Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Inglise romaan kahe sõja vahel

 

 

1


Ajalooliselt vaatekohalt nähtuna ajastu, mille algust (1918. a.) ja lõppu (1939. a.) tähistavad kaks sõda, näib moodustavat midagi suletut. Kirjanduslooliselt vaatekohalt aga seda ei saa väita, sest kirjandus pole kaugeltki poliitiliste ning seltskondlike olude täielik peegeldus, ja kirjanduse piiridel, individualismi tugevama mõju tõttu, pole ajaloolise arengu piiride võrdlemisi suurt selgust. Siiski see asjaolu ei takista meid moodsa inglise romaani omadusi analüüsimast mainitud ajajärgul.

Romaani alal 20 aasta jooksul on Inglismaal avaldatud ohtralt kirjandust. Lugeja, kes soovib siin omapead orienteeruda, leiab end tihedas rägastikus. Juhiks võiks muidugi olla mõned uuema inglise romaani ajaloo käsitlused, kuid neil on kahjuks ainult enam-vähem lihtsa kirjelduse väärtus. Tarvilikku süstemaatilisust neis käsitlustes niisiis ei leidu. Aga seega pole tahetud väita, nagu puuduks senini katseid rühmitada rikkalikku toodangut moodsa inglise romaani alal. Nii võiks mainida iirlasest romaanikirjaniku Seán Ó Faoláin’i artiklit kuukirjas London Mercury paar aastat tagasi. Siiski see autor ei kirjuta tõsiselt ega teaduslikult: ta stiilitseb nii mõttes kui keeles ja tema pealiskaudsest käsklusest saabub üsna ebaselge pilt.

Kriteeriumina inglise moodsa romaani rühmitamiseks tuleb võtta vahet realismi ja romantismi vahel. Viimasel ajal on Inglismaal palju kirjutatud suhtumisest olevikku. Nii näiteks Ó Faoláin mainib kirjanikke, kelle suhtumine olevat jaatav, ja teisi, kes end tundvat lahkhelis oma olustikuga ning kippuvat sellest välja. Viimaseid nimetab ta „põgenejaks” (escapists) ja nende tegevusviisi „eskapismiks”. Eskapismil on halb kõla, aga nimetusena ta evib üsna uudse ilme. Tõepoolest on aga esikapism sama vana kui inimese hingeelu. Teda on ainult varem tuntud teise nime all. Eskapism sarnaneb romantismiga või vähemalt ühe romantismi liigiga, ja nagu sellel, on ka temal tihe side tundeeluga ning sellest tuleva kujutlusvõimega. Sellevastu realism põhjeneb arul ja selgel nägemisel. Nii satume eskapismi ehk romantismi ja realismi alalt tunnete ja nende vastandi — aru — alale. Võiks sellepärast nentida, et romantismil on üldiselt kallak emotsionaalsuse, realismil intellektuaalsuse poole.

Inglise moodsa romaani alal tegutsevad kirjanikud on enamasti realismi pooldajad, mispärast tuleb neid siin käsitleda esimesel kohal. Romantikud aga esineksid erirühmana.

Realiste võiks esijoones klassifitseerida eitavaiks ja jaatavaiks. Eitavad realistid on need, kes suhtuvad ühiskondliku elu nähteisse arvustavalt, otsides sealt negatiivset. Jaatavad realistid aga ei rõhuta elu pahesid, vaid püüavad seda kajastada „nii nagu ta on” või paistab olevat normaalsele nägemisele.

Nii eitav kui jaatav suhtumine võib olla aktiivne või passiivne. Aktiivne suhtumine kiindub nende nähete kompleksi, mida peegeldavad aistingud. Passiivne aga piirdub hingeelu nähetega. Aktiivsed jaatavad realistid on inglise romaani pärimuste kaitsjad. Nende toodang tõendab paljude romaani-vahendite püsimist juba varemast, nn. viktorianismi ajast. Esindajatena mainitagu Hugh Walpole’i, J. B. Priestleyd, Eric Linklateri ja vendi Waugh. Passiivsed jaatavad realistid, kelle töödes ajuti võib olvata või vähemalt aimata ebaotsest kriitikat, eralduvad stiili vaatekohalt kahte rühma. Esimese moodustavad uuendajad, teise — traditsioonilise tehnika pooldajad. Mõlema rühma liikmete ainestikuks on aga inimese hingeelu. Uuendajatena esinevad James Joyce ja Virginia Woolf ning vähemal määral freudist D. H. Lawrence. Traditsiooniliste psühholoogide hulka kuuluvad Frank Swinnerton, Charles Morgan ja Richard Hughes.

Aktiivsed eitavad realistid on peamiselt naturalistid, näiteks iirlased Liam O’Flaherty ja James Hanley. Passiivsed eitajad on inglise moodsa romaani silmapaistvamaid esindajaid, näiteks Norman Douglas, E. M. Forster, Aldous Huxley, Wyndham Lewis, vennad Powys, Rose Macaulay ja John Collier.

Romantikuid ehk „põgenejaid” võiks samuti liigitada aktiivsete ja passiivsete rühma. Aktiivsed romantikud põgenevad olevikust idealiseeritud minevikku või eksootikasse (näit. John Masefield ja W. S. Maugham), passiivsed aga on enamasti unistajad, kes tõelisuse asendamiseks loovad uusi fantastilisi maailmu.

Passiivsete romantikute rühma kuuluvad luuletajad Walter De la Mare ja James Stephens, ekstsentrikud (näit. Ronald Firbank), okultismi ning üldse metapsühholoogiliste nähete harrastajad ja lihtsalt fantaseerijad (näit. David Garnett ja Sylvia Warner).


2


Inglise moodsa romaani ajalugu algab 1890. aastail, mil hargneb uute, peamiselt prantsuse mõjude tõttu viktorianismi romaani lai ja selge vool. Viktorianismi ja moodsa romaani vahel aga ei saa märkida mingit sügavamat lõhet, sest nüüdisaegsed romaanikirjanikud pidid ju viktoriaanlastelt õppima oma keelekunsti algmeid. Nii näiteks sõltub H. G. Wellsi kunst üldjoontes Dickensi eeskujust. Ometigi 1890. aastate romaanikirjanike toodangus tundub ka uut vaimu ja tehnikat. Moodne romaan paratamatult kasutab majanduslikult, seltskondlikult ja kultuuriliselt muutunud olude ainestikku. Tema esindajate vanem põlv (Wells, Galsworthy, Bennett) käsitleb enamasti välismaailma, kuid ei puudu nende teoseis ka sisemaailma nähteid, kuigi vähemal maaral. Noorema põlve suurimad kirjanikud (Joyce, Lawrence, Virginia Woolf) kalduvad aga psühholoogiliste nähete uurimisele.

Viktoriaanlaste romaan oli enamasti eetiliselt tõsine ja manitsev. Sellevastu sarnast tõsidust kohtame moodsas romaanis ainult üksikute kirjanike juures. Eetiliste huvide lang paistab eriti selgelt silma naturalistide, näit. Moore’i ja Bennetti juures. See seletub osalt mässuga viktorianismi kodanliku kõlbelisuse vastu ja avaldub peamiselt suguelu alal, kus viktoriaanlased olid äärmiselt tagasihoidlikud.

Moodne inglise romaan erineb viktorianismi romaanist veel selles suhtes, et ta tihtilugu paneb rõhku vormile ehk kirjanduslikule tehnikale. Huvi vormi vastu avaldub inglise romaanis juba 1890. aastail. Ka mõned viktoriaanlased (näit. Thomas Hardy) harrastasid vormi, ent enamik neist koondab tähelepanu intriigi sõlmimisele ja lahendamisele ning tegelaste iseloomustamisele, mis seletab viktorianismi romaani ebatihedust, piiripidamatust jne. Vormiharrastus laiemas ulatuses algab 1890. aastail prantsuse naturalistliku romaani juhtivate jõudude (n. Flaubert’i ja Maupassant’i) mõjul. Prantsuse tehnika peenusi taotleb esmajoones ameeriklane Henry James. Inglise romaan muutub tihedamaks, lühemaks, selektiivsemaks, ja romaanikirjanikud hakkavad innuga harrastama kompaktsemat novelli. Seda näeme omavahel nii valjult erinevate kirjanike kui R. L. Stevensoni, George Moore’i, Joseph Conradi (T. J. K. Korzeniowski) ning Arnold Bennetti toodangus. Nooremad romaanikirjanikud kalduvad samuti vormi viimistlemisele, mõned veel (näit. Joyce) astuvad viktorianismi romaani aadete vastu. Need vastuastujad näivad olevat kütkestatud Freudi ühekülgsest õpetusest ja nende teoseis avaldub moodsa psühholoogia haiglane mõju. Joyce näiteks omandab vaate, mille järele iseloom sõltuvat kooskõlast või lahkuminekust teadvuse ja alateadvuse vahel, ning eksperimenteerib inglise kirjakeele süntaksi ja leksikoniga, otsides alateadvuse keerulistele nähetele sobivat väljendust.

Viktoriaanlased enamikuna ei olnud stiiliharrastajad. Ka moodsate romaanikirjanike vanem põlv (Wells ja Galsworthy) ei näita selles suhtes midagi erilist ega tähelepandavat. Sellevastu keskpõlve esindajad (Joyce ja Virginia Woolf) anduvad kirglikult keele võimaluste uurimisele, mis seletub osalt ainestiku külluse ja mitmekülgsuse pingest. Ning vähemalt Joyce’i keeleuuendused tihtipeale ei ületa üksnes grammatika, vaid ka loogika piire.


3


Umbes 1910. paiku, kui Wells, Galsworthy, Bennett ja Conrad olid juba inglise romaanile tagasi võitnud selle viktorianismi ajajärgul omandatud ning hiljem kaotsi läinud tähtsuse, kerkisid esile mõned nooremad kirjanikud, kelle hulgas tuntuimad olid Hugh Walpole ja Frank Swinnerton. Pärast Maailmasõda need autorid aga kaotasid lugejate poolehoiu, mis nüüd sai „modernistide”, esijoones satiirikute (Huxley ja Rose Macaulay) ja freudistide (Joyce’i ja Lawrence’i) osaks. 1930. ja 1939. a. vahel ilmus veel noorem kirjanike rühm, kelle esindajad on teatud määral püüdnud sünteesi anda eelkäijate aatelistele ja tehnilistele taotlustele.

Moodsate traditsionalistide kirju rida, kes esindavad välist ehk füüsilist, osalt ka psühholoogilist realismi, algab veel tänapäevgi enam-vähem populaarse Hugh Walpol e’iga (sünd. 1884. a.). See Uus-Meremaalt pärinev kirjanik valis karjääri alates erialaks inglise väljasureva aristokraatia elu ja kombed, mida ta näiteks trakteerib romaanis The Duchess of Wrexe, (Wrexe’i hertsoginna, 1914). Oma esimestes teoseis Walpole paneb erirõhku proosakunsti tehnikale, kirjutab hoolikalt, annab voli oma tervele ja kergelt satiirilisele huumorile. Maailmasõja ajal Walpole teenis sanitarina idarindel ja õppis tundma, kuigi üsna pealiskaudselt, vene loomu ja elukommete omadusi. Neid — Venemaa taustal — käsitleb romaan The Dark Forest (Pime mets, 1916). Järgnevates töödes Walpole näitab oma kunsti mitmepalgelisust. The Young Enchanted (Võlutud noored, 1921) on pühendatud pärastsõja Inglismaa olude kirjeldusele noorema põlve vaatekohalt. The Cathedral (1922), üks Walpole’! parimaid saavutusi, on tähtis inglise katedraalilinna õhkkonna ja elanike taaselustusena. Portrait of a Man with Red Hair (Punapea portree, 1923) meenutab Poe, Stevensoni ja E. T. A. Hoffmanni psühhopatoloogilist kunsti. Sensatsioonilist taotleb ka romaan Above the Dark Circus (Pimeda väljaku kohal, 1931), kus on edasi antud sõjainvaliidi — „elava laiba” — kohutavad kogemused Londonis pärast sõjamaru raugemist. Walpole’i monumentaalseimaks teoseks on ajalooline tetraloogia, mis algab 1931. a. romaaniga Rogue Herries, lõpeb romaaniga Vanessa (1933) ja mis oma suurejoonelisuselt sarnaneb Galsworthy Forsyte’ide saagaga. Autor loob mitu elavat ja omapärast tegelast, avastab uusi õhkkondi, jutustab vallutava hoogsusega. Ka hiljuti-ilmunud romaanis Sea Tower (Mereäärne torn, 1939) Walpole’i uuriv pilk viibib iseloomude kirevas maailmas, kuna tema. osav käsi joonistab veenvaid näopilte. Walpole’i ei huvita ainult täiskasvanute, vaid ka laste psühholoogia. Seda käsitlevad kolm raamatut poisikesest Jeremy’st (Jeremy, 1919), kus arvatavasti on kristalliseerunud kirjaniku oma lapsepõlve mälestused ja tähelepanekud. Triloogia on mõeldud täisealisele lugejaskonnale, sest nii vaatekoha kui keele poolest me ei leia siin mingisugust naiivsust ja autori mälestustest lehvib aja perspektiivi hellunud ja haihtuv aroom.

Walpole’i populaarsuse tasemeni on jõudnud ka noorem kirjanik J. B. Priestley (sünd. 1894), kes samuti harrastab traditsioonilise romaani tehnikat. Esimese peenust aga Priestley romaanides oleks ilmaaegne otsida. Autor taotleb lihtsat, otsest väljendus- ja kujutusviisi (v. Adam in Moonshine, 1927; The Good Companions, 1929; Angel Pavement, 1930), ta sõlmib ja lahendab osavalt ja kiiresti intriige, ei avalda liiga palju huvi karakterite kujutamise vastu, küll aga paneb rõhku sündmustikule. Nagu Walpole’il on Priestleylgi tervet huumorit ning nähtavat kalduvust sensatsioonilisele. Tema toodangus võib märgata Bennetti ja Swinnertoni selget mõju, aga kõige sügavamalt teda näib mõjutanuvat Dickens. Selles seoses võiks huvitada seik, et Priestley on avaldanud Dickensi üle teravmeelse kirjutise. Priestley mitmekülgsus teemade valikul ja arendamisel on andnud talle võimaluse esineda ka f ilmitekstide autorina.

Ohtrat huumorit leiame veelgi nooremate traditsioonilise romaani esindajate juures. Neist vanim ning tüsedaim on Eric Linklater (sünd. 1899), kes on pärit Orkney saarestikust ja on palju matkanud pärast Maailmasõda. Oma lakoonilises romaanis Men of Ness (Mehed Nessist, 1932) kasutab ta kodumaisi viikingiaegseid legende. Ameerika reisi tulemusena ilmus Juan in America (1930), mis on keeleliselt lopsakas ja sündmustiku poolest mitmekesine. See romaan, nagu tunnistavad Linklateri hilisemad teosed, on tema kunstile eriti tüüpiline. Linklater on eeskätt humorist, kelle elurõõmus iseloom võtab isegi tema iroonialt ära mõruduse.

Võrreldes eelmainituga inglane Alec Waugh (sünd. 1898) on tõsisem kirjanik, aga niisamuti mitmepalgeline. Oma romaanides pöördub ta meelsasti seltskondlikele küsimustele, käsitledes neid realistlikult. Nagu tema noorem vend Evelyn annab Alec Waugh’gi näiteid 1920. ja 1930. aastakümnete meeleolude muutusist kainenemise suunas. Tema romaanidel selletõttu on ajalooline tähtsus.

Traditsioonilise realismi esindajaid Inglismaal on üsna palju. Siin oleme maininud ainult mõningaid väljapaistvamaid kirjanikke, kelle kunstis esimesel kohal seisab faabula loogiline arendamine. Mõnel, näiteiks Walpole’il, on kalduvus viivitada psühholoogilise analüüsi juures, aga ka sellised kirjanikud omistavad suurt tähelepanu kompositsioonile ning teistele kirjandustehnilistele külgedele.

Suuremat rõhku psühholoogiale panevad Frank Swinnerton, Richard Hughes ja Charles Morgan. Frank Swinnerton (sünd. 1884) ületab Walpole’i inimvaimu tundjana, mille tõttu tema märksa subtiilsemale kunstile leidub vähem poolehoidu inglise lugejaskonnas. Autori ainestik on igavavõitu, tema keel verevaesem, kuid nüansirikkam ja tema romaanide ehitus väga hoolikas. Oma varemais romaanides Swinnerton esitab innukalt stiilivarjundeid, et täpsemalt väljendada oma psühholoogilisi tähelepanekuid. Hiljemais aga tema kirjutab juba Bennetti robustse mõju all. Swinnertoni stiil muutub siin lõdvemaks, tema vaatepiirid laienevad, aga tasakaaluks Bennetti tervet huumorit pole aimatagi. Sellevastu autori tööde psühholoogiline külg (vt. The Elder Sister, 1925; Summer Storm, 1926) muutub üha täpsemaks.

Veel tundelisemat psühholoogilist kunsti ühenduses kergema keelega leiame Richard Hughesi (sünd. 1900) toodangus, eriti romaanis A High Wina in Jamaica (Marutuul Jamaikas, 1929). Selles teoses kasutab autor episoodi, mis leidub Conradi kirevas seiklusromaanis Romance. Hughesi ladus ja painduv stiil väljendab analüütiku teravat pilku. Ent eriti huvitavad noore kirjaniku tähelepanekud laste psühholoogia alalt.

Silmapaistvaimaks traditsioonilise psühholoogilise romaani esindajaks tuleb vist küll pidada Charles Morgan’it (sünd. 1894), kelle teosed mõjuvad kõrgekunstiliste saavutustena. Alates romaaniga Portrait in a Mirror (Näopilt peeglis, 1929), mille eest talle on osaks saanud kaks kirjanduslikku auhinda, uurib Morgan peamiselt armastusvahekordade psühholoogiat, tarvitades selleks nüansirikast ning elegantset väljendusviisi, milles paiguti võib seletada luule tiibade kahinat.

Väljaspool traditsioonilist tehnikat tegutsevad uuendajad eesotsas D. H. Lawrence’i ja James Joyce’iga ning naiskirjaniku Virginia Woolfiga. Lawrence (sünd. 1885) näib püsivat poolel teel traditsionalismi ja uuenduse polaarsete äärmuste vahel. Tema impressionistlikku stiili iseloomustavad „stenograaiiline” närvilisus ja kuumalt säravad värvid, ent süntaktiliselt see jääb selgeks ja arusaadavaks. Lawrence’i loomingule on omane Freudilt pärit huvi haigevõitu seksuaalsete nähete vastu. See huvi avaldub juba autori esimeses romaanis The White Peacock, 1911, ja selle intensiivsus laseb oletada, et siin on nähtavasti tegemist Lawrence’i enda elamustega. Lawrence’i freudismi arengut võib jälgida romaanide sarjas, mis algab enam-vähem küpse teosega Sons and Lovers (Pojad ja armastajad,. 1913), kus käsitletakse ema ja poja vahekordade psühholoogiat. Ainestik on võetud autori enda eluloost. Romaan kujutab tema noorusea olusid ja kogemusi ja näitab teda juba vilunud stilistina. Romaanis The Rainbow (Vikerkaar, 1915) Lawrence paneb liiga suurt rõhku erootikale, milletõttu see teos tekitas Inglismaal avalikku pahandust, nii et teos valitsuse poolt konfiskeeriti. Lawrence arvas, et temale on liiga tehtud, lõi meeleheitlikult käega romaanile ja pöördus lohutuseks luulekunsti poole. Alles 1920 a. astub ta jälle romaanikirjanike ritta. Suguelu psühholoogia jääb aga edaspidigi tema suurimaks huviks: nii näiteks Women in Love (Armunud naisi, 1920) jätkab Vikerkaare teemat, süvendades seda filosoofilise suhtumisega. Hiljem ilmunud suurromaanides (Aaron’s Rod, 1922; Kangaroo, 1923; The Plumed Serpent, 1926) näib Lawrence täiesti assimileerinuvat oma ainestikku ja kirjutab taidurlikult. „Känguru” sümboliseerib valge Austraalia vaimu. Romaani Sulgedega madu sündmustik toimub Mehhiko väirvivoodsal ning palaval taustal. See on Lawrence’i hiilgavamad saavutisi, nii jutuna kui ka kunstiteosena. Lawrence’i viimane suurromaan Lady Chatterley’s Lover (1929), mis algul tauniti pornograafilisena, toonitab jälle armastuse erootilist külge. Siin peaks siiski rõhutama, et Lawrence’i kunstil pole siiski tihedamat sidet pornograafiaga, kui ehk välja arvata ainestik ise. Kõlbelisuse vaatekohalt Lawrence näib olevat kõrgeväärtuslik kirjanik, kelle ihaldatud eesmärkide hulgas leidub ka suguelu varjatud küsimuste tõsine selgitamine ja „normaliseerimine”.

Teise uuendajana psühholoogilise romaani alal esineb iirlane James Joyce (sünd. 1882). Tema tuntuimad teosed Ulysses (1922) ja Finnegan’s Wake (F. matused, 1939) on kirjutatud raskesti arusaadavas keeles, mida Joyce on ise loonud, tarvitades rohkesti sõnade semantilisi ja foneetilisi assotsiatsioone ning liites sõnu ja sõnaosi nii, et nende assotsiatsioonid saaksid ka silma kaudu selgeks. Joyce’i kunsti on arutatud omavahel väga erinevailt vaatekohtadelt. Mõned arvustajad näevad teda geeniusena, teised — peast segasena. Need on muidugi äärmised vaatekohad. Tõepoolest on Joyce eksperimenteerija, kes taotleb hävitada aja tegurit romaanis. Selles suhtes tema kunst sarnaneb Virginia Woolf i ja satiirikute Wyndham Lewisi ja Aldous Huxley omaga. Ajal — seda usuvad need uuendajad — polevat mingisugust positiivset väärtust ja ta olenevat mitmest vankuvast tegurist. Üksainus päev ühe inimese elus võivat olla sama väärtuslik kui teise inimese kogu elu. Joyce’i püüe hävitada aja masendavat türanniat on tekitanud põhjalikke muutusi ka tema romaanide tehnikas. Eemaldades aja teguri ja kõik, mis sellega seoses, näiteks ühes aja piirides liikuva tegevuse ja mõtte, jääb üle Joyce’il ainult teadvus, millel pole ei algust ega lõppu. Sellega siis autor opereerib oma romaanides, võttes rohkelt abiks keelelisi abinõusid. Viimased, nagu juba mainitud, küünivad vahel äärmuseni, nii et Joyce’i teoste selgitamine nõuab suuri puhtmõistuslikke pingutusi.

Virginia Woolfi ajast vabastatud kunstil on väliselt arusaadavam ilme, mis oleneb vist küll tema klassikaliselt selgest, aga samuti harukordselt subtiilsest stiilist. Selle naiskirjaniku tois leiduvad uudsused avalduvad eriti vormis. Siin Virginia Woolf taotleb filmi fragmentaarsust, elliptilist väljendusviisi, sümboolikat. Tema kunsti arengut illustreerivad romaanid Jacob’s Room (1922), Mrs. Dalloway (1925), Orlando (1928), The Waves (Lained, 1931) ja The Years (Aastad, 1937), mis kõik erinevad omavahel ning mõjuvad igaüks suure omapärasusega.

Eitava realismi aktiivset poolt näeme naturalistlikus romaanis, mida esindavad eriti iirlastest kirjanikud, nende seas Liam O’Flaherty ja James Hanley. Esimene (sünd. 1896) jutustab soravalt ning kaasakiskuvalt ja kaldub melodraama poole. Väga tugevat mõju saavutavad tema iiri 1916. a. mässu ainestikku käsitlevad romaanid The Informer (Reetja, 1925) ja The House of Gold (Kullast koda, 1929), ka Joyce’i eeskuju järgi kirjutatud sünged teosed Mr. Gilhooley (1926) ja Skerrett (1934). Nagu mõnedel teistel iirlastest kirjanikel on O’Flaherty’lgi luuletaja iseloom, mis väljendub lüürilistes lendudes, osalt ka värvide kuhjamises, O’Flaherty ainestik on enamasti iiri algupära. Sellevastu James Hanley (sünd. 1901) kunst näib võrsuvat hoopis teisest olustikust. See kirjanik ei kuulu mingisugusesse kirjanduslikku rühma ja tema ainestik on ebarahvuslik, sest see on tihedasti seotud merega (vt. romaanid Driit, 1930, ja Ebb and Flood, 1930). Hanley olevat astunud oma esimesed sammud Conradi poolt avastatud radadel. Kuid meri olevat ka aidanud teda vabaneda inglise-poola kirjaniku romantismist. „Loodus on ükskõikne inimese vastu”, lausub kainenenud Hanley. Ja pihib siis: „Nagu Jack Londonit, huvitab ka mind väikeste inimeste hingeelu”.

Pöördudes eitava realismi passiivsele laadile, satume uude maailma, kus meid võlub intellektuaalne aristokraatlikkus, iroonia, stiilipeenus, teravmeelsus ja mõtte pessimistlik toon. Selle realismi esindajad ei moodusta suletud rühma ja tegutsevad enam-vähem igaüks omaette. Kronoloogiliselt esimesena mainigem Norman Douglas’t (sünd. 1868). See Austrias sündinud maailmakodanik on kaua aega elanud Itaalias ja palju matkanud ka väljaspool Euroopat. Ta algas matkakirjandusega (vt. Siren Land, 1911, ja Fountains in the Sand, 1912), toonitades eriti ajaloolist ja kirjanduslikku. Romaanikirjanikuna Douglas tihtipeale meenutab prantslast Anatole France’i, aga teda on nähtavasti mõjutanud ka inglise romantismi ajajärgu kirjanik T. L. Peacock oma veidrate „romaanidega”. Douglas on teravmeelne, huumoririkas, robustne ja küüniline kirjanik, keda ei huvita üksnes ajalugu, vaid ka elav maailm, peamiselt küll sellisena, nagu ta ilmneb igasugustes veidrikes. Oma romaanikunsti tipu Douglas saavutab eriskummalises raamatus South Wind (Louna tuul, 1917). Sellele järgnevais romaanides paistavad silima juba dekadentsi labased märkmed.

E. M. Forster (sünd. 1879) erineb Douglasest muu seas sellega, et tema toodangus künismi asendab müstitsism. Oma kirjandusliku karjääri Forster algab 1905. a. romaaniga Where Angels Fear to Tread (Kuhu inglid kardavad astuda), kus ta analüseerib põhja- ja lõunamaise iseloomu erinevusi. A Room with a View (Tuba ilusa väljavaatega, 1908) sõltub teatud määral George Meredithi komismi teooriast. Tippsaavutusena esineb A Passage to India (1920), milles Forster käsitleb inglaste ja hindulaste suhteid psühholoogiliselt vaatekohalt. Kõigis oma töödes autor esineb harukordselt originaalsena. Igal romaanil on oma algupärane vormel. Keeleliselt Försteri sõnakunst avaldab kergust, voolavust, peenust ja hoolikust. Stiilipeeglist paistab tema malbe intellektuaalsus ja elegants, mis tuletavad meelde ameeriklase Henry Jamesi kunsti rafineeritud omadusi.

Hoopis teistsugust stiili evib satiirik Wyndham Lewis (sünd. 1886), kes avaldas oma esimese romaani Tarr 1918. a. Siin on esikohal psühholoogiline analüüs, mis oma tihedusega kohati matab sündmustiku. Romaanile järgnes 1927. a. teine raamat — Time and Western Man (Aeg ja läänlane), kus Lewis nii nagu oma teistes sarnaseis teoseis annab „vastuse” oma intellektuaalseile „vaenlastele”, esmajoones aja mõistega tegelevaile filosoofidele. Nende raamatute atleetlikus proosas avaldub kõrgepingeline vaimne tarm, mõtete küllus ja avar eruditsioon. Ameerika luuletaja ja arvustaja T. S. Eliot nimetab Lewisi üheks nüüdisaja kaasakiskuvamaks iseloomuks. Kuigi see väide on arusaadavalt liialdatud, siiski ei saa eitada autori isiklikku külgetõmbavust, mis ilmneb üsna selgesti tema ohtras toodangus, eriti suurromaanides The Childermas I (Süütute päev, 1928) ja The Apes of God (Jumala ahvid). Nende teoste aluseks on tugev ja groteskne fantaasia, mõru sarkasm ning terav ja halastamatu pilk. Lewisi stiilile pole omane ainult juba mainitud keele muskulaarsus, vaid ka nooruslik värskus ja löögirõõm.

Satiirikute rühma esiritta on tunginud Aldous Huxley (sünd. 1894), keda võiks pidada üheks meie sajandi intellektuaalsemaks kirjanikuks. Tema esimesi töid olid luuletused imažismi laadis; siis ta pöördus luulele tagasi vaatamata proosa juurde ja 1923. a. ilmus tema esimene romaan Antic Hay (Narri tants), kus ristlevad Anatole France’i, Douglase ja vana Peacocki teosteist pärinevad mõjutused. Romaan näitab Huxley küpsust ja tema hilisemat kunsti iseloomustavaid jooni — teravmeelsust, sarkastilist irooniat, haigevõitu fantaasiat ja huvi boheemi tasakaaluta elu vastu. Kõrgemale tasemele jõuab Huxley romaanides Those Barren Leaves (Nood koltunud lehed, 1925), Point Counter Point (Kontrapunkt, 1928), Biave New Worid (Tore uus maailm, 1932), Eyeless in Gaza (Pime Gazas, 1937) ja After Many a Summer (Paljude suvede lõpul, 1939), mis moodustavad väljapaistvaima osa tema senini avaldatud toodangus. Romaanide ehitus tunnistab novaatori püüet luua midagi uudset. Huxley kasutab kinotehnika elliptilist sündmustiku arendamist ja alistab intriigi ideedele. Tema teoste suurem osa koosneb dialoogidest, milles säravad epigrammidena autori tähelepanekud ja mõlgutused. Dialoogide voolav stiil sarnaneb inglise haritlaskonna kõnekeelele, ent kohati — eriti kirjeldustes — mõjub luuleliselt kunstipärasena. Oma viimases romaanis Huxley avardab väljendusviisi skaalat, võttes sõnastusse ohtralt amerikanisme, mis sobivad raamatu ameerikalisele ainestikule.

Suurt rõhku on Huxley romaanides pandud erootikale, mis näib autorit vaheldumisi võluvat ja tagasi tõrjuvat. Erootika laialdast käsitlust leiame ka vendade Powys teoseis. J. C. Powysi (sünd. 1872) romaanides erootika liitub keerukaile metafüüsilistele ja müstilistele tunnetele. Romaanis Wolf Solent (1928) autor vaatleb kosmose müsteeriumi ja järeldab, et vaimu saladusi polevat võimalik väljendada keele varal. A Glastonbury Romance (1933) kannab lugeja muinasjutulise briti kuninga Arthuri surma saarele Avaloni ja illustreerib selles kibedas ning õilsas õhkkonnas püha Graali motiivi uute sümbolitega.

Massiivsel romaanil on üsna suur tegelaskond, kelle eluniidid on kõik kokku kootud ämblikuvõrguna. Paiguti aimame müstilise armastuse lähedust. See armastus kiindub loodusesse, sest J. C. Powys on vaimulaadilt panteist. Aga puhtinimlikul plaanil agape ei eraldu erosest. See seik kordub ka Powysi teistes romaanides ja traktaadis In Defence of Sensuality (Lihameelsuse kaitseks, 1930).

T. F. Powysi (sünd. 1875) toodang jätab monotoonse mulje, sest tema romaanide taust, õhkkond ja iseloomud jäävad põhiliselt muutmatuks. Need on edelapoolse Inglismaa maastik, elanikkond ja selle kombed, nähtud satiiriku silmaga. T. F. Powys näeb inimeste kurje omadusi selgemalt kui nende voorusi. Selletõttu tema töis valitseb tume pessimistlik toon, mida kõvendab autori „ebaisiklik” iroonia.Neid omadusi leiame juba T. F. Powysi esimeses romaanis Black Bryony (1923). Üks kibedamaist on Innocent Birds (Süütud linnud, 1926). Veel kõrgemal tasemel püsivad romaanid Mr. Taskers Gods (1925), Mr. Weston’s Good Wine (1927), Kindness in a Corner (1930) ja Unclay (1931). Inetute nähetega, mis siin peegelduvad, liitub ka õilsaid, mille väärtusel pole piiri.

Ka naiskirjanik Rose Macaulay (sünd. 1889) kuulub satiirikute hulka ja nagu Huxley, on ka tema tegemist teinud luulega. Aga oma suurima menu saavutab Rose Macaulay romaanidega, alates 1920. a. teravmeelse Potterism’iga. Välkuva naljameelsusega ja satiirilise suhtumisega püüab ta tungida vdktorianismi ajajärgu seltskondliku elu nähteisse. Selle teema illustreerimiseks Rose Macaulay on kirjutanud mitu romaani, mis aga ei moodusta tervikut. Parimaina olgu nimetatud Told by an Idiot (Nõdrameelse jutt, 1923) ja Orphan Island (Orbude saar, 1924). Viimasel on Vaikse Ookeani saarestiku taust, esimene toimub kirjaniku kodumaal. Sellistes romaanides, kui näiteks Keeping Up Appearances (Silmakirjatsemine, 1928), Crewe Train (Crewe rong, 1926) ja Going Abroad (Üle piiri, 1934), kohtame juba meie ja inimesi ja olusid, mida samuti valgustatakse kerge ning terava irooniaga. Rose Macaulay kunst ei rahulda kõiki tema arvustajaid. Tal on kalduvus liialdada. Ka tema uusimais teoseis võib paiguti märgata intellektuaalse tasakaalu puudust.

Satiirikuna võiks käsitleda veel John Collieri (sünd. 1901), kelle kunst avaldab teatud määral Wyndham Lewisi mõju. Samuti kui viimane, piitsutab Collier Londoni boheemlaste lõtva moraali ja ekstravagantsust oma esimeses teoses His Monkey Wife (Ahv abikaasana, 1930). Romaanis No Traveller Returns (Kust rändajad ei naase, 1931) mõnitab ta teadust Swifti ja Joyce’i mõru irooniaga, tarvitades ohtralt roppe sõnu. Inglismaa ajaloo üle ironiseerib romaan Just the Other Day (Alles hiljuti, 1932) ja Tom’s a-Cold (Tommil on külm, 1933) ennustab Inglismaa olusid 1995. a. Viimases teoses avaldub autori pessimistlik ja groteskne fantaasia. Kuigi Collier pole veel täiesti vabanenud Lewisi mõjust, siiski tema toodangus leidub ohtralt algupäraseid sugemeid. Ta esindab proosas umbes sama vaatekohta, mis modernistid (W. H. Auden, C. D. Lewis ja Stephen Spender) värsis, aga tal on robustsem vaimulaad ja jõulisem stiil.

Põgu hallist tõelisusest „aktiivsel” plaanil illustreerivad värvikalt ja selgesti eksootilised romaanid. Siin võiks nimetada esindajatena W. S. Maughami ja John Masefieldi. Aga muidugi on aktiivsete romantikute arv väga suur, sest inglise lugejaskond on juba mitme põlvkonna kestel innukalt harrastanud sellist lektüüri.

Arst W. S. Maugham (sünd. 1874) on silmapaistvamaid tänapäeva inglise kirjanikke, keda pärast John Galsworthy surma 1936. a. mõned arvustajad on nimetanud inglise romaani d o y e n’iks, vaatamata sellele, et H. G. Wells veel elab. Kriitilisem pilk aga ei saa tema toodangut hinnata kuidagi nii kõrgeks. Siiski Maugham on salgamatult tähtis nimi uuemas inglise proosameeste registris. Ta algas naturalistina veel läinud sajandi lõpul, aga oma kirjanduslikule kuulsusele pani ta aluse alles 1920. aastail romantilisse realismi kalduvate romanidega The Moon and Sixpence (Kuu ja kross, 1919), kus kirjeldatud prantsuse maalija Gauguini elu Tahiitis, The Paintel Veil (Värvitud loor, 1925), mille sündmustikul on Hiina taust ja õhkkond, ja The Narrow Corner (Kitsas nurk, 1932), milles Maugham jälle pöördub Vaikse Ookeani saarestiku eksootika juurde. Maughami kirevat maailma kirjeldavad ka tema novellid, mis on koondatud kogusse The Trembling of a Leaf (Lehe värin, 1921). Nii romaanides kui novellides Maughami näib huvitavat Oriendis elutsevate dekadentsete eurooplaste haiglane psühholoogia. Seda ta käsitleb veidi ühekülgselt kontrastina „idamaalaste” psühholoogilisele terviklusele. Maughami huvitab ka looduse ilu ja ta püüab seda sõnas jäädvustada, enamasti aga ebaõnnestunult, sest tal puudub luuletaja anne.

Ehtne luuletaja hoogsa fantaasiaga on sellevastu John Masefield(sünd. 1875), kes on tuntud enam oma juttudega värsimõõdus, kui romaanidega. Masefieldi esimesed katsed romaani alal näitavad teda enesele sobivat keeletehnikat otsimas. Ta esineb — nagu tabavalt on ütelnud Dixon Scott — kirgliku reporterina, kes sublimeerib üksikasju ja taotleb hüpnootilisi rütme. Seal, kus Masefieldi tähelepanu köidab kiire tegevus, on tema proosa mehelikult adekvaatne; seal aga, kus ta kaldub lüürilisele unistamisele, avaldub tema jaanusliku stiili nõrgem pool. Seda kõike leiame ka Masefieldi hilisemas proosakirjanduses, näiteks seiklusromaanides Sard Harker (1924) ja Odtaa (1926), mille sündmustik tungib troopilistesse Kesk-Ameerika laiuskraadidesse, jäädes siiski idealiseeriva fantaasia võlus geograafiliselt ebamääraseks. Eriti sümpaatsed ja veetlevad on Masefieldi kirjeldused, kus avaldub luuletaja spektritaoline , värviküllus. Masefieldi uuemas proosas (The Bird of Dawning, 1933) nagu tihtipeale tema toodangus üldse hõljuvad selged või tumedad merestikud, mis moodustavad tausta tegevusrikkale episoodikale.

Luulelist elementi leiame ohtralt ka Walter De la Mare’!, James Stephensi ja David Garnetti töödes. Kaks esimest on luuletajad, viimane prosaist, aga kõigil on enam-vähem romantilised kalduvused, kõik nad on oma kirka fantaasia orjad.

Walter De la Mare (sünd. 1873) on eeskätt suur ning hästituntud luuletaja, aga ka proosakirjanduses pole tema nimi lugejaskonnale võõras. Juba 1904. a. algab ta kirjanikuna „romaaniga” Henry Brocken, mis sisaldab unistaja ning raamatute sõbra põnevaid seiklusi kirjandusest pärit iseloomude riigis. Oma originaalset maailmavaadet ja huvisid avaldab De La Mare romaanides The Retum (Tagasitulek, 1910) ja Memoirs of a Midget („Pöialpoisi mälestusi” 1921). Esimene neist on subtiilne hirmu j utt üleloomulikest nähetest, mis kronoloogiliselt ei kuulu siin käsiteldud ajajärku. Teine pärineb arvatavasti autori enese lapsepõlvest ja kirjeldab viimaste üksikasjadeni üksildase poisikese keerukat hingeelu viktorianismi aja piirkonnas. Pärast selle teose ilmumist De la Mare on proosamehena spetsialiseerunud ainuüksi novelli alal, avaldades siin oma tavalist psühholoogilist peenust ja rafineeritud keeletehnikat.

Iirlane James Stephens (sünd. 1882), kelle „avastas” luuletaja A. E. (s. o. G. W. Russell), on tegutsenud ka luuletajana. Tema proosa algab haruldase teosega The Crock of Gold (Kuldkruus, 1912), mida nagu De la Mare’i Henry Brocken’it on üsna raske rühmitada, sest seda ei saa kuidagi suruda romaani raamistikku. Kuldkruusi kirev ning ohter fantaasia meenutab Meredithi „idamaalist” romaani The Shaving of Shagpat (Shagpati habemeajamine). Raamatu sisuks on pikavoitu filosoofiline „muinasjutt” täisealistele, mida ilustavad värsked teravmeelsed epigrammid inimkonna elu ja olu üle. Romaan The Demigods (Pooljumalad, 1914) paistab, võrreldes eelmainituga, värvivaesemana ja rõomuikehvemana, ent sellelgi ei puudu purskavat luulelist fantaasiat. Meie ajajärgus ilmunud Stephensi romaanid (Deirdre, 1923, ja In the Land of Youth, 1924) käsitlevad muinasiiri muistendeid. Stephens tunneb iiri keelt ja „tõlgib” meisterlikult. Tema keel manab esile ammu-uinund sündmusi ja kujusid ning paneb lugeja imestama nende kirglikku vitaalsust. Paiguti need raamatud sarnanevad luuletaja W. B. Yeatsi novellidega. Stephensi kunst aga on elulähedasem, ja kuigi ta jäljendab vana ainestikku, ei ole ta siiski nii suurel määral literaarsuse võlus.

David Garnetti (sünd. 1892) näib algul veetlevat kerge ja mänglev fantaasia. Lady into Fox (Daam rebaseks, 1922) ja A Man in the Zoo (Mees puuris, 1924) on noore kirjaniku elurõõmulisi katseid luua midagi ainulaadset rikkaliku meelekujutuse abil. Esimene lühiroman (see on liiga napp, et teda võiks nimetada romaaniks, ja liiga pikk, et teda saaks pidada novelliks) vestleb naisest, kes kummalisel kombel muutub loomaks — niisiis põhjeneb fantaasial. Aga Garnett kirjutab nähtavasti nii tõsiselt ja nii veenva psühholoogina, et tema jutt jätab reaalsuse mulje. Teises lühiromaanis on küll tegemist fantaasiaga, kuid sündmused on siiski reaalselt mõeldavad, sest nad tuletuvad ühe noormehe vabatahtlikust „vangistumisest” Londoni loomaaia puuris. Siin jälle võlub lugejat muu seas autori lihtne ja sujuv esitusviis. Oma hilisemais teoseis Garnett leevendab vallatut fantaasiat oma kaastundmusega kannatajaale. The Sailor’s Return (Madruse tagasitulek, 1925) kujutab rassilise segunemise tragöödiat lõuna-inglise maaelu taustal. Valge meremees abiellub musta Dahomey printsessiga, toob ta oma kodumaale ja jääb sinna kõrtsmikuna elama. Aga seda kummalist paari ümbruskonna elanikud ei jäta rahule oma kurjade pilkude ja keeltega. Lahendust toob ainult surma kibedus. Selles romaanis Garnett näitab oma humaanset poolt, mis paistab sama selgelt silma ka tema suures ajaloolises kirjelduses Pocahontas (1934), millesse on tunduvalt tunginud autori romantilist sentimentaalsust. Garnett on siin loonud oma tippsaavutuse.

Nagu nägime, ka esktravagantsust võib väljendada põgenemisega tõelisest elust. Seda kallakut leidub näiteks Ronald Firbanki (1886—1926) teoseis. Temas segunevad fantaasia, eruditsioon ja satiiriline meeleolu. Selles suhtes autor tuletab meelde Norman Douglasi. Kuid oma teoste ehitamises ning stiilis Firbank ei pelga äärmusi. Nii tema esimese romaani Inclinations (Kalduvusi, 1916) 20. peatükk koosneb nime Mabel kaheksakordsest kordamisest. Peacocki mõju avaldub kohati üsna selgelt. Aga ülekaalus on ikkagi hõrk ning erilaadne individualism.

Passiivsete romantikute hulgas leiame ka naiskirjanikke. Nende seast nimetagem luuletajat ning romaanikirjanikku Sylvia Warneri (sünd. 1893), kes on tuntud ka teadlasena, spetsialistina inglise kirikumuusika alal. Tema sulest senini ilmunud romaanide arv pole kuigi suur, ka teemade ulatus mitte. Sally Willows (1926) on fantaasia, milles subtiilsete varjudena ristlevad õrnus ja hirm, kuna Mr. Fortune’s Maggot (Härra F. piinav mõte, 1927) filosofeerib fantaasia vormis armastuse üle, leides, et see nähe põhjeneb andumuses, aga mitte võtmises. The True Heart (Truu süda, 1929) kordab Psüühe ja Erose igavesti uut armastuslugu viktorianismi ajajärgu idüllina. Enamik arvustajaid pole vist märganud, et Sylvia Warner on lugejaile seletuseks andnud foneetilisi viiteid: nii Sukey on Psüühe, mida inglased hääldavad Saiki, Eric — Eros ja Proua Seaborn — merevahust tõusnud lemme jumalus Afrodiite.


W. K. Matthews


Loomingust nr. 5/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share