Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Jun

Kriitiline vestlus Mait Metsanurgaga tema Kutsutud ja seatud… teemal.

 

    

– Kui lubate küsida: miks ei ole teie lasknud oma romaani peategelasel hingekarjasel saada reformaatoriks sõna tõsises mõttes ja miks ei ole teie näidanud seda võitlust, mis võinuks ja pidanuks järgnema valitsevate olude puuduste ning pahede äratundmisest?

– Seda küsimust on mulle juba mitu korda esitatud. Ma vastaksin, et kõige kaaluvaim põhjus, miks minu kangelane ei lähe mõtetelt üle sõnadele, veel vähem tegudele, on see, et ma tahtsin kirjutada realistliku teose. Reaalsuse piiridesse jääda tahtes ei olnud võimalik Harald Päivilit kujundada aktiivseks võitlejaks. Niihästi meie usuelu juhtivates ringkondades kui ka tegelikkude pastorite seas pole seni leidunud selliste võitlejate, vastuvett ujujate eeskujusid. Mõned on seesugust tegevust alustanud, aga nad on varsti jätnud asja seisma ja muganenud valitsevaisse oludesse.

Arvan, et ka lähemal ajal pole oodata, et meie usuellu tuleks suuremaid reforme, või et tõuseks mõni suur reformaator. Eriti teoloogide seast ma ei oota niisugust. Vaimulikku seisusse jõudmise eel käiv dressuur ülikoolis on liig tugev, et soodustada vabamõtlust.

Etteheited, et ma pole oma kangelasest teinud võitlusemeest, pole tulnudki teoloogidelt-kirikuõpetajatelt, vaid profaanidelt, kellel on tarvidus otsida ja leida kontakti Jumalaga, keda ei rahulda aga meie kiriku praegune olukord ega see, mida sealt pakutakse.

– Aga kuidas suhtub teosesse vaimulik seisus ise? Kas pastorid on pahased?

– Pean ütlema, et nende suhtumine on väga mitmekesine. Ühist kindlat seisukohta, niipalju kui mina olen kuulnud, igatahes ei ole. Üldiselt vanemad, õigemini vanameelsemad pastorid on kaunis kurjad. Nii on üks vanameelsemaid pastoreid lausunud, et see olevat kõige häbematum raamat, mis meil vaimulikkude kohta üldse on kirjutatud. Aga kõikide seisukoht pole niisugune. Nooremad on hoopis heatahtlikumad ja mõnigi on nõus möönma, et olustikulised väärnähtused, millest minul juttu, pole olematud.

Jah, mulle on öeldud, et ma ses suhtes olen ehk liigagi leebe olnud. Seda muidugi mitte kirikutegelaste ringidest. Ma tean väga hästi, et mõnedki seigad, mida olen oma romaanis puudutanud, on tegelikkuses palju hullemad, esinevad hoopis drastilisemalt. Aga need on ikkagi õrnad küsimused ja sellepärast olen olnud romaani tekstis ettevaatlik. Meil armastatakse ikka teha üldistusi, niipea kui leitakse, et kirjanduslikus teoses on midagi hukkamõistmisväärset puudutatud. Seepärast ei tahtnud ma ka äärmisi üksikjuhtumeid serveerida, vaid pidasin kinni teatavast keskteest.

– Ütelge, kas teie romaani peategelane on puht-fantaasia produkt, s. t. mitmelt poolt korjatud tähelepanekute kunstlik kandja, või on ta – vähemalt teatudki määral – mõne ühe tegeliku eeskuju joonistus reaalse originaali järgi? Kas on ta näiteks 50%-liselt reaalse modelli järele maalitud?

– Ta on rohkemgi kui 50% teatava isiku portree. Aga selleks, et identifitseerimise tahtmist ja võimalust ära hoida, oli tarvis jälgi segada. Meie oludes, kus maa on väike ja igaüks igaühte tunneb, pole kerge kirjutada reaalsest ümbrusest võetud originaali najal. Iseäranis kui tahad üksikasju ära tuua. Eriti kui on tegemist veidi piinlikumate seikadega, siis hakatakse kohe näpuga näitama ja küsima, kuivõrd üks või teine piinlik lugu ka tõesti sündinud on. Niisugust asja ma aga tahaks kõige vähem. Loodan, et käesoleval korral mul on õnnestunud asjasse puutuvat modelli niipalju moondada, et ebamugavaid identifitseerimisevõimalusi ei teki.

– Teie romaanis saab peakangelane tõuke eneseanalüüsimiseks ja oma ümbruse arvustavaks hindamiseks sellest, et ta saab teada oma naise truudusetusest. Sellega ju asi algab. Miks olete valinud just niisuguse lähtekoha? Mulle paistab nimelt, et selline lähtekoht laseks nagu oodata puhtakujulist isikuromaani; teoses on aga suurem osakaal just olustikuanalüüsil. Nii võib see lähtekoht näida nagu juhuslikuna ja kompositsiooni kahjustavana.

– Ma vaidleksin sellele vastu. Mul ei olnud eesmärgiks kirjutada isikuromaani abielutruuduse murdmise ja armukadeduse ainel. Ka polnud minu eesmärgiks kujutada otseselt praktilisi kiriku elu küsimusi. Ma tahtsin käsitlusele võtta inimese vahekorra Jumalaga ja alles muuseas vaadelda, kuivõrd kirik on võimeline seda vahekorda tõeliste väärtustega sisustama. Kui ma siis oma peakangelasele mõtlesin, kes pidi neid probleeme kandma, neid analüüsima hakkama, siis oli selge, et ta pidi saama küsimustele lähenemise tarbeks mingisuguse tõuke. Niisama heast-paremast inimene ei hakka tõde otsima. Aga milline see tõuge võis olla? Ma kujutlesin enam kui üht võimalust. Alul ma mõtlesin lähtuda mingist traagilisest situatsioonist. Ma oleksin Harald Päivilil võinud lasta ahastusse sattuda näiteks sel viisil, et oleksin lasknud surra tema pojal. Aga see ei oleks olnud hea lahendus. Ta oleks siis olnud küll ahastuses ja oleks võinud küsida, miks teda Jumal niisuguse raske katsumisega karistab, aga tal oleks ühtlasi tee lahti olnud oma hädast teistele rääkida ja nõnda lohutust leida; ta oleks kas või kantsli jutlustes oma valu ära reageerida võinud. Teisiti on lugu truudusemurdmisega, mille ma tegelikult lähtekohaks valisin. Hingehädasse satub pastor selle läbi niisamuti. Aga lisaks sellele on asi piinlik, ta ei saa sellest kellelegi rääkida, ilma et ta ise ei satuks koomilisse või narri valgusse. Ta peab üksi oma kannatuse läbi kannatama ja see on soodsaks eelduseks tõe otsimise meditatsioonidele. See, et ollakse jäetud üksi iseenese hoolde, et ei saada nõu küsida ega lohutust otsida teistelt, vaid tuleb ise hakkama saada oma muredega. Kellele sa kaebad? Sind naerdaks välja.

– Tõsi küll. Kas teile ei paista, et rohkem kui ükski kriitik kunagi, mõistab oma raamatut kommenteerida või temast jutustada lõpuks ikkagi autor ise?

– Küllap selle põhjuseks on, et autoril raamatut kirjutades on peas oma aine kohta enam, kui tema jõud lubab paberile panna.

– Veel üks pisiküsimus. Teie raamatus figureerib Päivili õpilase Silvia päevik. Mis teie ütleksite, kui teilt küsitaks, kas tsiteeritud päevikuleheküljed pole liig targad nii noore inimese jaoks, et olla realistlikult usutavad?

– Sellele küsimusele ma olen mõtelnud küll. Need päevikutsitaadid tõepoolest võivad näida kuidagi liig tarkadena. Aga lugu on see, et mul oli osalt kasutada ühe seesuguse päeviku reaalne originaal. See hajutas mu kahtlused seesuguse võrdlemisi „targa” stiili suhtes. Eksisteeris ju midagi niisugust reaalse faktina. See on nö. elust võetud. Väga imestada seesuguse „tarkuse” üle siiski ei tule. See on kokku loetud, raamatutest kokku ahmitud tarkus. Seesugust juhtub haiglaste noorte inimeste juures, kes nagu aimates oma peatset surma püüavad palavikulise kiirusega haarata maailma vähemalt vaimu kaudu, kui füüsiline primitiivne kaasaelamine on takistatud. Haige inimese juures seesugune varatarkus on päris loomulik.

– Teie raamat on kirjutatud teatud õpetlikus laadis. Mis teie arvate, kas sel õpetlikkusel peaks ka olema mingit mõju? Kas võetakse asja südamesse? Millised ringkonnad võiksid tulla mõjualustena arvesse?

– Ma ei arva, et keskmine kirikuskäija, kes oma kirikumaksud maksab ja suurtel pühadel jumalateenistusel käib, selle raamatuga rahul oleks või sellest suurt mõjutatud saaks. Rahul võiks selle raamatuga olla inimesed, keda ei lohuta meie kiriku õpetus praegusel kujul, kes aga pole kaotanud hingelist tarvidust leida mingit kontakti Jumalaga. Mitte ateistid. Ateiste need probleemid niikuinii ei huvita. Neile on kõik isegi selge.

– Kas teie arvates on palju ateiste Eestis? Ja milline võiks olla see vorm, mille poole tüürib eestlase vahekorra otsimine Jumalaga?

– Päris ateiste ei ole Eestis vist kuigi palju. Aga isegi nn. lihtrahvas on kaugel ära kiriku dogmade naiivsest uskumisest.

– Kas ei ole keskmise eestlase usuliste elamuste lähemaks vormiks mingi, olgugi hämaralt tunnetatud, panteism?

– Küllap see on nii. Kui meie lihtne põllumees suvisel pühapäeva hommikul välja läheb ja ta parajasti tööd ei pea tegema, siis ta muidugi ehk tunneb teatavat hardust, mis kuuluks usuliste elamuste kategooriasse. Vaevalt seesugust hardust ta leiab meie kirikust. Kirikuskäimise kommet aitavad üleval hoida hoopis muud põhjused ja mitte usuliste elamuste otsimine.

P. V.

Loomingust nr. 2/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share