Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kaugelt suurim osa tervest meie kultuurvarandusest – meie teadus, meie usk, meie moraalsed vaated, meie kunst, meie tehnika – on tuhandete läinud põlvede pärandus.

Mis igaüks meist, kui reamees ühise kultuurtöö alal, sellele omalt poolt juure jõuab lisada on võrreldes tervega kaduvväike. Ainult aeg-ajalt tõusevad meie keskelt üksikud vaimukangelased, kellele antud on meid teataval alal korraga mitu sammu edasi viia, jäädavalt siduda oma nime tähtsa ajajärguga inimkonna vaimse arenemise ajaloos. Üks kõige suuremaist nende hulgas on lmmanuel Kant, kelle 200 – aastase sünnipäeva mälestamiseks meie täna siia oleme kokku tulnud.

Kant sündis 22 aprillil 1724 a. Königs­bergis Preisimaal, lihtsa sadulsepa poja­na, ja suri sealsamas 12 veebruaril 1804 a. Terve tema elu, äärmiselt vaene välimiste sündmuste poolest – ainult paar korda lahkus Kant kodulinnast, iialgi ei lahkunud kodulinna kreisi piiridest, jäi terve oma eluaeg vallaliseks – on meile säravaks kõikumata tahtmuse ja sihikindla    edasipüüdmise   eeskujuks.

Juba 22-aastaselt kirjutas Kant: „Mina olen endale juba ära märkinud tee, mida mööda ma tahan käia; miski ei pea mind takistama minu edasijõud­mises.” Kehalt nõrk ja haiglane, pika rea aastaid suurte aineliste raskustega võideldes, suutis Kant siiski hiigla töö ära teha, mille sarnast meie nii kergesti ei leia. Võimatu on paari sõnaga ära tähendada kõiki seda jääda­vat, mis Kant meile on jätnud. Tema vaimsed huvid olid väga mitmekesised: puhtfilosoofiliste distipliinide kõrval matemaatika, füüsika, füüsiline geo­graafia, antropoloogia, usu- ja kunsti­filosoofia, poliitika jne.- ja igal alal leiame tema juures uusi tähtsaid, sage­dasti geniaalseid mõtteid, uusi viljakaid vaatekohti ja probleemi seadmisi. See aga, mis Kantile kõikideks aegadeks aukoha kindlustas kõige suuremate mõtlejate keskel – on tema reform nii­nimetatud teoreetilise filosoofia alal. Milles see reform seisab ja mis meie temas jäädava väärtusega leiame?

Kanti filosoofiline süsteem on si­sult äärmiselt mitmekesine ja mit­mekülgne, ja tema peateosed, kirju­tatud hilisemas elueas, oma uue ja keerulise terminoloogia, raskepärase lau­seehituse ja sagedasti üleliigse üksik­asjalikkusega pakuvad nende stuudiu­mile ja mõistmisele nii mõnegi raskuse ja ei ole sellepärast nii kerge ütelda, mida Kant õieti tahtis ja missugune koht on üksikuil tema õpetuse elementi­del kogu tema süsteemis. Ka praegu veel lähevad uurijate vaated selle kohta mitmeti lahku ja Kant’i sõna, et tema teoseid mõistetakse õieti ainult 100 aasta pärast, näib teatavas mõttes õigustatud olevat.

On arusaadav, et ühed elemendid astuvad Kanti süsteemis enam esile, kui teised, või võivad jälle meie praeguselt seisukohalt tähtsamad olla, kui teised, siiski oleks ekslik näha Kanti õpetuses kõige pealt ainult fenomenalismi, absoluutset idealismi, positivismi, või formaalset ratsionalismi j.n.e. Kanti mõtlemisele on nimelt iseloomustavaks omapärasuseks mitmekülgsus ja mitmesuguste vastukäivate elementide harmooniline süntees. Kant on oma mõtlemise põhitendentsi poolest – vahemees. Me näeme seda juba tema esimeses teaduslikus teoses, milles ta püüab kokkuleppe tee leida teineteisele vastu­käivate Descartes’i ja Leibnizi vaadetele, ja paljudes järgnevates, mitmesuguste üksi­kute probleemide harutamisel. Mitme­sugused mõtlemise tendentsid, mitme­sugused tähtsamad filosoofilised voolud ja vaated, mis valitsesid XVIII aastasajal Lääne-Euroopas ja milles Kant ise üles kasvas ja meheks sai – kõik nad jõuavad Kanti süsteemis enam või vähem oma õigusele. Sellejuures aga jääb Kant kogu oma mõtlemises kõik aeg äärmiselt originaalseks, originaalse­maks kui keegi teine tema suurtest eelkäijatest uuel ajal.

Aga küsime siiski, mis oli Kantil peasihiks terve süsteemi ülesehitamisel? Mõned „Puhta mõistuse kriitika” osad, nimelt ratsionaalse psüholoogia ja ratsionaalse teoloogia arvustus, avaldasid paljude Kanti kaasaegsete peale nii sügava mulje, et teda nimetati „der Allzermalmende.” Ja tõesti olid hoobid, mis Kant vanale ratsionaalsele metafüüsikale andis, nii rasked, et see kunagi enam ei saanud uuesti jalule. Siiski oleks täiesti ekslik arvata, et Kant kõige pealt tahtiski ainult näidata, et meta­füüsika kui teadus ei ole võimalik. Kanti peasiht oli – võiksime ütelda – mitte destruktiivne, vaid konstruktiivne, mitte lõhkumine, vaid – uue kindla ehituse rajamine, kuigi selleks tulid maani maha kiskuda mõned vanad ja kõlbmataks saanud hooned. See uus ehitus oli – uus teadmise – nii loodus­teaduse kui filosoofia põhjendamine ja kindlustamine. Mis filosoofiasse – eriti metafüüsikasse puutus, siis oli ka ilma Kanti kriitikatagi juba enam või vähem selge, et teaduste kuningannaga, vaata­mata sellele apodiktiliste deduktsioonide ehtele, millega ta kooli süsteemides veel sagedasti välja astus, kõik sugugi nii korras polnud, ja paljude juures oli ta juba täiesti oma krediidi kaotanud. Aga ka kõige kindlamad loodusteaduse seadused ja sellega terve loodusteaduse ähvardas skeptitsism, iseäranis David Hume’i isikus, muuta enam või vähem problemaatiliste arvamuste koguks, põhi­nedes ainult puhtsubjektiivsetel faktoritel, nagu harjumuspärane ideede assotsiat­sioon, ootamine jne.

Kant kasvas Leibniz-Volffi metafüüsika aateringis, ja hoidis kaua ise temast kinni; kuigi temale juba ammu silma paistsid selle mitme­sugused puudused, millest meile tun­nistuse annavad muuseas tema vaimu- ja huumoririkkad „ühe vaimudenägija unenäod, seletatud metafüüsika une­nägude läbi,” siiski jäid teatavad ideed, mis see metafüüsika  tõestada püüdis temale ikka kalliks ja ta ei loobunud neist kunagi. Teda ainult ei rahuldanud nende tõestamisviis. Niisama ei võinud tema, Nevtoni õpilane ja esimese Newtoni printsiipidel ülesehitatud geniaalse kos­mogoonilise teooria looja, kuidagi viisi leppida terve meie teadmise, ka kõige eksaktsema – nimelt matemaatilise loodusteaduse – problemaatlikkuse tun­nustamisega, mis oli järjekindla empi­rismi loomulikuks tagajärjeks.

Nii tuli siis uuesti põhjendada terve meie teadmine. Ja Kant asub sellele ülesandele enneolemata põjalikkusega. Ka enne olid paljud kirjutanud inimese mõistusest, inimese teadmise printsiipi­dest jne. – Locke, Leibniz, Berkley, Hume – et nimetada ainult mõned tähtsamatest, aga keegi ei läinud oma analüüsides nii kaugele, kui Kant, keegi ei katsunud alused nii sügavalt rajada, kui tema seda tegi.

Kui meie nüüd natukene lähemalt vaatame, kuidas Kant oma ülesandega valmis sai, siis paistab meile kõige pealt silma, et selle teadmise uuesti põhjendamise juures, mis ta ette võttis, meta­füüsika võrreldes matemaatika ja loodus­teadusega on natukene kahjusse jäänud. Tõesti, kuna esimeste kohta Kant’i lõplik otsus on: matemaatika ja loodusteadus on kui teadused võimalikud, see tähen­dab – nad võivad jõuda resultaatidele, mis on absoluutselt üldised ja parata­matud, kõlab otsus metafüüsika kohta: metafüüsika kui teadus ei ole võimalik. Me peame tunnistama jumala olemasolemist, hinge surematust ja tahtevaba­dust-metafüüsika kolme peaobjekti – mitte sellepärast, et võiksime seda kuidagi viisi teaduslikult tõestada, aga selle­pärast, et seda nõuab paratamatult meie kõlbline teadus. Teaduses, üksikute näh­tuste seletamise juures, ei tohi meie neid tarvitada.

Aga Kantilt antud matemaatika ja loodusteaduse põhjendamine oli temale võimalik ainult väga suure ohvri tõttu, mis ta seejuures pidi tooma. Tõepoolest, Kanti ees seisis siin dilemma: kas ainult problemaatiline teadmine, aga seejuures võib-olla enam või vähem adekvaatne, mis peegeldab asju nii, nagu nad on iseeneses, või – apodiktiline, aga seal­juures  mitte  adekvaatne,  mis ei   käi asjade eneste, vaid ainult ilmutuste, fenomenide kohta, mis ei sisalda midagi asjade eneste omadustest. Kolmas kombi­natsioon – adekvaatne ja apodiktiline – paistab Kantile algusest peale täitsa võimatu olevat. Matemaatik ja endine ratsionalistide õpilane Kant valib teise võimaluse: teadmine apodiktiline, aga mitte adekvaatne. Meil on olemas absoluut üldine ja absoluut kindel tead­mine, absoluut kindlad teaduslikud sea­dused, aga mitte sellepärast, et meie mõistus oleks neid loodusest, nõnda ütelda, ära lugenud – niiviisi meie kunagi ei jõuaks absoluut üldisele ja absoluut kindlale – vaid sellepärast, et meie mõistus ise on neid loodusele ette kirjutanud, ja see on võimalik põhjusel, et „loodus” ei ole midagi väljaspool meid, meist ärarippumatut, vaid ilmutus, see tähendab – meie oma tunnetus­võime produkt. Meie mõistus talitab täiesti suveräänselt, aga ainult sellepärast, et temal on tegemist ikka ainult oma enese produktidega, asjad iseeneses jäävad meie silmale igaveseks ajaks seitsme pitseri alla. See loobumine asjade eneste tunnetusest oligi ohver, mis Kant pidi tooma, et päästa teadmise apodiktilisust. On väga küsitav, kas meie seejuures ei ole enam kaotanud, kui võitnud. Kas meie ei tohiks, võttes ühe pildi meie aja oludest, ütelda: Kant talitas kui keegi, kes oleks võtnud meilt natuke kuld- ja hõberaha, mis meil oli, ja selle asemele annud meile väga palju – aga peaaegu väärtuseta – paberraha. Meie oleme kõik küll saanud miljonärideks, aga väga vaeseteks miljonärideks, palju vaesemaks, kui meie enne olime?

Siiski oli Kant ise väga uhke selle subjektiivse pöörde peale, mille ta andis tunnetusprobleemile, ja ta võrdleb oma reformi Kopernikuse reformiga astronoomias: nagu Kopernikuse juures senise seisukoha ümberpööramine: mitte tähed ei liigu maakera ümber ja maakera seisab paigal, vaid tähed seisa­vad paigal ja maakera liigub, nii ka nüüd tema juures: mitte meie tunnetus ei käi asjade järele, aga asjad – meie tunnetusvõime järele. Ja peab tunnis­tama, et see meie mõistuse suveräniteedi ülesseadmine imponeeris paljudele Kanti kaasaegsetele ja tegi tema süsteemi neile sellest küljest eriti sümpaatseks.

Me näeme, et kuigi see peasiht, mille Kant endale seadis, peajoontes positiivne oli, sisaldavad resultaadid, millele ta lõppude lõpuks jõudis, palju enam negatiivset, kui ta ise ehk oleks soovinud, ja see skeptitsism, ehk ütleme – resignatsioon meie tunnetuspüüetes, mis ta meile ette kirjutab, on kõige pealt see element terves tema süsteemis, mis ei luba paljuid lõpulikult tema õpetuse juure jääda, vaatamata neile suurtele paremustele, mis see õpetus sisaldab võrreldes paljude teiste filosoofiliste süsteemidega.

Muidugi, 143 aastat, mis sellest möödunud, mil Kant’i peateos „Puhta mõistuse kriitika” ilmus, on küllalt pikk aeg selleks, et selgusele jõuda ka paljude teiste raskuste ja puuduste kohta, mis peituvad tema süsteemis, iseäranis selle täiesti erandilise tähelepanu juures, mille osaliseks tema õpetus uurijate poolt sai. Aga ma ei taha siin nende puu­duste ja raskuste juures peatada. On iseenesest arusaadav, et palju Kanti õpetuses on tingitud sellest ideelisest õhkkonnast, neist huvidest, vaadetest ja tendentsidest, mis üldiselt valitsesid tema ajal, palju – tema isiklikest kaldu­vustest ja mõtlemisharjumustest, ja oleks otsekohe ime, kui tema õpetus oleks meile praegu veel tervelt, kõigis omas üksikasjus, vastuvõetav. Meie ei pea hindama suuri inimesi mitte selle järele, kui suured või kui väikesed on vead, mis meie nende juures leiame, vaid selle järele, mis nad positiivselt on teinud. Ja positiivne, mis Kant meile annud, on väga suur.

Muidugi, kui tahame hinnata fi­losoofi elutööd, ei saa meie lihtsalt ütelda: tema on seda ja seda näidanud, need ja need ülesleidused teinud jne.- nagu seda mõne üksikteadusliku uurija kohta  võime teha.

Kuna üksikteaduse arenemine seisab peaasjalikult selles, et ikka suuremaks muutub teatavate kindlate faktide, sea­duste ja teooriate summa, mille kohta juba keegi ei kahtle – teaduse „raud­vara,” võib filosoofias, vaatamata tema kõrge vanaduse peale, üldist seisukorda väga hästi iseloomustada sõnadega:„bellum omnium contra omnes;” ikkagi veel, Baconi sõnadega, talitab iga filosoof kui mõni hommikumaa despoot, kelle esime­seks mureks pedle troonile astumist oli – maha tappa kõik oma sugulased – pretendendid sama trooni peale. Pro­gress filosoofias ei seisa mitte üldtunnus­tatud tõdede arvu suurendamises – mida siin ikkagi veel ei ole, vaid kõige pealt uute originaalsete ilmavaate tüüpi­de loomises ja filosoofilises meetodis. Iga tõesti geniaalne filosoofiline süsteem, välja kasvades kogu omaaja kultuur­konnast, ilmudes selle aja püüete ja saavutuste klassikalise väljendusena, sisaldab nende mööduva väärtusega elemen­tide kõrval midagi jäädavat, mille väär­tus ei ole tingitud ainult muutuvatest filosoofilistest päevaküsimustest ja filosoofilisest moodsusest. See jäädav on- uus, originaalne vastus selle ehk teise ilmavaate küsimusele, uus võimalus selle ehk teise põhiprobleemi lahenda­miseks. Muidugi, on võimalik, et üks­kord kauges tulevikus inimkond jõuab nii kaugele, et lõplikult lahendatakse see ehk teine probleem, mille kallal seniajani tuhanded aastad on asjata pead murtud, ehk ümberpöördult – lõplikult tehakse kindlaks, et teatavat probleemi üldse ei ole võimalik lahen­dada – olgu lugu nii või teisiti – igatahes on see võimalik ainult siis, kui enne tõesti kõik võimalused läbi katsutakse.

Ka Kanti süsteemis on meie ees uus ja mitmeti täiesti originaalne ilmavaate tüüp, uued ja täiesti originaalsed võima­lused filosoofia põhiprobleemide lahen­damiseks, ja nagu ma juba alguses tähendasin, on terve süsteem sisuliselt nii rikas, nii mitmekülgne, et ei ole mingisugust võimalust ka kõige olulise­mat temas lühidate sõnadega ära tähen­dada.

Kant nimetab neid metafüüsilisi süsteeme, mis enne teda olid – dogmatismiks. Tema enese õpetus on – krititsism. Siin on kahe lööksõnaga ära tähendatud äärmiselt tähtis samm edasi filosoofilise mõtlemisviisi, filosoofilise meetodi are­nemises, mis on kõige pealt seotud Kant’i   nimega. Enne kui astume olemasolemise probleemide lahenda­misele, peame küsima, kas meie jõud on selleks ka küllaldased. Esimeseks küsimuseks terves filosoofias peab ole­ma – meie eneste tunnetusvõime. Filosoofia peab algama tunnetuse kriiti­kaga. Ja Kant on ise jätnud meile klassikalise näite selle kohta, missuguse üksikasjalikkuse ja missuguse põhja­likkusega see kriitika peab sündima.

Üksiku isiku vaimne küpsus aval­dub kõige pealt tema eneseteadvuse arenemises. Me võiksime ütelda, et ainult Kanti isikus filosoofiline mõtlemine on viimase naiviteedi ülejäägi maha jätnud ja lõplikult meheikka astunud. Ka praegu on filosoofias võimalikud sei­sukohad, mis sisuliselt seisavad enam või vähem lähedal neile, mille vastu Kant võitles – siin võiks näiteks nime­tada realismi uuestisündimist meie ajal – aga iga õpetus, enne kui välja astuda, peab nüüd kriitika tuleproovi läbi tege­ma. Teaduslik filosoofia tähendab meie ajal – kriitiline filosoofia . . . Siinkohal tuleb meile tahtmata meelde üks teine suur filosoof – antiikajast – Sokrates. Ka Sokratese isikus jõudis antiikmõtle­mine oma eneseteadvusele, ja nagu Sokratese nimi tähendab pöördepunkti antiikfilosoofia ajaloos, nii Kanti nimi – pöördepunkti uues filosoofias. Nagu vana filosoofia ajalugu meie jaotame: enne Sokratest, pärast Sokratest, nii uue filosoofia ajalugu: enne Kant’i, pärast Kanti.

Meie oleme sellega juba puudutanud küsimust: Kanti ajalooline tähtsus. Ja siin peame tähendama, et on väga vähe, keda meie selles suhtes võime Kanti kõrvale seada: vanast ajast võib olla  Plato ja Aristotelese, uuest – Descartes’i. On iseenesest mõis­tetav, et meie ei saa Kanti või mõnda teist filosoofi hinnata ainult selle mõju poolest, mis ta avaldas, ehk selle poole­hoiu järele, mis ta leidis – see tähen­daks asuda suure massi seisukohale, kes hindab teatud tegelast kõige pealt ikka valimiste tagajärgede järele – aga siiski on selge, et pikapeale võib üldise tähelepanu osaliseks jääda ainult see, kelle juures tõesti leidub nii suur uute ideede,  probleemide ja vaatepunktide küllus, et ikka uued ja uued põlved leiavad omale neist rikkalikku vaim­set toitu ja vaimustavat äratust. Ja meie võime ütelda, et ei ole üh­tegi teist filosoofi, kelle töid praegu nii suure hoolega studeeritakse ja uuri­takse ja kellest oleks nii suur litera­tuur olemas, kui Kant.

Selle juures on väga tähendusrikas fakt, nagu peaks pärast esimest suurt entusiasmi ja filosoofilise mõtlemise elus­tamist, mis esile kutsuti tema peateoste ilmumise läbi, tema filosoofia jälle unu­nemisele määratud olema ja üldse oli seisukord niisuguseks muutunud, et väga paljudele näis, nagu oleks filosoofia oma ea juba täiesti ära elanud, kui korraga mineva aastasaja keskel kostis hüüd: „Tagasi Kanti juurde!” Ja Kant oli nüüd jälle see, kes filosoofiale uuesti elu sisse puhus, kelle mõju all algas uus tõus filosoofilises uurimises, mis kestab meie ajani. Selle juures ei olnud Kanti ideeilm ainult välimiseks tõukeks ehk ära­tuseks, uueks rahuldavama ilmavaate otsimiseks, paljud leidsid ka tema süs­teemi põhiideed endile täiesti vastu­võetavad olevat, ja krititsism on praegugi veel üks arvuliselt kõige tugevamatest vooludest teaduslikus filosoofias. Võib olla aga veel enam tähelpanemisväärt on see, et ka paljud loodusteadlased, tundes oma üksikteadusliku töö juures tarvidust üldistes juhtivates printsiipides, leidsid endile need printsiibid Kanti õpetuse põhimõtetes. Filosoofia ja loodusteadus, olles XIX aastasaja esimesel poolel teineteisele täiesti võõraks jäänud – süüdi oli võib olla enam filosoofia – sirutasid nüüd jälle teineteisele leplikult käe ühiseks koostöötamiseks – kõigepealt filosoofia enese kasuks. Ja vahe­meheks oli siin jälle Kant-geniaalne loodusuurija ja geniaalne filosoof, kes oma töödes ei väsinud kogemuse täht­sust meie tunnetusele ikka uuesti ja uuesti alla kriipsutamast ja kellele enam kui paljudele teistele oli ikka selge, et filosoofia, kui ta ei taha Antaeus’e saatuse osaliseks saada, peab ikka jääma lähedasse kokkupuutumisse emamaa kogemusega.

Kanti sündimisest on mööda 200 aas­tat – aga ta elab ikka veel meie kes­kel, elab oma vaimu ja oma ideedega. Lõpetame lühikese ülevaate tema elutööst ja selle tagajärgedest sooviga, et see vaim elaks ikka edasi meie kes­kel ja Kanti – inimese ja mõtleja – hele kuju oleks meile alaliseks ja ela­vaks meeletuletuseks sellest, mis igaüks meist peab ja mis ta võib.

Prof. Konstantin Ramul

Kasvatusest nr. 7/1924