Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kui „Dünamis” I poleks mitte ajutiselt surnud „moraali-aatesõjas” saadud kriimustuste kätte, oleksin ise tahtnud võtta käärid ja seda lõigata. Oleksin tahtnud välja lõigata üksikuid lehekülgi, et võiks segamatult lugeda päris „Dünamist”, viimaste aastate hoogsamaid ja huvitavamaid teoseid.

„Eksitus, mis pingutab end elava tõe poole, on viljakam ja püham kui surnud tõde.” Olgem avameelsed, „Dünamise” mõned autorid on tõesti vahest eksinud tasakaalus, mõni epigramm küll oligi taktitu ja mõni subjektiivne ümbrusse suhtumine liialdatud ja koguni masendav („Päev päiksetu”, lk. 107-109), kuid kas siis need 3 lehekülge on iseloomustavad albumile kaanest kaaneni? Kas „Postimehe” suur ärritus „Dünamise” puhul oli põhjendatud ja õiglane või tegi lõpuks ainult „Postimehe” enese taktitunde ja tasakaalukuse õige küsitavaks?

Meie Vabariigi 10. aastapäev, mis oli kahtlemata üks ilmekamaist ja koguni sütitavaist päevist meie omariikluse teadvuses, äratas vist paljudes kodanikkudes kahesuguseid mõtteid: ühelt poolt rõõmu ja teatava uhkusetundegi nende väärtuste üle, mida meile on vastuvaidlematult andnud omariiklus, ja teiselt poolt mõtteid sellest, mida tuleks veel saavutada, mõtteid meie riikluse ja omakultuuri puudusist. Mõlemad seisukohad on juubelimõtetega orgaaniliselt seotud. Esimene neist, juba saavutatu äramärkimine, peaks meile isamaa ja omakultuuri nähes andma enam elavat usku ja veendumust, see on juubelipidustuste positiivne ning jõuduandev osa, ja on loomulik, et see ka pidustuste eneste ajal valitses.

Kuid ka teisel, reaalolusid hindaval ja arvustaval seisukohal on juubelimõtteis tähtis ülesanne; see peaks meis kasvatama põhjamaise tahte, saada iseendast paremaks. Mitte end paremana paista lasta kui oled, vaid ise saada paremaks, kultuurilisemaks!

„Dünamis” I ongi peaasjalikult pühendatud viimaksmainitud mõtteile; seks on tal kahtlemata nii moraalset kui psühholoogilist alust.

Kahju on siiski, et meie Vabariigi 10. aastapäevaks juubelipidustuste olulisem pool, teadvus ja rõõm sellest, mida juba kätte on saadud, nii vähe põhjalikumat käsitlemist on leidnud. Üksikud kõned ning kirjutised jäävad lõpuks ikkagi meeleoluks ja ununevad ajaga, – see on kõik enam päevakajaline ja kerge. Nende ridade kirjutaja ja vist paljud teisedki ootasid Vabariigi 10. aastapäevaks kas mõnelt valitsuseasutiselt, Ülikoolilt või ka mõnelt suuremalt kultuurseltsilt albumit, mis poleks mitte sisaldanud ainult lühikesi subjektiivseid kirjutisi, vaid erialade kaupa teatavat kokkuvõtet kogu meie iseseisvuseaja tööst – arvudega, tabelitega, statistiliste andmetega. Seda laadi teos oleks ka laiematele hulkadele kujukalt näidanud, mis oli enne, mis on praegu ja mis on saavutatud. See oleks uskumapanev ja veenev olnud. See oleks olnud nagu kogu meie omariikluse 10-aastase töö erapooletu ja kujukas kajastus kirjas; kiri aga on loetav läbi aastasadade ja kõigile.

Siia on jäänud juubelipidustusis tühi koht, mis end elavalt tunda annab.

Seda enam mõjub siis vastandina „Dünamis” I, mis ei tahagi anda mingit saavutatu kokkuvõtet, vaid on juba mõeldudki arvustavana ja parandada püüdvana. „Dünamis” I oleks võinud ainult ühes eespool mainitu, praegu kahjuks puuduva, albumiga moodustada teatud harmoonse terviku. Öelduga ei ole mitte tahetud rõhutada puuduva albumi tähtsust ainult „Dünamise” seisukohalt, vaid rõhutada just eriti teose puudumist, mis meie 10-aastase omariikluse vilja oleks positiivses mõttes kokku võtnud. Meie juubelitundeile on jäänud nagu reaalsem ja sügavam sisu andmata.

Kuid lõpuks ei ole see ju ka nüüd veel hilja. Õieti võimegi alles nüüd, kus meie omariiklusest 10 aastat juba möödunud, saada täielikuma ülevaate selle, saavutusist, kui seda oleks võinud teha alles 10 aasta alates. Kas näiteks Eesti Vabariigi Tartu Ülikool või Eesti Kirjanduse Selts ei võiks Vabariigi järgnevaks aastapäevaks välja anda albumi, mis lühidalt ja kujukalt kokku võtaks meie Vabariigi algaastakümne töö? Nende saavutuste ka erapooletu ettetoomine, mida meile on võimaldanud omariiklus, on kõige parem kool meie riikliku iseteadvuse süvendamisel omal maal ja tee õigustatud tunnustuse omandamiseks naaberrahvaste juures. Meil on palju räägitud ja kirjutatud just riikliku iseteadvuse nõrkusest laiemates kihtides; aga millest peaks see kasvama, kui seda ei kasvatata? Ja tugevam usk omakultuuri, kas ei sünni see kõige pealt juba valminud tööst elustatuna ?

*          *

*

Pöördume üldmõtteilt taas „Dünamisele”. Ka eespool öeldut arvestades oleks võinud siiski „Dünamiski” vähemalt kas sissejuhatuses või eriartiklina ära märkida juba saavutatu, sellele öelda mõni subjektiivselt soe sõna. Sest kõikide puuduste kiuste on meil ikkagi midagi, mille peale võime olla uhked omariikluse 10. tähtpäeval; on väärtusi, mis meie eest räägivad ja meid julgustavad. Osalt liiga karm ja liialdatult elutõsine on see temperatuur, milles liigume kõnesolevas albumis. Seda suurt armastust, mis meid kõiki, ka „Dünamise” autoreid, siiski siin vabal põhjapäikese maal ühendab, oleks tahtnud natukenegi näha noorpõlve väljaandes Vabariigi 10. aastapäevaks. On pisut kurb, et Sind, ikkagi viljakandvat maad, ka Su enese pojad, otsides tõde, on juubelipäeval rõõmsana nägemata jätnud. Kuid nad on head tahtnud ja tõsised ning elavad on nende tööd.

Peab elu nägema nii, nagu ta on, ja seda siiski armastama – on üks suurist juhtlauseist, mis läbib mitmeid „Dünamise” hoogsaid ning isiklikult läbituntud kirjutisi. Siin albumis ei leia lugeja mitte edumeelsusest tuletatud poosi või noorte inimeste pilvedetagust maailmavalu, nagu seda mõnel pool on näidata tahetud (vt. „Postimees” nr. 60), vaid albumi ideeline kandejõud on kõikide teravuste ja subjektiivsete liialduste kiuste elujõuline, hoogus, elu- ja kultuuritahet nõudev ja selle järele hüüdev:

„Aga jõuetu on ka iga rahvas, kes oma kultuuritahet ei loo teatavaks messianismiks, kes ei jõua ühendada oma üksik- ja ajaideaali suureks, kestvaks rahvaülesandeks.”

„Meie elutunne peab, peab saama jõulisemaks! Sellesse on kokku võetud kõik see, mida tarvitseme.”

Neid nõudmisi ei seata mitte ainult ümbrusele, abi ei loodeta mitte ainult Jumalalt ja soodsalt välislaenult, vaid: „Nõudmine endalt on, mis teeb tugevaks, nõudmine ilmalt aga teeb nõrgaks.”

„Dünamises” on kõigilt meie vaimuelu tähtsamailt alult avaldatud mõtteid, mis on sihitud uuestisünni ja ümberhindamise poole; siin leidub tõelikke ja elavaid sõnu. Kes mitte ei lase end vangistada eelarvamusest, mida võib-olla paljudes lugejates esile kutsuvad eespool kõne all olnud taktiilsed eksimused ja teatav kontrast veel elavalt meeles oleva aastapäeva meeleoluga, see leiab „Dünamisest” kindlasti sisukust ja kõige pealt head tahet.

E. Laid

Eesti Kirjandusest nr. 5/1928