Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Jun

Balti kirjandusajaloo katse.

 

     

A. Behrsing, Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung, Leipzig, 1928.

  

Uskumatu, aga tõsi: „Balti (s. o. balti sakslaste) kirjandusajalugu ei olnud tänini olemas.” Selle enesetunnistusega algab hiljuti ilmunud „Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung”. Teretulnud kõigile huviosalistele.

Vähe enam kui sada aastat tagasi heitis valgustatud K. G. Sonntag Riias paberile lühikese kirjandusajaloolise visandi: „Von der Literatur in Livland” (leidub käsikirjas). See algas küsimusega: „Ons sellist kirjandust olemas? Nii võib küsida, ja vastusega peab igatahes olema pisut häbelik.” Sest saadik on Vana-Liivimaa üldistav nimetus Läänemere ja Soome lahe vaheliste maailmanurkade kohta asendatud Baltikumiga, Baltikum viimases otsustavas pöördes omakorda vaheldunud Eesti ja Lätiga. 18. ja 19. sajandi pööripäevist saadik on Läänemeremaade kirjanduslik sigivus teadagi märksa rohkenenud, eristunud ja oma ilmet muutnud.

Balti sakslaste luulekirjanduse olemasolust ja arengust tahavad nüüd aru anda need Behrsing’i toimetatud leheküljed. Parem hilja kui mitte kunagi.

„Saksa idakultuuri kokkuvarisemise uurimisele” hüüab juba üks tuttav Königsbergi kirjandusajaloolane (Jos. Nadler, „Forschungsprobleme der Literatur des 19. Jahrhunderts”, „Euphorion” nr. 1, 1926).

*

On võimalik mitut moodi aru saada kirjandusajaloo mõistest. Aga on selge, et laialipillatud üksikasjad ja üksikuurimused ei moodusta veel ajalises, ruumilises ja põhjuslikus ühtekuuluvuses näidatavat kogukujutlust.

Kui keegi otsis vanemast uuemani teadustavat ja nüüdisnõuetele vastavat teejuhti üla-idasakslaste põlise asunduskonna kirjanduslikus elus orienteerumiseks, siis leidis ta enese kahjuks küll olevat Läänemere tagamail. Kui keegi vajas balti sakslaste kirjanduslike mälestusmärkide, luulekunsti asjaarmastuse ja loomisvõimeliste autorite ümberhaaravat esitist nähtuste täpse kirjelduse ja seletuse korras, siis sai ta selle asemel kätte ainult lühikatkelisi ja poolikuid informatsioonivahendeid. Täielikumad neistki juba iganud. Mitte bibliograafilistki ülevaadet minevikku ja olevikku ulatuslikumat kui krahv N. Rehbinder’i koostatud „Die belletristische Literatur der Ostseeprovinzen Russlands von 1800-1852″ (1853). Tõsi küll, nüüd ilmunud kirjandusajaloolise ürituse kaastoimetaja A. Favre väidab ühes oma hiljutises artiklis, et ta aastase töö kestes on registreerinud 588 luulekirjanikku, kes Baltikumis (siin kodunenud või sündinud) vähemalt ühe eriraamatuna väljaantud saksakeelse teosega on esinenud. Aga sellegi registratuuri otsesed andmed on veel trükist avaldamata.

Mis puutub eestlaste-lätlaste maal toiminud saksakeelsete suleliigutajate ja kirjatarkade biograafiasse, siis pooldab veel tänapäev oma paika vana Reeke-Napiersky tüse „Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Eslhland und Kurland” (1827 – 1861). Aga ühes Beise’ toimetatud täiendusvihkudega on see Baltikumi biograafiline leksikon juba paratumatult maha jäänud uuemast arengust. Üksikuid sisevaateid sakslastest kirjanike elukäiku endise Venemaa Läänemereprovintsides, jaolisi juhatusi nende kirjandusliku tegevuse kultuurilooliste eelduste ja järelduste mõistmiseks võimaldavad niisugused raamatud nagu J. v. Siversi „Deutsche Dichter in Russiana” (1855), J. Echardt’i „Baltische und russische Kulturstudien aus zwei Jahrhunderten” (1869). Balti saksluse õitseajast põlvnevad needki teenelisemad tutvustusteosed. Muud on piiratuma kirjandusajaloolise mahuga (nagu A. v. Keusslerl „Baltische Belletristik in der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts”, „Baltische Monatsschrift”, LV). Balti luulekirjanduse näitlikke valikuid on toonud küll mitmesugused antoloogiad nii baltlaste varasemailt õdumisaastailt kui pärastistest murrangujärkudest. Kirjandusajaloolise ehituse jaoks ettetöötamist sisaldavad neist vähesed – J, v. Grotthuss’i „Baltisches Dichterbuch” oma ülevaatliku sissejuhatuse ja eluloolis-hinnanguliste kommentaaridega (2. tr. 1895).

Venestuse ohtudest ja 1905. aasta kurjakuulutavast kumast tõstetud balti saksluse häältele järgneb siis viimati sõja- ja okupatsiooniaegne propaganda. Vanamoelise P. Rohrbachl „Das Baltenbuchl” taolised suursaksluse tuhinad vahelduvad provintsiaalsest kunstidiletantismist kasvanud poegade õhinaga. Kirjandusliku noorbaltluse Saksamaa tuultesse tõmbumist ja koduprovintside kolkunud pärimustest lahtiheitlemist ilmestavad O. Grautoffi toimetatud reas „Die baltischen Provinzen” niisugused näitetekstid nagu „Die jungen Balten” B. Götz’i värsi valikus ning „Novellen und Dramen” H. Krügeri valikus (1916). Seda visandlike seletustega saadetud moodsate antoloogiate liiki lisandab pärast sõda H. Bergengruen’i „Das baltische Dichterbrevier” (1924). Balti kirjandusajaloo harude kokkuvõtet edendavaid kaalukamaid uurimusi harva mõni uuem (nagu E. v. Rosen’i „Rückblicke aut die Pflege der Schauspielkunst in Reval”, 1910, G. Westberg’i genealoogiline katse „Deutschland und Baltikum” I, 1921).

Saksamaa omapõhjalise loomingu ja juhtivate loominguliste isikute ümber tsentraliseeritud suurtes kirjandusajalugudes ei ole tavaliselt kombeks olnud lähemalt arvesse võtta kirdepoolsete välissakslaste kõrvalist asunduskirjandust. Königsbergi prof. Josef Nadler’i „Literaturgeschichte der deutschen Stämme und Landschaften” laiendas pärast sõda ilmudes ometi oma ümberhaaret. See tõuliste eritunnuste ja ruumiliste levimisalade järele detsentraliseeritud saksa kirjandusajalugu tõmbas oma viimase köite vaatlustesse ka balti sakslaste kirjandusliku arengu, olgugi emamaaga ühendatud ja vastavalt lühendatud perspektiivis. Asjaomane köide tuli trükist läinud aastal hoolsa informatsioonivahendite loendiga lõpus.

Alles nüüd, kus Ida-Euroopa asundussakslaste ajalooline valitsejaosa näikse otsas olevat iseseisvaks saanud pärisrahvaste keskel, on ka siitpoolt viimati käsile võetud balti saksluse kirjandusajaloo katse. On ilmunud väheldase raamatu mahuga ülevaade sellest Läänemeremaade härraskirjanduse astmevaheldusest, mis on aset leidnud eestlaste ja lätlaste pindalalistes piirides, harukordadel kaugemalegi läigatanud mõne erandi kuulsust. On püütud aru anda seda inertset kirjanduslikku arengut tingivast kultuuriloolisest olustikust, mineviku pärandustest, praegustest väljavaadetest.

Kõik see on omane puudutama ka eestlasest lugeja huvi, peatama lähedast vahekaugusest vaatleja tähelepanu.

*

„Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung” on Arthur Behrsing’i korraldatud ja koostatud ühes kolme meie maa sakslastest kaastoimetajaa (üks neist õieti küll šveitslane). Teos ise ilmus läinud aasta lõpul Leipzigis „Institut für Auslandkunde” väljaannete reas („Quellen und  Studien zur Kunde des Grenz- und Auslanddeutschtums”). Tunnismärk siinse diaspora tuginemisest ja kohalikust kirjastusahtrusest. Seegi „Balti ajaloo luulekunsti põhikavand” ei käsitle rohkem kui 132 lehekülge. Siiski on koostamine nõudnud kollektiivse asjatundmise ühendamist. Tagasivaade vanema ajajärgu hämaraile ja hõredaile kirjandusriismetele on Tallinna linnaarhivaar Otto Greiffenhagen’i sulest Veneaegse baltluse viljakamat kirjandusarengut on jälginud ja tõlgitsenud ülemkooliõpetaja André Favre, kuna noorema kirjandusliku põlve ja olevikumurrangu esitamise eest on hoolitsenud teose peatoimetaja Behrsing koos ajakirjanik Arthur Knüpffer’iga.

Hoolimata nimetatud nelja asjatundja koostegevusest on nende kirjandusajaloo katse märgitud ainult „põhikavandiks”, ainult „tooresehitiseks”. Nii vähe etterajatud tingimustes on nad siis pidanud töötama. See vabandab vahest mõndagi nende töötulemustes. Kas kõike?

Olgu mitme asjatundmise kokkuheitmisest oma tõsiasjalikud paremused, käesoleval juhul paistavad silma enne kõike ebaühtlase ainekorralduse vahed. Kirjandusajalugu võib käsitella lähtudes kas teostest või teoste autoritest või kultuuriloolistest eeldustest: võib kirjutada teoste ajalugu eri kirjandusliikide ja stiilisuundade järele; võib esile tõsta kirjanduslike isikute ajalugu eriti sugupõlvede vaheldumise ja maitsemuutuste voolus; võib rõhutada kirjanduse ühtekuuluvust eri ühiskondlikule kihistumisele vastava meelsuse ja eri politiliste valitsusjärkude psüühikaga toodangujõudude igakordset sotsiaaltulundusiikku alust unustamata. Neid vaatekohti saab kokku rakendada metoodiliseks sünteesiks. Aga süsteemituks on kahjuks jäänud küll niisugune kollektiivne tööühendus, kus üks osaline eelistab oma ainet kirjandusliigiti arutada („15. sajandi lüürika”), teine harrastab kirjanduse ajajaotust riigivalitsejate kronoloogiat mööda („Aleksander I aeg”), kolmas ja neljas lükkavad oma periodiseerimise pealkirjaks erivanuste kirjanike mõiste („Kõige noorem sugupõlv”). Ühtlustamatu ainekorralduse põhjuseks on väliselt kokkusobitatud osade metoodiline järjekindlusetus. See segab ja takistab kogu teose ülevaatlikku selgust. Seda tunduvamalt pääsevad tervikulise ehituskava puudumisest esile ka mitme töökaaslase stiilierinevused: eriti järsult mõjub üleminek Greiffenhagen’i asjalik-kuivast kirjamälestiste märkimisest Favre’i kultuurilooliste nägemuste ja hoogsate sõnaleidude sõiduvette.

„Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” on populaarteadusliku ilmega. Aga ka populaarteaduslikus esitises võiks lugeja allikaile juhatamist teenida tsiteeritud andmestiku leiukohtade osutamine. Seda ei ole. Ühine kõigile teoste osadele on abivahendite ligendamise ja kokkuvõtte tardetukspidamine. Ometi tervitaks kasutatud ja kasutatava erikirjanduse loendit vist keskpäranegi teose lugeja. Vähemalt nimeregister, ei oleks kellegi orienteerimise hõlbustamiseks olnud üleliigne.

Need on nõuded ja puudused, mida arvustav mõte vaeb vastamisi juba selle raamatu esimesel lehitsemisel.

*

Kõnealuse ainestiku järjekindlat valikut ja käsitlust Taskendab isesugune keerdküsimusi mida baltisakslaste kirjanduseks arvata, mida mitte? Kust saadik ja kui kaugele balti saksluse mõistet üldse arvata? Kas balti sakslasteks lugeda juba Baltikumi asujate esimest põlve, kas veel balti sakslasteks pidada siitmaalt lahkunud ja riigisakslasteks kodunenud sünnipäraseid baltlasi? Emamaalt väljarändajate ja sinna tagasirändajate liiklemine aegade kestes – see on muutlikuks teguriks Läänemere tagamail härrastelnud ja pärisrahvastest eraldunud saksluse koosseisus. Rootsistumise ja venestumise vahejuhtudest kõnelemata, ümberrahvustunud saksikuid sõelumata.

Balti sakslaste iseelu ja iselaadi kinnistumine, balti saksluse omakultuuri algus on pärit 18. sajandist „Vene aja” sissejuhatuses seletab balti saksluse olemusmõisteid nõnda vähemalt André Favre. Pangem tähele. Kui rääkida Rooma-Saksa keisririigi kaitse all rajatud Liivimaa orduriigist, erihõimuliste õnnerüütlite, munkade ja hansakaupmeeste karmist haridusekandmisest, siis ei erine see olemuslikult nende lähtemaast: puha „sisse-ja väljarännanud meistrite ja sellide töö”. Ka Poola ja Rootsi ajal ei loodud mitmest rahvusest vallutajate, maajunkrute, kirikisandate ja linnakodanike partikularismis mingit ühtekuuluva balti saksluse viljelust. Põhjasõja hirmudest pääses siis see vapustatud üla-idasaksa vana asunduskond tsaaririigi armule. „Akent Euroopasse raiudes” kinkis Peeter Liivi- ja Eestimaa rüütelkonnale teatavasti tagasi need asundusalad ja pärisrahvaste kasutamise eesõigused, mis Rootsi võimude poolt olid kärbitud. Ja Kuramaa protektoraat kujunes sellegi provintsi Suur-Venemaaga liitmiseks. Vene väline vallutus osutus esiotsa võimetuks oma ääremaade seesmiseks assimileerimiseks. See ei võimaldanud mitte ainult riigisakslastest intelligentsi ja linnakodanike uut juurdevoolu, „literaatide lisaseisuse” tekkimist: barbaarsusest  tõusva idaimpeeriumi laiutus nõutas oma Läänemereprovintsidest väekamandajaid, õueametnikke, õpetajaid. Kõik see kindlustas Baltikumis kihistuva härrasrahvuse õdumist. Kõik see kasvatas Vene keisririigi soodustuste ja surve all Liivi-, Eesti- ja Kuramaa pealmiste seisuste ühtekuuluvust, iseenese hooleks jäetud kultuuritahet, oma iseelu väärtustamist, lühidalt balti sakslust.

Vältas siiski veel 1848. aastani, kuni üle kitsamate provintsiaalseisuslike mõistete liikuma hakkasid „Balti kodumaa” ja „baltlase” tunnussõnad.

Säärast seisukohta näikse baltluse küsimuses Favreaga jagavat ka Behrsing, antud teose juhtiv korraldaja. Aga kuidas katab siis pealkiri „Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” enne 1700 esitatud ajajärku? Kas ainult keelelis-geograafiliselt ?

Baltikumi algelisest ladina-, kesk- ja alasaksakeelsest asunduskirjandusest, kasinast ja kunstikehvast, lähtub O. Greiffenhagen. Selle juures tähistab ta võimalikult kõiki kloostri-, ordu- ja hansapärandusse kuuluvaid varasemaid kirjamälestisi. Ei sule ta oma vaatlusest välja teisal sündinud ja siia kaasakantud tooteid. Jäägu selle otsustamine mõnikord kaheldavaks, kas üks või teine läänest sisse toodud tekst on Vana-Liivimaa pinnal paljundatud või mitte (nagu näit. lk. 6 mainitud pärgamendileht Rudolf von Emsi kesk-ülasaksakeelsest maailmakroonikast). Aga on põhjusega selle ajajärgu esitajalt juba küsitud: mis on Hosea ja Amose ladinakeelsetel katketel tegemist balti sakslaste luulekunstiga, olgugi et need 10. sajandisse tagasitähendavad katked on leitud 14. sajandisse kuuluvast Dünamünde (Daugava jõesuu) kloostrikoodeksist?

Siinsamas, kohe alguses, paljastab see ülesande täpsustamisküsimus oma teise poole. Kirjandusajalooliste vaatekohtadega seginevad nimelt kultuuriloolised. Kui Greiffenhagen Baltikumi kloostridokumentide märkimise kõrval koguni erilise peatüki pühendab ordukroonikaile ja linnaraamatuile („Geschichtswerke”), siis kaldub ta tahes või tahtmata kõrvale ettelükatud sihimäärusest: „Grundriss einel Geschichte der baltischen Dichtung”. Kus on ülesande keskendamine luulekirjandusele ja kunstinõudlikule loomingule, seda kohustuslikuni nii napilt mõõdetud lehekülgede piirides? Tallinna linnaarhivaar näikse teiste kaastoimetajatega jagavat sama metoodilist nõrkust kirjandusajaloo vahetamiseks kultuurilooga. Selle sissetoomise võtted lähevad ainult erirada: Greiffenhagenil saab kultuurilugu oma lõivu juba tekstisugernete valikus ja liigituses, Favreal ja Behrsingil kipuvad iseväärtuseks kultuuriloolised karakteristikad, üldsuse ja autorite elutingimuste tõlgitsused. Nii või teisiti, ei ole kuigi palju mahti jäänud luuleteoste eneste kirjeldamiseks, nende stiilitunnuste ja kunstimõjude avastamiseks.

Muidu aga on hõlpus ja õpetlik jälgida O. Greiffenhageni asjatundmist – seda omab ülevaade – läbi Maarjamaa misjonimälestiste ja ilmliku keskaegsuse, läbi protestantismipropaganda ja rootsiaegsete kultuurirakukeste. Saksa tagamaalaste luulekirjanduslikule ahtrusele vastab sugemete laokilejääk, teoste unarulevaibumine, nimede kustumine. Kõige tumedam kogukujutlus on igal huviosalisel küll Baltikumi ristisõitjate, ordurüütlite, hansakaupmeeste ja varasemate literaatide värsi- ja proosapudemeist. Greiffenhageni teeneks on viie sajandi hämarast koguda, liigitada ja kronoloogiliseks esitiseks järjestada seda laialipillatud ainestikku. Agara arhiiviuurijana on ta valgele otsinud senini trükis avaldamatuidki andmeid – salmikuid raekoja protokollidest, teateid algelistest teatrioludest.

Üleminekud Saksamaa kirjanduslikust elust üla-idasaksa asunduskonda on jätkunud ka pärast riikliku ühtekuuluvuse katkemist emamaaga. Kuulsused? Ei ole Vana-Liivimaa omanud muid kui ajutiselt siia sattunud loomisvõimelisi kirjanikke, kelle nimi on läinud kogusaksa kirjandusajalukku – Burkard Waldis (umbes 1490-1556), Paul Fleming (1609-1640). Balti kirjandus ei võinud siis selle sõna olemuslikus mõttes veel küsimusse tulla, õpetab A. Favre oma hilisemalt vaateveerult.

Aga ka valgustusaegsete balti sakslaste kultuuristumises kuulub juhtiv osa riigisakslastele. Balti vaimuelu tõusu seletamiseks 18. sajandil pöörab sama Favre tähelepanu uute elementide juurdevoolule Saksamaalt. Kõige tumedam „Viimati rändasid sisse „õuemeistrid” (koduõpetajad, haritlased), ülitähtis seisus nüüdisbalti kultuuri kujunemises”, hindab ta intelligentsete saksa soost lisajõudude kodunemist eestleitusse. „Nad tulid viiest Saksamaa ülikoolist: Jenast, Leipzigist, Wittenbergist, Hallest ja Königsbergist, ning , olid enamasti saksilased, tüüringlased või preislased.” Balti feodaalne aadel põlvneb eeskätt Westfaalenist ja Ala-Saksimaalt saabunud ristisõitjaist (lk. 37 jj.). Valgustusaegsele vereuuendusele viib Favre tagasi virgema ja õilsama isetegevuse hakatuse balti sakslaste keskel. Kas selle pöörde pärispõhjuseks oli ühe saksa tõu vaheldumine teisega Baltikumis või langeb rõhk kultuursemate kodanliste juurdetulijate kasvamisele rüütelkondade alla heidetud oludes, see küsimus ähmub arutleja piltlike nägemuste läiklemisse.

Balti omapärase ja iseilmelise kirjanduse sündimist idaimpeeriumi võimkonda sulgumisest saadik tahab Favre tõendada. Selle juures ei pääse ta mööda nii lühiajaliste Baltikumi külaliste nagu Hamann’i ja Herder’i kaasatõmbamisest. Saksa rahvuskirjandusest eristada Baltikumi härrasrahvuse kirjandust – kuivõrd on siin pidevate piirjoonte tõmbamine üldse mõeldav? A. Favre oleks õieti teinud, kui ta oleks meelde tuletanud ka idapreislase J. G. H i p p e l’i esmakordsust balti saksluse interjööride, Kuramaa kiriku- ja rüütlimõisate miljöö, rõhutud alanduse ja kannatuse kujude avastamises saksakeelsele romaanikirjandusele („Lebensläufe nach aufsteigender Linie”, neljas köites, 1778-1781). „Balti inimese” luulekirjanduslikuks leidmiseks ei olnud mitte vähem riigisakslast vaja kui meie maa sakste teatri asutamiseks Kotzebue’d.

Aga ons pärisbaltlasteks jäänud Läänemereprovintsides pesivate asunike pojadki, kui nad küllalt kihklevat vaimu ja küllalt jõulist andi on ilmutanud? Balti kirjanduse jõugeniaalse põhjendaja au omistab Favre rahutule ja õnnetule J. M. R. Lenz’ile (1751-1792), kes teatavasti esile kerkis Saksamaa „tormis ja tungis”. Miks keeldub siis omapärase baltluse otsija selle põhjapanevaks kohandatud – aga tegelikult kohanematu – marukirjaniku lähemast käsitlusest? „Oleks vist ülearune,” räägib ta enese vastu, „sest et Lenz nii väga kuulub üldsaksa kirjandusajalukku” (lk. 54).

Teisiti ei ole lugu nende sünnipäraste balti sakslastega, kes on heidelnud 19. ja 20. sajandit haaravate probleemidega, kes on värsis või proosas ületanud kohalikud mõõdusuhteid. Neid ei ole palju. Balti oludesse mahtumatu Lenz’i järglasena on enesele nüüdissaksa lüürikas nime võitnud niisugune suure maailma rändur nagu Mauri ee v. Stern (s. 1860), Eestimaalt pärit, elab praegu Austrias. Kui Favre Stem’i laialisest värsitoodangust tähtsustab ta kodu maakeeli (lk. 102), siis osutab Nadler’i kirjandusajalugu selle luuletaja südame avarust ja stiilivahendite killust „jumalatsalgavaist töölislauludest kuni hingevapustava Kristuselegendini”; ei jää märkimata ka tema kuukaugusest vahele valulev kojuigatsus (J. Nadler, „Literaturgeschichte der deutschen Stämme und Landschaften”, IV, lk. 841-842). Millega Favre piirdub, koduraaahardusega, see on ainult pars pro toto Stern’i värsikarakteristikas.

Balti kirjanike väärtusastme määramisega näikse üldse olevat isesugune kimbatus selles kirjandusajaloolises katses. Võtame näiteks kaks põlisest balti mõisnikusoost võrsunud proosakirjanikku, kellest kumbki on saanud Saksamaal tootlikuks: Alexander v. Ungern-Sternberg (1806-1868) ja krahv Eduard Keyserling (1858-1918). Favre’i enese tunnistust mööda on junkru-romantiline Ungern-Sternberg oma romaanide ained ja probleemid leidnud Saksamaalt. Baltikumi puudutavaid teemasid on ta riivanud oma memuaarides, mis alles 1919 lühendatult ilmusid (J. Kühn’i toimetatud ja sissejuhatatud väljaandes „Erinnerungsblätter aus der Biedermeierzeit”). Selle ladvikult fabuleeriva sulerüütli tendentsilisi karakterjoonistusi ei kiida ka Favre igas suhtes eeskujulikuks, samuti ei poolda ta ebatõenäolisi lahendusi. Unarusse vaibunud Ungera-Sternbergile omistab „Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” sellegi pärast ligikaudu neli ja pool lehekülge (78-81). Balti sakslaste esmajärguliseks andeks ja kogusaksa kirjandusajalukku küündivaks jutustajaks on õigusega mainitud Ed. v. Keyserling. Eilse Kuramaa kõrgemast aristokraatiast põlvnedes on see novellist, romaani- ja draamakirjanik pikema välte oma elust veetnud Münchenis, millisest vahekaugusest ta nii meelteerksalt ja hariduspeenelt on käsiteluud oma kodupinnale kuuluvaid kujusid. Seisusrauge evidentsusega selgitab ta täisehtsaks viimisteldud proosakunst balti aadliseltskonnas mõeldavate eluliste puhangute helget lämbumist ja õhtueelset suremist („Schwüle Tage”, „Abendliche Häuser”). Kõige kunstivalmim balti sakslastest jutustaja, ja sellegi pärast on talle ainult pisut üle lehekülje aset varutud Favre’i esitises (100-101). Kõrvaline küsimus selle juures, kas Ed. v. Keyserling’i kutsuda „aristokraatlikuks realistiks” või pigemini ülimuslikuks impressionistiks.

Tahes või tahtmata kipub „Balti luulekunsti ajaloo põhikavandis” mõõtuandvaks vaatekoht: mida haruldasem on olnud kellegi sünnipärase baltlase and, mida võidukamalt ta ideeline või kunstiline kandejõud on ületanud oma asundusliku tagamaa, seda vähem tuleb teda tähele panna balti kirjandusajaloos!

Aga kas ei võnkunud balti sakslaste keskel paigalpüsivamad luulekunsti harrastusedki peaasjalikult Saksamaa liikumiste järele? Tõsi, selle arengu baltlikuks pärisosaks on üldiselt kahvatu vastuhelk, mahajäämine, tagasivaatamine. „Lõpetatud ajajärkude kuu seisis veel kaua siinses vaimses taevas, kui juba tõusnud oli uue moodsuse päike” lausub Favre pildikalt (lk. 98). Oma klienteli ummikulise idülli õitsengut arvab ta „pühast alliansist” ja Nikolai I tagurlikust võimupidamisest saadik, Saksamaa kõrgkoolides valgustunud „vana kaardi” langemisest saadik, Tartu ülikooli järkjärgulisest baltistumisest saadik. Nikolai I ajajärk, nii tume Baltikumi põhirahvastele, halb Venemaa hallidele hulkadele ja haritud õilishingedele! Just rahustavate tääkide ja vitsahirmudega alalhoitud teoorjuse, maapäevade, losside, kirikumõisate, vilistlaste, buršenšaftide, bürgerite umbne olustik on kolme provintsi arukamategi sakste meelest olnud üpris mõnusaks idülliks. See on veel järgnevate reformide ajajärgul olnud kirjanduslikult tagasikutsutud eldoraadoks: „Millest Bertram jutustab, mille järele Hehn, Eckardt ja Pantenius oma elu kõrgusel on ringi vaadanud, see oli nende nooruse Liivimaa, nikolai-aegne tagurlik… asunduskond Vene riigi rajades” (lk.71). Kõige baltlikumaks kirjanduslikuks maitseks, maajunkru ja linnakodaniku mugavustundmusele vastavaks, tohib vist küll tunnistada ühelt poolt järelromantilist minevikukenitlust, teiselt poolt biedermeierlikku olevikuprobleemitust. Sellega ühines herrnhuutlikku vagatsemist, pietismi lahustumist luteri ortodoksiasse. Selles muutuskartlikus maitsesuunas immitsesid baiti saksluse kodusemad motiivid. Ärgu arvatagu siiski, et Favre oma asundusidülli biedermeierlikku joont tõmbaks äärmiste järeldusteni. Balti sakslaste keskel on kaua väga populaarne olnud üks veidernaljakas värsisepitsus noilt päevilt, nimetu J. J. Malm’i kirjutatud „Die Oberpahlsche Freundschaft”. See meeldis eesõigustatud hüveolus mõnulejatele oma kadakasaksa koomikaga. Ei möödu Favre sellestki värsidiletantismi näitest oma ülevaates (lk. 84). Aga kas ta ütleb: Ennäe kohaliku värvinguga pärisbaltlust! Sähke, võrratu!

*

Mitte vähem piinlik ei oleks balti härraskirjandust kitsendada ka selle järelromantilise ja biedermeierliku epigoonsusega, mis on kiratsema jäänud endise kolme provintsi piiridesse. „Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” loendab oma lõpposas enamasti koduprovintsidest lahkunud nimesid. Saame kuulda, et pärisbaltlased neid enam hästi ei mõista, neid peavad võõrdunuks, „lahti juurdunuks” (lk. 110). Balti kirjanduse vaikelulised alused olid juba läinud sajandi teisest poolest saadik vankuma löönud. Eks hakanud Läänemereprovintside seisusliku ja rahvusliku seisaku ringmüürid kokku varisema selle Suur-Venemaa imperialistlik-kapitalistliku süsteemi pealesurumise all, mis laiendas rõhutud enamusrahvastiku liikumisvabadust ja omandusvõimalusi, reformis kohaliku omavalitsuse ja isetegevuse õigusi. Suurvenelaste kõrval tungisid nüüd ka eestlased ja lätlased rahvuslikule iseteadvusele. Nende uute võistlejate virgumine rikkus „Jumala maa keste” harvadevalitsuse rahu. Balti vaikelu muutus problemaatiliseks; balti sakslaste kirjanduski nihkus ajaküsimustesse, harunes vastupaneva kodukunsti ja üle piiri heitlevate tendentside vahel. Aleksander II ajal – tõendab A. Favre – kohtasid viimased Saksamaalt sisserändajad esimesi asunduskonnast ärarändajaid (lk. 92). Järgnesid hoop-hoobilt Aleksander III venestusukaasid; kasvav sugupõlv tõmmati venestuskoolide võrku; rahutute põhikihtide pealetungimise hirmud Nikolai II päevil kiirendasid languseelses balti härrasrahvuses Saksamaa poole põksuvaid südamesoove. Sõja ja revolutsiooni rängad raputused on siis asundussakslaste koosseisu Baltimaade pinnalt hulgaliselt lahti kiskunud. Eesti ja Läti vabariigi üllatuslik rajamine on leivatute kunstide ärarändamisele siinsete sakslaste diasporast andnud viimase tõuke.

Võib ühineda A. Behrsing’i väitega, et kirjutavate balti sakslaste sigimine kunagi varemalt pole olnud nii arvukas. Jah, vaikelu on kaunikeselt osalt ikka laiskelu. Kui see veel ühineb kokakunsti maitsmise lopsakusega, siis loidub vaimupingutus!

„Kõige noorema sugupõlve” pealkirja all loendatakse paljugi moodsate kirjanduslike baltlaste nimesid ja teoseid: Kurt Bertels, Otto v. Schilling, Otto v. laube. Frank Thiess, Manfred Kyber, Werner Bergengruen, Bruno Goetz, Johannes v. Guenther, Gertrud v. den Brinken j. t. Filosoofilise krahv Hermann Keyserling’i nimi vilksatab. Sellest Saksamaa ja suure maailma tõmbust osutavast loendist võiks kirjandusajaloolane esiotsa küll mõndagi välja sõeluda, sellesse mõnda lisada. Nii puudub P. Zoege v. Mannteuffel, kelle novellistikat on Saksamaal auhinnatud ja eesti keeldegi tõlgitud. Harvade siiajäänud balti saksa andide esindust oleks täiendanud vahest tallinlase Louis Burlandt’i kaasalugemine, kelle argipäeva luulendavate proosaläigatuste õppemeistriks on ilmselt olnud Peter Altenberg. Kõigi nende mitmepalgeliste noorbaltlaste tunnismärgiks on tahe ühte või teist moodi läbi lüüa saksa kirjanikuna ja mitte kõlkuda balti saksa kolgavaimus.

Poliitiliste ja sotsiaalsete tõukejõudude seesmiseks pooleks on siin kahtlemata asunduskirjanduslikust kängumisest välja kippuvate andide loomingulised hädad, sisulised ja vormilised uuendustarbed, omataolise vastukaja otsimise vajadused.

Kahjuks ei võimalda kavandlik ja katkeline käsitlus täielikumat sissetundmist kirjandusliku noorbaltluse arengulistesse suundumistesse. Mitmetele autoritele enestele antakse küll lahkelt sõna endi elulooliste andmete jutustamiseks, aga nende rühmitus kirjanduslike võimete, koolide ja meeltelahkude järele valgub laiali. Jääb kirjandusteaduslikult küsitavaks see pärimuspublitsistlik töö-hüpotees, et „baltlane muudab oma asukohta, mitte oma laadi”. Ei saa muuks kui publitsistlikuks hinnata selle laadi leidmist „kartmatuses”, „kuumas veres”, „heitluses j

inglite ja kuraditega” (lk. 111). Eks satu need püsivaks tunnuseks tõstetud omadused samas raamatus vasturääkimisse A. Favrea nähtud pärisbaltlusega.

Igatahes ei kahjatse A. Behrsing mitte ilma baltliku kodukurbuseta: „Meie kutselised luuletajad elavad Saksamaal. Meie tähed paistavad kaugetele ilmakaartele, ja meie öö on tähelage” (lk. 110). Mis teha ümberlükatud harvadevalitsuse varemetel! Rabeleb Behrsing’i mõte erilise pärisosa leidlemises küll siiajäänud, küll ärarännanud  sakslastele.

Ühelt poolt rõhutab ta uutes rajariikides hingitsevate ja autonoomitsevate sakslaste ajaloolist kutset selle eest hoolitseda, et Baltimaad edaspidigi ei kaotaks „Euroopa provintsi” ilmet. Nüüd oled sa, endine härrasbaltlane, küll sunnitud loobuma oma võimupidamise eesõigustest, mõisatest, maapäevadest ja gildidest: nüüd juhi kultuurselt! Aga eestlased ja lätlased ei ole mitte ainult riiklikult peale pääsenud: Behrsingi enese tunnistust mööda on nad liiatigi oma iseseisvuse aastail „lääne valgust võinud laialisemais ojades sisse voolata lasta” kui kitsikusse ‘i mahajäänud balti sakslased. Kuidas suudaks siis pärastsõjalisest Euroopast taha jäänud ja kohalikust enamusrahvastikust ikka eraldunud vahemik selle rahvastiku „kultuurset juhtimist” jätkata? Selle küsimuse lahendust raskendab ajalooliste vastuolude järelvimm, keelte ja meelte erinemine.

Teiselt poolt tähtsustab A. Behrsingi mõte asunduskondlikust ummikust lahkunud baltlaste avarat ruumiteadvust. Oma teadvuses ei kandvat nad kaasa mitte ainult kitsama kodumaa valulevat armastust: nad on pühitsetud ka lunastust otsiva hiiglarahva vaimuvarandustesse ja hingesaladustesse. Vene keele ja kirjanduse tundmine, pajatab Behrsing, on süvendanud moodsate baltlaste kalduvust müstikasse ja fantastikasse. Ei malda selle kaasaegse lemmikkalduvuse tunnistaja isegi piirduda kirjanduslike tõsiasjade kaine tõendamisega. Viirastub pisut temagi ridade vahel. Kuidas saaksid balti pagulastest Saksamaal muidu vene rahvahinge volinikud! Küsimuses ei ole nimelt mitte ainult vene kirjanduse saksa keelde tõlgendamine, kujutleb Behrsing, vaid „ruumitu rahva” liigutamine Venemaa hiiglaruumi päästmisele „Aasia küüsist” (lk. 111).

On sel kirjandusajaloost kõrvale kallaval publitsistikal vähemalt Saksamaale rännanud balti poegade pooldamine? „Saksavenelase” osa mängimise vastu protestitakse sealtpoolt hooti kogu Venemaast võõrdumise ägedusega (Hellmuth Krüger „Novellen und Dramen” valiku eessõnas).

Balti saksluse uduseid väljavaateid seletatakse hoopis pessimistlikumalt tänapäevasel Saksamaal. „Baltlased on osutunud nõrgaks nende ajalooliste ülesannete lahendamiseks, milleks nad olid kutsutud,” leiab J. Nadler oma kirjandusajaloos. „Nad moodustasid ainult ülemkihi, nende peade arv oli liiga vähene, nad olid liiga enesesse sulgunud, ilma omakultuuri varustuseta” (J. Nadler, „Literaturgeschichte der deutschen Stämme und Landschaften”,, IV, lk. 47). Algusest saadik emamaa kiirtemurdumisele võlgnenud, näikse balti sakslaste luulekunst tagasi pöörduvat kogusaksa kirjanduse rüppe.  

*

Nüüd mõni sõna veel „Balti luulekunsti ajaloo põhikavandist” ühes kõrvalsuhtes, kokkupuutes kohaliku põhirahvastiku viljelusveergudele kuuluva luulekunsti ja kirjanduse arenguga.

Võib-olla mõndagi lugejat on see üllatanud, et balti sakslaste kirjandusajalugu alustatakse peatükiga muistsest eesti rahvaluulest („Estnische Volksdichtung der ältesten Zeit”, lk. 3-4). Balti sõnamõistet saab aga muidugi võtta pindalalises põhitähenduses ja ühtekuuluvuses. Oleks teretulnud üritus „balti kirjanduse” probleemi lahti rullida kogu selle geograafilise ruumi ulatuses, mis on kandnud Läänemeremaade pärisrahvaste ja asundussakslaste saatust. Arvustatavas kirjandusajaloolises „tooresehitises” kahjuks täidesaatmatu üritus!

Kui kord lähtutakse asunduskonna eestlastest ja nende arvatavast muinasloomingust, siis ei oleks ometi sobinud unustada ka vastavat eellugu lätlastest ja nende muinasluulest. Seda koordinaati ei ole. Ilmselt mitte tahtliku lätlastest kõrvale vaatamisega ei ole siin tegemist. Paljastub ainult ühes Baltikumi nurgas kodusem pilk kui teises. Balti küsimus on juba küpses eas; aga ühest Baltikumi äärest teise vaatamist tuleb meil kõikidel veel juurde õppida.

See balti kirjandusajalugu on niisiis sissejuhatatud eestipoolsest äärest. Öeldagu kohe, et Tallinna linnaarhivaari kirjutatud peatükis tõesti mitte ei puudu head tahet meie rahvaluule arvatavate prototüüpide esitamiseks. Küll aga vajaksid ta väited otsemat ühendust meie primitiivsete pärimuste tänapäevase uurimisega.

Vastandina oma tõsiasjalikule kodususele Baltikumi varasemaid proosa- ja värsisugemeid läbistades libiseb O. Greiffenhageni sulg kergesti tõendamatuisse oletustesse saksa asunduseelsest eesti ürgluulest kirjutades. Kus läänemeresoomlaste omade folkloristide viimaseks sõnaks on teadmatus nii ajakaugete hõimude kirjapanematust luuleainestikust, kus läänemeresoomlaste rahvalaulu uurimine piirdub peaaegu ainult värsimõõdu arvamisega vikingiretkede ja sakslaste vallutuse vahelisest ajajärgust, seal kujutellakse kõrvalseisja poolt eestlaste kangelassaagat küll otsustamatult vikingiaja suhetesse. Võrreldakse „Kalevipojas” ristlevaid jumala- ja vägilasmuistendeid umbropsu „Edda” moodustistega, lühidalt – tuletatakse „Kalevipoega” kui suusõnalist rahvaeepost tolle muinsuse hämarast. Kuivõrd „Kalevipoja” mütoloogistamine ja heroistamine võlgneb Kreutzwaldile ja ta haritlastest eelkäijate muinsusromantikale, sellest ei anta aru. Tõsi küll, soome uurijad olevat vapustanud seda vanemat vaadet, nagu oleks „eesti rahvast valitsenud niisama selged müstilised kujutlused nagu soomlastel”. Aga see kitsendus tabab niisama umbkaudu küsi muse tuuma, nagu prof. Krohn’i nimi on ainult ligikaudu õieti kirjutatud („Kroon”, lk. 3).

Vajab täpsustamist seegi Greiffenhageni väide, nagu ei oleks vanaeestiline laul ja muistend edasiarengut leidnud asundusühiskonna tingimustes (lk. 4). Kahtlemata ei kavatsenud ristisõitjate taolised vallutajad paganusele armu heita. Aga eks maini ülevaate kirjutaja isegi primitiivsete pärimuste püsimist ja rohkenemist rahvasuus. Kõigest kogutud andmestikust – ja seda ei ole vähe – on soome ja eesti folkloristid teatavasti sunnitud järeldama, et läänemeresoomlaste fantaasia tootlik elevus on kasvanud just paganluse ja ristiusu vahelises videvikus, metsanurgalises feodaalses olustikus.

Öeldagu, mis öeldakse pärishärrade ja pärisrahvaste suhetest: üla-idasakslaste ajalooline osa ei ole kõrvaldatav eestikeelse kirjanduse sugenemisest Läänepoolsete asundajate misjonimälestistesse kuulub ka eestikeelseid tekste. Nende arvestamine võiks paika pidada asunduskirjanduse ajaloos – miks mitte. Iseküsimus on, kas katoliku Credo, Ave Maria ja Issameie eestistusi (n. n. „Kullamaa palveid” 16. sajandist) hinnata keeledokumendi või luulekunsti vaatekohalt, kiriku- või kirjandusajalooliselt. Need viletsasse maakeelde tõlgitud palved on teatavasti hiljuti leitud Tallinna linnaarhiivist, ja sellest asjaolust on Greiffenhagenile nähtavasti küllalt olnud nende vähekirjanduslike misjoniriismete märkimiseks.

Balti saksa ja eesti kirjandusajaloo ligendamisega võiks igatahes saavutada viljakamaid ja täpsemaid tulemusi kui käesolevas katses. Kummagi kirjandusuurimise eraldumine viib hõlpsasti viltu, kui ühe ala asjatundja rutulise kõrvalpilgu heidab üleaedseile nähtusile. Niisuguseks viperuseks on Greiffenhageni asjatu kõrvalmärkus, nagu oleks asunduskonna varasemaist ajaloolistest teostest eesti keelde tõlgitud ainult Russow’i kroonika (lk. 17): on omandatud ka Läti Hindreku kroonika J. Jung’i tõlkes (1881). Juhulised valikukriteeriumid ei taga ühegi sihtjoone läbiviimist. Kuivõrd lünklikuks jääb kokkupuutepunktide osutamine asunduskirjanduse erikeeleliste väljenduste vahel, seda tõendab näiteks Rainer Brocmann’i meeldetuletus (lk. 21). Tsiteeritakse Tallinna gümnaasiumiõpetaja saksakeelset värssi eesti keeles kirjutamise kiituseks („Andre mögen andres treiben”). Iseäraliseks seletatakse seda vaimustust, sest et siis „ei olnud eestikeelset kirjandust tõsiasjalikult olemas”. Mitte sõnagi sellest, et sama Brocmann’i sulest on pärit esimesed Opitz’i reeglite järele mõõdetud ja riimitud eestikeelsed värsid (Carmen alexandrinum ad leges Opitii poeticas compositum, 1637). Ei mingit viibet H. Stahla ettetöötamisele eestikeelse vaimuliku kirjanduse alal või Brocmanni kaaslastele eestikeelsete juhuvärsside sepitsemises.

Peab tunnistama: „Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” ei ole mitte liialdanud seda, mis eestlased ja lätlased kirjandusajalooliselt võlgnevad võõrast rahvusest hariduse kandjatele. Hoopis mööda mindud on näiteks neist valgustusaja kirikhärradest ja muist asundussakslastest, kes on kirjutanud maarahva õpetuseks ja ajaviiteks. Arvelius’e vennakseid (Friedrich ja Martin) mainib A. Favre ainult ühenduses Kotzebue’ teatriga (lk. 68). Võiks küsida, kas Friedrich Arvelius ei ole vähemalt samavõrra tähtis eesti rahvakirjanikuna. Ka tema ülemkihi poole pöördud kirjanduslik tegevus oleks vahest teeninud silmapaistvamale kohale paigutamist. Eks ole Fr. Arveliuse kirjade saksa keelt O. Greiffenhagengi ühes oma varasemas artiklis kiitnud otse „klassikaliseks” („Zur Entwickelungsgeschichte des baltischen Literatenstandes” – „Baltische Monatsschrift”, LVI, 1914, lk. 824).

Balti kirjandusajalugu selle sõna avaramas mõttes oleks alles siis viimisteldud, kui vaatleja silmaring ümber haaraks siinsete rahvuste kirjanduslikud kokkupuuted ja vastastikmõjud. Oleks sobivas ühenduses tulnud ühelt poolt kokku võtta neid äratusi, mis saksa soost haritlased on andnud eesti rahvaluule harrastustele (Herder, Merkel, Bertram). Teiselt poolt oleks oodanud ka selle osutamist, mis need harrastused balti sakslaste luulektmstisse on toonud omakorda uut -kohaliku värvinguga motiive ja vormielemente (H. Neus, Minna v. Mädler). „Õpetatud Eesti Seltsi” ja „Inland’i” tuiksooni oleks tulnud kahtlemata terasemalt tähele panna. Seda on kõnealust kirjandusajaloolist katset hinnates vajanud muu seas ka üks balti sakslastest arvustaja (H. Laakmann, „Dorpater Zeitung”, nr. 60 s. a.).

„Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” näikse küll nagu oma eesmärgiks võtnud olevat kohalike sakslaste ja eestlaste kirjanduslike suhete selgitamise. See selgitus jääb auklikuks: balti sakslaste kirjandusajaloolased on kasvanud pärisrahvast eraldumises. Tahtmatult pisendab A. Favre nüüdiseesti kirjanduslikku ja hariduslikku isetegevust, kui ta Kreutzwaldi „Kalevipoega” kiidab „esimeseks ning ainsaks eestlaste rahvusteoseks” (lk. 85-86). Oma alguses lubab „Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” aru anda ka eesti uuema kirjanduse arengust. See lubadus ei ole leidnud täitmist.

Aga väljaspool käesolevat raamatut, mõni aasta tagasi, avaldas A. Behrsing väga heatahtliku esseede rea meie uuemast luulekirjandusest: „Streifzüge durch die neueste estnische Dichtung”, 1924. Olgu see siinkohal meelde tuletatud heanaaberlike suhete ja mõistete täienduseks.

*

A. Behrsing’1 toimetatud „Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung” lõpeb mingisuguse suurbaltlikku mõõtu taotleva unistusega: „Võib-olla avastame kord balti provintsi kõrgemas vaimses ulatuses” (lk. 130). Missugust kõrgemat ulatust siin tõsiasjalikult mõeldakse ? Millist ühtekuuluvust vaimus nähakse? On see hilistunud mõtteharjumuste viirastus või ettehaaravate tulevikusoovide terendus ?

Ühisbaltliku kirjanduse looming on – nii või teisiti võttes – vaevalt usutav. Lähem ainete ja aadete vahetus Baltimaade enamusrahvastiku ja vähemusjõudude vahel oleks vastastikuse liginemise mõttes siiski võimalik, keelte ja meelte lahud ülesillutatavad liiatigi kirjanduslikul alal. Balti võrdlev kirjandusajalugu oleks käsilevõetav. Aga see ei ole teostatav mitte ilma praegusest nõudlikuma pingutuseta. Seda ei saavutata mitte juhuslike kõrvalpilkude heitmisega iga huviosalise kodusest keskusest.

Nii vähe tervikuliseks kui on osutunudki Behrsingi ja ta kaastööliste üritus, on „Balti luulekunsti ajaloo põhikavand” tänuväärseks algatuseks. See ei juhata mitte ainult balti sakslaste erilisse toodangulisse problemaatikasse, see ei aita orienteerida mitte ainult Läänemeremaade asunduskirjanduse eeldustes, saavutistes ja saatuses. Sellest leiab vähemalt kaudselt lisaäratusi ka alt üles kerkivate rajarahvaste kirjandusajaloolisele tunnetusele.

Gustav Suits

Eesti Kirjandusest nr. 5/1929

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share