Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Sep

Ajajärgu ülesannetest

 

      

A. Annisti huvitav sõnavõtt uutest sihtjoontest meie ühiskondlikus arengus („Akadeemia” 1939, nr. 8) paneb vägisi mõttelõnga edasi jätkama, – kuigi minagi „ei asu lähedal otsustavaile keskusile” ega oma erateatejaamu. Aga ma arvan, et meie haritlased, kes sel ettekäändel ühiskondlike küsimuste arutamisest eemale hoiavad, väga halvasti oma ühiskondlikke kohuseid täidavad. Just kaugemalseisja näeb sagedasti enam kui tegija. Teoretiseerija, kes tegelikku elu ei arvesta, võib kergesti muidugi sattuda jalgupidi pilvedesse. Aga lühinägelik püsija on ka see teoinimene, kes teoretiseerija juttu ei vaja. Mõlemad täiendavad teineteist. Nende viljaka koostöö korraldamine on Eestis alles tuleviku küsimus.

A. Annist on õieti tähendanud, et juba meie geograafiline asend määrab meid vahendajaks ida ja lääne vahel. See tingib meie kultuuriülesande: luua iseseisev, elujõuline vahevorm lääne ja ida vahel. Seks on muidugi vaja, et me nii üht kui teist tunneksime, et me tarvilisi elemente mõlemast valida ja kokku liita suudaksime.

Individualistliku lääne ja kollektivistliku ida vahel asetab A . Annist meile ülesandeks luua ühiskondlik kompromissvorm: sotsiaalpoliitika süvendamise, riigikapitalismi ja ühistegevuse arendamise kaudu kooperatiivse riigisotsialismi.

Oma riigimajanduse suure sektoriga, oma maauuendusega, mis andis endise suurmaapidamise tulusamad osad – metsad ja piiritusevabrikud – riigi kätte, oleme niigi vahevormiks lääne ja ida vahel. Seal jääks õieti mitte nüvõrd kvalitatiivseid, kui kvantitatiivseid täiendusi veel teha.

Kuid A. Annist ei näi tähele panevat üht vastuolu, mis asja keerulisemaks teeb. Ta soovitab majanduses liberalismi kitsendamist, poliitikas ja kultuuris aga liberalismi laiendamist.

Et majanduslik ja poliitiline liberalism on teineteisega seotud, see tahab olla aksioom, mida kinnitab niihästi viimase sajandi ajalugu, kui ka pilt meieaegsest maailmast. Majanduslikult kõige liberalistlikumad riigid, nagu Ameerika Ühendriigid, on sedasama ka poliitiliselt. Vastuoksa, riigid, kes majanduse riigistamises kõige kaugemale läinud, on autoritaarseimad ja totaalseimad ka poliitikas. Kui meie aja riikide põhiseadusi üksteisega võrrelda, süs torkab otse silma, et nn. sotsiaalsed õigused on vastupidi proportsionaalsed kodaniku isiklike vabadustega: mida suuremad esimesed, seda vähemad teised.

Ja see ei saa ka teisti ollagi. Sest ühest küljest tähendavad majanduse riigistamine ja sotsiaalseadused – teatavat standardiseerimist niihästi tootmises, kui inimeste eluviisides. Ja standardiseerimine tähendab isiklike mitmekesiduse, seega k a isiklike vabaduste kitsendamist.

Teisest k ü l j e s t- ja see on tähtsamgi, – tähendab majanduse riigistamine – riigivõimu suurt kõvendamist. Ja kuna juba Lassalle on tähendanud, et põhiseadus ei seisne paberilipakas, vaid jõudude vahekorras, siis kodaniku õigused ja vabadused jäävad nii vägeva riigivõimu ees ainult paberile.

Selle aksioomi mõju näeme omaenda „esimese vabariigi” 15-aastases ajaloosid. Kui sügavamalt vaadata, siis tuli tema tasakaalutus suurelt jaolt just sellest sisemisest vastuolust riigisotsialistlike jaotamisihade ja poliitilise liberalismi püüete vahel. Poliitilist liberalismi ei püütud meil niivõrd selle enda pärast, kui seks, et vabam oleks endale riigi abil ühtesid või teisi majanduslikke hüvesid (juurdelõikeid, preemiaid, sotsiaaltoetusi jne.) soetada. See liberalistlik rüselemine riigikapitalistlike või riigisotsialistlike hüvede järele läks viimaks nii kaugele, et majanduskriisi aegu iseenda ära sõi. Härrad vapsid lubasid kõigile nende riigisotsialistlikke ihasid rahuldada selle ainsa tingimisega, et nad poliitilisest liberalismist loobuksid ja vapsidele totaalse võimu loovutaksid. Riigisotsialism oli liberalismi nahka panemas.

*

Sellest kogemusest peaksime järeldama, et mitmesuguste elementide doseerimine meie poliitikas pole mitte täitsa vaba valiku asi, vaid et neil elementidel on nagu keemiaski igaühel omaenda reaktsioonid teise suhtes. Ja kui ootamatuid plahvatusi ei taheta saada, siis tuleb ette neist reaktsioonidest teadlik olla. Eriti kui tahame riigisotsialismi, siis peame ette teadlikud olema, mil määral oma isiklikest vabadusist loobumiseks valmis oleksime. A. Annist tähendab õieti, et sõjaolukorras valitseb välispoliitika primaat. Siit järgneb, et ülimaks sisepoliitikaks on siis – rahvusterviku kindlustamine nii vaimsete, kui aineliste, majandus-, kui sotsiaalpoliitika abinõudega. Sõjaolukorras peab isik end ohverdama üldsusele. Ta peab vahel ohverdama isegi oma elu. Veelgi enam peab ta ohverdama oma majanduslikke või vaimseid hüvesid, järelikult k a oma isiklikke vabadusi.

Saan aru, et meil enne sõda nõuti enam liberalismi. A g a tõtt öelda, ma ei saa hästi aru, miks seda nõutakse nüüd, just nagu poleks sõda olemaski. Ei tahaks uskuda, et see tuleks hoolimatusest aja nõuete suhtes. Vist on peapõhjus, et endale selget aru ei anta liberalismi konsekventsidest, tema seotusest majandusliku liberalismi ja individualismiga. Aegadel, kus majanduslikku liberalismi ei saa harrastada, on k a vanadki demokraatiad üsna tagasihoidlikud poliitilise liberalismiga.

Öeldakse: aga ilma liberalismita muutub inimene passiivseks. See on selle järgi, missugune inimene. Kes aina isiklikele huvidele elab, muutub muidugi passiivseks, kui ta enam neile endiselt edasi elada ei saa. Kuid ajajärkudel, kus rahvuse üldine olemine on kaalul, elavad inimesed enam kui iial ka üldhuvidega. Ja nende poole tuleb eeskätt apelleerida. On inimesi, kes muidu end ei liiguta, kui anna talle juurdelõikeid. On aga k a teisi. Mulle näib, et eriliselt kurta ei pruugi, kui need esimest sorti inimesed sõja aegu mitte väga aktiivseks ei lähe.

*

Mida meie rahvusterviku kindlustamiseks majandus- ja sotsiaalpoliitikas ära teha võib, selle üle tahaksin kuulda isikuilt, kes neis asjus minust enam kodus. Omalt poolt teeksin ainult mõned märkused A . Annisti mõtete juurde.

Kuigi meie ise ei sõdi, toob sõjaaeg meile, nagu k a kogu Euroopale, paratamatult – elatustaseme languse. Seda tuleb ette arvestada ja mitte üles seada võimatuid nõudmisi. Sõja aegu ei saa keegi kusagil garanteerida elatustaseme säilitamist. See, mida meie sotsiaalseadused ja korraldused võivad ja peavad pakkuma, on – julgeolek, et inimene raske aja läbi elada saab.

Siin peab riik appi tulema, aga siin on ka koht, kus seltskonna enda isetegevus peaks pihta hakkama, – eriti veel neis ringides, kes end meie isetegevuse vähesuse üle ütlevad kaebavat.

Rahvuslik osadus pole ju aina üks aineline nähtus, mingisugused riigilt saadavad toetusrahad, vaid veelgi enam on see – hingeline side inimesest inimesesse. Enda häbiks peame tunnistama, et nn. fašistlikud riigid on seda palju paremini aru saanud. Vaadatagu ainult, mis saksa Volkswohlfahrt kõik vabatahtlike tööde, abistamiste, luksuskulutuste armetamiste jne. kujul ära ei tee ja küsitagu siis: Miks ei või meiegi sedasama või veel rohkemgi teha? Kas sääraseks seltskonna isetegevuseks on ka veel vaja mingisuguseid erilubasid?

Enda elatustaset võrreldes oma lähemate naabritega ei tarvitse me häbeneda, kuid muidugi jääb ta märksa maha lääne rahvastest. Rahvusvahelise Tööbüroo statistika järgi kulus töölisel tööminuteid, et osta nisujahu, loomaliha, võid ja suhkrut igaüht üks kilo 1938. aastal:

N. Venemaal 1189, Lätis 589, Eestis 499, Inglismaal 309 ja Ameerika Ühendriikides 165 tööminutit. Seega oli Eestis töölise elatustase nende toiduainete suhtes 2,4 korda kõrgem kui N. Venemaal, kuid kolm korda madalam kui Ameerika Ühendriikides.

Peame hoolitsema, et sõja tõttu need vahekorrad meie kahjuks ei muutuks.

Sõja olukorras tuleb riigil palju enam majandusse vahele segada, kui muidu. See on enesestmõistetav. Sinna kuulub ka riiklik kontroll suurettevõtete üle. Mis puutub aga väliskapitali ettevõtete riigistamisse, siis on see eeskätt – vaba kapitali küsimus. Juba nendegi kinnisvarade väljamaksmine, mida ümberasustatavad sakslased meile pärandavad, teeb meie kapitalivaesele maale raskusi. Kui Leningi oleks palju valmis olnud ära tegema, et võõrkapitali oma kapitalivaesele maale juurde meelitada, – kust tuleb meil siis äkki see kihk sedagi vähest võõrkapitali, kes meil töötab, äkki välja kihutada ?

A. Annist ütleb: Kas pole just uus Vene ja Saksamaa näidanud, kuidas saab ka ilma suurema väliskapitalita üles ehitada väga palju – kui tahetakse ehitada?”

Jah, tõsi, – aga mis vahendiga? Sundsäästmise (sundakumulatsiooni) vahendiga. Nagu sakslased seda ise nimetavad: enda suureks nälgimisega. Kas usub A. Annist, et seda saab ühegi vähegi liberalistliku riigikorra juures? Kui paljud kodanikud oleksid meil valmis vabatahtlikult oma elatustaset ütleme kahekordselt alla suruma seks, et mõnd Narva jõujaama riigil aidata üjes ehitada? Niisugust asja saab ainult autoritaarse ja totaalse riigikorra juures, kus üksikkodaniku arvamist küsida ei tarvitse. Siin on silmatorkavam näide, kuivõrd riigisotsialism ja riigikapitalism seotud on autoritaarse ja mitteliberaalse riigikorraga.

Kogemus näitab, et klassivahed pole mitte niivõrd ainelised ja majanduslikud, nagu Marx õpetas, vaid psüühilised nähtused. Nad võivad aineliselt märksa ühetaolisemas ühiskonnas olla palju teravamad, kui aineliselt palju diferentseerunud ühiskonnas. Alles mõne aasta eest nägime N. Venemaal klassivahesid, mis üksteise mahapussitamisteni ulatasid külarahva vahel, kes isegi mõne nimeka enamlaste juhi jaoks olid kõik ühteviisi kehvad. Enamlaste kaks tuntud ajakirjanikku Ilf ja Petrov jutustavad aga oma Ameerika reisikirjas imestusega, et seal maal, kus ühed on miljardärid, pole nad töötuiski leidnud mingit märki klassivaenust.

Ei usu, et Eestigi töölisel oleks kadedus nii valdavaks hingeomaduseks, nagu Mikumärdis üks hell süda endast räägib.

Kui on öeldud, et „la democratie – c’est l’епѵіе” – demokraatia on kadedus – siis pole see küll demokraatia kiituseks öeldud. Kadedus on küll üks võrdsuse tugedest ja võrdsus on üks demokraatia kolmest alussambast. Kuid on selge, et kadedus, pääsedes ühes ühiskonnas mõõduandvamaks teguriks, viib selle ühiskonna paratamatult stagnatsioonile, surub t a mingiks bušmeni loodusrahva ühiskonnaks, kus igasugune edu võimatuks on tehtud, sest et igaüks, kes ümbrusest kuidagi kõrgemale tõuseb, iga uuenduse kohe kaikaga maha lööb.

Nõukogude Venemaa, kes algusaastail võrdsuse majanduslikulgi alal ennenägemata ulatuses maksma pani, oli sunnitud sellest loobuma, selle koguni kuulutama kontrrevolutsiooniliseks – „trotskistlikuks ja väikekodanlikuks kontrrevolutsiooniliseks uravnilovkaks”, – sel lihtsal põhjusel, et „uravnilovka” ähvardas stagnatsiooniga.

Kui me kaebame, miks isiklik kõlblus veel riikide vahel pole maksvusele pääsnud, siis peaksime teda eeskätt püüdma ühiskonna elus maksvusele viia. Kui kadedus isiklikus kõlbluses ilmkahtlematult paheks loetakse, siis ei tule teda ka ühiskonna elus voorusena kultiveerida.

Kumba me siis lõpuks eelistame: kas kuuluda mingisugusesse primitiivsesse bušmenide või eskimote ühiskonda, kus üksteise kadestamiseks põhjust pole, sest et kõik ühteviisi puruvaesed, – või kuuluda enam diferentseerunud tööjaotusega ühiskonda, kus võrdsust vähem, aga kus edu ja elatustaseme tõus kõigile avatud?

Riigi ja rahva seisukohast pole seal mingit kahtlust, et ühe majandussüsteemi väärtuse otsustab lõpukorral tema efektiivsus: kuivõrd ta võimaldab majanduslikku edu. Mulle näib Eesti tööline küllalt arusaaja olevat, et sellele üldhuvi vaatekohale kättesaadav olla.

Inimene majandusprotsessis pole mitte paljas „elav masin”, nagu mahalastud Buharin oma marksismist seda järeldas. Vaid inimene on hingeline olevus ja majandusprotsess on hingeliste vastastikku mõjutamiste protsess. Seepärast on hingelisel küljel ka majanduseski väga suur tähtsus.

Kui ühiskond oma tervikluse huvides vajab objektiivsete klassivahede pehmendamist, siis vajab ta sedasama ka hingeliste klassivahede suhtes. A. Annistil on siin õigus: peame taotlema rahvalähedasemat juhtkonda. Seks peame ka oma traditsioone revideerima. Peame eeskätt üle saama ka meie akadeemilise haritlaskonna liiga tsunftilisest äraeraldumisest muust rahvastikust.

J . Riiselja

Akadeemiast nr. 1/1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share