Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

      rõhutud koopatunne, rõhtloodis edasitung; karm usuind, katakomb ja kohtusaal.     Rooma hiiglariigi sisemine raugemine algas juba peale vallutussõdade lõppu II sajandil p. Kr. Orja­pidamisel põhinev majandus, mis elas sõjasaagina saadud orjade odavast tööjõust, hakkas orjaturu kaha­nemisega aegapidi lagunema. Samal ajal kuhjusid linnadesse suured vabade talupoegade hulgad, kes ei suutnud enam võistelda […]

      Juba paar aastat enne praegust sõda ütles keegi itaallane (Corradini): „Rahu on korraldav ja alalhoidev, sõda aga uuendav jõud . . . Sõda täiendab rahu ja mõlemad vahelduvad jõud esi­tavad elurütmi . . . Sõda on jõud, mis meie sotsiaalset organismi uuendab, kuna see kestval rahul langemisele ja surmale kaldub. . . […]

    Kurtmine haritlaskonna rahvavõõrsuse üle ei ole meil Eestis vist kunagi täiesti vaibunud. Oli aeg, kus iga kõrgema hariduse lätteile pääsenud eesti noor oma rahvale otseselt kaduma läks ja kus harit­laskonda eraldasid rahvast mitte ainult seisuslikud ja klassilised, vaid ka rahvuslikud vaheseinad. Viimasel ajal on hakatud idealisee­rivalt kõnelema haritlaskonna, vähemalt üliõpilaskonna ja rahva vahekorrast […]

      Iga ühiskondliku elu arengujärk tunneb vastuolusid — kord on nad suuremad, kord väiksemad. Kaasaja üheks mõtlemapane­vamaks vastuoluks Eestis on nähe, et kõrgemate õppeasutuste lõpe­tanute arvu kiire suurenemisega ei käi kaasas sama akadeemilise haritlaskonna osatähtsuse tõus rahva kasvatuse mõjutamisel. Olu­kord on isegi täiesti vastupidine: akadeemilise haritlaskonna osa­tähtsus rahva ideoloogilise ja vaimse kasvatuse suunamisel […]

     Elule lähemale tuli teine suur romantik, keda humaansusetunne ja kaastundmus inimsoo õnnetuma osaga aitas tõusta suureks sotsiaalseks luuletajaks, rakendada oma võimsat romantilist fantaasiat sajandi tähtsamate ülesannete teenistusse. Ta omas suurt luuletaja-annet, ta oskas vapustada südameid inim­like kannatuste piltidega ja kütkestada üldsuse tähelepanu tähtsate sotsiaalsete probleemide külge. Kuigi ta programm piirdus usuga haridusse ja […]

        Araabia (ka maagiline, selle sõna araabia tähendu­ses) kultuuri terviklust ei ole Õhtumaa ajaloolased taibanud, kuigi hilisaraabia ajaloolased selles teadli­kud olid. Isegi head nimetust ei ole sellele antud. Selle põhjustas araabia kultuuri olemasolu ja seisu­kord teiste kultuuride keskel. Siin on tegemist pseudomorfoosiga. Mineraloogias nimetatakse pseudomorfoosiks nähtust, kus mingi kiviliik on võtnud endale […]