Sihiasetusest ühiskonna tervendamisel
A. Annist (Lähtekohti meie kultuuriideoloogiale, „Akadeemia” 1939, nr. 2) on andnud elulise ja huvitava diskussiooniaine aktuaalseist ühiskondlikest ülesandeist. Kuid algusest peale, enne sisulist diskussiooni, tuleb peatuda A. Annisti süstematiseerivail lähtekohtadel. Segadus lähtemõisteis tähendaks ka sisulise diskussiooni rappasattumist, ja A. Annisti meelevaldne „kultuurisüsteemide”, „uskude” rühmitamine ja ainult nende „uskude” vahelise võitluse nägemine uusaegses ühiskondlikus võitluses tooks paratamatu segaduse kogu probleemistikku. Juba alguses allakirjutanu ei taha eitada A. Annisti head tahet ühiskonna tervendamises, mille tõestuseks veel enam kui kõnesolev artikkel on sama autori endised kirjutised samas ajakirjas.
„Praegu valitsevad ja võistlevad maailmas peamiselt neli tähtsaimat kultuurisüsteemi, neli „teed”, neli „usku”: kristlus, liberalism, marksism ja fašism.”
Moodustavad need kultuuri ja kultuurisüsteemid osa kogu ühiskondlikust protsessist, on kord võimatu vaadelda kultuurisuundi lahus kogu ühiskondlikust protsessist ja teadlikest ühiskondlikest suundadest, siis on paratamatus selle lähteteesi vaatlus. Tekib kõigepealt küsimus:
Kas kristlus kuulub võistlevate ühiskonnasüsteemide hulka?
Õigusega peab A. Annist kristluse konfessioonidest sõltumatuks vormiks algkristlust, apostliteaja ristiusku, kuivõrra tunneme seda otseallikate järgi.
„Oodates peatset maailmaotsa ja halvustades… riiki kui „maailmavürsti” ala, jättis esialgne kristlus oma süsteemist välja ka „keisri päralt” oleva kogu ühiskondliku ja poliitilise elu organiseerimise.” Teiste sõnadega: kristluse „riik ei olnud sellest maailmast”, ta ülesandeks oli inimeste juhtimine teispoolsesse õndsusse. Maine elu oli subordineeritud õndsakssaamisele, ja sellest lähtekohast – arvestades pealegi taevariigi peatset saabumist – tekkis „tarbimiskommunism” koguduste ühiskondliku vormina.
Tarbimiskommunism oli algkristluse paratamatu maapealne täiend, meid ei tarvitse siinkohal huvitada selle enese algupära. Mis puutub aga inimeste omavahelistesse suhetesse, siis ei puudu ka algkristlusel mittekristlikke vasteid.
Keskaegsed ketserlikud liikumised haarasid korduvalt algkristliku tarbimiskommunismi ja varadeühtsuse järgi. Mitte asjatult ei alga sotsialistlike ideede ajaloo kursus tavaliselt algkristlastega või neile eelnenud essealaste sektiga.
Endastmõistetavalt on hiljem kristlust „võltsitud” halvas, kuid ka heas mõttes. Nagu algkristlus leidis tarbimiskommunismis enesele adekvaatse ühiskondliku ideaali, nii on püüdnud kohalduda uuele reaalsusele ka uus kristlus. Hoolimata näit. paavstide viimasaja entsüklikaist ei või väita, nagu kristlusel või isegi üksikuil konfessioonidel oleks ühtlasi ühiskonnaideaale. Kui juba neli „usku” on kõrvutatud, siis on hästi teada, et igaühel järgnevast kolmest „usust” on oma toetuspunkte ka kristlaste seas. Küll on liberaalseid, küll fašistlikke vaimulikke, kõnelemata sellest, et nii küllalt liberaale ja fašiste peab ennast kristlasteks; eriti Rootsi ja Inglismaa praktika näitab üllatavalt, kuidas „marksism” (tarvitades sõna väga laias mõttes) on leidnud endale häid võitlejaid just vaimulikes. (Näiteks on Rootsi parlamendi teise koja sotsiaaldemokraatlikus rühmas rida pastoreid.)
Kristlust ei saa eeldada ühe „valitseva ja võistleva kultuurisüsteemina”. Meile näib, et praegusel hetkel ühiskondlikus kultuuris peagu puudub vastuolu kristluse ja mittekristluse vahel, ka sel juhul, kui kristlusena mõistaksime algkristlust.
Igal juhul: kristlus kui eeskätt inimese vahekorra määraja teispoolsusega, transtsendentse maailmaga, millel ei ole kuidagi kõikumatuid ühiskondlikke ideaale ja mille liikmete ühiskondlikud ideaalid, kultuuriideaalid kaasa arvatud, satuvad kokku spetsiifiliste ühiskondlike suundadega, kristlus ei kuulu „valitsevate ja võistlevate kultuurisüsteemide” hulka.
Kas liberalism on „värdjasvorm”?
On teatud mõistesegamine, kui A. Annist tarvitab liberalismi nii avaras mõttes, et see sulgeb täiesti välja liberalismi tavalise vastuoksuse, ühiskondliku konservatismi, kuivõrra liberalismiks jääb kogu kodanline kultuur ja see muutub isegi identseks humanismiga. On täiesti asjatu põlata „liberalismi kapitalistlik-materialistlikuks värdjasvormiks” tõelise liberalismi käsitlust, et „just ainelised hüved on iga vaba isiku püüdesihid”. Liberalism οn kapitalistliku ajastu produkt ja võimatu väljaspool kapitalismi, see on, kui soovitakse, kapitalistlik humanism, olgugi mitte ainuvõimalik humanism. „Vaba isiku” materiaalsed sihid on liberalismile adekvaatsed. Liberalismi vabale majandusele rauad suhu panna ja nõuda siis liberalismilt piirdumist vaimsete vabadustega oleks absurdne; allakirjutanule näib, et ka Eesti liberalism on andnud selgeimad suunadeklaratsioonid majanduslikul alal. Kõigest hoolimata on liberalism – nagu kogu kapitalism – keskajaga võrreldes progressiivne; kõigest hoolimata liberalism moodustab uusaegses arengus konsekventse suuna, mis võitleb tagasilanguse vastu fašistlikku barbaarsusse. Paratamatu on liberalismi kui vabadustesuuna mõistmine; ja sõjajärgne liberalism on paratamatult hoopis erinev 19. sajandi alguse liberalismist. See ei tarvitse nähtuda ainult liberaalseis spekulatsioonides vabadustest ja inimväärtusest. Võtkem uusaegse liberalismi esindajad majandusteaduses kui kodanlise klassi praktilises teaduses: John Maynard Keynes (The General Theory of Employment Inferest and Money, 1936) jõuab kapitalismi struktuuriliste vastuoksusteni ja paneb ette – küll veel pisut uduselt – hakata kordkorralt kapitalismi halbu külgi kõrvaldama; John Maurice Clark (Strategic Factors in business Cycles, 1934) otsib majanduslikku „tasakaalu”, kuid ütleb kohe: „Tõenäoselt meie ei suuda seda dilemmat lahendada enne kui oleme jõudnud olukorrani, kus palgatöölised saavad suuremat osa rahvuslikust tulust neis vormides, mis ei osutu nende teotsemisele takistuseks: teiste sõnadega, kuni oleme jõudnud sihini, kus kõik on kapitalistid või teise süsteemini, mis viib samale tulemusele.”
Tahtsime ainult väita, et aliberalism on liikuv ja muutuv, et liberalismi aga tuleb vaadelda ühenduses kapitalismi kui ta aluspinna kriiside ja kõikumisega; ei tule eitada, et kui kapitalism on sünnitanud ühelt poolt fašismi, siis teiselt poolt ta pinnalt on lähtunud liberalismi uusi otsinguid – millest annab tõestuse ka A. Annisti enese otsiv artikkel.
Kuidas on lood sotsialismiga?
Ka sotsialism uusaegses mõttes – olgu marksistlik või mõni uus utopismi vorm – võis tekkida alles kapitalismi ajastul.
Võime rahulikult kõrvale jätta A. Annisti leheküljepikkuse sotsialismi väärmõistmise. Üsna mööda minnes lubame enesele esitada paar väiksemat tõestust marksistliku sotsialismi põhiseadusepärase võitluse tunnustamisest: eessõnas „Kapitali” inglise tõlkele (1886) esitab Fr. Engels Marx’i enese käsitluse, et Inglismaal „paratamatu sotsiaalne revolutsioon on võimalik teostada täiesti rahulike ja seaduslike vahenditega”. Saksamaa suhtes esitab Engels omalt poolt pika analüüsi (1895) eessõnas Marx’i teosele „Klassivõitlused Prantsusmaal”, kus näidatakse, kes vajab seaduste rikkumist. „Kommunistliku Manifesti” sissejuhatuses (1900) väidab G. Plehhanov, et iga linna vallutajal, ka revolutsionääridel, on ideaaliks vallutada linn purustamiseta. Jne. jne. Veel vähem on kuulda olnud, nagu sotsialismi ühiskondlike ideaalide sekka kuuluks „mõtte-, sõna- ja muude vabaduste” või „seniste kultuurivarade” hävitamine – siiamaani oleme kuulnud vastupidist.
Nagu liberalism ei ole vabaduse järgi ohkav, vaid väga tegev suund, nii ei ole sotsialism kaugeltki ainult maapealse taevariigi passiivne ootamine, vaid – Bebel’i klassikalise väljenduse järgi – sisaldab eeskätt hoolitsuse sellest, et inimene teel sotsialismi poole ei sureks nälga (füüsiliselt, vaimselt, moraalselt). „Mida halvem, seda parem filosoofiat sotsialismist otsida on asjatu; küll on marksistlikud uurijad konstateerinud näiteks kriiside süvenevat iseloomu ja majandussüsteemi paratamatut muutumist – mis vormi see „sotsiaalne revolutsioon” igal maal omandakski ja millal just murrang saabub. Nagu A. Annist ristiusku ei iseloomusta selle eriarengu põhjal Ameerika ühendriikides või Hispaanias, nii ei iseloomusta ta loomulikult marksistliku praktika paratamatusi, mis on tingitud Venemaa eriolukordadest.
Et A. Annist – nagu allakirjutanu, nagu kahtlemata eesti rahva kaugelt suurem osa – ei taha rajada oma kultuuriideoloogiat fašismile, siis järgneb endastmõistetav tee: leida suuri hulki ühendavad sihtjooned, mis oleksid suunatud fašismi vastu ja hoiaksid seda maad sattumast fašistlikku barbaarsusse. Kapitalistlik majandussüsteem faktina eeldatud, võiks järgneda siit nii kultuuri kui kogu ühiskondliku arengu alusena demokraatia, olgu see kodanlise liberalismi või proletaarse marksismi kantud ja tõlgendatud. Meil ei tarvitse otsida seekord paralleeljooni teistelt maadelt; puhtpõhimõttelikult need kaks suunda ei ole teineteisega praktilises vastuolus fašismivastases defensiivpositsioonis asetsedes. Selles olundis ei osutu ka „vahelesegamine majandusellu” vägivaldseks, samuti kui vahelesegamine sotsiaalellu on paratamatu humanismi rakendus. Et kristlus siin ei moodusta erileeri, vaid ühineb ühe või teise suunaga, peaks järgnema juba sellest, et ka kristlus vajab vaimuvabadust, ja selline positsioon tohiks olla kristluse maapealseile ideaalidele üsna vastav. Meile näib koguni, et kodanlise liberalismi ja proletaarse marksismi tõhusa koostöö eeldused on olemas, ja et tõeliselt väärtusliku koostöö huvides oleks vaja arusaamisega suhtuda nende kummagi suuna väärtustesse. Et A. Annist esitab positiivsena Skandinaavia eeskuju, on allakirjutanulegi sümpaatne; teeside esitamisel peetagu siis silmas, et neil eeskujumaadel ideoloogia ei teki keskkohast, vaid rahva ideoloogiline areng ja erinevate ideoloogiliste suundade koostöö rakendamine lähtuvad demokraatlike vabadustega varustatud kultuurilistest rahvahulkadest enestest.
Nigol Andresen
Akadeemiast nr. 4/1939