Rahvuskultuuri tõstmine ja intensiivsemaks tegemine
Rahvus on eeskätt kultuuriline nähtus. Majanduslik jõukus on vaid aineliseks aluseks sellele. Iseenesest aga ei ole majanduslik elu — tööstus ja kaubandus — mingi rahvuslik nähtus, vaid rahvusvaheline, anatsionaalne. Inimesed võivad üha edasi tegutseda tööstusega ja kaubandusega ja jõukaks saada või jõukad olla ka siis, kui nad loobuvad oma rahvusest või sunnitakse sellest loobuma ümberrahvustamise teel.
Seepärast hoolitseda ainult majandusliku olukorra paranemise eest rahvuse heaks tähendaks poolel teel seisma jääda. Kui ei ole rahvustunnet ega -huvi, siis võimaldab majanduslik jõukus väikerahva liikmeil seda kergemini omandada võõrast keelt ja liituda võõra rahva külge. Eks toonud omal ajal palju eestlaste majanduslik tõus (nende saamine jõukaks kaupmeheks, mõisarentnikuks jne.) kaasa just nende perekondade paratamatu ümberrahvustamise.
Majanduslik jõukus on tarvilik alus rahvusliku vaimse kultuuri loomiseks, kuid ta ei tarvitse igakord sellele viia.
Järelikult tahame rahvuse heaks midagi ära teha ja seda edasi viia, peame hoolitsema vaimse kultuuri eest, eriti selle eest, mis on ühenduses rahvuse kõige olulisema tunnusega — keelega, nimelt kirjanduse- ja rahvaharidusega. Kunstid — maalikunst, skulptuur, arhitektuur, muusika —, kuigi ka osa rahvuskultuurist, ei ole nii suurel määral rahvuslikud kui kirjandus, sest nende vahendid on rahvusvahelised — jooned, värvid, marmor, kips, kivi, raud, betoon, puu jne., ja nende „keel“ on rahvusvaheline.
Seepärast hoolitsedes rahvuskultuuri eest tuleb esijoones hoolitseda rahvuskeelse kirjanduse ja hariduse eest.
Kirjandus on kahesugune — ilukirjandus ja õpetlik-teaduslik kirjandus. Mõlemad on rahvuskultuuriliselt tähtsad. Kuid et ilukirjandus on kunstilise loomingu toode, siis ei saa seda otse tellimise pääle lasta toota, vaid selle arendamisele võib luua vaid soodsamad tingimused, teiselt poolt aga takistades ka tühise, halva ja kahjuliku ilukirjanduse ilmumist.
Seni on meil liiga ühekülgselt hoolitsetud ilukirjanduse kasvamise eest, pannes peamiselt rõhku kahjuks ainult kvantumile, mitte kvaliteedile ja jättes täiesti arvestamata moraali seisukoha. Seetõttu on meil ilmund asjata palju keskpärast ja koguni kahjulikku ilukirjandust. Meie algupärase kirjanduse ajalugu on üldse asjata üle koormatud.
Ka tõlke-ilukirjandust oleks pidanud ja võinud paremini reguleerida. Igatahes tuleks seda edaspidi hakata tegema.
Mida aga eriti peaks plaanikindlasti juhtima ja teatava kava kohaselt laskma produtseerida, see on õpetlik-teaduslik kirjandus. Kahjuks aga on see kirjanduseala meil kaua aega hoopis hooletusse jäetud; alles paaril viimasel aastal on hakatud sellele ka natuke rohkem tähelepanu pöörma. Sellest on vähe, et meil on välja antud rida tarvilisi kooliraamatuid (kuid isegi sel alal on meil otse tähelepandavaid lünki). Meil peaks välja antama seeria soliidseid populaarseid ja poolpopulaarseid kokkuvõtlikke raamatuid koigi tähtsamate teaduste ja teaduseharude üle, esmajärjekorras nende üle, mis on tähtsad üldhariduse seisukohalt ja mis seega üldpublikut võiksid huvitada. Need võiksid olla nii koostatud, et neid niihästi keskkooli kõrgemais klassides, ülikoolis eelkursuste läbivõtmiseks ja ka iseõppimiseks võiks tarvitada. Nii peaksid selles seerias olema 300—700-leheküljelised — selle järele millist suurust ükski eriala nõuab — ja umbes 18 X 11 sm-kaustalised raamatud algebra, geomeetria, füüsika, keemia, astronoomia, geoloogia, gegraafia, üldise kirjandusloo, muusika-ajaloo, tervishoiu, majandusteaduse jne. üle. Mõni teadus vajaks koguni mitu seesugust raamatut.
Niisuguste raamatute väljaandmine peaks osalt sündima riigi kulul, koguni kahjudega, kui raamat on niisugune, et ta väljaandmine end ära ei tasu, vähimalt mitte lühema aja jooksul, nii et erakirjastused kui ärilised ettevõtted neid ei julgeks ega saakski kirjastada.
Samuti peaksid meil eesti keeles olema kõigi tähtsamate Euroopa — prantsuse, inglise, saksa, itaalia, vene jne. — keelte õpperaamatud — põhjalikumad, suured, 400—500-leheküljelised, mõnel koguni lugemikud eraldi. Need õpperaamatud peaksid olema võimalikult iseõppimiseks ja seepärast tehtavate harjutuste võtmega. Ka vanu keeli, kreeka ja ladina keelt peaks võimalik olema eesti keele abil õppida neil, kes seda soovivad, ja selleks peaksid meil ka nende keelte jaoks olema 400—500-leheküljelised õpperaamatud ja niisama suured lugemikud.
Õpperaamatutega paralleelselt peab meil välja antama ka vastavate keelte sõnaraamatud (800—1200-leheküljelised).
Meie rahvuskultuuri auasjaks peaks olema, et meil saaks kõiki tähtsamaid teadusi ning teadusealu ja keeli tundma õppida ja omandada meie oma eesti keele kaudu, aga mitte ainult mõne võõra keele, seni peamiselt saksa keele abil. See teaduste kättesaadavus, kuigi ainult üldkursuste kujul, annaks eesti kultuurile teatava tiheduse. Sellase kirjavara keskel oleks eestlasil teatav kultuurilise turvalisve (julgeoleku) ja uhkuse tunne. Niisuguste raamatute olemasolu eesti keeles paneks eestlasi ka rohkem huvi tundma teaduste vastu ja neisse süvenema, ja see aitaks suuresti vähendada seda üldist pealiskaudsuse vaimu, mida pelk (paljas) ajalehtede ja kergesisulise või keskpärase ilukirjanduse lugemine meil kasvatab.
Et niisugused raamatud saaksid võimalikult teatavaks publikule ja silmapaistvaks, selleks peaksid nad ilmuma ühises seerias, võimalikult ühise välimusega ja ühises kaustas. Sest üksikult, juhuslikult ilmunud raamatud kaoksid muu kirjanduse uputuse sekka ära ja kuigi paljudele ei tuleks meele neid omandada või isegi raamatukogudest laenata.
Öeldakse, et seesuguse raamatute seeria väljaandmine läheb riigi büdžetile liig koormavaks ning kulukaks. Siin aga ei tuleks asjale vaadata mitte riigi büdžeti, vaid kogu rahva majanduse seisukohalt. Rahvas, kes ülal peab nii suure ajakirjanduse, niipalju ajalehti ja ajakirju, mis ometi on enamasti kõik (koguni enamik ajakirju) äravisatavad ühepäevaliblikad, mida hiljem peaaegu mitte sugugi enam ei loeta, millede väljaandmine aga maksab rahvale hiigla summa, siis kuidas ei peaks sama rahvas mitte saama välja anda rea tarvilisi, kasulikke ja aastakümneiks tarvitada jäävaid raamatuid, millede kirjutamise ja väljaandmise kulud moodustaksid vaid väikese murdosa kogu kirjanduse ja ajakirjanduse omadest? Kui rahvas ise on nii vähe organiseerimisvõimeline ja nii vähe teadlik sellest, mis ta kultuurile kasulik on, siis peab riik kui rahva teadlik peaaju ning juhtija seda korraldama.
Ja kui riik seda seni ei ole teinud, siis osutab see, et riigi valitsus ei koosne niisuguseist juhtidest, kes aru saaksid rahvuse kultuurilistest ideaalidest ja täiesti teadlikud oleksid kõigest sellest, mis selle kultuuri loomiseks ja kõrgeleviimiseks teha tuleb, üldse niisuguseist, kes need küsimused oleksid põhjalikult läbi mõtelnud ning sellekohase kava välja töötand.
Kavatsetav kultuurkogu peaks igatahes võtma oma ülesandeks ka seesuguste õpetlik-teaduslike raamatute väljaandmise kava koostamise ja selle teostamise, vähimalt niipalju, kui see käesolevais ja lähema tuleviku oludes võimalik.
*
Väikerahvad peaksid selle poole püüdma, et võimalikult suure kokkuhoiu ja väikeste kuludega saavutada võimalikult suuri tulemusi. Seepärast tuleb hoiduda asjatute raiskamiste, killustamiste ja tühja kulutamiste eest. Ja seda just ka kirjanduse alal. Praeguse ajani aga näib Eestis valitsevat suur raiskamismajapidamine ka vaimse kultuuri alal. Kirjutatakse ja kirjastatakse palju, liigagi palju, aga väärtuslikku ning soliidset toodetakse vähe. Ja siis kurdetakse raamatute vähese leviku üle.
Kaugeulatuslikult plaanikindel ja targalt juhitav ja ideaalse valikuga toimetet kirjanduse väljaandmine võiks eesti rahva paarikümne aastaga varustada niisuguse väärtusliku õpetlik-teadusliku kirjavaraga, millist mõnel suuremalgi väikerahval ei oleks omaks nimetada. Igatahes lätlased, kes seni selle poolest meist ees on, saaksime selles suhtes küll ületada.
*
Ka rahvahariduse teostamises sünnib meil palju raiskamistööd. Palju koole, palju õppeaastaid, palju õppetunde, palju õpilasi, aga tulemused on siiski kehvad. Meie kooliolude väärnähtuste üle võiks esile tuua terve rea kaebusi, kuid see vajaks pikemat eri kirjutust. Siin öeldagu vaid niipalju, et sama, kogu väiksema õppeaastate arvu ja samade, isegi väiksemate kulude juures võiks saavutada kaugelt paremaid tulemusi, kui õpetamine ja õppimine koolides tehtaks intensiivsemaks ja paremini ning mõistlikumalt korraldatuks. Praegune eesti kool, niihästi alg- kui keskool, aga on nii korraldet ja niisugustesse oludesse seatud, et ta muud ei võigi olla kui võrdlemisi pehme ja lodev, mis võimaldab andetute ja laiskade õpilaste edasijõudmist ja nõndaviisi alla kisub meie hariduse ja haritlaskonna taseme. Koolide, eriti keskkooli alal peaks meil tulema põhjalik muutus, kui ei taheta lasta hariduse ja haritud inimese mõistet labastuda ning degradeeruda kultuuriliselt ja moraalselt kahjuliku demokraatitsemise tagajärjel. Kaheksaklassiline keskkool tagasi! Lõppklassides kõigis aineis eksamid! Kirjalikud eksamid ministeeriumi poolt saadetud teemidel ja ministeeriumi kontrolli all! Armuheitmata takistada lõpetamast õpilasi, kellede teadmised ei vasta nõudeile! Nõuda rohkem kindlaid faktilisi teadmisi ning oskust ja mitte ainult mingisugust ebamäärast üldist „arengut“! Küll näete, kuidas siis hakkab kiiresti paranema meie keskkoolide (ja isegi algkoolide) hariduslik tase ja kuidas siis tõuseb meil hoopis teissugusem ja tublim põlv haritlasi.
Jah, tihendamise ja intensiivistamise suunale tuleb meil hakata kavakindlalt juhtima meie rahvaharidust nii kirjanduse soetamises kui koolikorralduses. Siis hakkab intensiivistama ja tihenema ka meie rahvuslik kultuur.
Joh. Aavik
ERK nr. 9-10/1933