol, mille taga elu suured tõed peituvad.” „Valge voonake (talleke) – sinilillede luhas” – see ei ole „sügav ja käsitamatu süm­bol, mille taga elu suured tõed peituvad”, nagu Tuglas tahab, vaid see on tema oma elumõtte ja maitse sümbol, mille taga mitte väga sügavad tõed ei peitu. „Valge tal­leke – sinilillede luhas,” selles kujus seisab Tuglase maitse ja esteetika sügavuse mõõt. Vanad meistrid jutus – Lucas Cranach, Homeros jne. – ei tunne ennast sugugi kodus Tuglase maitse õhkkonnas, olgugi et ta nii väga nende „suurte” sõprust romaanis otsib.

Need esimesed jooned Tuglase kangal paljastavad Tuglase peapuuduse: tema fantaasia nõrkuse. Tema otse vigane, defektiline meelekujutus – raskendab lugejal kaasaskäimist ja ühesnägemist kirjanikuga. Ma olen palju vaeva näinud, ette kujutada sündmustikku ja maastikku Tuglase romaani algusel, aga tumedaks on ta jäänud. Vaatleme siis.

Kirjeldatud sümboljärve näeb Tuglas – Ormusson „oma akna ees avanevat”. Ta näeb kesk järve ümmarguse pilve sümbolpilti. Et kõrgel lendavat valget pilverünka­kest kesk järve näha, peab vaatleja hoopis järve ligidal, otse kaldal olema, seda nõuab optiline ükskordüks. Tei­sel kohal, lk. 45, näeb aga Ormusson akna all aeda, aias puid ja „eemal õunapuude all” niidetud heina ja kauge­mal alles „läigib endiselt tumesinine järv tumeroheliste randade vahel, siniste ja violettide puusalkadega, kesk­päises hääletuses”. Kirjeldusest selgub, et järv eemal oli aknast, mille pärast esimene sümbolkuju tõega hästi ei taha sobida.

Lugejale näib kord, et aken, kust Ormusson seda tähendusrikast järve vaatles – lõuna pool oli, sest aknast oli näha „kuldne päike üle sinise järve” (lk. 16) ja kesk­päeval olid rullkardinad alla lastud ja „eesriiete alt lan­geb valgusejoon nagu tuline mõõk üle mu (Ormussoni) käte ja põranda” (lk. 45). Aga lk. 180 loeme: „Odamuse tagumised rattad rippusid akna ülemise ruudu kohal.” Odamuse – Soome otava – tagumisi rattaid võis Ormus­son juunikuus näha, kui aken põhja poole oli. Kuidas see aken siis nüüd õieti oli!

Lk. 28 ütleb Tuglas: „Ümargune järv näis nagu kit­sas ovaal rohelist, halli ja sinist emaili kahele poole ala­nevate haljaste kallaste vahel” – ja nimelt näis see ümmargune järv kitsa-ovaaline – ligidalt vaadates. Kui­das on see võimalik! – Ormusson istub kahe daamiga keskpäeval hoopis ligidale järve äärde, nende ees „rohetas noor kalmuste mets”. Olgugi kahtlane, et märga armastajad kalmused seal järve ääres „metsana” kasvasid – kus seltskond märga kartmata istus, – võib siiski situatsiooni mõõnata.   Aga hoopis võimatu on, et läbi emaleppade, mille all nad istusid, „kitsas lint kuldkollast päikese valgust rohelisse vette langes”, sest nende ees oli ju kalmuste mets, nii et päike tihedalt kasvavatesse kal­mustesse pidi langema.

Aga Ormussoni dekadentlikku vaatlemist näeme edaspidi. Nende kalmuste kohal tantsis kaks sinist kiili, „klaastiivulised ja mosaiksilmilised”, armastustantsu. Sinised kiilid on õige väikesed, sellepärast on võimatu nende mosaiiksilmi tantsimisel näha. Me saame aru, et Ormusson teadis sellest, ilma et ta nägi. Aga Ormusson kirjeldab ka teisal nii nagu lapsed, kes loomi joonista­vad: kõik, mis nad loomast teavad, joonistavad nad pil­disse, olgugi et perspektiivinõue seda ei luba. Me loeme lk. 42: „Kaks toonekurge lendas üle uduse maastiku, punased jalad välja sirutatud.” Hilja õhtul, kus udu tõusnud ja päike veerenud, on hoopis võimatu üle maas­tiku lendava kure jalgu punastena näha. Ja kui juba vaadelda üksikasjaliselt, siis ei või jalast, vaid koivast – säärest kõnelda, sest kure „jalad” ei ole igatahes mitte punased.

Looduseseadustega on Tuglas – Ormusson tülijalal. Ormusson kõnnib „metsa tihnikus” (lk. 115). „Ma läk­sin päri tuult. See lükkas mind selga kui saja lõõtsaga.” Katsugu seda keegi järele teha: metsatihnikus kõndida ja siiski sajalõõtsalist tuult seljas tunda!

Järv – sümbol asetseb äkiliste mäekülgede vahel (lk.21), kus „leemetavad allikate leeted külma vett savi­kihtide vahelt”, aga siiski olid järve kaldad nii liivased, et Ormusson „ennast pooleniste liivasse” võis kaevata. Kõigiti looduseline kurioosum – see järv. Muhe liiv järve kaldal nõuab suurt lainetamist, tuulist järvepinda ja laiamõõdulist järvepinda. Ormussoni – Tuglase kir­jeldust mööda oli järv väike, – ujus ta ju kergesti kesk järve!

Vahel annavad kirjeldused kõige lihtsamatest sünd­mustest Ormusson-Tuglase vigase nägemise ära. Lk. 27: „Ma juhtusin esiti Helene kõrvale kõndima, kuid ta taga­nes tähelepanemata, nii et preili Marion meie vahele jäi. Juhan astus meie taga, paks, lühike ja tõsine”. Kuidas nad siis nüüd kõndisid! See Juhan aga, kes nende taga astus, „paks, lühike ja tõsine”, ei olnud keegi muu kui „väikene laps kullase pääga”! Seesama kullase peaga poisike, keda teisal konna püüdmas ja emaga võidu niidul jooksmas näeme, – kõnnib rohelisse matkava seltskonna taga, ei mitte kõrval, ei ka mitte ees vallatades, nagu harilikult lapsed. Imelik laps on see igatahes, me usume Ormussoni tõendust selles tükis, ja juba sellepärast, et lapse juuksekarv muutub, sest paar lehekülge edasi loeme, et sel kullase peaga Juhanil olid isa „vahakad juuksed”. See väike Juhan, keda meile esitatakse, mitmel korral tema tõsidust ja lühidust ja paksust rõhutades, esindub lk. 84 imekergena: „Ta oli imekerge, pehme ja soe …. ma kandsin seda last ta linnuluukestega kui sulge.” „Ju­hani hääletu selts kaunistas meie idülle nagu dekoratiiv­sed puttiolevused renessansiaegseid pilte.”

Aga nagu Tuglas-Ormusson ruumi ja värviseadus­tega ei rehkenda, niisama ei hooli ta suurt ajaarvamisest.

Ormusson läheb peale lõunat, nii umbes 3-4 aegu, kahe naisterahva seltsis kiriku juurde kõndima. Kirik ei olnud, nagu jutust näha, nende elukohast kuigi kaugel. Nad istuvad kirikuesisele kivitrepile, „millele siia ja sinna seintelt lubja kõõmet oli varisenud”, – nii siis kiriku seina ligi. Ja nad istuvad seal mõnda sõna vahe­tades niikaua, kui päike looja läheb ja udu tõuseb (lk. 42). Juunikuu alguses – oli aeg „mõni nädal enne heinategu” – läheb päike umbes kell 1/210 looja, nagu kalendrist näha. Nii siis laseb Tuglas vaeseid naisterahvaid – ühes Juhaniga – umbes kuus tundi kiriku külmal trepil istuda. Ja üksi sellepärast, et Tuglas-Ormussonile või­malust anda oma päevaraamatus loojaminevat õhtupäikest õige puudulikes ja ebadekadentlikes värvides kirjel­dada, millise õhtukirjelduse erilisest kujukavast punaseid kurejalgu eespool juba nimetasime.

Ormusson on autori tõendust mööda 25-aastane (lk. 123). Kümne aasta eest oli Ormusson, nagu ta ise kinnitab, revolutsionäär – ja kannatas Narvas mässu­mehe ohte oma naisseltsilise Saviojaga. Nii siis pidi Ormusson mässu ajal 15-aastane olema. Aga 121. lk. kin­nitab Ormusson lugejale, et siis „paarikümne-aastane noormees” olnud. Minu ükskordüks ei ulatu selle keeru­lise aritmeetilise sõlme lahendamiseks. – Ka tähtsa jutu­kangelase Marioni aastad jäävad meile ebaselgeks. Lk. 56 annab Tuglas-Ormusson mõista, et Marion veel 15 aastat vana ei olnud; ta ei suuda Ormussoni köita, „sest ei ole midagi huvivaesemat kui noor tüdruk 11-15-aastane”. Kümne aasta eest oli Marion kooliplikana vaeses pansio­nis ja oli „emata tütar” (lk. 122). Aga lk. 166 ütleb Tug­las kindlalt, et Marion sel tähtsal suvel 18 aastat vana oli; nii siis oli ta kümne aasta eest 8-aastane. Kui Marion balletitantsijaid järele aimas (lk. 30), võis ta vaevalt noorem olla kui 6-8 aastat – siis elasid ta ema ja isa, nagu autor meile tõendab! Kuidas sobib siis endine „emata tütar” selle tõendusega!

Kõik need näited on peaasjalikult Tuglase romaani esimestelt lehekülgedelt võetud. Neid võiks kergesti rohkendada. Ma tean väga hästi, et kõige parematel meistritel äpardused aja ja ruumi poolest juhtuvad. Neil ei ole seal mingisugust tähtsust – nad on juhuslikud. Tuglasel ei ole need väärvõtted mitte üksikud kogema­tused, vaid järgnevad tema nägemisnõrkusest, vaatlemis­viisist, tema sisemise meele loomust; nad juhtuvad temale just seal kohal, kus ta kõige teravamalt töötanud: ta teose peamotiivides.

Tuglasel ei ole kujuri fantaasiat: ta nägemused ei ilmu temale kehaliselt-eluliselt, vaid „mosaiigina”, lau­sete kahedimensioonilise tagaseinana. Teose tegevustik ei püsi kirjaniku silmis reaalse sündmusena, – vaid liiku­vana, lausete kogudena, mida mitte kujuv fantaasia ei juhi, vaid mille juhil ta meelemõlgend teoskleb.

Dekadentlike loodusvärvide kõrval on tal ka päris dekadentlikud maastikud; nii näit. lk. 37 aleviturg suvel: „Kolmenurgelisel turul magas kolm koera. Ma­jade fassaadid turu ääres olid lilla- ja roosavärvilised. Üks väikene poiss läks kõvasti tänitades üle kangesti val­gustatud turu, ja siis ei olnud enam kedagi näha.” Alevi koerad magavad, kui poiss karjudes üle turu jookseb ja seltskond võõraid inimesi nendest mööda läheb!

Aga niisuguse dekadent-veristilise maastikuga kõr­vuti võid leida kõige külaromantilisemaid ohkeid (lk. 21) : „Ah, ma tahaksin linnu tiivul rutata, joobudes loodusest ning omadest meeleoludest.” Ja nii terve paar lehekülge, kus kirjanikulist vilumust salata ei või, – põimitud hüüe­tega, nagu järgmine: „Ääreta valu pigistab mu rinda. Ma pean liikuma, et võidelda selle valus-magusa kire vastu.” On kergesti tunda: see naiivromantiline õhke on kuskilt mujalt siia juttu toodud, teisest kavatsusest siia vahele lihitud. See ei oleks õnnetus, kui ta mitte nii jõhkralt ei kontrastiks esimese osa küünilise meele­oluga. Ei saa ju tallekest joonistades temale mitte ühte jalga karu käpana, teist ute jalana jne. joonistada.

Aga see on kogu Tuglas-Ormusson: nagu ta sõnu kohaselt ja ebakohaselt interpoleerida armastab, nii kiilub ta vägisi-kunstlikult – kogu meeleolusid. Nõrga ruumilis-nägemusliku inspiratsiooni kõrval puuduvad tal tundelised peamotiivid. Kogu ta teos ei kujune mitte looval inspiratsioonil, vaid ruumilise ja vaimse ümbruse sugestioonil – nagu nägime.

Tuglase võõrkeelsete sõnade tarvitamine äratab tih­tigi muige: „Kahtlemata, see on probleem ja mitte epi­sood.” Ta kirjutab: „keeglikujuline” küngas ja „koo­nusetaolised” rinnad. Tuglas tunneb enese abitu klassika alal, kus ta mitte üksi õigekirjas ei eksi: „vestalka”, „Odüsseia”, vaid kus ka õige täbaraid komistusi klassika-aja hinge tundmise alal leidub (lk. 152): „Maa, vee, tule ja tuule kõrval unustasid kreeklased kõige tähtsama ele­mendi – armastuse.”

Mõned ütlused on otse grotesksed, pealegi peene maitse harija sules. Kahest ilusast naisterahvast kirjutab Ormusson-Tuglas: „Nende olemasolu mõjus minusse ker­gendavalt, kui pehme tuulekene.” Ma palun!

Helenest kirjutab ta lk. 68: „Ta alabasterkael valen­dab helesinisel taeva põhjal ja ta safiirsilmad ei pilguta marmorist näos.” Igatahes „emailitud liua” elusümbol on järjekindlalt läbi viidud.

Ta sõnastamine on ebapretsiisne, tihtigi hoopis vei­der. Tuglas ei otsi sõnu inspiratsioonil saadud fantaasia­kuju väljendamiseks, vaid tal on sõna peaasi ja kirjelda­tav kuju moondub sõnade järele. Ka sõnagi ei ole talle nii hingeilme sümboliks, kui leksikaalne aine.

Ta on leidnud sõna „küpsevärviline”, ning kirjutab: „all meie ees roheliste randade vahel sinas järv… küpse­värviline ja armas”. Sinav – roheline – ja küpsevärvi­line!? Talle meeldib sõna „rütm” väga ja ta kirjutab: „Kirjanduslik vale on kõige ebarütmilisem vale”. Tuglase idee fixe’i taoliste sundsõnade tarvitamisest on M. Silla­ots kõnelnud. Pea igal leheküljel võib leida sõna hää­letu, mis võimatutes ja võimalikes mõistetes esineb.

Oma tunnete suuruse avaldamiseks tarvitab ta eba­tõelist abinõu, endise ebaromantikaaja pärandusena oda­vaid superlatiive: „Lamada üksi, – januneda – himut­seda – näha pilte kirglikka kui lõvi armatsus, hirmsaid, kui medusa kaisutus – ja olla üksi.”

Tundub meile, et Tuglas-Ormusson tsitaate ja oma kirjandusetundmist nii tarvitab, nagu mõned ebaharit­lased võõrkeelseid sõnu oma kõnes: ebakohaselt ja vähe edvistades.

Helenest, kes tema peale mõjub kui pehme tuuleke ja (lk. 25) iroonia objektiks olles tema „inimlikke ins­tinkte kannustab”, kirjutab Tuglas-Ormusson lk. 67: „Helene – see on ju Lucas Cranachi naistüüp…” „See on see imelik seisak, mis kõigil Saksa ja Madalmaa renes­sansi meistrite naistel nii omane, olgu nad alasti maalitud või riietes: puusad ettepoole, jalad ja kael tahapoole pai­nutatud, peened lapsekäed rinnal või kõhul koos (!?). See on see naise seisaku ideaal, millele praegune ideaal oma kaelkirjaku kalduvusega otse vastandina ilmub. Veel vanadel markiisidel enne krinoliinide aega oli sarnane seisak.”

Lk. 162 loeme: „Ja tõesti, kui Decameroni ühes ilu­samas loos nõdrameelne Cimon oma mõistuse juba pal­jalt sellest tagasi saab, et ta kord lillelisel nurmel allika kaldal magavat Ifigeeniat näeb – kas ei suuda siis Marioni olevus minu hinge ümber luua?”

Lk. 182: „Ah, nii maised olid need naised! (ka Helene ja Marion, m. t.) . Nad olid nii luulevaesed, väik­lased ja tühised. Ainult üks mälestus jäi mulle neist kõigist: häbi enese ees. Hoopis muud olin ma ihalda­nud: Hesperiidide aias tahtsin ma oma Eevaga õuna poolitada.”

Ei või ju sisuliselt niisuguste toodete vastu olla, – aga siiski ei saa lugeja märkusest mööda, et kirjanikul kujurlikku taktitunnet küllalt ei jätku.

Meil ei ole siin mõte, üksikasjaliselt arendada teose hingelist ja kirjandusemaitselist külge, – olgugi et see teravale arvustamisele kisub.

Kui kirjanik vähe sügav ja algeline nendes ainetes, mida lugeja hästi tunneb (meie olud, kirjandus, meie tegelased), siis võib ka vilumata lugeja otsustada, järel­dada, et kirjanik ei saa algupärane ega mõtterikas olla küsimuste käsitlemisel võõrastest oludest.

Kui Tuglas tõendab, kõik kunst on distantsi leidmi­ses, aga omas teoses nii distantsi kui perspektiivi käsit­lemisel kõige avaramat kohmetust avaldab, siis on meil õigus kirjaniku kohta kahelda toodud tsitaadi õiges käsi­tuses.

Kui ta ütleb rütmi ja balletti enam armastavat kui kirjandust, – aga teos ei kujudes ega mõtetes ühtegi kujurilist ega rütmilist „ilo” ei taba, siis kahtlen ma tema tõenduse õigluses.

Kui Tuglas-Ormussoni elu sügavam sümbol „valge tallekene sinilillede luhas” on, kui ilusad naisterahvad ta peale kergendavalt mõjuvad kui pehme tuuleke – aga sealtsamast teosest väite leiame, et temale salk alasti ini­mesi enam on kui „Ilias ja Odüsseia”, siis naeratame muiates Tuglas-Ormussoni „Ilias-Odüsseia” käsituse kõr­guse üle.

Väiklane õhk, tillukene lend, hüplev, mitte lendav mõlgend-fantaasia valitseb teoses. Lugejana kipud ruttu vilja sellest õhkkonnast, mille pärast mitte kerge ei ole tööd lõpuni lugeda. Seal on sõnade abil vormitud varju­kujud, – ei ole elulisi nägemusi. See ei ole kujundus, vaid kirjamine: hoolikas näputöö liikumata kanvaal. Nagu halvasti valgustatud toas maalid tapeedil – nii näivad kujud teoses: virvendavad ja ebamäärased.

Vahel tunned Tuglase teoses enese mõne meie koda­niku toas olevat: ilusate vanade meistrite koopiate kõr­val seintel leiad „omatehtud” häbeliku maastiku, mis ühel hoobil omaniku ja tegija maitse lahjust valgustab – ja ka vanade koopiate üle „kodumaitselise” varju heidab.

Teoses tundub tahtmist aforismidele – aga leiad ainult lauseid. Kogu teos näib lausete koguna: nii vähe tundub temas arhitektoonilist kujurivõimet. Tavalist välisvormi jutustusele võib põlata, aga vormita – sise­mise kooshoidmiseta ei saa ühtegi sügavamat mõtet, tun­net, kuju arendada. Suur loometung nõuab suurejoone­list välimist konstitutsiooni.   Just see teebki Tuglas-Ormussoni vähe huvitavaks, et kuju taga juhtivat are­nenud kujurihinge ei tunne.

Iga elav organism, taim, loom on oma kujus sise­miselt tingitud, – ainult surnud organismi võid seada ja vormida, kuidas tahad. Kujunduslik organism – romaan, luulevorm – on loomevõime tingitud ja omas väliskujus ärarippuv, mitte juhuslik.

Teos kui kirjandusliku loometungi saadus on Tuglasele võõras, – tema teosed on enam kirjandusloolise tarbe soetused. Vormi pudedus, konstitutsiooni puu­dus teeb töö liuglevaks, kujundid ja mõisted virvendavaks, tabamatuks – nagu eespool näitasime. Mõtte osad on peidetud, kogu teose tooniala on summutatud: otsid sümbolismi ja leiad ebamäära­suse, otsid saladuslikkust ja leiad „nurgatagulise”. Ei tunne teoses küllalt kujurilist „lausaust”, otsekohe­sust, hingejulgust, mis lugejale jõudu, eluvirget hinge­tõusu jagaks, nagu seda tunned heast kujundusest lah­kudes.

Viimane osa „Felix Ormussonist” on naiivsemalt jutustatud, ilma ettetükkivuseta vaimu- ja kujundus­rikas olla.

Teos algab meile tuttavas Metsanurga „Orjade” ja Sillaotsa seltskonna-satüürilises „rooskamise” toonis. Lõpu poole muutub romaani põhiheli humaanseks, kus skepsis ja eneseiroonia kujuriliselt ja vaimukamalt esi­neb, – millest siiski „pehme” kuju „valge talleke sinilillede luhas” läbi kajab.

Teose meeleolu murdega on ka õige vägivaldselt tegelaste hingeelu murtud, ja alguses esitatud isikud esi­nevad lõpu poole muutununa.

Kõige naturalistliku hoole kiuste on kujud ja sünd­mused võõrad meie elule, on lahus kõigest Eesti reaal­susest. Nad on marionetid, nagu seda tegija isegi tun­neb, oma tegelasi elektriseeritud puuhobuse – peegasuse saavutusena nähes.

Nii kõrgilt ja voolitult kui Tuglas oma kujus esineb, jätab ta lugejasse ometi tuimunud maigu. Nagu marjad liia pesemise läbi oma lõhnava mahlakuse kaotavad, nii Tuglase stiil väikeseandelise viilimise läbi – vettinud. Ta kirjutustes ei tundu nii tööd kui tualetti – tundub enam maneeri kui maitset. Individuaalseks stiiliks puu­dub temas looduse töökoja rikkus, „ülikorralikkus”. Ta korraldab „sündinud asjad” juhtkirjade järele, ei loo ise korda ega sihti.

Endise „Kahekesi”, „Liivakella” sunnitud paatose asemele on nüüd hingeline boheem asunud. Piits on ära jäetud ja peegasus tammub paigal, kord ühe, kord teise tee äärde sattunud lillekesi nokitsedes.

Felix Ormusson – Tuglas – tuletab tahtmata teist meie noort eesti kujurit meelde. Viiulnik Sõrmusel käis hea kuulsus ees: ta teeb 8-10 tundi päevas harjutusi, on paremate meistrite õpilane, on proletariaadi viiulikujunduses Euroopas uusi ilmeid leidnud. Esines meilgi suure hulga vaimustuseks: väliselt kui suur meister, pea soetud kui Sarasatel, hoidis viiulit vastu rinda mängu­laval nagu ainust armukest, vaade kõrgele ja määratusesse sihitud, mängualaks kõige paremad teosed. Ja mäng ise!? Mäng – puhastamata ilme, magedavõitu joovastus, väär­kasv higist ja andekehvast verest.

N.-E. vaimuilme suursünniks on Tuglase „Felix Ormussoni” peetud ja meie ajakirjanduse arvustuses on seda teost meie kirjanduse loondite esiritta mahutatud, eesti vaimu uuemaks ja tüübilisemaks näitajaks ja mõõdu­puuks paljudelt peetud.

Ma tõrjun ägedusega niisuguse eesti seltskonna vaimukuju vägistamise tagasi. Tuglas ise soovib, et seda tööd pooliti kui eluloolist ja pooliti tõeelulist kujutust hinnataks – nagu Goethe „Wertherit”. Eel on mõni märkus Felix Ormussoni – Tuglase vaimulaadi kohta tehtud seltskonna esitajalt. Eesti kirjanduse eriarvus­taja saab „Felix Ormussoni” tähtsamalt hindama – Noor-Eesti jaunismi voolu suurteosena – ja suure mur­rangu eelse Eesti noorema põlve vaimse kuju peeglina.

*

Sisemisel tõuketungil – aga õige elava vormitun­dega – näis noorte hulgast Grünthal teosklevat, – mis­pärast ta stiil ja kirjanduslik esinemiskuju on ka väliselt algupärane. Tal on omapärasust nii omas luules, keeles kui ka vaadetes (Anna Haava elulugu).  Tema vaate perspektiivid on tihtigi raskesti seletatavad vähem suure kaugusulatuse kui selguse tõttu. Grünthali tähtis keelekujuline and, mis tema luuletöödele eriväärtuse annab, ei käi siinkohal meie hindamise alla.

Eraldi seisab Gustav Suits. Noor-Eesti päris alga­taja, on ta kõige vähem nooreestlane „precieux” laadis – ei keeleliselt ega hingeliselt. Ülekohus oleks siin mööda­minnes temast ja ta tööst kõnelda. Suitsul on algulist ja algulisele saab üksi tungiva kontsentratsiooni abil ligilähedale.

Suitsul on elav kujurlik temperament, temperament puhtas kujus enam kui kellelgi teisel meie kirjanikest. Suitsu luules, õigemini tema kujurlikus ilmes, mõistad, kuidas temperament väljaspool idee- ja tunde­elu nende värvina siiski, nende rütmina esineb – erilise hingeomadusena: kujurliku indiviidi spetsiifilise ener­giana. Temperament on ühtlasi sisemine intuitsioon, ühtlasi väliskuju. Ta on tabamatu, määramatu – esprit – ja ühtlasi selle eluline tegumood.

Κ. A. Hindrey kujurlikus loomuilmes võiks näha peajoonena temperamenti, – olgugi hoopis teisel alal kui Suits. Suits sammub kitsast teed, – aga oma sammu­raskusega. Suitsu laulude järele hakkad nagu teisiti sammuma: meie nooremad luuletajad, kelle hingest Suitsu temperament üle on käinud, tunnevad ta mõju – ja lugejad veel enam.

Me olime nõus Suitsu tähtsaks ka ideede alal pidama, kui ta mitte oma „Sihid ja vaated” ei oleks kirjutanud, kust näha, et andeline luuletaja võib mõtte alal õige nõr­galt esineda.

Andelise inimese afektiga, ägedusega langeb Suits kergesti äärmustesse – omadus, nii tarvilik vaimuvälja piiripostide pillamiseks, laiendamiseks, aga tegevust ras­kendav elus, kus elu teostamine suurt kainust, teolist distsipliini nõuab. Tal puudub vaimne süntees – kõigi aegade kõige raskem uussünni (renessansi) saavutus. Aga Suits ei ole kaugeltki oma viimast sõna ütelnud.

*

Viimases Noor-Eesti kalduvuses – liitumises „Vaba Sõna” ümber – on poliitika, ühiskondlikud küsimused ettepoole nihkunud. Muutus on väliselt tingitud: Soome kirjanduse mõju asemele on nüüd vene kooli, vene noo­ruse ideoloogia mõju asunud. Sisemiselt on hingeala sekssamaks jäänud: poliitiline eklektism, sünteesita ja sügavuseta poliitiliste „valitud” vormelite kummarda­mine. Õige teravalt paistab nõrk kriitika vene poliiti­liste ideede vastuvõtmisel. Nähtus on seda enam tähele­panekut teeniv, et „Vaba Sõna” ümber eesti üliõpilaste ringkond on asunud, kes enne rippuvusetuse ja iseseis­vuse poolest – mõnegi hea sammu meie elus on loonud.

Poliitiline eklektism esteetilise tagamõttega – on laialt õisi ajanud, sest et Eesti kitsas ühekülgne polii­tikaelu – ideedele elulist korrektuuri ei andnud.

Meie elu liigub poole jõuga – poole hingeorganite tegevusega. Puudub võimalus noid hingeorganeid aren­dada, mille tegevusest riiklik elu hargneb. Üks uuema­test tuttavamatest mõtteteadlastest näeb omapärases rii­gis ja usus neid hingepüüde soetusi, kus kogu rahvahulk tegelikus elus „praktiliselt” – puhta idee-elu saavutusi võib tunda, neid eluks vormides.

„Tartu renessanss”, mille põhitooniks just poliitiline huvi, tegelik elu oli, on täkkesse sattunud elu arendus­võimaluste puudumisel.

Meie oleme rõhutanud just selles mõttes võitlust linnakantside pärast, et seal vabamalt laiemad võimalu­sed on rahva poliitilist organit harjutada. Õieti on öel­dud, et linn on ainuke paik, kus orjapõlve ei olnud. Ja kui vaevaliselt aelevad seal vabal paigal endised orjad! Teadmine, et ühiskondlik poliitikaelu õieti enne soeta­tud „puhaste ideede” kehastamine on – ei või nendes kodus olla, kellel ei ideedest ega vaimu puhtusest aimu ei ole.

Meie rahva vaimu esitajad on vanemal ja uuemal ajal pugenud fantaasia valda: seal on vabadus suurem, on võimalusi osagi iseenesest täielikumalt välja elada kir­janduses, heli- ja värvikujunduses, paremini kui meie atrofeeritud – elus. Parandatud majanduslik kitsus halvas füüsilisegi bioloogilise vabaduse, poliitilist elu oli lihtsalt häbi elada. Seal kajas viimasel hoopis nõrkenud rahvahinge tõmbel „rahvaluule” vabadusesümbolina.

Meie peame ettevaatlikult Eesti vanemate ajajär­kude tegelaste „vaimset kandamit” hindama ja nende kuuluvust „ühte karja”. Nende teod lasevad loodi süga­vamale, tunnistavad kujunenud ilmavaatest, millel loov võim sees ja mis enam väärt on kui õige vähe kaaluv sõnaline pagas, millel vaimse pagasiga õige vähe ühist.

Kirjanduse – esteetika rõhutamise tõttu meie hin­gelistes püüetes, pealegi noorematelt, on kujundus-kujurlik huvi tõusnud ja ärksama seltskonna suurema hulga meeleolus „eesõigustega” valitsemas. Meil on kir­janduslugusid koguni tähtsusetuseni minevate detaili­dega kirjanikest, – puuduvad aga täiesti tarbelised rahva poliitikaelu lood. Meil on häid elulugusid kirja­nikest: Lydia Koidulast, Anna Haavast, Juhan Liivist. Puuduvad aga täiesti uuema aja nõudeid täitvad elu­lood – poliitika- ja seltskonnategelastest. Kahjuks on ka huvi kujuritest ühekülgne. Ei ole täielisemaid tea­teid vanematest maali- ja raidkujuritest. Eesti kujurist Kölerist, kes omal ajal meie elu ja püüdeid tähtsalt mõjustas, puuduvad üldisemadki teated. Enne aga kui meie hakkame rääkima „ühest karjast ja karjasest” ja „vaimse pagasi puudusest” Köleril ja teistel vanema aja kujuritel, oleks tarvis olnud nendega ja nende mõtte­ilmaga tutvuda.

Võib olla, on esteetika eel- ja ülihuvi tõttu eesti seltskonnas nähtus olemas, et meil väljapaistvaid, üle Eesti piiri kõlavaid nimesid kujundusalal on olemas nii vanemast kui uuemast ajast, kuna tähtsamaid, kaugemale kajavate nimedega isikuid – kodanikke ja poliitikatege­lasi vaevalt mõnda võib nimetada. Koguni nimetus „kodanik”, muiste uhkusega tarvitatud, on meil uuemal ajajärgul – sõimusõnaks tehtud. Nooremad eesti tege­lased ongi küll idaismi mõjul seda pilkehüüet teostamas: endiste radikaalide – poliitiliste tegevus on kiiresti „bürokraatlikuks” kodanemas. On tähelepandav: kodanik – „meštšanstvo” on halvakspandava maigu kõige laiemal mõõdul just vene intelligentide käsitusel saanud – vene seltskonna kogemuste najal, kus kodanik linnade ja riigi kahjuks arenemata kuju on – pealegi kui teda võrrelda näit. inglise kodanikuga – või vana rooma, kreeka koda­nikuga. Ma tean küll, et vene ideoloogid uhkusega rõhutavad, et Venele see suureks eduks on, et neil talu­pojatüüpi arenenud ega tavalist „kodaniku” kuju ei ole. Aga enne kui neid tõendusi meile üle kanda, tulevad need väited oma kandvuse ja tõe poolest terava kriitilise lahenduse alla võtta.

„Kujundushuvi” liialdamisega võin nähtust seletada, et Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolek omal ajal „Vanemuise” rahvamajas pidi – kõrvalise toaga leppima, kuna „Vanemuise” näitejuht pearuumis harilikke näitemängu­harjutusi eksitava müristamise ja välguga toimetas. Asjaolu on seda võõrastavam neile, kellele üks Kirjan­duse Seltsi koosolek enam väärt näib olevat kui teatri kogu hooaeg.

Meie kujurid-kirjanikud armastavad küll kinnitada: kujundus olevat ainuke asi, mis rahvast jäädavat on ja millel ühtlasi on väärtus rahvuste kaalumisel maailma­turul. Aga niisugune väide on ekslik, igatahes ühe­külgne.

Andeliste poliitika- ja kodanlikkuse tegelaste vil­jana on kogu rahva püsivus, on rahvakeha kujundamine, päästmine tulevikku rahvuses sisalduvaid lõpmata elu­lisi ja kujunduslikke potentsiaale.

Meie teamegi rahvaid, kuulsaid kujunduses, keda aga poliitikaelu vead kiiresti kadumisele viisid, ja teame rahvast, kes nõrk kujunduses, keda aga suur poliitikaand ja -huvi võimelisemaks rahvaks maakeral on teinud.

Tagasi vaadates N.-E. töö peale, tunnistame, et eesti seltskond vähe nende vaimutööst kasu on saanud. Kuna muidu noorte uhkuseks on – seltskonda enese järele käima avatleda, on N.-E. ajaga eesti seltskonna aadetele liginenud, – mille pärast nüüd vastuolu noorte rühmaga kadumas näikse.

Kuna noor kirjandus seltskonnale õige vähe on and­nud, on kirjandus seltskonna vaimust kasu saanud. Kitzbergi „Libahunt”, kõige enam tähelepandud teos viimasel ajal, on näiteks, kuidas ideed, mis seltskond loonud, kir­janikusse edendavalt on mõjunud. Kitzbergile on ette­heitena tähendatud: tema teoses tunduvat ajakirjanduse juhtkirjad. See ei ole etteheide, vaid edutunnus. Suu­redki kujurid-kirjanikud on omast ajast ideed võtnud ja nendel kujud loonud; asjaolu on liiga tuttav, et tast pikemalt pajatada.  Seda suuremana näib Kitzbergi oma­pärane loomisand, ta kujurliku nägemise võime: Mogri Märdi ja „Libahundi” Tiina loojana ja eesti „kõne” tund­jana on ta üks meie esimestest kujuritest.

Meie andelisemad kirjanikud, vanemad ja nooremad, on põgenenud kaugele noorte loodud kunstpuiestikku­dest. Nende nööritud ja kitsastelt teedelt on nad läinud maale, metsateedele, kus kased küll nii hiilgavad pole kui „emailitud liud” ja kanarbik värvilihtne, kus aga küllalt luulet ja vägistamata inspiratsiooniks ainet (Kitzbergi „Libahunt”, Mändmetsa „Küla”, Metsanurga „Tohooja Anton”). Nagu soomlased Eino Leino juhil hinge pri­mitiivsusele, nii on meie kirjanikud maaelu lihtsusest – värskendust kirjandusele otsinud. Nii heljub Lutsu pare­mates teostes otse Jannseni maaelu otsekohesus ja Metsa­nurga kavand „Tohooja Anton” on uuemast kirjandusest – parem pala hingelise lahenduse ande ja nägemise öko­noomia poolest, kõigist Metsanurgale omastest paigutis­test kirjutamise lõtvustest hoolimata.

Kiindumine „kooli” ja vormidesse – välisusse on takistanud meie „noori” hinge ennast sütitamast, hinge­lise tõusu kujurilist viljakust sünnitamast. N.-E. ei ole meie päriskujundusele mingit jõudu ega hoogu andnud. Vaevalt on meie kujundus nii värvis kui helis sisuliselt ja sisemiselt vähemat ergutust tundnud kui noorte õitse­ajal.

Võib koguni kinnitada: Eesti kujundusele on see õnneks olnud, et ta N.-E. kalduvustest mitte tabatud ei ole: ta on kõrgemal olnud ja on kõrgemale jäänud kui „kirjanike” ühisuse kirjandus. Ma ei ole igatahes üheski N.-E. kirjanduslikus teoses niisugust kujundus­likku elevust ja hingelist rikastust leidnud kui näit. Läte keelpillide kvartetis, Tobiase oratooriumis „Joonas”, Kr. Raua kujurilistes viirastustes ja Laipmani, N. Triigi värvi- ja kehastustesüvendustes ning nägemus­tes. Mida võiks noorte kirjandusest nendele kõrvale seada?

*

Kõrgelt hinnates „ilo” ja esteetilisi väärtusi, oleme kõrvale tõrjunud Noor-Soome-Eesti kirjandusliku ku­judekummarduse ja väliselu kultuuri. Meid huvitab inimese hing, liikuv ja loov püüdes, nii mõtetel kui tun­netel-tegudel, nagu see vaba liikumis- ja loometung kuju ja kehastust otsib sõnas-kirjas, kujunduses ja eluvor­mides.

Meie noorte püüetel ei olnud selgust ega jõudu suurt: oli tume tung, kevadine ehalkäimine, kirerikas ja sigitusvaene üle aia ja teivaste oma ideaalide poole. Kulutati vaeva tualetile – ideaalide iluks. Vanemad said käigust valesti aru ja tegid tüli. Tõusval selgitusel – ei leia noored enam oma teed tagasi ega edasi. Nad asuvad kõige enam käidud teedele, mis teistel juba jäe­tud, mis aga neile uudsena näisid.

Kuigi noortel „elu” ega julget loomejõudu ei olnud, on nad sünnitanud „tõmbust”, õhuvoolu alalhoidvusse kalduvas atmosfääris, õhus, kus tukkumine kerge tulema ja selle juures ausaks ja heaks võib jääda, nagu mõnedki vanad tahtsid.

Meil on pühade tarvet, on pidud tulemas, – muistne pühade kannel on kaotsil. Südames on meil kõigil igat­sus püha rõõmu ja laulu „hõiskeilo” järele. Otsid janu­selt kooshelinaid, üksikuid akorde, pidu kajavat kokku­kõla puude kohas või põlluvagude viirudes! Jääd otsimisest väsinuna peatuma, kuuldes helisevat kodutänaval vigastki „omatehtud” kannelt…. Mõni harmooniline võte satub poolpimedal kandlelööjal: sõrmitsemisest keeltel koob end helina kavand, värviline luulekanga katkend, milles muhenemise ja hingesütitavuse ainet: rahva loov energia ei tuku!

                                      Väinajõel, 1916.                          Juhan Luiga

Kogumikust „Päevamured”, II osa

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share