Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Kevadised vood

 

    

Mats Mõtslane: Kevadised vood.

Jooni ja märkmeid ühe talu elanike saatusest I. Noor Eesti, Tartus.

Mats Mõtslane on käesolevaga asunud ulatuslikuma teose kallale, mis tahab anda läbilõike maaelust ja klasside kujunemisest käesoleval sajandil. Nagu allpealkirjast näha, on teoses esikohal talu ja alles teises järjekorras inimesed. Teost hinnates peame seda alati meeles pidama, sest see määrab keskenduspunkti, kuhu kõik niidid peavad koonduma.

Selleks keskendumiskohaks on suur ja kuulus Toomari talu rikkas Levala külas, saladusliku jõe, Punaba paremal kaldal. Autor algab laialt Punaba ja maastiku ning Toomari talu muinasjutulise mineviku ning peremeeste kronoloogia kirjeldusega, enne kui läheb inimeste, kahe surma üle vaidleva, naise juurde Toomari tagakambrisse. See on tuntud „tädi”, kes vaidleb nukrutseva perenaisega, kel on sünnituse eel peas surmamiõtted. Sünnitamisel surebki perenaine ja tragi tädi jääb tallu perenaiseks ning imik Heino kasvatajaks.

Tädi kadakasaksik-vanainimliku retsepti järele üles kasvatatud ja liiga varakult „imelapseks“ tituleeritud Heino kujuneb toomarilastest keskseks tegelaseks teose esimeses ja loodetavasti ka järgnevates osades.

Kõigest sellest, mis sünnib Heinoga kodus, köstrikoolis ja parast gümnaasiumi sisseastumiseksamil läbikukkumist, jutustab autor korralikult. Heino tagasihoidlikkus, töökus ja rahuarmastus, on tädi karmi ning omapärase kasvatuse vili, millesse isa Mikk, kuulsa Toomari veel kuulsam hobuseparisnikust peremees, ennast kunagi ei seganud.

Peremehe suurejoonelise lohakuse tõttu on talu languse teel, millele sülitsi vastu seisab tädi ja tema õhutusel ka Heino. Kui Mikk tallu toob perenaiseks oma kolmanda naise, lesestunud kadakliku pillamishimulise kaupmehe proua linnast, lahkub tädi talust ja Heino jääb ainsaks korraldajaks, tööjuhatajaks ning suurejooneliste pillerkaaritamiste vastuseisjaks. Punasel, ,,hallparunite” pagulasaastal on ta koos valitsejast venna naisega jäetud talu eest hoolitsema ja temaga esimesi armuöid maitsema. Pärast vabadussõdagi rakendatakse Heino põllutööle ning talu eest hoolitsema. Mikk oima kahe vanema pojaga, Eedi ja Juliusega, hakkab laiutama, asutab Toomarile ning Punabale suurejoonelist veskit, lina-, laua- ja piimavabrikut, koormates talu mitmemiljoniliste võlgadega, mis jäävad hiljem Heino kanda.

Kogu faabula ühes rohkete tegelastega rahu, ilmasõja, punaste, saksa okupatsiooni ja vabadussõja ajal ning Eesti vabariigi algaastail on paberile pandud, ilma et tähtsam oleks eraldatud vähem tähtsast. Seda kõike pole nähtud kunstniku silmaga, pole süvenetud tegelaste siseilma ja ellu nende eneste tegude, tunnete ja mõtteilma kaudu, vaid kõike on kuivalt ainult refereeritud. Senituntud korraliku jutustajana ja parema taluelu tundjana oleks Mõtslane ikka pidanud suutma anda parema jutustise huvitavatest ajajärkudest. õnnetuseks on autor endale võtnud liiga laia, raske ja ülejõukäiva ülesande, kujutada suurtalu seisukohta meie sotsiaalses arengus.

Talu kujutus, mis näib võetud keskpunktiks, on ise jäänud kõige mannetumaks. Alles lõpus, kui kõik allamäge läinud, tõuseb ta nagu tegelastest veidi kõrgemale esirinda. Kuskil pole suudetud näidata talu õiget osa maa-inimese hingelaadis ja kogu olemuses, nagu seda teeb A. H. Tammsaare Tõe ja õiguse esimeses osas, kuigi iseenesest see probleem seal ei oma suurust ega tähtsust. Meie kuuleme ainult autorilt, et Toomari on kuulsa minevikuga rikas talu, mille peremees Mikk oma pllerkaaritamisega ja suure joonega viib võlgadesse. Samuti teame veel seda, et raskeil sõja- ja näljapäevil kõik väljalennanud sinna tagasi tulevad kui. algtoetuspunkti. Kuid selle algtoetuspunkti enda elu ja maagiline mõju, mis tal olemas maainimeste suhtes, jääb nägemata.

Kui aga võtta teost lihtsa esikuromaanina, ka siis pole asi parem ega päästa teost, jääb palju üleliigseid, täiesti asjatuid õhusrippuvaid tegelasi, kes sisse toodud ainult talu pärast, kuid keda autor pole suutnud ära kasutada ega vajalikult hingestada.

Ka seisuste vahesid, mfs loomulikud suure 300-tiinuse talu omanike ja tema popside ning teiste väiketalupidajate vahel pole küllalt usutavalt näidatud, nendest on jutustatud ainult veidi. Toomari vana taluperenaine ei tõuse oma alamast seisusest minija vihkamises Metsanurga Punase tuule Loo vanaperenaise suuruse ega usutavuseni, kuigi näib loodud olevat viimase äärjoonte järele.

Heino romaanina pole käesolevat teost põhjust võtta, kuigi tema omapärane kuju ja suhtumine kaaskodanikesse oleks küllaldaseks materjaliks heale romaanile. Võib-olla tuleb sellest seisukohast juttu teha käesoleva tsükli teise osa puhul, kui see ilmub, kuna käesoleva osa lõpus Heino saab seaduslikuks Toomari peremeheks ning jääb peale teiste kadumist üksinda suurte võlgadega näitelavale.

Igatahes talu ja selle elanike saatuse kujutuse avang pole maa miljööd muidu tundval autoril õnnestunud.

P. Hamburg

Loomingust nr. 4/1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share