Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

              Parikaste fotografia Tallinnas.

 

Anton Õunapuu.

7. nov. 1887 – 2. apr. 1919.

 

Α. Õunapuu sündis 1887. a. Vändras, Liivoja talus peremehe pojana. Nooreea ja esimesed kooliaastad Vändra algkoolis saatis ta mööda vanemate hoole all. Kuid 14 aastaselt kaotas ta isa, ja edasihari­misele tuli raske vaenlane kallale – vaesus. Heade vaimuannetega poiss pöö­ras peagi enese peale õpetajate, nagu A. Jürgensteini, tähelepanu; neis leidis ta toetust edasiõppimiseks; kooli lõpeta­mise järel sai ta Torisse vallakirjutaja abiks. Sealt tuli Tallinnasse Krediit-ühisusesse teenima ja hakkas enda hari­dust õhtukursustel täiendama. Vahepeal sündis väike juhtumine, mis küla vabaduses väljasirgunud nooremehele otsustava, elukutse määrava tõuke andis: pikemas 25 verstalises võidujooksus Tal­linna võitis Õunapuu I auhinna. Sest ajast saadik hakkas noormees spordist iseäralist huvi tundma. Olles Kalevi seltsi liige ja juhtudes kord Soome karskuse kongressile saadikuna, ta astus lähemasse suhtlusse sealsete spordi armastajatega, mille tagajärjel kavatsetav edasiõppimine Soomemaa võimlemise asutustes ainult ajaküsimuseks jäi. Ka­levi seltsi ainelisel toetusel astus Õuna­puu Helsingi ülikooli võimlemise ins­tituuti vabakuulajana, sest tal puudus lõ­pulik keskharidus. Kuna tol ajal Bobrikovi venestamise püüete tõttu umbusaldus eestlaste vastu Soomes teata­vasti osalt põhjendatud oli, võitis Õuna­puu peagi, kui lahke seltsimees, üleül­dise lugupidamise, millele varajane Soo­me keele äraõppimine tuntavalt kaasa mõjus. Nagu kodumaalgi, läks õppi­mine ka Soomes jõudsasti. Suveaja ka­sutas ta suurema võimaluseni: oli Soome tervishoiu asutustes teadusi täiendamas ja praktika peal, muu seas ühe suve Sai­ma lähedal Rauha sanatooriumis. Ligi 5 aastat elas Õunapuu Soome suguvendade keskel.

Võimlemise instituudi lõpetas ta täie. õigustega ja väga hästi.  Peale selle jäi ta veel aastaks ennast pedagoogikas kut-seeksaamile ette valmistama, kus   taP alati õnn kaasas käis.

Selle õppeasutuse kava on väga laiaulatuslik; peale üldhariduslike loodusteaduste ainete on pikk rida eriõppeaineid ja praktilisi harjutusi. Õunapuu teadmised hinnati igas aines kõige paremini  (magna cum laude approbatur).

Edasiõppimise himu oli õunapuul nii suur, et juba esimese suve vaheajal eksami teel veel „ujumise magistri” aunime omandas.  Ka oli ta väga osav masseerimise või soonetasumise kunsti tundja.

Suvel 1913. a. tuli Õunapuu kodumaale tagasi.  Siin hakkas elav tegeuvs, Mitme õppeasutuse noorsugu sai  tema juhatuse all tervishoidliku   kasvatuse: Tallinna linna kaubanduskool (2 aast), Vestholmi eragümnaasium (2 a.), Doomkool (2 a.), Tallinna linna kommertskool (3) ja viimati Tallinna linna reaal­kool (üle 3 aasta).   Ta elas üle Vene surveaja, enamlaste valitsemise päevad, okupatsiooni võimuaja ja viimati Eesti riigi rajamise vastutavamad eeltööd ja mured.   Kõige selle juures ei muutnud ega jätnud ta  oma peapüüdeid – vaba Eestit iseseisvusele viia aidata.   Kõigi välismõjude peale vaatamata koondas ja arendas igal pool, kui eriteadlane, mitmesuguseid kursusi.   Pirital, näit., korraldas ta 2 suve vältusel Kalevi seltsi firma all arvurikkad ujumise kursused, mis omal ajal suurt tähelepanemist enda peale tõmbasid. Viljandis, Pärnus kor­raldas lühemad rahvuslise mängu ja võimlemise kursused.  Eraldi pidas suvel 1917. a. õpetajate kursustel turniharjutusi, siis võimlemise ja mängu harjutusi rahvaülikoolis. Kord juhatas ta võimlemise kursusi Tallinna linna õpetajatele pikendatud hooajal – sügisest kevadeni.

Oli esimene, kes boy-scoute organi­seeris. Püüdis keha karastavat mõju ka vanemasse noorsoosse valada, olles Tartu üliõpilaste spordivõistluste žürii liige.

Õunapuu töötas palju ja viljarikkalt ka võimlemise oskussõnade soetamiseks. Mis hea ja Eestile kohane, laenas ta Soome hõimurahvalt. Kord töötas ta sel alal Dr. Kettusega ühiselt.

Juba esimesel Soomlaste (neiu Penttilä ja hra Sirkka) võimlemise kursustel, millest enne ülikooli astumist Õunapuu osa võttis, hakkasid talle vennasrahva laulu- ja ringmängud meeldima. Osalt selle arvesse tuleb panna ta esimene kirjatöö: „Soome-Rootsi laulumängud.” Tema artiklid mitmes pealinna ajalehes, tema vaimne juhatus noore boy-scoutide käsikirjalises häälekandjas ja vii­mati tema suurem teos: „Scouti käsi­raamat”, mis I andes täitsa trükivalmis sai, huvitavat ning meie kooli ülesehita­mise ajal tarvilisemat materjali käsi­tas), – tõotasid tema vaadetele kindlat maksmapanemist.

Iseäranis õnnestavaks tuleb lugeda Õunapuu pääsemist Tallinna reaalkooli õpetajaks. Seal tuli tal ka vanemate klasside õpilasi juhatada. Olid sega­sed ajad, kuid Õunapuu leidis oma tööle sisu, mis õpilasi kaasa kiskus. Toi­metati tasa ja targu kõiksugu survete peale vaatamata, vanemad äravalitud õpi­lased julgesid tundidelt kaduda – ja ühes nendega ka Õunapuu. Kus nad olid, mida toimetasid, jäi nende sala­duseks. Neid usaldati ja nad ei petnud. Kui ööl vastu sakslaste sissetulemist enamlaste verejanulised salgad laevadelt linna pöörasid, et „vähemalt 600 äraneetud buržuil kõrid läbi lõigata”, siis leidsid nad mannermaale astudes oota­mata 43 õpilast eest ja olid sunnitud, surnuid maha jättes, kabuhirmus põge­nema. Võitjate hulgas õli palju õuna­puu Õpilasi.

Kuid suurem isamaaline teenus on Õunapuul see, mis ta Kalevlaste malevas korda saatis. Tema oli seal maleva ülema, Tõnsoni parem käsi. Tehnilise roodu pealikuna tõstis seal meie sõ­durite ettevalmistuse mitmevõrra suure­maks, kui vaenlasel. Ta oskas sütitada, kaasa kiskuda. Algatusrikas, oli ta oma kangelastega tihti kõige raskemates kokkupuutumistee enamlastega. Ühe niisuguse vägiteo juures sai ta Järvekülas jaanuarikuus 1919. a. kor­raga kaks rinnahaava, käest läbilastud ja kaelast kuuliga riivatud. Et seltsimeestele oma haavamisest mitte märku anda, läks seljataha lähemasse talusse, kus 3 noort Eesti talutütart laua taga õmblesid. Palus käehaava, mis palju verd jooksis, aidata kinni siduda. Keegi ei aidanud: talu oli enamlik. Õunapuu nõrkes ära. Kui teda sanitaar viimaks verelombi seest üles leidis, siis olid tal mõlemad suure väärtusega re­volvrid ära varastatud! Sidumisele min­nes laulis isamaa laulu ja vaikis arsti nõudmisel: kuul oli rinnust läbi läinud. Oma abikaasa, kellega ta alles poole aasta eest abiellu heitis, võttis vastu lausega: „Kui terveks saan, lähen jälle.” Ja ta täitis oma sõna. Tugev organism paranes mõne nädala jooksul. Veel ei olnud rohke verekaotamise tagajärjed arstitud ja puhkeaeg möödas, kui Võru poolt, kus Kalevi maleva võitles, rahu­tud teated hakkasid tulema. Õunapuu sõitis julgustama. Oli tarvis Setumaad vabastada. Ööl vastu 2. aprilli sunniti vaenlane Petseri eelsest külast lahkuma. Pealik Õunapuu sõitis kaaslastega ette seisukohta selgitama. Seal kostsid pau­gud, ja ta seltsimeestest mitu langesid, kuna ta enese all hobune tapeti.   Kui osav kütt, kelle trehvavast kuulist vae­valt eluga pääsed, hakkas ta vaenlast otsima, kes arglikult paeauku enese ära peitnud. Uus pauk, ja kuul tungis selja­tagant rinda, aorti läbi lüües. Surm oli silmapilkne.

Nii kell 1 lõunal 2. aprillil lõppes Õunapuu lühike elu. sel ajal, kui tast isamaa kõige enam lootis.

Kadunuga läks hauda põhjalik asja­tundja alal, mis Eesti koolis tähtsa) koha on omandanud.

Seltskond, noorsugu, nagu välgust tabatud, tõusis Õunapuu surmasõnumi puhul ärkvele. Leinarongi vastuvõt­mine ja ärasaatmine Tallinnast kadunu sünnipaika, nagu avas silmad mitmele, kelle me kaotame.

Vara hommikul, teisipäeval, 8. apr., jõudis Õunapuu põrm Lauri jaama, kust ta hobustega läbi Vändra alevi Liivoja talusse viidi. Alevi Spordi- ja Tule­tõrjujate seltsid valmistasid suurepärase vastuvõtmise, mis tol ajal iseene­sest suur sündmus oli, sest enamlaste hirmusurve järele oli mõtte ülesvõtmine, esimese suurema Eesti sõdurile matust teha, juba silmapaistev tegu. Väga liigutav oli kohalike haritlaste oma kokkuseatud laulude ettekanne.

Liivoja talust viidi puusärk Vändra kirikusse ja sealt surnuaiale. Matmist toimetas kirikuõpetaja Nuudi kohaliku preestri, seltside, laulukooride ja harit­laste kaastegevusel. Muu seas haua üm­ber olid: Tallinnast – rahvaülikooli esi­taja, õpetajate seltsi esitaja, „Ühistöö” asemik, boy-scoutida esitaja, linna reaal­kooli, poeglaste kaubanduskooli, kommertskooli, kunstkäsitöö kooli esitajad, reaalkooli lastevanemate asemik ja di­rektor. Vändrast: Spordi seltsi tegela­sed, tuletõrjujate selts, kurttummade kool, haritlased ja rohkesti rahvast.

Hauda sängitamine sündis 9. aprillil kell 4 p. 1. Ilm oli ütlemata ilus, mis isamaaliste hauakõnede muljet süvendas.

Kõige selle toreda matmise tsere­moonia – kõnepidamise, tunneteavaldamise, isamaaliste lubamiste ja töös­tuste peale vaatamata on seltskond kan­gelase Õunapuu haua täiesti unustanud. Isegi risti ei ole.

Nii puhkab isamaa mullas tõotusrikkam Eesti noorsoo virgutaja, seltskonnategelane ja palavam isamaalane.

Tallinna Eesti Õpetajate Selts.

*

Inimese mälestuseks.

Anton Õunapuu oli üks neist, kes läks uusi radu otsima. Pidi julgust olema astuda õppeasutusse, mille kohta kodumaal veel mingit ettkujutust ei ol­nud ja mille kohta ei võinud ette näha, et tema lõpetaja tulevikus võiks haljale oksale jõuda. Õunapuu riskeeris. Kõikide tundemärkide järele otsutades ei olnud siin mõne moeasjaga tegemist, vaid oli sisemine tung tundma õppida seda ala, mille peale nii vähe rõhku pandi, jah isegi põlati.

Juba aastasadade jooksul korrati lau­set „mens sana in corpore sano”, kuid sagedasti, nagu pilkeks.

Igakülgse arenemise asemel, mida noorsugu oli õigustatud vanemalt põl­velt saama, painutati ta ikka kangema ja kõvema vaimse dressuuri alla. Pandi rõhku ainult Hinge peale; keha aga vaadeldi, nagu juhuslikult valmistatud ülikonda, millel on küll ülesandeks olla eluavalduste koondamise aluspinnaks, millel aga selle peale vaatamata ei ole iseäralist tähtsust; sagedasti leiti, et keha vaimsele arenemisele isegi takis­tuseks on.

Ühelt ja teiselt poolt tõusis tugev vastuvool sellele ühekülgsele kasvatu­sele. Seati kasvatuse ülesandeks vaimselt ja kehaliselt terve inimese kul­tuur. Õunapuu oli meil üks esimestest, kes sellest voolust aru sai; ta oli aga esi­mene, kes meil füüsilise kasvatuse eest hoolitsemisele, sellega siis harmoonili­sete kasvatusele põhja pani. Ta ei olnud uute süsteemide loojaks – selleks oli ta elu liig lühike; ta oli aga elava mõtte vaimustatud ja mõjukas laialikandja.

*

1913. a. suvel nägin Õunapuud esi­mest korda. Ta esines kui tagasihoidlik ja äärmiselt viisakas noormees. Esime­sel silmapilgul tundus, nagu oleks see viisakus isegi üleliigne. Hiljem nägin, et see Õunapuu kasvatuse ja distsipliini tähtsam osa oli. Ta oli ühteviisi viisa­kas võõraste ja tuttavate, vanade ja noor­te vastu. Temaga üheskoos töötades nägin, kuidas ta õpilaste peale isiklikult just sellega mõjus, et. ta nende vastu viisakas oli, neis igas ühes alati isikut nähes.

Õunapuu oli Soomest tagasi jõudnud ja tuli Tallinnasse vaatama, kas oleks kuskil võimlemise õpetaja kohta saada. Tol ajal valitses kehalises kasvatuses sõjakas toon. Võimlemise asemel korraldas Vene valitsus sõjaväelise korra õpetamist. Asja juhtideks olid ohvitserid, kes õpilastega harilikult samuti ümber käisid, kui nad seda olid harju­nud kasarmutes soldatitega tegema. Koo­li sattus sisse valjus, karmus ja kasarmu õhkkond.

Selle kohta võttis Õunapuu jutus sei­sukohta. Ta seletas, et tahab võimlemise õpetamist seada aluseks noore inimese arenemisele; ühtlasi tahtis ta vähendada moodsaks saanud sõjalise kasvatuse mõju.

Sügisel asus Õunapuu Tallinnasse linna kaubanduskooli võimlemise õpeta­jaks. Muidugi tuli ka temal mitmeti käia kindlasti ettekirjutatud teedel, kuid vahe Õunapuu meetodi ja hariliku tur­nimise õpetamise vahel tuli varsti ava­likuks. Samal aastal oli „Estoonias” kaubanduskooli õpilaste pidu, mille täht­samaks osaks võimlemise harjutused Õunapuu juhatusel olid. Ehk siin küll ainult väikest osa suurtest kavatsustest pakkuda võidi, avaldas see osavõtjate peale siiski ühist mõju. Mindi koju tundmisega, et võimlemine ei ole toore jõu, vaid tervise, osavuse ja ilu kultiveerimine.

*

Pärast tuli Õunapuud aastate jooksul mitmel puhul näha. Nägin teda scoutide organiseerimisel. Seesama viisa­kus, asjalikkus, tõsidus, ilma mingisugu­se surveta tema enese poolt. Noored rakendati väikesi ülesandeid täitma, nad tegid seda, nähtavalt tundes, et see on ettevalmistuseks suurele elu võitlusele.

Kaks kolm aastat pärast seda nägin samu õpilasi lahinguväljale minemas ja sealt tagasi tulemas. Üleüldine mulje oli kõigil ühine. Meie noored mõistsid ilma kaebamata raskusi kanda, julgesid julged olla ja surmale silma vaadata. Paljude nende kasvatamises oli Õunapuu oma osa töötanud.

Mitte ainult koolis, vaid ka,mujal oli ta kasvatajaks. Ma arvan, nii mõnelgi kursustest osavõtjal on meeles need õn­nelikud tunnid, mil Õunapuu juhatusel spordiharjutustest osa võeti. Mul tule­vad meele Tallinna rahvaülikooli võimlemise harjutused 1917. a. suvel. Meid oli kirju kari – naisterahvaid ja mees­terahvaid, 13 kuni 53 aasta vanuseni, kuid meid kõiki ühendas see tõsine töö, mida tegime ja mille hingeks oli Õunapuu. Kõik oli siin ühetasa tähtis ja tarvilik: köie venitamine, reas käimine ja võidujooksmine.

Õunapuu suutis elustada ja sisukaks teha ka kõiki teisi rohkearvulisi era- ning õpetajate kursusi, mida ta korraldas,

*

1917. a. revolutsiooni algul oli tar­vis korralageduse ärahoidmiseks jõu­de organiseerida. Tallinnas asusid inimesed vabatahtlikult kokku ja kor­raldasid miilitsa. Ilma pikema kahtlu­seta võttis Õunapuu 5. jaoskonna miilitsakomissari kohustused oma peale.

Ta sai oma uute ülesannetega hiilga­valt toime. Miilitsameeste usaldus tema vastu kasvas iga päevaga. Oli silmapilke, kui nad Õunapuud tahtsid miilitsa ülemaks valida. See ei tulnud aga su­gugi demagoogilistest võtetest, vaid sel­lest, et ta ka miilitsinääride peale kasvatavat mõju avaldas.

Käisin teda mõnikord jaoskonnas vaa­tamas. Võrdlesin imestusega miilitsa ruume endise politseijaoskonnaga. Viisakus, puhas õhk, isegi lilled lauda­del. Õunapuu seletas, mehed olla ka suitsetanud, kuid nähes, et tema seda ei tee, on nad toas suitsetamise järele jätnud.

Miilitsas oli Õunapuu koolitöö kõr­val. Muidugi kannatas selle all kool, sellepärast loobus Õunapuu ka mõne kuu järele sellest tegevusest, nii pea kui olud lubasid.

*

Õunapuu käis alati otsitult, korrali­kult riides. See ei olnud temas ede­vus, vaid üks osa inimese kultuurist, mille edustaja ta oli. Samuti oli ta alati heas tujus ning mõistis seda ka teistele edasi anda. Meie seltskond on ju, nagu teada, sisuliselt sagedasti õige tühi. Pidudel ei mõisteta rõõmus olla, kuid ühtlasi ei tehta selle juures ka mi­dagi tõsisemat. Seal oli Õunapuu ot­sitav isik. Varsti pandi terve seltskond tegevusesse; koosviibimine muutus lõbu­saks olemiseks, millest jääb kauaks ajaks kõige parem mälestus.

Rõõmus optimism käis Õunapuuga alati kaasas, isegi kõige kriitilisematel silmapilkudel. Tahtmata küsisid, kas see mitte liialdatud ei ole. Kuid tema viimane samm, kus ta veel poolhaigena lahinguväljale oma kaassõduritele abiks tõttas, näitab, et siin haruldase elurõõm­sa julgusega tegemist oli.

Õunapuu oli läbi ja läbi kunstnik; ta mõistis elust seda leida, mis ilus ja loov. Kahju, et meie selle iseloomu lõ­plikku arenemist näha ei saanud.

*

Vististi ei tea seda igaüks, kuidas väikesed l a p s e d Õunapuud armas­tasid. Kannatamatalt oodati tema tule­kut. Kellelgi ei olnud seda osavust lapsi mängides kõrgele õhku hüpatada ja siis kinni püüda, nagu tema seda tegi. Pealtvaatajad vanad inimesed hä­daldasid, et ta lapsed maha pillab. Need aga aina õiskasid ja naersid, teades, et nad Õunapuu julgetes kätes olid.

Need väikesed olid mineval aastal nende hulgas, kes teda viimasele puhkusele saates palavaid pisaraid valasid. Nad ei ole teda veel praegu unustanud, ta jääb neile vist ka edaspidi kättesaamata ideaaliks. Vaevalt leidub veel teist, kes neid nii kõrgele hüpataks, nagu Õunapuu. . .

J. Annusson.

Kasvatusest nr. 6/1920