Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Nov

André Malraux

 

 

Nõue tüsedama kirjandusliku toidu järele püsib Prantsusmaal juba mõnda aega. Auhinnatudki teoste hulgas märkad palju vähem selliseid, mis ainult säravad ja on üles kobrutet, või milles autor ilutseb, edvistab, haletseb või stiilitseb, palju enam aga romaane värskemate ainetega ja jõulisema käsitlusega. Mõne A. de Saint-Exupéry dramaatilise lendurromaani menu, L.-F. Céline’i jõhkralt satiirilise romaani Teekond öö lõppu läbimurd senistest maitsetest, mahlaka ja primitiivse J. Giono püsimine silmapiiril – kõik sellised nähted tähistavad aeglast, kuid kindlat maitsepööret.

Nüüd on siis ka Goncourt’i auhindajad riskinud oma poolehoidu avaldada julgemale maitsele. „Riskinud” seepärast, et nende 1933. a. valitu – A. Malraux – viib meid salongipsühholoogiast eemale revolutsionääride ja revolutsioonide valdkonda, ja ka naine ei mängi ta teostes mingit osa. Muidugi juhtis auhindajaid eeskätt A. Malraux tugev ja omapärane talent, kuid võib ühes L. Pierre-Quint’iga öelda, et M. Prousti auhindamisest saadik (1919) pole Goncourt’i akadeemial olnud nii õnnelikku kätt kui seekord. Tõesti, mis on saanud kõigist nende Malherbe’idest, Pérochonidest, Sandre’itest, Deberlydest? Unarusse vajuvad või juba loojunud keskpärasused.

A. Malraux hindab enne kõike kargust ja mehisust, ei pea suurt lugu sotsiaaleetilisest halemeelsusest, küll aga isub kangelastegusid. Tema lemmikkujuks on sangar, kes hülgab õrnusi ja kaastundmust, sööstab tegudesse, milles ei kohku tagasi ühestki konsekventsist, ja seisab paratamattuse ees püstipäi.

Liiga noor (sünd. 1901), et kaasa elanud olla maailmasõjale, on ta oma heroismile kogemustoitu otsinud sõjajärgseist revolutsioonidest Kauges Idas. Indohiinas, kuhu kirjanik elama siirdus 20-aastasena, hiljem Hiinas, õppis ta lähemalt tundma inimesi igasugu kihtidest ja rahvustest. Ta romaanid tõendavad, et ta on lähedalt tundnud hiina terroriste, kontrabandiste, vene revolutsionääre, Indohiina pärismaalasi, aga ka Euroopa ametlikke esindajaid. Teaduhimulisena on ta uurimisretki ette võtnud Pärsiasse ja Afganistaani, lennuk on teda kandnud Araabiasse ning alles hiljuti õnnestus tal kõrbeliivast avastada Seeba kuninganna hauda. Innuka maadeuurija seiklev veri tuksub elavalt vastu kaasaja suursündmustele ja nende taga – inimesele, olgu see misvärviline tahes. Oma sügavaimas olemuses on see tegudekirjanik seejuures väga intensiivse tunnetustarbega.

Ent kõnelgu temast lähemalt ta toodang. Seda pole veel palju: kui välja arvata paar vähema tähtsusega teost, siis ainult kolm romaani.

Esimene neist, Vallutajad (Les Conquéerants, 1928), viib meid Edela-Hiinasse, nimelt Kantonisse, Hiina rahvusliku ärkamise keskkohta. Inglaste ülemvõimu vastu sihitud liikumist aitavad juhtida ja õhutada mitmest rahvusest eurooplased, nende hulgas silmapaistval kohal vene enamlased. 1925. aasta kirevate sündmuste taustal laseb autor esile kerkida Kuomintangi juures töötava propagandani ema Garine’i kuju. See Šveitsi päritoluga poolvenelane on kunagi Euroopas tühise seiga pärast (abordi kaasteadmine) pidanud kinni istuma. Võõraste leegionist läbi käinud, pettub ta maailmasõjast (see polnud küllalt „aktiivne”), põgeneb tagasi Šveitsi, puutub seal kokku vene enamlastega, kelle doktriinid temas suurt huvi ei ärata, küll aga nende mässutehnika. Nende kaasabil ta pääsebki Hiinasse, kus avaneb võimalus arendada juba ulatuslikumat aktsiooni.

Garine’is kohtame esmakordselt Malraux lemmiktüüpi: see on mehine, resoluutne võimupüüdja, vähem ideede- kui tahteinimene. „Võimudelt ta ei ihaldanud ei raha, lugupidamist ega austust: ainult võimu ennast.” Kui kommunistide esindaja Kuomintangi juures tegutseb loosungiga: talupoegadele ja töölistele maad, siis on Garine olulähedasem, hiinalikuma lähtepinnaga, kogu ta programm on – sisendada hiina kulile usku temasse endasse, ta väärikusse, ta elusse. Ent mis tähendab programm, kui Garine’i peahuviks on ikkagi võitlus ise ja selles – kirglik püüd mitte alla jääda, vaid võita.

Seda võitlust peab Garine korraga mitmel rindel. Sääl on kõigepealt Tšeng-dai, omamoodi hiinlaste Gandhi ja väga lugupeetud suurus, kuid ilma võimupüüdeta, kes ei soovi mingit vägivalda ja kes oma filosoofilise passiivsusega revolutsioonijuhtide meelest annab hiinlastele väga hädaohtlikku eeskuju; siis Internatsionaali esindaja Kuomintangi juures, Borodine, kes oma doktrinaarsuses on jäik ja oludele kohanemata, arvestades käske ainult Moskvast; edasi hiina kindral ja inglaste käsilane Tang oma vägedega; lisaks salk anarhiste ja terroriste, kes omapead talitavad ja kogu ettevõtte ähvardavad nurja ajada.

Nende vastujõudude keskel mängib Garine oma osavat ja julget mängu, pannes kogu oma innu ja oskuse tema kätte usaldet inimeste võiduleviimiseks. Kannatused aina karastavad ja ergutavad teda. „Ma ei ole pehme inimene, kuid minulgi on vahel juhust olnud sügavalt tunda kaastundmust, mis kurku pigistab. Aga kui ma siis jään üksi enda ette, hajub see kaastundmus ikka iseenesest. Kannatus teeb elu absurdsuse suuremaks, ta ei ründa aga seda absurdsust, vaid muudab ta naeruväärseks.” Rahvamassist pole see revolutsiooni juht kuigi suures arvamuses: „Sellest on tarvis läbida, nagu hästisahitud jalatõukega läbi mustusehunniku.”

Romaani kohta on isegi Trotski sõna võtnud. Ta heidab ette kõigepealt seda, et autor näeb Kantoni revolutsioonis ainult seikluste ja seikade rida ega selgita ta sügavamaid põhjusi; üldstreiki nähtavat läbi eurooplase silma, kellele see tähendab eeskätt ventilaatorite seismajäämist ja riket einetuskorras. Ka Borodine polla mingi kommunist.

Autor ei jätnud vastust võlgu. Ta pollagi mõelnud anda liistkujusid, vaid elavaid inimesi ja ligidalt nähtud sündmusi. Kui Garine ei talita õige revolutsionäärina, siis ei saa ometi romaanikujust nõuda, et ta peaks olema väljamõeldud eksimatu parteitegelane, liiati arvab ju ka Stalin, et Trotski ise pole talitanud õige revolutsionäärina…

Esikromaanil on küllalt puudusi: ta on paiguti tume neile, kes hiina olusid ja revolutsiooni üksikasju ei tunne, ülesehituselt ta on pigem episoodide ahel, nii siis mingi kroonika, kui läbikomponeeritud romaan. Aga kõigest hoolimata suudab autor täiel määral sisendada kodusõja atmosfääri ja usutavaks teha ta omapärased juhid. Mõtted, mida teose lõpus avaldab haige Garine, üllatavad oma viirastusliku selguse ja tihedusega.

Kuninglik tee (La Voie Royale, 1930) kinnitab autori põhikalduvust – luua julgeid, avantüristlikke tüüpe, kes ei talita mitte instinktiivselt, vaid teadlikult, ja kes on tugeva mõttekultuuriga. Ses romaanis on kujutusviis ja väljendus veelgi tihenenud, stiili oleks nagu alles jäänud midagi nende Kambodža ürgmetsade läbipaistmatusest ja -pääsematusest, kuhu kangelased oma huvimatka valinud. „Kuninglik tee” on sajandeid unarusse jäänud tee läbi ürgmetsa, mille ääres leidub veel eurooplastele avastamata muinasaardeid. Noor kunstihuviline Claude ja elust pargitud Perken riskivad matka seda teed mööda. Põlismetsas avanevad seiklejaile looduslikud võlud, sammaldunud templid uhkete skulptuuridega, aga ka metsikud suguharud, kellega tekib kokkupõrge. Perkenit on taga kihutanud soov pärismaalaste juurest üles otsida üht oma kadunud tuttavat, mingit veidrikku, keda seksuaalsuse alamuskompleks on ajanud kompensatsiooni otsima hädaohtudes. See mees leitaksegi ühest pärismaalaste külast, kuid pimestatuna. Nagu Simson on ta seotud käsikivi külge jahvatama. Selle pimeda valgemehe vabastamiskatsest areneb pinev võitlus, kus Perken osutub hulljulgeks ja ühtlasi kogenult kavalaks. Haavata saanud, sureb ta teekonna kestes täis leppimatut põlgust etteaimatava surma ja kogu elu vastu.

Põnev teekond läbi põlismetsa paelub oma ürgse ilu ja alatise hädaohuga. Ei jäta romaanis mõnu tekitamata ka parajad pisted Prantsusmaa bürakraatseile esindajaile ja torked euroopa ravitarkusi järeleahviva siami arsti pihta. Lõpus areneb poliitilist satiirigi, kui „mässulise” suguharu vastu saadetakse terve karistussalk, kes siis asulad tuhaks põletab, kuulipildujatega ülejäänud inimesed maha niidab või neid laiali laande nälgima kihutab.

Aga ka selles romaanis on vahvustegusid, ülbeid väljakutseid surmale, elu kaalulepanekuid. Ikka kindlamini taipame autori veenet, et elu ilma vägiluseta on tühine ja et elu mõtestab ning inimese väärtust loob alles heroism. Sellest vaatenurgast saab ka seiklus oma mõtte, kuna see pole muud kui kirg elu sisustada senitundmatuga, anda elule, mis iseenesest om sihitu, surmatrotsiga kindlustus ja alus.

Kolmas romaan, Inimolund (La Condition humaine, 1933), kinnitab juba erakordse tugevusega Malraux kujundusvõimete kasvamist, tehes ühtlasi veelgi ilmekamaks ta maailmatunde põhijoonise. See põnev teos on kunstiliselt küpsem eelmisist, ei lõtvu kirjeldustesse, venitustesse, vaid on tegevuselt tihe, detailides ettenägematu ja ka mõtteliselt ergutav. See näib mitmeti vastavat eeskujuliku jutustuse nõudeile, nagu neid on formuleerinud E. Jaloux: „Suur romaanikirjanik pole mitte see, kes suurema või vähema vilumusega korraldab tegelaste ja sündmuste kombinatsioone. Vaid see, kes oskab iga hetk reaalsusest avastada seda väikest ja ühtlasi suurt miskit, mis tuleb inimesest, on alati ettenägematu, lipsab ära loogika eest ja mis äkki mõne ootamatu detaili kaudu meile tunda annab meie eneste peagu alati aimamata tõtt.”

Seekord viibime jällegi Hiinas, nimelt Šanghais, a. 1927, kus vastamisi võitlesid – ülemjuhataja Tšiang-Kaišek ja punased töölised. On põnevalt kujutet viimaste võitlusrakukesi, relvade hankimisi, mässu ettevalmistusi, abiootusi, tänavalahinguid, atentaadikatseid, lõpuks mässu mahasurumist ja karistusi. Kuid nagu esikromaanis, nii siingi kõik need välissündmused moodustavad ainult tausta üksikisikute kangelastegudele, ehk õigemini, sündmuste pideva kanga kujub lugeja ise koelõngast, mida ta saab osakaupa ühelt või teiselt romaanitegelaselt. Sest peavalgus ei lange siin sündmustekroonikale, vaid üksikkujudele, alates haritud terroristist Tšenist ja lõpetades ühe prantslasest veidriku parun Clappique’iga.

Usulise kasvatuse saanud ja Pekingi ülikoolis õppinud Tšen sooritab oma esimese mõrva mingi fataalsuse ja endaohverdustungi survel, aga ka Malraux’le nii tuntud hüpertrofeeritud passiivsuse vihkamisest. Nagu Garine, nagu Perken, nii ihkab Tšengi võitlust, hädaohtu, va banque’i. Ta sööstab hädaohtlikemalsse ettevõtteisse, läheb oma rühmaga desarmeerima politseid ja paari kaaslasega Tšiang-Kaišekile pommi viskama. Surmapõlgusega käsikäes käib ta elupõlgus. Elul ei tunnustata olevat ühtki antud finaalsust, soe tuleb ise luua, enne „ei” öeldes kõigile ettekirjutustele ja objektiivseile väärtustele. Ikka imbub siit ja sealt riskinimese nihilismi: „Ich hab’ meine Sache auf Nichts gestellt”. Kui siis seesuguse kõigest irdunud autonoomse isiku sihisead äpardub kokkupõrkes eluga, on kohe varuks enesetapp. Tšen tapab enese, samuti revolutsionääride juht Kyo (kinnivõetuna ähvardab teda poomine, kuid passiivne surm on talle vastik ning endatapp tähendab vähemalt aktiivsust), ainult Katov, see kümnes tules karastet vene kommunist, annab oma mürgitableti kahele nõrgemale seltsimehele, kuna ise kõikvalmina läheb tulesurma. Ja Clappique, see pajats, keda mõlemad võitlevad pooled kasutavad, see veiderdaja, kes meenutab A. Belõi fantastilisi veidrikke ja kes muidu nii fataalses romaani õhustikus hoolitseb tarvilise vahelduse eest, käib lõbumajasid pidi, lootes oma lugupidamist tõsta – endamõrva ähvardusega.

Peagu igas tüübis on midagi kangekaelset ja fataalset, kuid igas ühes see avaldub teisiti. Mässu peaorganiseerija, isiklikus elus tagasihoidlik Kyo, näit. on tasakaalus tüüp, kellele sangarlusetunne on antud „distsipliinina, mitte aga elu õigustusena. Ta ei rabelenud. Ta elul oli üks siht ja seda ta teadis: igaühele neist, kes praegu on nälja nagu aeglase katku käes suremas, võimalikuks teha nende eneste väärikusetunne.” „Ei ole väärikust ega reaalset elamist inimesel, kes töötab kaksteistkümmend tundi päevas, ilma et ta teaks, mis jaoks ta töötab.” Kyo ei muutu ülbeks või koguni kahetsevaks enne oma hukkamist, vaid ta võtab isegi kõik piinutusähvardused vastu suure ükskõiksusega, nähtavasti oma isalt, filosoof Gisors’ilt õpitud rahuga.

Kõigis neis inimjoonistustes osutab Malraux oma elutunde sarnasust Lord Jimi autori elutundega. Ta loob tüüpe, kes oma kord seatud elusihti jälgivad viimsete konsekventsideni, ja kui siis, sügavamale ellu kaevudes, neil äkki ees seisab tühjus, siis moondavad ja varjavad nad seda kohe tekkiva valmisolekuga kangeluseks. Kangelastegu ise tõstab inimese irreaalsusse, mingisse teomüstikasse, millest tagasilaekumist igapäevaseisse askeldustesse meie autor oskab kujutada väga sisendavalt.

Malraux mehelikkude tegude maailmas pole ruumi naisele. Kahes esimeses romaanis naistegelased üldse puuduvad, kui mitte arvestada, kangelase nimetuid tungide rahuldajaid. Ainult Inimolundis näidatakse Kyo naist, Šanghais sündinud sakslannat May’d. See on iseseisev naine, arst, Kyole hea seltsiline, kes valmis on mehega koos surmahädaohtu minema, kuigi samas üles tunnistab oma äsjase abielurikkumise kellegi teisega (mis tähendab see tühine seik ühele revolutsionäärile kesk võitlust? vihjab ta).

Pehmemad hingetoonid, meeleolud, unelmad ei leia varju Malraux mehelikus maailmas. Ühelegi ohvrile ei haletseta kaasa, puuduvad kaastundmusele sihitud hädade ja viletsuste kirjeldused. „Ma ei salli inimsust, mis on tekkinud kannatuste vaatlusest,” ütleb Tšen oma endisele õpetajale, pastor Smithsonile, kui see talle inimarmastust läheb meelde tuletama. See lause võiks sobiv olla Malraux enese mentaliteedile.

Kangelus ja surm – need on kaks peamotiivi senises Malraux toodangus. Aegajalt vilksatab nende tagant Koguja tarkus elu tühisusest ja vaimunärimisest. Arvatavasti Massisi taolised katoliiklikud arvustajad ei jäta seda juhtu kasutamata näitamaks, kuidas liigne uljus tuleb surmahirmust, mida võiks lunastada ainult kirik …

Paistab siiski, et Malraux on enam kui vaid juhuslik nähtus, ta on pealekasvanud elujõulise sugupõlve üks esindajaid, uue, karge ja karmi elutunde kajastaja, kes hülgab hellitusi, ei unele ega meeleolutse, vaid on tegevusejanuline, võitleja, avastaja, ühe sõnaga uue elu aktiivne pioneer.

Johannes Semper

Loomingust nr. 5/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share