Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Oct

Boris Pasternak

 

 

Nõukogude Vene luuletajate seast paistab silma huvitava kujuna Boris Pasternaki luuleisiksus. Ilmselt erineb ta teistest kirjanikest sotsiaalse närvi puudumise tõttu oma töis. Hoolimata sellest on ta mõju vene ja isegi välismaa luuletajaisse kaunis suur. Osalt on see seletatav ta luule vormilise kujundamisega, kuid kahtlemata on siin otsustavamaks teist liiki tegurid.

Tema ümber valitseb imelik vaidluskeeris. Ühed peavad teda kaasaja suurimaks poeediks, teiste arvates on ta arusaamatu, vormitseja ja isegi tuumata luuletaja. Sümbolismi ja futurismi ristteel, ägedate lahkhelide ajajärgul, võttis B. Pasternak mõlemaid luuleteid ühendava suuna.

Tema sünniaasta on 1890. Oma isalt, maalikunstnik akadeemik Leonid Pasternakilt päris luuletaja vormi meele. Hariduse sai ta Moskva filosoofia teaduskonnas ning pärast Marburgis, kust võib-olla ta omandaski teatava metafüüsilise varjundi oma pärastises loomingus. Esikkoguna ilmus tal Kaksikud pilves 1914. Sellele järgnes 1917. a. Üle barjääride. Samast aastast on Mu õde elu. Pärast kauemat vaheaega esineb Pasternak 1923. a. luuletuskoguga Teemad ja variatsioonid. Paari aasta pärast järgneb Karussell ja a. 1932 Teine sünd. Raamatuis Jutud (1925), Kaitsekiri (1928) ja Õhuteed kohtame Pasternaki prosaistina, subjektivistliku psühhologismi pooldajana.

Nii mõnedki arvustajaist lähenevad kirjanikule, vaadeldes teda kui teatavasse sotsiaalkihistusse kuuluvat isikut ja katsudes esile tõsta ta sotsiaalset päritolu kui teost mõjutavat tegurit. Ta kuulub nimelt sotsiaalselt ilmetu „pärivusliku intelligentsi” hulka. Majandusliku järje poolest kodanlane, tundis ta end selles seltskonnakihis võõrkehana. Äritsevat, sõdivat, „elurajavat” kodanlust ta vaatles ülevalt alla. Kultuuri evimine oli otse kuristikuks kõrge intelligentsi ning selle kihi vahel. Just seesugune kõrge intelligents oli parimaks substraadiks kammerluulele.

Kammerluule tekkimine eeldab teatavat majanduslikku tsensust, teatavat komfortset olustikku ning majanduslikku kindlustust. Seal, kus isik on sunnit tegema igapäevast rasket kehalist tööd, kus ta on piirat olustiku lootusetusega, kus tal puudub vaba aeg, ei teki säärasesse liiki kuuluvat luulet. Pasternaki luule konkreetseiks esemeiks, mõttelennu stardisuunaks osutuvad sagedasti trümood, pronksid, tiigid, saalid, sohvad, tüllid, lühtrid, suvilad, reseedad, aiad jne. Võttes omaks väite, et esemete loominguline läbielamine ning luulesse sulgemine ei või toimuda ilma olustiku jaatamiseta, jõuame arusaamisele, et Pasternakis pole lahkhelisid ümbritsevaga. Ta on kultuurist üle koormatud. Rohkearvulised kirjanike, heliloojate, kunstnike teoste sissetoomine tema luulesse nii vihjete kui ka otseste mainimiste kaudu osutub ta teoste iseloomustavaks jooneks. Vana kultuur pole ta jaoks tundmatu ega surnud, ta tunnetab jõuliselt oma kuuluvust sellesse ning läbi sajandite kõnetab ta geeniusi.

Eluvõõra hingena jäi Pasternak passiivseks revolutsiooni tegevusrikkal ajastul. Sellest hoolimata ta oli revolutsiooni pooldaja. Pärastised loosungid kunsti rakendamisest proletariaadi teenistusse leidsid Pasternaki poolt jahedat vastuvõttu. Poeet jäi Venemaale kõrvalvaatlejana uue olustiku kujundamisel. Nagu teada, Majakovski, kellega Pasternak varem sammus peaaegu ühisrinnas, valis teise tee. Pasternaki takistas individualismi barjäär saamast revolutsiooni laulikuks. Ainult eluvõõralt õnnestub tal kujutada revolutsiooni, abstraheerides ning varjates seda sümbolismi kattega. Ta poeemid revolutsiooni ainestikul moodustavad ta lüüriliste teoste all-liigi. 1905. a,r Leitnant Schmidti jt. read on niivõrd laialivalguvad ning mitut teemat ühendavad, et neid ei võikski nimetada eepilisteks teosteks.

Pasternak pole enesele asetanud eesmärgiks oma luulekooli luua. Individualistliku filosoofia ning esteetika kummardajana ta taotleb kordumatut oma loomingus. Oma Kaitsekirjas Pasternak nendib: „Kunst on muutuva tõelisve fikseering tunnete poolt.”

Tema luuletus ei esine ühe idee kandjana, vaid mitme lühiteemade ühendusena assotsiatsiooni teel. Säärases luuletuses me et kohta emotsionaalset lainetust, vaid joont, mida võiks nimetada horisontaaliks. Teemade mitmekülgsus ühe idee arendamise asemel sama teose kestel tekitab muidugi raskusi luuletusse sisseelamiseks. Ta luuletused on lähedalt sugulased impressionistlike maalikunstnike teostele. Esemeid ei eraldata mitte nende välisomaduste põhjal, vaid neist tekkivate muljete kaudu. Nagu impressionistid, on ka Pasternak enam koloriidimeister kui joonistaja. Luuletuste ehitust assotsiatsioonide teel ning siis assotsioonide väljalülitamist taotletakse raskestimõistetavuse atmosfääri loomiseks, mida Pasternak vaatleb kui erilist võtet teose esteetilise väärtuse kõrgendamiseks.

Luuletajast valitseb siin arusaamine kui ürgsete muljete vastuvõtjast ning väljendajast. Mõistus peab rahulduma täiesti kõrvalosaga. Lööb valla ainult puhtisiklikult õigustet assotsiatiivsus.

Siin üks näide ta luuletustest.

EBAUSU PÄRAST

    Karp – pomerantsi-punas tuba,
    Kus surra tahan.
    Hing tüdind numbritest on juba:
    Need jätan maha.
    Just ebausu pärast siia
    Ma jälle liugund.
    Pruun tapet tammevärvi liialt
    Ja ükski kiunub.
    Ei riivi käest ma lasknud lahti,
    Sa valla väitsid.
    Juus riivas tukka salamahti
    Suuäitsme leidsin.
    Ei, eilse nimel ära kalge!
    Ju uksel ere
    Kleit läilad nagu õied valged:
    Uus kevad, tere!
    Kord tulid, pettki mõtiskelu,
    Ja armuväega
    Kui kapist raamatu – mu elu
    Sa võtsid käega.

Võrdluste konkreetsus sarnastab B. Pasternaki imažinistidega. Kuid erinevalt neist leiame tema juures ülekoormatust kultuuriga. Mida abstraktsemad on B. Pasternaki mõttekäigud, seda konkreetsemad on ta võrdlused, mis nagu meelega on välja nopitud ümbritseva miljöö pisiasjust. Oma võrdlustes kasutab ta mitmeplaanilisuse võtet: ta kõrvutab esemeid erinevaist mõistelistest piirkondadest, üllatades oma võrdluste ootamatusega. Säärased võrdlused nagu: „tolm neelas vihma arstim-pillides” või „kaugusse on suunat laternate vihmavarjud tilkade nukrusega, mis on sattunud nende fookusse” on sagedased.

Vastandina futuristidele, kellele loodus oli vaid ettekääne filosofeerimiseks, vaidlemiseks, on B. Pasternaki luule tugevamaks küljeks loodusekirjeldused ehk õieti lüürilised maastikud. Pasternaki loodusekirjeldusis ei leidu staatilist seisundit. Tema maailm on liikvel: tuisud, eeläikese pilved, vihmahood. Kuid ei peaks ülehindama seda dünaamikat ja samuti ei tuleks järeldada sellest, et Pasternak on revolutsiooniline luuletaja.

Huvitav oleks kõrvutada Pasternaki Tjutševiga. Vaatamata Pasternaki dünaamiliste kujude suurpärasusele, ei saavuta nad kunagi seda grandioossust, mis Tjutševi omad. Tjutševil esinev kaosetunne, see inimhinge kaootilisve kajastus looduses, puudub Pasternakil üldse. Tjutševi kõrval on Pasternak oma loodusekirjeldusis „suvitaja”. Ta näeb loodust võrega piiratud aiast ning kannab selle luulesse oma varjundirikkas linlase keeles.

Tähtsaks mõtteks Pasternaki loomingus on see, et inimese ning looduse vaheline side kaob isiku väljumisega lapseeast. Luulehingus ärkab isikus üsna varakult. Ta tekkimislugu on umbes sarnane muinasjuttude, hirmu ning kahtluste sünniga. Eriti selgelt väljendab seda luuletus „Nii alatakse”.

    Nii alatakse. Imikeas
    Veel ihatakse viisivarju.
    Ilm – viles. Selged sõnad peas
    Ju kolmeaastalisel sarjas.
     
    Nii alatakse mõistma, et
    Sa pole sa, ei ema – ema,
    Et kodu pole kodu – pett,
    Ja teisest kodust unelema.
     
    Ons lasterööv üksainus kihk
    Sel õudsel ilul sirelpingil?
    Või võpatab tas teine ihk.
    Nii aina kahtlus keerleb ringi.
     
    Kus hoonel säraks ehalõom,
    Nüüd laiub äkki, tava tambit,
    Voogmeri, nagu hingesõõm.
    Nii pealehaku saavad jambid.
         
    Nii täitmispalves valve peet
    Suiöödel heites mulla sülle.
    Aovalgust ähvardavad silmaleed.
    Nii asut päikesega tülli.
    
    Nii alatakse luuleteed.

Väga tähendusrikas on Pasternaki lähedane kontakt muusikaga. Tüüpilise individualistina aimab Pasternak selles kunsti täiuslikumat väljendust. Pasternaki värsimuusikaline kultuur on peen, ta luulemeloodika pole kunagi labane või igav, ta kompositsioon on hästi arendet ning ta eriomaduseks on ühe teema variatsioonide küllus. Ainupäraseks osutub B. Pasternaki rütmika. Muutus tempos, pausid on need võtted, millised ta nii õnnelikult on muusikalt laenanud.

Pasternaki kaasajast saame teada vaid olustiku ning liiklemisvahendite mainimise kaudu ta loomingus.

Luule on talle ta enese sõnade järgi „hüpnootiline isamaa”. Tõeline taidur, värske maailma nägemisega, harukordselt andekas, sellisena on ta aga isegi originaalis küllalt raske laiematele lugejaringkondadele. Ta jääb Majakovski tabava sõna järgi eeskätt „luuletajaks luuletajaile”.

J. Šumakov

Loomingust nr. 1/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share